Eesti Rahva Muuseumis

Seoses koomiksinäitusega sattusin üle hulga aja Tartusse. Kuna näituseni oli mõni tund aega, siis suundusime Raadile äsja-avatud uut massiivset Eesti Rahva Muuseumit vaatama.

Tuleb tõdeda, et see uus muuseum on oluliselt vingem kui ma ette arvasin. Meedia ja telepildi põhjal jäi mulje, et moodne betoonist ja klaasist maja on ehk kõle, kõrge ja hõredate eksponaatide jaoks liiga suur. Tegelikult on aga kõik üsna hästi balansis — põhinäitus on päris hästi üles ehitatud ja täiesti mõistliku ajaga ilma väsimust tundmata üle vaadatav, kusjuures igal sammul on interaktiivseid võimalusi süveneda ja oma ringkäiku ajaliselt palju pikemaks teha.

Probleem võib olla vaid selles, et tegelikult on pikas majas paiknev väljapanek üsna lineaarne. Peaukse poolt sisenedes satub vaataja kaasaega, startuppide ja Estcube'i aega ja liigub sealt otsejoones läbi nõukogude, EW ja ärkamisaegade keskaja kaudu kiviaja kirvesteni. Jõudes ühtlasi maja teise otsa, kus saab küll vaadata maalinäitust ja külastada kohvikut (mis mõlemad jäid mul nägemata), kust aga tagasi garderoobi ja parklasse pääsemiseks tuleb näituselt uuesti läbi jalutada.

Mul küll õnnestus poolkogemata kivikirveste juures ots ringi pöörata ja enne uurimata kõrvalruume kaudu tagasi algusse tulla, et siis sealtsamast kassade juurest "Uurali kaja" ugrinäitusele minna. Too oli küll silmusekujuline ja viis kavalalt läbi kahe korruse algusesse tagasi.

Kui väljapaneku huvitavamatest eksponaatidest rääkida, siis kahtlemata on kõige põnevam nn. "Kukruse Emand", kes on hämaras orvas üsna ehedal väljakaevatud kujul näha. Sealsamas kõrval on ka detailirohke tekstiga interaktiivne infopaneel.

Eestlase jaoks vast kõige olulisem eksponaat siin on muidugi esimene rahvuslipp. Selle detailidest ei olnud mul enne muusemiskäiku ka üldse aimu.

Teine suur näitus — "Uurali Kaja" oli samuti üsna muljetavaldav oma kostüümide ja majakestega.

Eestlasena on seda näitust muidugi huvitav vaadata, aga võib vaid oletada, mis tundega külastavad seda väljapanekut ja kogu hoonet mõne ugri väikerahva esindajad... Tõenäoliselt on see kõik üsna ainulaadne.

Kokkuvõttes — päris väärt muuseum on valmis saanud. Kui suvi käes ja ümbrus korrastatud, siis näeb kõik ilmselt veel ilusam välja kui jaanuarikuu lumetuisus.

Eesti muinasjutud Ameerikas

Tuleb välja, et 1930. aastal ilmus Ameerikas ilus ja mahukas muinasjuturaamat "Fairy Tales From Baltic Shores", mille 382-le leheküljele kogutud 29 klassikalist eesti muinasjuttu. Raamatu koostas ja tõlkis toonase Eesti Vabariigi New Yorgi konsuli abikaasa Eugenie Mutt, illustreeris Jeanette Berkowitz. Raamatus on kaheksa leheküljesuurust värvilist illustratsiooni, lisaks iga loo kohta paar mustvalget.

Juba 27. novembril 1930 ilmus raamatu kohta põhjalik artikkel ka "Postimehes". Siin see on:

Alice'i näitus Tallinnas - It's Always Tea-Time

Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinna vanalinna serval avati 2. oktoobril 2015 Viive Noore kureeritud illustratsiooni- ja nukunäitus "It's Always Tea-Time", mis inspireeritud Lewis Carrolli raamatu "Alice Imedemaal" esmailmumise 150ndast aastapäevast ja kuraatori enda sünnipäevast.

Näitus sai suur, osa sellest on üles pandud isegi kusagile tagumisse trepikotta, kuhu maja külalised niisama naljalt ei juhtugi. Osalejaid oli 72 ja üsna paljudest maadest - Eestist, Soomest, Prantsusmaalt, Valgevenest, Bulgaariast, Gruusiast, Saksamaalt, Ungarist, Iisraelist, Itaaliast, Lätist-Leedust, Poolast, Portugalist, Venemaalt, Hispaaniast, Ukrainast, USA-st ja isegi Iraanist. Näitusest ilmus ka ruudukujuline kataloog ning see rändab edasi veel mitmele maale.

Lisaks piltidele oli väljas ka Tatjana Mohrjakova kureeritud nukunäitus ja lauakesetäis lätlanna Aira Lesina serviisi. Pildistasin seal näitusel põhiliselt just kujukesi, kusjuures üllatav oli näha, et autorite hulgas oli päris mitu eesti nime.

Moejoonistuste näitus #2

Käisime vanalinnas Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis vaatamas viimaseid päevi tervikuna avatud näitust Uus Põhjamaade Moeillustratsioon II.

Näitusel osales autoreid nii Eestist kui neljast Skandinaavia riigist. Originaale oli väljas põhiliselt kodumaistelt kunstnikelt.

Laura Laine Soomest oli üks väheseid autoreid, kelle stiil mullegi varasemast tuttav. Tema oligi üks näituse tipptegijaid.

Samas oli minu lemmik ilmselt Mads Berg Taanist, kelle piiratud värvipaletiga pilte riputaks isegi kodus seinale.

Rootslanna Sara Andreasson joonistab vormikaid ja värvilisi inimesi.

Kunstnike tutvustusi lugedes torkas selget silma, et kõigil skandinaavlastel oli ette näidata esinduslik nimekiri maailmakuulsaid kliente. Eestlastel polnud selles osas suurt midagi vastu panna. Samas on selge, et välisnäitusele jõudnud autor peabki juba olema riigipiire ületanud tuntuses.

Anu Samarüütel katsetab kollaažidega.

Riika Sormunen on autor, kelle illustratsioonidest on suures formaadis raamatu välja andnud brittide Nobrow.

Liselotte Watkinsi klientide hulgas on ka The New Yorker.

Esiplaanil Natalie Foss Norrast, taamal Britt Samoson.

Teisel korrusel oli rohelise aknaga toas lett visandite ja originaalidega. Just see oli osa näitusest, mis suleti kuu enne põhiväljapanekut. Allpool osa Britt Samosoni joonistustest.

Kokkuvõttes - päris ilus näitus.

I Ruudus: Illustraatorid Vol 2

Elina Kasesalu koostas ja andis oma kaubamärgi Paper Cuts alt poole aasta eest välja pildiraamatu "I: Noored Eesti Illustraatorid". Ilus, paks ja sisukas raamat, aga pea kohe selgus, et tegelikult oleks olnud veel hulk autoreid, kelle tööd väärinuks samasugust jäädvustamist. Ja nii algaski jätkuosa koostamine.

6. juulil 2015 väljuski uus raamat trükikojast. Kaks päeva hiljem toimus vihmase Tallinna vanalinna söögikohas Mull väike kokkusaamine, kus kohale tulnud autorid ja huvilised šampuseklaasi saatel oma isiklikud raamatud kätte said ja vastastikku signatuure jagasid.

Kui esimene raamat ilmus Hooandja abiga, siis seekord osalesid rahastamises autorid ise. Loomulikult ei tähendanud see, et kes vaid tahtis, see raamatusse pääses, otsustas ikkagi koostaja valik. Samas võis see tingimus ikkagi mõnda väärt autorit takistada, sest inimeste rahalised seisud on erinevad.

"I Ruudus: Illustraatorid Vol 2" on formaadilt sama kui esimene osa, kuid õhem. Samas ei tähenda see väiksemat mahtu, tegelikult vastupidi - kui esimeses raamatus oli 192 lehekülge ja 47 autorit, siis uues on 224 lehekülge ja 53 autorit. Mis loogiliselt tähendab, et paber on seekord õhem. Ja läikiv, ilmselt siis kaetud või kriidipaber või midagi sellist.

Igal autoril oli täita neli lehekülge, neist esimesel lühivastused küsimustele, mis kõigil samad. Ülejäänud pinnad on kaetud piltidega, mille pakkusid välja autorid ise, aga mille lõplikus valikus oli oma sõna ka koostajal.

Tegelikult on mul isegi tunne, et teine raamat sai huvitavam kui esimene. Mul on mõlemas mõned tuttavad sees, aga kui uut lihtsalt pildiraamatuna lehitseda, siis tundub seal olevat silmatorkavalt rohkem neid autoreid, kes juba teavad, mida nad tahavad ja kelle pildid ei moodusta paremate asjade ümber lihtsalt kirjut mürafooni.

Olles nüüd raamatu põhjalikumalt üle vaadanud, torkab silma mitu asja. Esiteks tehniliselt - mõlemas raamatus on piltides mingi pisut liigne kompressioon, sest valge tausta või ühtlase värvipinnaga piirnevad kontuurid tekitavad laia digitaalse ruudulise jpg-laadse rasterisäbru, mida ei peaks vast olema. Uue raamatu paremal paberil paistab see rohkem silma.

Kirjapandut uurides on huvitav see, kuivõrd sarnaseid kunstitarbeid inimesed kasutavad. Kusjuures need töövahendid ei pruugi olla praktilised kui on soov oma töid ka pikemalt säilitada. Markerid näiteks on töövahendina massilised, sealhulgas "tintenpen", mida mina pidasin mingiks vene aja lõpuotsa moeröögatuseks, aga mis, paistab, on vähemalt terminina ka tänapäeva jõudnud.

Aga muidu on raamat tõepoolest huvitav ja mul on hea meel, et ma seal lõpuks ikkagi osalesin.

Esto-Muusika

Minu kokkupuude välis-Eesti muusikaga on olnud üsna põgus. Põhiliselt läbi kasseti, mis vene ajal koju tekkis ja millel ilmselt oli "Hämariku" nimelise bändi paar albumit. Oletan nüüd, et lindistajaks oli üks Võsu baarimees, aga see võis pärineda ka mujalt.

"Esto-Muusika" on päris huvitav kolmik-CD. Kõige huvitavam osa on tegelikult kaasasolev raamat, plaadid ise on pilk väliseestlaste paralleelmaailma, kus lauldi kummalises 4-aastase inimese eesti keeles ("ea" asemel "ia" jne) eklektilist valikut rahvalikest lugudest valesti kuuldud sõnadega Kukerpillide coverini. ("Muu elu kõik LUKSI (?) on keeranud naad.")

Siin on paar päris huvitavat artisti, eelkõige muidugi Reet Hendrikson, kelle CD võiks ka osta. Samas, kõige uuem ketas lugudega aastatest 1980-1988 on tegelikult väga igav ja seda ilmselt ei viitsigi enam uuesti kuulata.

Sala-Brežnev ajakirjas "Pikker"

"Pikri" karikatuurinäitusel oli laual lehitsemiseks virn vanu huumoriajakirju. Nende seas oli ka üks number, mida lapsepõlvest eriliselt mäletan ja mis on mul vanematekodus tegelikult ka siiani alles. Tegu oli 1978. aasta neljanda numbriga. Kuna "Pikker" ilmus kaks korda kuus, siis tähendab see 78. aasta veebruari.

Ajakirjas oli nimelt topeltlehekülg, mis pühendatud vene karikaturistile Andrei Krõlovile, toonasele CCCP põhilise huumori- ja satiiriajakirja "Krokodill" peakunstnikule. Tegu seega tähtsa ja ilmselt nomenklatuuri kuuluva mehega vene karikatuuris, kelle piltide avaldamisega ei tohiks mingeid probleeme tulla.

Aga tuli. Olin siis väike ega tea kindlasti juhtunu kõiki asjaolusid. Üldjoontes oli asi vist nii - see "Pikri" number nimelt korjati müügilt ära. Osa tiraaži jõudis siiski ostjateni, ka tellijad said enda ajakirja ilmselt enne kätte kui "jama" avastati.

Kuna mu isa töötas kaubanduses, siis jõudis meile koju nii see haruldane ajakirjanumber kui toimunu detailid. Tegelikult ongi tegu hea näitega sellest, kuidas võimude pihta suunatud satiirilisi torkeid vene ajal süütu pealispinna ja esmaste tähenduste taha varjati.

Nooremad inimesed ei saa ilmselt üldse aru, mida tungrauaga näljase proletaarlase haardeulatusest toidulauda eemale nihutava paksu kapitalisti pilt peale tüüpilise hambutu sotsialistliku satiiri veel tähendada võiks. Ja et ta üldse veel midagi muud tähendama peaks.

Asi selles, et just ajakirja ilmumise paiku tõsteti Nõukogude Liidus kohvi hinda. Kapitalist sellel karikatuuril on täpselt riigijuht Leonid Brežnevi nägu ja kaetud laual on ilmselgelt just kohv. Samuti mäletan ma, et tähtis oli ka see, et tungraud on kohvilauda kergitanud just täpselt neli ja pool hammast.Sellel numbril oli mingil moel otsene seos hinnatõusuga. Milline täpselt, seda ma kahjuks öelda ei oska. Ja küsida ka enam ei saa. Ka ei tea ma, kas pilt oli spetsiaalselt vabamasse provintsiajakirja sokutatud või ilmus ta ka Venemaal.