Vedel vaik

Peale Jaanipäeva toodi mulle koju kast, mille sees paar väiksemat kasti, neis omakorda purgid ja konteinerid vedela keemilise ollustega. Kui neid paarikaupa kokku segada, on veidi aja pärast tulemuseks materjal, millest koosnevad kujud. Selle olluse nimi on resin.

Mis üldse on see nõndanimetatud vaik ehk resin ja mille poolest ta erineb lihtsalt plastmassist? Vaike on mitmesuguseid, nii läbipaistvuselt kui värvilt, Smooth-On firma Smooth-Cast nimega tooted, mida mina proovinud olen, on täiesti valged ja ausalt öeldes äravahetamiseni sarnased näiteks selle materjaliga, millest plasttopse tehakse. Vähemalt sellesama topsi seintele kuivanud kelmena, muidu on tegu ikka tihke valge kamakaga. Aga tegelikult on võimalikke materjale mitmeid.

Kips
on vana ja tuntud materjal, millel väga kena valge pind, mis annab hea valguse-varju ja mis ka hinnalt kättesaadav. Lisaks pole kips mürgine ega muuda tahkudes praktiliselt oma mõõtmeid. Miinuseks on rabedus ja tegelikult ka poorsus. On olemas nn. polümeerkipsid, mis tugevamad ja veidi teisemate omadustega, kuid üldiselt on kips siiski pisikujude jaoks natsa ebasobiv materjal.

Resin
ehk vaik on materjal, millest on nii või teisiti valmistatud enamus pisikujusid. Vaiku on põhiliselt kahte sorti - polüestervaik (polyester resin) ja polüuretaanvaik (polyurethane resin).

Polüestervaik on kasutusel näiteks fiiberklaasiga töötamisel ja lamineerimisel, kasvõi süstade valmistamisel. Antud vaik haiseb metsikult (isiklik kogemus!) ja vajab töötamiseks nii ventilatsiooni kui respiraatorit. Kuigi ta on kordades odavam kui teine sort, polüuretaanvaik, teda hobikorras garage kiti tegemisel praktiliselt ei kasutata. Lisaks haisule tõmbub ta hangudes ka päris palju kokku, ka kipub silikoonvorme kasutades jääma kuju pind miskipärast ligaseks. Ka vormid on edaspidi haisvad. Väga ebameeldiv mögin, seega.

Polystone
on polüestervaik, millesse on täiteainena lisatud kõvasti kriiti, isegi 50-75%. Polüestervaik on juba iseenesest uretaanvaigust rabedam, täiteainega segatuna on rabedus veelgi suurem. Plussiks on see, et täiteaine vähendab mõõtmete vähenemist hangumisel. Samas viib see ka hinna veelgi alla, mis ilmselt ongi põhjuseks, miks enamus kommertskujusid on valmistatud just sellest materjalist.

Coldcast Porcelain
on vaik, millesse on segatud täiteainena portselanipulbrit või ka (haltuurakorras) tavalist kriiti ehk kaltsiumkarbonaati. Analoogseid materjale on teisigi, näiteks Coldcast bronze, mis koosneb siis täiteainena pronksipulbrist ja mis on tegelikult väga sarnane päris pronksile.

Seega, parim materjal ise kujude valmistamiseks on polüuretaanvaik. See on materjal, mida on võimalik leida üsna kasutajasõbralikuna. Smooth-On'i vaigud on kõigele lisaks ka piisavalt vedelad, et mõistliku tegutsemisega saab neist ilma vaakumpaagita mullivaba pinnaga koopiad.

Ostsin seekord kahte erinevat sorti resinit. 7-liitrine Smooth-Cast 305 on vaik, mida olen varemgi kasutanud. Kasutamine on lihtne - tuleb segada kokku võrdses mahukoguses komponendid A ja B (kastis on kaks konteinerit), misjärel on aega 7 minutit segamiseks-valamiseks. Seejärel hakkab kiire protses, kus paksenevasse vaiku ilmuvad piimjad viirud, mispeale muudab mõnekümne sekundiga toimuv reaktsioon kogu materjali läbipaistmatult valgeks. Muuseas - mida suurem on materjali ruumala, seda tormilisemalt toimub reaktsioon - pisike detail tahkub hoopis aeglasemalt kui suur. Seejuures toimub ka soojuse eraldumine - vorm läheb ikka üsna soojaks, et mitte öelda tuliseks. 305 on juba poole tunni pärast kõva ja võib vormist väljuda. Tegelikult võib ka varem, lihtsalt kuum objekt on veel painduv ja võib deformeeruda.

Smooth-Cast 305 1 gallon kit (ca 7 liitrit)

Kuna postikuludes polnud vahet, võtsin lisaks ka liitrise pisikomplekti Smooth-Cast 310-t. Erinevus töötlemisajas - selle segamiseks ja valamiseks on aega 20 minutit, valmis küpseb asi 2 kuni 4 tunniga. Asi lihtsalt selles, et väga väikest kogust on raske segada, pisivormide puhul saab seda paratamatult mitme detaili jagu korraga. Kui aga valada paralleelselt mitmesse pisivormi mitut väikest detaili, nagu näiteks Libahundi lõug või saba või käed, on keeruline seitsme minuti sees neist kõigist mullid välja "vibreerida". Seetõttu, just pisikeste detailide jaoks, võtsin ka paki aeglasemat vaiku.

Smooth-Cast 310, Trial size (umbes liiter)

Miks aga siiski on materjali nimeks vaik ja mitte plastik? Kui aus olla, on ka Smooth-On'i kodukal segadus, kasutusel on mõlemad. Siiski, asjatundjad on mulle selgitanud seda nii (järgneb toorevõitu tõlge inglise keelest):

"Resin" on kahekomponendiline materjal, mis kõvastub iseenesest. Algselt tähistas väljend "plastic" kõiki manipuleeritavaid materjale, näiteks ka tavaline savi oli seesugune. Kui eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel ilmusid sünteetilised tehismaterjalid, olid nad kõik töödeldavad. Ja nii kinnistuski neile see nimi, isegi kui konkreetne tehismaterjal polegi tegelikult "plastik".

Tänapäeval on olemas kahte sorti plastikuid - thermosets ja thermocasts. Esimene neist muutub kuumuse mõjul vormitavaks ja töödeldavaks, seda saab sulatada ning vormida uuesti ja uuesti. Need materjalid on seega taaskasutatavad, just selliseid materjale nimetataksegi plastikuteks. Selline on näiteks stüreen.

Thermocast on tavaliselt kahekomponendiline materjal, mis kõvastub tänu eksotermilisele soojusele. Neid taaskasutada ei saa, sellised materjalid on näiteks epoxy ja polyester. Ja just seda sorti plastikuid nimetataksegi vaikudeks.