31 jaanuar 2010

Filmiaasta 2009 - parimad kinos (ja teles)

Best movies and TV series from 2009, my highly subjective list. Now with added value - Avatar (I just forgot...) and the movie I'm looking-forward-to most on 2010!

Milline on hea film? Eks vast selline, mis lahutab meelt, tekitab mõtteid, pakub midagi uut ja seninägematut ning jätab endast üleüldse maha hea tunde. Eriti hea film aga on see, mille puhul ühest vaatamiskorrast ei piisa, mis tuleb aegade möödudes taas ja taas meelde ning mis motiveerib ennast ka ketta kujul soetama. Kui enda peale mõtlen, siis on üks seesugune film näiteks "Ghost World". Või, miks mitte, ka "The Fifth Element", "Shaun of the Dead" ning isegi "The Island".

Ühesõnaga, aastal 2009 vaadatud filme lehitsedes jäid isikliku edetabeli jaoks sõelale need, mis väärivad uuesti vaatamist ja endale ostmist. Kõik see on muidugi väga subjektiivne ega pretendeeri millelegi muule kui vaid isikliku mälu jäädvustamisele.

Avatar
Uskumatu, aga ma unustasin James Cameroni ulme-eepose oma tabelit koostades lihtsalt ära... ja lisasin selle siia nüüd hiljem juurde. Sellest ka avakoht, tegelikult ma teda ikka päris aasta tippfilmiks ei pea. Tähelepanuväärseks, seda kindlasti - tehniliselt oli tegu suurepärase saavutusega, mis praktiliselt ainuisikuliselt tõestas 3D kino elujõu ka väljaspool animatsiooni ja lastefilme. Ja renderdatud maailm oli ikka uskumatult detailne. Öine mets ja tuli, liivasurutud varbad, lohelennud... (Samas, siit videost on näha, mida mina pean tõeliseks läbimurdeks digitaalse kinotegemise alal - selleks on Brad Pitti digitaalsed pead Benjamin Buttoni rollis.)

Sisult ei ole "Avataris" muidugi suurt midagi originaalset või enneolematut, sarnaseid lugusid võiks ilmselt igaüks ette lugeda. Tegelikult tõi film mulle aga meelde mitte niivõrd "valge mees ja indiaanlased või samuraid" sorti lugusid, vaid oma ökosõnumiga pigem Hayao Miyazaki. See aga on ilmselt küll kompliment.

Samas ei ole siin filmis ka karjuvaid loogika-auke, mis seesuguseid spektaakleid sageli saadavad. Juba avastseenide avakosmose kaaluta olek jättis meeldiva mulje ja see vedas üsna ilusti lõpuni välja. Ei "päälik peab kõnet" paatos ega kehv, kuigi ilmselgelt titaaniklik tiitrilaul suutnud üldmuljet rikkuda.

Muuseas, minu internetivälise info kohaselt on "Avatarist" plaanis vähemalt kolm DVD reliisi - üsna varsti kinovariant, enne aasta lõppu pikem versioon ja siis järgmisel aastal ka Blu-ray 3D. Spetsifikatsiooni kohaselt peab sellisel Blu-ray kettal olema kindlasti kaasas ka tavaversioon. Mis tähendab, et tulevikku vaadates ei ole enne 3D diski tulekut enam mingit mõtet ühtegi 3D-kinofilmi Blu-rayd osta - varem või hiljem on igalühel 3D võimeline suure refresh rate'iga telekas kodus. Playstation 3 uus firmware tuleb juba suvel. Seda siis nõuandeks.

Watchmen
Piinlik küll, aga lugesin Alan Moore'i/Dave Gibbonsi koomiksi läbi alles paar kuud enne filmi nägemist, ajal, mil raamat oli mu enda riiulites ja kastides veetnud juba üle kümne aasta. Aga see joonisromaan on tõepoolest hea. Olemata eriline superhero žanri austaja, suudan ma siiski näha antud loo erilisust ja seda, kuivõrd kõvasti ta võis omal ajal getostunud koomiksifandomi raputada. Muidugi, Reagani-Thatcheri-Gorbatšovi aeg andis tollal asjale tänapäevast veidi teise konteksti, kuid lugu toimib väga edukalt nüüdki, uuel sajandil ja üleüldise terrorismisõja tingimustes.

Igatahes on "Watchmen" raamatuna tõeline fenomen - väidetavalt trükiti ainuüksi 2008. aastal juurde üle miljoni koopia. Kellel olemas vanem trükk, võiks mõelda digitaalselt värvitud uusversiooni ostmisele, seda siis kasvõi suureformaadilise "Absolute Edition'ina". Või kui ostuplaane ei taha teha, siis vähemalt raamatu lugemisele. Olen Rahva Raamatus isegi venekeelset näinud, kuigi slaavlastele kohaselt on see trükitud mingile peldikupaberile.

Filmist ka. Zack Snyder oskab ju päris hästi koomiksikunstniku stiili kineetiliseks kinopildiks keerata, on's ta aga ka korralik lavastaja, polnud ma pärast "300-t" veel päris kindel. "Watchmen" oli aga esimesel vaatamisel sedavõrd karm elamus, et selliseid tuleb ikka päris harva ette. Kohati oli kinos paberilt tuttavat vaadates lausa raske oma silmi uskuda. Bob Dylani muusikaga intro tundub fenomenaalne tänase päevani. Väga, väga vinge.

Samas, ega kõik pole ka lõpuni päris rõõsk ja roosa. Koomiksis oli Adrian Veidti salaplaani aluseks hirmutada inimkond ühte paati tulnukaohuga lehvitades. Snyder, et raha kokku hoida ja samas ka fännidele midagi uut pakkuda, muutis maid ja rahvaid ühendavaks ohuks doktor Manhattani enda. Tegelikult ju geniaalne liigutus! Samas ei klapi see ülejäänud looga enam sama hästi kokku ja tekitab mitmeid küsimusi... Kuid sellele vaatamata on film tõeliselt tähelepanuväärne. Tänaseks on võimalik valida kolme erineva versiooni vahel - teine on tiba pikem kui kinos, kolmandasse põimitud ka piraadianimatsioon. Ehk numbrites 162, 186 ja 215 minutit.

Kui juba Toomas Hendrik Ilves oma kõnes koomiksiraamatut parafraseerib (Kes valvab valvureid?), siis peab see ikka üks hea asi olema!... :-)

Coraline
Neil Gaimani raamatutest ja käsikirjadest on tehtud nii odav briti teleseriaal kui tobedavõitu digianimatsioon. "Stardust" oli aga päris korralik fantaasiafilm ja Henry Selicku lavastatud "Coraline" juba tõeline pärl.

Olgu arvutimultikad kuitahes kenad vaadata ja olgu digianimaatorid nüüdseks kuitahes osavad klassikaliste animatsioonireeglite kasutamisel, tõelise nukufilmi võludele ei saa vastu ükski pikselitest tehtud film. Muidugi, päris puhast nukufilmi ei tee tänapäeval enam keegi, nii või naa on arvutid alati mängus. Ka "Coraline" on mitut pidi väga uuenduslik ja digitaalne - nukkude näod näiteks retušeeriti kahest poolest kokku; näoilmed ja osa detaile tehti arvutis ja prinditi 3D printeritel (sisukas artikkel siin).

"Coraline'is" said õnnelikul moel kokku korralik käsikiri, geniaalsed tegijad ja tipptehnoloogia. Ponnistagu Pixar või kes iganes kuipalju tahavad, paremat animafilmi aastal 2009 ei tehtud.

District 9
"Heavy tuleb ja tapab, siis ei kuula enam keegi ABBA-t", arvati kaugetel kaheksakümnendatel. Aga kuulatakse ikka. Samas, "District 9" tuli ja tappiski ning sellist filmikest kui "Cloverfield" ei mäleta enam tõepoolest vist keegi...

Ärajäänud arvutimängufilmi "Halo" tuules vähese rahaga tehtud film Johannesburgi tulnuka-getost on kui värske tuulepuhang ulmekate üldiselt üsna läppunud ja samu vanu nippe väntsutavas maailmas. Ühes teise odavalt valminud ulmelooga "Moon" jääb Neill Blomkampi film igatahes päris pikaks ajaks üheksandat aastat meenutama.

Ainus negatiivne tahk on USA Blu-ray probleemid PowerDVD-ga - kuna kettal on lisaks ka arvutimängu demo, siis ei tunne see diski filmikettana ära...

Inglorious Basterds
Asi, mis mulle basterdite filmis kõige rohkem meeldib ja suu muigele kisub, on see, millisesse eristaatusse on Quentin Tarantino tegelikult tõusnud. Kujutage ette, et mõni teine lavastaja tahaks teha filmi, milles on 20-30-minutised teatrilavalikud stseenid, kus tegelikult ei toimu mitte kui midagi, lihtsalt räägitakse ja räägitakse ja keritakse vaikselt pinget üles. Iga teise puhul oleks produtsendid juba käsikirja lugedes juukseid katkunud ja seesuguse sigaduse juba eos likvideerinud. Rohkem aktsiooni! Tarantino aga teeb mida tahab, kõik seisavad valvel ja löövad kulpi.

Varasematest QT filmidest on mu enda kollektsioonis ainult debüüdiga DVD. Nüüd siis ka see ja arvan, et pöörlema hakkab ta tihedamalt kui enamus. Sealhulgas kannatavad korduvat vaatamist ka lisad, sest Blu-rayl on näiteks hea lühilugu filmis vilksatavatest päris ja fiktiivsetest filmiposteritest. Lisaks olen aru saanud, et selle sõjalise muinasjutufilmi kujundus on kuni pisiasjadeni väga adekvaatne ja ajastutruu, seega sobib kaadreid kasutada abimaterjaliks kasvõi mõne kuju tegemisel.

Zombieland
"Shaun of the Dead" sai seega mu lemmikfilmide sekka seltsiliseks teisegi elavate surnute loo. Eks lustakaid zombieilugusid oli eelmisel aastal teisigi, norralaste "Dead Snow" näiteks. Enamus selliseid pakuvad küll pigem ühekordset meelelahutust kui üle aegade kestvaid elamusi. Eks siis varsti näeb, kuivõrd kvaliteetseks osutub Robert Kirkmani koomiksiseriaalil "The Walking Dead" põhineva telesarja piloot...

Let the Right One In (Låt den rätte komma in)
Aastal 2009 tuli ka üks päris hea vampiirifilm, seekord mitte Hollywoodist või Aasiast vaid koguni meie endi läänenaabritelt. Üks mu tuttav filmifriik seda eriti seedi - tema jaoks on kogu vampiirimütoloogia oluline komponent seksuaalsus ja seega ei lähe lapsed seesugustena kohe üldse mitte. Minu jaoks oli selles aga hulgaliselt asju, mida kinolinal esmakordselt nägin, filmi õhkkond suurepärane ning ka tegevuspaik ja -koht üsna erakordsed. Seega, "True Bloodi" telesarjale lisaks oli vahelduseks muudki vampiirikraami vaadata.

Men Who Hate Women - Män som hatar kvinnor
/
The Girl Who Played with Fire - Flickan som lekte med elden
Esimest korda märkasin Stieg Larssoni "Millenniumi"-sarja 2009. aasta maikuus, kui Pariisi raamatupoed tema köiteid prominentselt promosid ja "meie tänaval" asuva kino fassaadil oli suur filmireklaam.

Kodus soovitatakse mul igatahes raamatud ette võtta, olevat teised suurusele vaatamata lobedalt loetavad. Täitsa usun, sest kahe esimese filmiversioonid on igatahes vägagi vaadatavad. Natukene ehk häirib kirjanikuhärra (kes oli ju isegi peategelasele sarnane uuriv ajakirjanik) mõningane paranoia - tema loodud pilt skandinaavia heaoluühiskonnast on ikka väga must ja masendav. Kuigi hullud jooksevad ju tõesti Rootsis vabalt ringi ja emigrandid tekitavad probleeme, nii talviselt masendav kui film näitab, see elu sealmaal ilmselt ikkagi pole. Aga kriminull on kriminull ja lood iseenesest päris põnevad.

Esimene film tundub tagasivaates veidi parem, tundus nagu rohkem tervikliku loona. Teine oli rohkem jätkuosa, kus lihtsalt tegelaste lugusid edasi arendati ja vanu otsi kokku sõlmiti. Kolmas... ei tea veel, kuigi kuuldavasti olevat seegi paljus vanade teemade kohtusaalis lahkamine. Samas, mõlemas oli kõike, mida korralik põnevik sisaldama peab - vägivalda, konspiratsiooni, tagaajamisi, kaklusi, alusetuid süüdistusi, aastakümneid kestnud salatsemisi, kuhjakaupa kauaoodatud kättemaksu ja (skandinaavia filmidele nii omaselt) paljast pinda.

Filmide (ja raamatute) suurim pluss on kahtlemata Lisbeth Salander (Noomi Rapace) tegelaskuju. Aspergeri sündroomiga geniaalne häkker on üks coolimaid filminaisi, isegi Luc Bessoni kangelannad kipuvad kahvatuma.

On tõsiselt kahju, et Larsson nii ebaõiglaselt enneaegselt suri. Nii saimegi me planeeritud kümne raamatu asemel kõigest kolm. Neljas jäi lõpetamata, viiendast ja kuuendast olevat kirjas sisukokkuvõtted. Seega - isegi kui keegi raamatuid ei lõpeta, filmikäsikirju saaks ju nende põhjal ikkagi teha? Loota ju võib.

Monsters vs Aliens/Cloudy With A Chance of Meatballs
Kaks animafilmi, mis on mingitpidi sarnased ja mingitpidi mõlemad oma paljuhaibitud kolleegist huvitavamad.

Kollide ja tulnukate film on eriline maiuspala ilmselt vanade B-filmide sõpradele, kelle jaoks siin on küllaga kõiksugu viiteid ja vihjeid. Näiteks meenuvad esimese asjana detailid Vincent Price'i "Vahakabinetist" ja Spielbergi "Kolmanda astme lähikontaktist". Eks seesuguseid ole siin hulgi. Igatahes on tegu väga mõnusalt kujundatud looga, mida on ka lihtsalt hea silmailuks vaadata.

Lasteraamatul põhinev animafilm monokultuurse sardiinisaare noorest hullust leiutajast on esmapilgul tobeda kujudusega - tegelased on kuidagi liiga ümarad ja lihtsuse asemel pigem primitiivsed, meenutades kinofilmi asemel odavat ja kiiret teleanimatsiooni. See mulje aga on petlik. Film on lõbus, siin on anarhistlikku huumorit ja teravmeelset (enese)irooniat. Vägagi meeldiv üllatus, seda enam, et ega ma filmist suurt midagi ei oodanud. Sellest filmist peaks tulema ka üks esimesi Sony 3D diske.

Up
Pixar tekitab minus stuudiona vastakaid tundeid. Nad on väga edukad ja samas oma ala tõelised pioneerid, kuid midagi neis hakkab mulle veidi vastu. See pidev suhkrulaksu-optimism ja hawaii-särkidest univormid on ikka tibake imelikud, nagu mingi sekt. Filmid on tegelikult ka kuidagi väga sarnased, viimane aeg oleks skaalat natukenegi laiendada. Kuidagi ära hakkab tüütama see toiduvärvidega toonitud moosimaailm.

"Üles" sisaldas ju ilusaid ja hingelisi stseene, aga... mina ei tea. Täpselt nagu "Wall-E" ei ole seegi päris minu film. "Incredibles" oli selgelt parem, "Toy Story 2" oli selgelt parem, "Ratatouille" oli parem. Aga, noh, kui kõik ütlevad, et "Up" on hea film, mis siis minagi, kiidan kooriga kaasa.

(500) Days of Summer
Ma tegelikult tiba kahtlesin, kas see film ikka peaks siin tabelis osalema... aga tundub, et ikkagi peaks vist küll. The Pixiese karaoke ruulis täiega, soundtrack oli üldse parem kui tavaliselt ja ka lugu ise pakkus nii mõnegi teravmeelsuse.

***
Parimad telesarjad 2009

Mad Men
Esmapilgul tundub see täpselt poole sajandi tagusest New Yorgi reklaamimaailmast pajatav draamaseriaal kuidagi vanamoodsa rütmiga - koosneb see ju peamiselt rääkivatest peadest. Vaatama asudes tõmbab sari aga täiega enda maailma sisse - ja oledki konksu otsas... Viimse detailini paigas kujundusega loos on küll mõned kahtlased kohad (Don Draperi identiteet), sellele vaatamata on see aga vaieldamatult üks viimaste aastate parimaid telesarju. Ei mingit kahtlust.

Uutishuone
Umbes samasse auku läheb ka soomlaste "Uutishuone" - tosinaosaline fiktiivne lugu Yle uudistetoimetuste askeldustest seitsme- ja kaheksakümnendatel, taustaks tolle aja ehtsad uudislood ja skandaalid ning peategelaseks edasipüüdlik ja sooteadlik tibi, kelle karjäär šovinistlikus telemaailmas just libedalt ei liigu. Head karakterid, alkohol ja töönarkomaania, tabuteemad ja poliitika tagatoad - mõnus tervik, milles muuseas pisikoht ka Eestiga seotud uudistele.

Nagu aru saan, takistavad sarja DVD-le jõudmist just sinna põimitud ehtsad uudislood, nende koduvideoõigused tähendavad lihtsalt suuri kulutusi ja hulgalist juristide tööd. Seega, sarja uuesti nägemiseks polegi vist hetkel muud varianti kui telekava passida ja loota...

True Blood
Kuuldavasti tõeliselt meelelahutuslikust Charlaine Harrise romaanisarjast on saanud juba algustiitritest haarav vampiiriteemaline teleseriaal. Visuaalse variandi loojaks on Alan Ball, mees, kes varem kirjutanud filmi "American Beauty" ja loonud seriaali "Six Feet Under". Kolmas hooaeg on töös!

***
OODATUIM FILM 2010

How To Train Your Dragon
Järgmise aasta kõige-kõige oodatum film minu jaoks on ilma igasuguse kahtluseta DreamWorksi "How To Train Your Dragon". Ma ei mõista inimesi, kelle arvates senised kaks avaldatud treilerit on igavad, minu arust on need ühed parimad animafilmitrailerid, mida mina näinud olen. Tegelaste välisilme, animatsiooni kvaliteet (õlajõnks!), digitaalse maailma detailsus - siin on palju seda, mida ma siiamaani tulemusteta arvutianimatsioonis näha olen tahtnud. Ja siin on see olemas!

Ok, mu eelhäälestus on mõnevõrra erapoolik - lavastaja Chris Sanders on üks mu lemmikkunstnikke (mul on kolm tema autogrammiga raamatut!), lisaks on sellelegi filmile teinud hulgaliselt kontseptuaalseid visandeid Nicolas Marlet, sama mees, kelle pilte on täis "Kung Fu Panda" artbook. Ja see on senini parim art-of-film-tüüpi raamat.

Ja mis veel suisa superhea - sama autor (Tracy Miller-Zarneke) on kokku pannud ka draakoni treenimise raamatu, mis peagi ilmumas ja toogi lausa kubiseb Marlet' disainidest!!! See raamat näib niivõrd uskumatult vinge, et ma ei oska seda isegi sõnades kirjeldada.

Selle asemel, et teha noid nõmedaid Asterixi mängufilme Depardieu ja teistega, peaksid prantslased oma rahvuslikust koomiksiaardest hoopis just selliseid arvutianimatsioone tegema! Või ka mitte, mul ükskõik. Kui ma draakoniraamatu ükskord Amazonist käte saan, ei lähe muu maailm mulle enam üldse korda. My precioussss...

26 jaanuar 2010

Filmiaasta 2009 - pahn ja pettumused

10+1 films from 2009 - biggest crap and biggest disappointments. Some of them are just pretty bad movies, some I hoped to be much better than they were.

Järgnev ei ole edetabel. Kümme (+1) allpool mainitud filmi on aastal 2009 minu piiratud pilgu ette jäänud kinotükkide järelsõelumisel pinnale jäänud kõige suurem rämps ja kõige suuremad pettumused.

Dragonball Evolution
Siiski, alustuseks edetabelina - just see on ilmselt aasta halvim film. (Kui "Confessions of a Shopaholic" välja arvata, mis oma nõmeduses ei mahtunud isegi siia nimekirja.) Akira Toriyama on väga muheda stiiliga mangakunsti superstaar ja tema seriaalid on nii paberil kui animena kogunud tohutult fänne. Kuidas aga kõigest sellest saab kinofilmiks keerates nii tobeda ja tuima teose teha, millest tekkiv ainus emotsioon (peale arusaamatuse) on sügav lein jäävalt kadunud eluminuteile mõeldes, on tõeliselt hämmastav.

Year One
Michael Cera, Jack Black ja kõik teised - mida te küll mõtlesite? Kas tõepoolest nägi see pask paberil vaimukas välja? Ei usu. Tõepoolest, ei usu.

Whiteout
See on koomiksifilm, ja kuna ei pajata trikoomutantidest, siis võiks ju midagi head oodata... Mina pole koomiksit lugenud ja enam ei loe ka, sest film oli vilets. Loost iseenesest oleks saanud ju täiesti toimiva kinotüki, aga käesolevas teostuses oli tulemuseks üks suhteliselt nõme polaarpõnevik, mis kubises häirivatest loogikavigadest ja tobedustest.

Nõelasilmast tulnud üledisainitud talveriided, viiekümnekraadisest külmast siseruumidesse saabumisega kaasnev olematu ilmamuutus, praktiliselt puuduv hingeaur; täielikult puuduv külmatunne, mis osalisi tabab vaid paaril korral ja seda just täpselt siis kui seda on vaja ploti edasiviimiseks. Totruste tipuks veel see, kuidas peategelanna - nii muuseas - oma värskelt amputeeritud sõrmedele toetub... Kuuldavasti olevat ka loole nime andnud ilmanähtus tegelikkuses kuidagi hoopis teistsugune.

Kogu filmi parim stseen oligi tegelikult ülimalt koomiksimaiguline fan-service kohe algusest, kus õuest tulnud Kate Beckinsale oma tuppa marsib, riided seljast heidab ja (paljast pinda näitamata) duši alla läheb. Et hoida kokku nende lugejate aega, kel film nägemata, siis - ülalpool ongi kaader just sellest stseenist. Pole tänu väärt.

9
Üheksa, too Tim Burtoni ja Timur Bekmambekovi produtseeritud arvutianimatsioon on hea näide kasutamata võimalustest. Midagi siin oli, aga tervikuna ei jätnud see film mulle mitte mingisugust muljet ega tekitanud vähimatki tahtmist seda uuesti näha või isegi DVD-lt taustakraami vaadata.

Ma unistan hetkest, mil asun kinos uut 3D arvutianimatsiooni vaatama ja see, mida näen, on äravahetamiseni sarnane nukufilmiga. Nagu "Coraline", nagu "Wallace & Gromit", miski, mis on päriselt olemas. Miski, mis näeb välja nagu käsitsi millimeetri murdosa haaval animeeritud ja tõelise optikaga tõeliste valgustite valgel üles võetud, kuid mis siiski on sündinud virtuaalselt ja arvutis.

Praegu on arvutifilm oma tehnilises täiuslikkuses siiski kõigest renderdatud polügoonide pundar ja näeb ka nii välja. Ükskõik kui ilus see pilt on, see EI OLE PÄRIS. Aga "Coraline" näiteks on ja ma teaksin seda ka siis kui ma ei oleks selle filmi tegemisest nii palju lugenud. Renderdus ja fotokaader on ikkagi kaks erinevat asja ja seda näeb ja tajub tegelikult iga vaataja.

Muidugi on reaalsuse illusioone võimalik suurendada ja seda näiteks "Avataris" ka üsna edukalt tehti. Samas on just "9" näide sellest, kuidas lohakas teostus seda rikub. Lihtne asi - filmi tegelased on mingisugused kotiriidest nukud. See kotiriie pole aga ei korralikult modelleeritud ega tekstuurina peale laotatud, seda on vastavalt vajadusele... venitatud! Nagu kotiriie oleks kummist kile. Tulemuseks ongi mingi amatöörlik visuaalia, mis ei kipu köitma ega meelde jääma. Kuigi produtsente arvestades oleks ju oodanud morbiidselt sisukat alternatiivi Pixari läägele toiduvärvimaailmale. Seda aga ei saanud.

Amelia
Ameeriklased õpivad kadumajäänud naislendur Amelia Earharti ettevõtmisi koolitunnis. Minusugune ei teadnud temast õieti midagi, seetõttu oli filmi vast veidi huvitavam vaadata. Samas tõepoolest, ega temast inimesena sealt filmist midagi teada küll ei saanud, kui lugu algas, oli tegu juba naissoost lennukihulluga. Miks ja kuidas kõik see aga alguse sai, jäi selgusetuks.

Ühel hetkel muutus film aga minu jaoks väga lõbusaks. Vaevasin vaadates tükk aega pead, keda kuradit Hilary Swanki kehastatud kangelanna mulle meenutas... Kuni taipasin - Erika Salumäe! Täpselt! Kõik on sama - sama välimus, sama mehelik motoorika, sama soeng, sama hääletämber, sama harimatuvõitu kõnemaneer! Uskumatu! Sellest hetkest peale oli naljakas. Kuigi film ise läks aina dramaatilisemaks...

Lõppkokkuvõttes on see film siiski tavalise telefilmi mõõtu inspiratsioonitu illustratsioon tuntud inimese eluloole, seda ilma igasuguse ambitsioonita asjast mingi üldistavam ja universaalsem lugu kokku kirjutada. Kui näiteks Ron Howard oskab ka tõestisündinud ja teada-tuntud loo ülipõnevaks filmiks vormistada, siis selle filmi tegijad eriti mitte.

The Twilight Saga: New Moon
Sellest filmist ei peakski tegelikult kirjutama, sest ega tast midagi head ju loota polnudki. Peategelanna paari sõbranna ja papa jutt oli kohati vaimukas, kõik muu oli aga nagu mingi haige unenägu, aeglane, kammitsetult kiimas ja naeruväärne. Eriti nõmedad selle niigi nõmeda filmi kontekstis olid aga tavainimestest mees-teismelised - need käitusid eranditult nagu klišeehomod. Ju siis selleks, et rõhutada, kuivõrd nõmedad ikka nood homo sapiensi meesisendid on, üks korralik kogus lupuseverd või sädelevat surematust teeb isasest ikka hoopis teise tera.

Kinosaalis kiduravõitu meesvähemust esindada oli üleülde kuidagi väga kohatu tunne, seda isegi screeningul. Iga kord kui järjekordne alfaisane oma T-särgi üle pea seljast rebis ja kaheksapaki paljastas, käis saalist läbi kollektiivne tunnustav ohe ja naerukihin. Oehh...

Mul on filmi peategelastest tõsiselt kahju, sest niipalju kui ma nende intervjuusid või fännidega kohtumisi näinud olen, paistavad nad ennast üsna kehvasti tundvat ja kogu kupatust sisimas täiega jälestavat. Eriti ilmselt Robert Pattinson, kes ju korralik muusik ja hoopis teise liini mees kui seesinane imal östrogeenikino. Kes aga ilmselt veel aastaid hulludest fännidest rahu ei saa. Vähemalt mitte enne kui juuksed hõrenevad ja vöökoht jämeneb. Aga, raha vähemalt õnneks ei haise...

Samas on kogu Twilighti-nähtus üks äärmiselt huvitav ja analüüsi väärt asi. Mis nuppe on mormoonist kirjaneitsi vajutanud, et need lame-labased tekstitellised ja filmid pool inimkonda sedavõrd pöördesse ajavad? Seda tahaks ilmselt teada iga kirjanik, käsikirjutaja ja produtsent. Sest selles teadmises on peidus suur raha.

Aga filmitegijaile jõudu, neljas raamat olevat kuuldavasti üsna perversne ja pedofiilne, saab näha, kuidas see siis ka filmi valatakse. Kuigi tegelikult tasub muidugi oodata hoopis tõelise vampiirisarja "True Blood" kolmandat telehooaega.

X-Men Origins: Wolverine
Bryan Singer tegi Foxile kaks superhead superhero-filmi. Siis aga ei suutnud ta stuudio solgutamise lõppu ära oodata, võttis vastu muud tööpakkumised ja nii ongi meil triloogia kolmas film, mis ei kannata mitte mingisugust kriitikat ega võrdlust.

Ja siis tuli "Wolverine", mis osutus veelgi halvemaks... Film oli mitut pidi äpardus, lekkis ju poolikute efektidega variant tükk aega enne esilinastust netti ja nii nägid paljud X-fännid loo juba toorel kujul ammu enne ära. Ega olnud just vaimustunud. Stuudio püüdis küll väita, et filmi tehti veel ümber jne jne, aga tegelikult oli kinovariant täpselt sama. Wolverine kössitab oma surnud naise kohal, heidab pea kuklasse ja karjatab taevasse eemalduva kaamera suunas. Kuidas saab nii nõmedaid ennastparodeerivaid stseene üldse filmi pista?!? Kui õigesti mäletan, oli filmi eri koopiatel erinevad lõpustseenid, aga see ei muuda midagi, tervik oli küündimatu jura.

Aga ükski asi ei olevat päris üdini halb. Seegi film on oma olemasolu ära õigustanud juba paljalt selle "Tujurikkuja" sketšiga. Kuigi, tegelikult on ju tollegi juured Singeri filmis... nii et see teooria ei pea vist siiski vett.

The Boat That Rocked (Pirate Radio in USA)
Brittidest võib ju isegi aru saada - kes siis ei tahaks varasemat edu korrata... Sheffieldi strippavad töötud, matsakas ja maitsetu päevikupidaja, pulm, pulm, pulm, veel üks pulm ja matus - kõik nad said nii feimi kui sulli, kusjuures mitmete seesuguste kassahittide juures oli tegutsemas teenekas telekirjutaja Richard Curtis. Kahjuks ei oska või ei taha mees kinolinal aga enam eriti riskida ja püüab edu saavutada kõige primitiivsemate ja etteaimatavate käsikirja-legodest laotud lugudega.

Film piraat-raadio-laevast oleks võinud idee poolest olla hiilgav ajastufilm, oli aga kokkuvõttes mingisugune totter farss, mille finaalis jättis kuri kuningriik hüsteerikust füüreri juhtimisel laevatäie rahvast avamerele uppuma. (Nad said siiski päästetud - hopsti! olid kohal arvukad navigeerivad raadiokuulajad.) Taaskord hordide kaupa häid näitlejad mannetuvõitu loos. Pettumus.

The Princess and the Frog
Lugu New Orleansi neegriplikast, kes püüab oma isa kohviku-unistust teoks teha, pidi saama filmiks, mis toob täispika joonisfilmi tagasi kinokülastajate südameisse ja taastab usu, et hea multikas ei pea tingimata olema arvutiga liigutatud. Ma pole kindel, et ta sellega hakkama sai.

Filmi parim lõik on konarlikus art deco stiilis kujundatud muusikanumber, milles peategelannast Must Printsess (TM) oma tulevast lõbu- ja toitlustusasutust ette kujutab. Kahjuks pole aga seegi suurem asi. Suvalise Pixari filmi lõputiitrid on tüki paremini teostatud, rääkimata siis näiteks "Kung Fu Panda" algusanimatsioonist.

Tervikuna oligi konnalugu kahjuks üks üsna kehvake film. Esiteks juba kaugelt liiga pikk - paarkümmend minutit 97-st oleks tulnud julmalt ära kaksata. Teiseks oli filmi "paha" tegelaskujuna kuidagi lahjavõitu. (Aga see on tegelikult juba Disney traditsioon, paljukest neid tõelisi kurikaelu Disney filmides üldse olnud on... needki paar tükki on naised. :-) Kolmandaks oli siin virnaviisi varemnähtud detaile ja tüpaaže, mis aga ei mõjunud mitte homage'na vaid fantaasiapuudusena. Neljandaks oli inimeste kujutamine ebajärjekindel, kohati realistlikuvõitu, kohati süldina deformeeruv. Sama logisev oli tegelikult kogu filmi maailm musitseeriva krokodilli ja muu säärase totrusega.

Tervikuna mõjuski kogu kinoteos mitte nagu looming, vaid kui filmina vormistatud Di$ney suurkorporatsiooni turundusaosakonnast alguse saanud idee. Selge on see, et firma vajas oma printsesside sekka lisaks punapäisele Arielile, brünetile Lumivalgekesele, blondile Cinderellale ja teistele "kaukaaslastele" ka tumeda nahaga kangelannat. Miki hiire kõrvadega roosasid telekaid, kleite ja karaokeplaate tuleb ju ka tollele turuosale müüa... Aga selleks peab olema keegi, kellega samastuda. Siit siis vajadus Musta Printsessi (TM) järele.

Kurb, aga kogu film mõjubki mitte kui film, aga pigem kui turundusprojekt. Takkajärgi tunne - ei mingit tunnet tegelikult. Ükskõik kui palju raha see film teenib ja kui palju disnikama müüa aitab, on see tegelikult lihtsalt üks kama kaks film.

Fantastic Mr. Fox
Wes Andersoni filmid ei ole päris minu maitse, kuigi korra võib neid kõiki vaadata. Veider kolikamberlik ja teatrilaadne ruum ühes ebaharilikult liikuva "täisnurkse" kaameraga on ka visuaalselt üsna huvitav. Hm, eelmises lauses oleks nagu vastuolu sees...

Aga, on mis on, oodatud nukufilm, Roald Dahli lool põhinev lugu rebaseperest oli mulle igatahes kokkuvõttes pettumus. Filmi esimene pool oli hea ja tõotas paljut ning seda mitte ainult seepärast, et praegusel arvutiajastul on tõelist nukufilmi väga värskendav vaadata. Aga umbes sellel ajal kui elukad asusid ahvikiirusel maasse käike kaevandama muutus kogu värk minu jaoks tobedaks ja nii veereski kogu lugu lõpuni liigselt napakas võtmes.

Loomulikult ei ole selle filmi koht aasta halvimate filmide seas, kuid pettumuse ta põhjustas. Jah, kahjuks ei kuulu see film minu jaoks nende sekka, mida endale osta ja mille abil aastat 2009 hea sõnaga mäletada.

Ja lõpuks, aastalõpu lisandus ja bonustrack:

The Imaginarium of Doctor Parnassus
Mida rohkem ma sellele filmile tagasi mõtlen, seda vähem see mulle meeldib. Täpsemalt öeldes ei meeldi mulle seal mitte miski. Ei asotsiaalselt ülekuhjatud kujundus, ei arvutianimatsioon, ei kostüümid, ei näitlejatööd, ei montaaž, ei lugu. Ei - ja see on asi, mille just selle filmiga lõpuks enda jaoks avastasin ja mis ilmselt mind ka varasemates Terry Gilliami filmides on häirinud - pidevad väärakad alt-üles ülevalt-alla ja igapidi viltu kaameranurgad, mis hakkavad ajudele. Lisaks oli ka pildikvaliteet "kultuuripalee" kinos tõeliselt sitt.

Ainus Gilliami film, mis mulle tõsiselt meeldis, on "12 Monkeys", mis oli üks mu esimesi DVD-sid ja millel oli ka väga korralik lisadokumentaal. Kõik muu (ja unustagem siinkohal nähtus nimega Monty Python, see ei puutu asjasse) on enam või vähem haige sonimine. Mõnel neist on ilmselt mingisugune kunstiline väärtus või siis on asi vähemalt korra vaadatav (FaLiLV), aga vendade Grimmide lugu oli juba täiesti peatu ja sabatu film ja paistab, et paranemist pole paista.

Ma saan aru, et tal on olnud oma filmidega järjest ikka ilgem ebaõnn, peaks ju kaasa tundma. Aga sellele vaatamata loodan ma, et keegi talle enam filmide tegemiseks raha ei anna. Aitab küll.

22 jaanuar 2010

21 jaanuar 2010

Hellboy's Liz bust ready?


...er... no, I will change the cross.

16 jaanuar 2010

Sebra

14 jaanuar 2010

Metamorphose 2010

Lostfish

Barbara Canepa
postitas oma blogis, mida on aastal 2010 oodata tema poolt kirjastuses Soleil tüüritud kaubamärgilt Metamorphose.

Esimene raamat ilmub kohe üsna aasta alguses, selleks on Bruno Enna ja Giovanni Rigano "Coeur de papier".

Aprillis tuleb Claire Wendlingu USA-s ilmunud raamatu "Daisies" prantsuse versioon. Tegelikult ei olevatki raamatul peale nime ameerika omaga suurt pistmist - formaat on suurem, lehekülgi ja uusi pilte samuti hulga enam. Wendling on üks maailma parimaid kunstnikke ja iga tema uus raamat on sündmus!

Aprillis ilmub ka nunnude piltidega paaniraamat "Yaxin the Faun", kirjutajaks Dimitri Vey ja kunstnikuks Manuel Arenas.

Seejärel ilmub "END", Canepa isiklik projekt, tehtud koostöös Anna Merliga.

Oktoobris-novembris tuleb Lostfishi illustreeritud klassikaline Lewis Carrolli romaan Alice teekonnast peeglitagusesse maailma "De l'Autre Côte du "Miroir". Muuseas, Soleililt ilmub sel aastal veel teinegi Alice'i raamat ja seda juba märtsi lõpus, vahetult enne Tim Burtoni filmi.

Ja aastalõpu jõulukingiks ilmub kolmas osa Guillaume Bianco sarjast "Billy Brouillard"!!

Paistab, et paar raundi prantsuse raamatupoodidesse tuleb ikka ka sellel aastal teha... Seda enam, et ega midagi samasugust ei ole angloameerikal küll vastu panna.

13 jaanuar 2010

Third look at Gothic Hamster

This is more or less how it looks in real life. Rotating gif made of 12 images, click for bigger picture (400 x 400 pixels).

11 jaanuar 2010

Jakobi raamatud

Selleks, et isiklik artbook ilmuks, ei pea üleüldse olema ülemaailmselt tuntud kunstnik või mõne suure kirjastuse leival. Raamatuid saab ka ise välja anda ja just nii tegigi Jakob Westman, Rootsis reklaamialal tegutsev loomeinimene ja ühtlasi mu aastatetagune tuttav Hellboy foorumi äärmiselt meeldivate inimeste seast.

Ühel heal päeval 2010 alguses oli mul postkastis sinepikarva ümbrik Stockholmist, selles Jakobi uus raamat - "Color Blast! Volume 2" ning kalkaümbrik seda reklaamivate postkaartidega. Raamat on siis jätkuks mõni aasta varasemale esiosale, sisuks samalaadsed joonistused, mis suuremas osaks enda rõõmuks tehtud, osalt aga klientide tellimused. On ka fotosid, näiteks Aasia MTV-le tehtud jalgadega silmamunast või 3D renderdusi disainlelu-taolistest reklaamiasukatest.

Mis toobki selleni, et ka mul on selle raamatuga väike seos. Nimelt plaanis Jakob mõne aasta eest muusikalist animatsiooniprojekti, mille tegelastest soovis ta teha makette. Miskipärast arvas ta, et mina, naabermaal elutsev ja tollal ikka üsna kogenematu hobiskulptor, saaksin asjaga hakkama. Nagu arvata võis, läks asjaga kaugelt liiga kaua aega, aga lõpuks oli siiski üks kujudest olemas ja vormid tehtud, mõned resin-koopiad Rootsi saadetud ja sealse oskaja poolt värviliseks võlutud.

Projektist kahjuks asja ei saanud, kuid tulemuseks tekkinud Yumi kuju näeb ju päris kobe välja. Vaatamata sellele, et minul siin oli nii prototüübi tegemisel kui vormisilikoonidega mässamisel sada häda ja kogu tegutsemine professionaalsusest kaugel.

Igatahes päris kena on omaenda kuju trükise lehekülgedel näha. Mul poleks mitte midagi selle vastu kui see ei jääks viimaseks korraks. Aga selleks tuleks ilmselt veelgi oskusi arendada, mõned kujud juurde teha ja toimiv portfoolio kokku saada...

Minu tehtud makett-skulptuur valmiskujul ja selle turnaround-visand

Liz bust and lamp

When I was in Barnes & Noble in NY, I bought something supposedly meant for reading - small "flex neck" lamp with two LED lights. Not for books, but for getting some hands free light when messing inside computer. Turns out it's quite useful for sculpting!

Ambient light is not very good when sculpting in small size, as it's the shadows what show the details and textures. When working on symmetry it's even harder to get even light, for example, on both sides of the face. And when the light is not symmetrical, it's very hard to see how different are the cheeks or are the eyelids on the same level. With this spotlight it's much easier to check those details.
***
About the bust - it's still w.i.p., trying to get the face symmetry right, her left side is more or less there by now.

And this weird thing on her head - it is supposed to look like flames. Not sure I'll use it, but when I first made this bust, I tried to make separate "flame hat" to go with it. Translucent resin is too smelly and toxic, so I don't think I will try it, but maybe I'll make something like this from usual white Smooth-On resin.

09 jaanuar 2010

Eco #1

Veel üks raamat Soleili Metamorphose'i kaubanmärgi alt - "Eco, Tome 1 : La malédiction des Shackelbott", joonistajaks Jérémie Almanza ja käsikirjutajaks taas kord Guillaume Bianco.

Maaliliste ja unenäoliste piltidega loo lühikokkuvõte tõlkena inglise keelest:

"Eco" on austusavaldus Anderseni ja Grimmide lugudele, mille peategelaseks Eco, Shakklebotti rikka rätsepasuguseltsi ainus tütar. Ühel õhtul saadab härra Shakklebott ta tähtsat ülesannet täitma, kuid tüdruk ebaõnnestub ja põhjustab nii oma perekonna hävingu. Tema ema paneb talle peale kolmekordse needuse. Vähehaaval hakkab Eco keha muutuma: käed kasvavad pikemaks, reied lähevad jämedamaks, kõikjale tekivad jubedad kriimustused...

Seega, kole lugu peitub vist nende ilusate piltide ja arusaamatu prantsuskeelse teksti taga.

Pisut pilte raamatust saab näha siit ja siit.

07 jaanuar 2010

Liz bust - no face

Okay, I promised myself that on 2010 I will finish one statue per month. Although I already have one made in January (hamster), I took my old and dusty Liz Sherman bust (I started to get similar bust to Bowen's Abe Sapien) and removed the old face - it just didn't work on any level.

The bust itself looks still pretty decent. I'll try to see, can I attach a better face to it. Better than I could've done year or two ago... Updates, as always, whan I have something to show. (Like someone cares... :-) Here I am, talking/writing to myself... )

04 jaanuar 2010

Piltidega Poe

Another book from Métamorphose, this time a collection of Edgar Allan Poe stories with illustrations from Benjamin Lacombe.

Benjamin Lacombe (1982) on minu jaoks üks hetke huvitavamaid illustraatoreid. Ostsin Pariisist näiteks tema kaheosalise nõialoo, mida olen täpselt samasuguses komplektis ka soome tõlkena näinud - "Ühe nõia sugupuu". Ilusad pildid, pisut fotomanipulatsioone ja kokku tavapäraselt kenad raamatud, nagu selle autori asjad ikka.


Nüüd siis ilmus juba korduvalt mainitud Collection Métamorphose'i märgi alt kogumik Edgar Allan Poe klassikaliste lugudega, mille illustratsioonid selleltsamalt Benjamin Lacombe'ilt.

Raamat on just sama ilus kui kõik Barbara Canepa kureeritud asjad. Väga šeff kaas, millel reljeefsed tekstuurid ja lakiga tekitatud kolba-Poe portree muster, kaante siselehtedel samalaadne "tapeet".

Illustratsioonideks on nii maalid, joonistused kui Lacombe'ile iseloomulikud modifitseeritud vanaaegse moega fotod. Lugudest on raamatus Poe paremik, ehk siis lood mustast kassist, reetlikust südamest, Usheri majast, ovaalportreest ja veel mõned. Lisaks essee Poest endast, märkused ja kommentaarid ning autorite biograafiad ja bibliograafiad.

Benjamin Lacombe

Salajase Peakorteri print

New Hellboy print from Mike Mignola and Secret Headquarters.

Detsembrikuine post hakkab vaikselt saabuma... Täna jõudis minuni kõige rohkem närvikõdi pakkunud postitus - järjekordne Mike Mignola Hellboy print. Kui nüüd järele mõelda, siis ilmselt on tegu ka minu kollektsiooni kõige suurema HB haruldusega...

4. detsembril korraldas Los Angelese koomiksipood Secret Headquarters oma ruumes ühepäevase näituse, kus olid üleval Mike Mignola originaalid. Kohal oli ka autor ise, kes jagas signatuure ja suhtles rahvaga.

Ürituse puhul andis pood välja ka Hellboy prindi. Erinevalt varasematest, mida tean, on seekordne ikka sõna otseses mõttes print - suurus 28x43 cm, trükkijaks Aardvark Letterpress, trükitud kolme värviga kenale kreemikale paberile. Kahjuks ei tunne ma tehnoloogiat, et sellest siin pikemalt kirjutada, aga inglise keeles kõlab see igatahes letterpress print ja seda tehakse ikka tõelise trükipressiga ja suures osas käsitööna.

Nagu juba mainisin, on ilmselt tegu minu Hellboy kollektsiooni suurima haruldusega (kui mu enda kujud muidugi välja arvata :-) - trükiarv on kõigest 80, minu oma number on 68/80. Tegelikult on muidugi üldse ime, et ma selle sain. Aga nagu elu näitab, isegi kui ei saa mõnda tuttavat appi paluda, võib ju igaks juhuks siiski e-maili lähetada. Vahel veabki... :-) Igatahes vaatan, et hetkel, täpselt kuu hiljem, tahab keegi selle prindi eest Ebays juba 300 dollarit. Ma võin kinnitada, et originaalhind selline küll ei olnud.

03 jaanuar 2010

Siiami kass

"Chat siamois", nice bilingual book with cool and creepy artwork, but with strange Google-translation-like Engrish text. Or so it looks to me. But what do I know...

Venusdea on rahvusvaheline kunstikaubamärk, mille all saavad nii illustraatorid, disainerid, fotograafid kui maalijad oma loovust väljendada. Just nii kõlab veel ühe Barbara Canepa poolt tüüritud ettevõtmise tutvustus. Tegu siis perspektiivis üsna laiahaardelise ettevõtmisega, mille väljundiks kõiksugused objektid raamatutest disainleludeni.

Esimene linnuke selle märgi alt on "Siiami kass", raamat, mis ühendab endas lowbrow kunsti ja lastaraamatut. Teksti autoriks on Guillaume Bianco ja piltide joonistajaks Ciou. Pildipool on suht' omapärane, nagu kodukaltki näha. Natuke Junko Mizunot meenutavad ninnunännu olevused on üles joonistatud ainult musta joont kasutades, kohati moodustades süsimusti pindu, kohati jälle ülimalt peene joonega edasi antud tekstuure ja narmaid. Tulemus on igatahes üsna morbiidne.

Raamat, otse loomulikult, on ilus. Punasest tekstiilist kaas näeb kuidagi kuninglik välja, igatahes on seda "hõõguvat" punast väga raske fotole saada, minul see ei õnnestunud. Kreemikatel loodussõbralikust paberist paarislehekülgedel on paremal illustratsioon ja vasakul paar-neli luulerida, ülal prantsuse keeles ja all inglises, nende vahel järjekordne tätoveeringuks sobiv pildike.

Raamat räägib plikast nimega Emmy Hyacinthe Muffin, kes unistab kõiksugu koledustest, sealhulgas ämblikest. Ühel ööl neelab ta seesuguse alla, mispeale hommikuks on tema juustest saanud ussitaolised pats-elukad. Oma kassi 13. sünnipäevaks söödab plika tollelegi igasugust sodi, mispeale kass kärvab. Järgnevad kurvad matused, koju jõudnuna leiab ta aga ootamatult eest kassipoja. SIIAMI kassi poja, kel kaks pead. Tibi on rõõmus, aga emale ei meeldi asi kohe mitte. Veritsevad usspatsid lõigatakse maha, arstionu eemaldab ka kassi ühe pea...

Ja nii edasi. Järjekordne creepy muinasjutt, ühesõnaga.

Algusest lõpuni kakskeelne raamat oleks üks väga meeldiv nähtus kui poleks ühte "aga" - TÕLGE on kuidagi kummaline... Ausalt öeldes isegi nii kummaline, et tundub, nagu oleks selle teinud kas Google või siis inimene, kes inglise keelt ainult keskkoolis kohustuslikus korras õppinud ja arvab ise, et oskab seda, kelle lauseehitus on aga totaalselt oma emakeeles kinni. Tõlge tundub lihtsalt tõeliselt sõna-sõnaline, ilma igasuguse katseta asi ka inglise keeles loetavaks teha. Näiteks:

When the bells rung for matins, the cock did not sing,
And sunlight was dimmed through an indolent mist...

They found Marcelline prostate, pallid and stiff,
Downstairs, in the kitchen, she had succumbed...

Ühesõnaga ilus raamat, mis ehk just oma vigade tõttu sobiks ka keeleõppe abiks, samas ei tundu ingliskeelne tekst mitte gootilikult arhailine vaid pigem abitu. Imelik... Või ei oska mina piisavalt inglise keelt ja gooti subkultuuri sisenalju?

02 jaanuar 2010

Tibipildiraamat

New artbook from French Café Salé, full of girly images.

Maailmas on tegutsemas hulgaliselt joonistajate küberkommuune. Mõned kambad kogunevad ka füüsiliselt, et üheskoos sketchbookidesse pilte luua, mõned piirduvad foorumites ja blogides hängimise, muljetamise ja pildipostitamisega.

Üks kobedamaid seltskondi, mida mina tean, on prantslaste Café Salé ehk www.cfsl.net. Sealne tase on ääretult kõrge ja nagu aru saan, on mitmedki tegijad sealt profimaailma edasi kolinud. Kommuun korraldab ka näitusi ja üritusi ning annab välja isegi raamatuid. Lisaks kolmele kobakale kogumikule, mis minu jaoks natuke liiga laialivalguva sisuga, on nüüdseks väljas ka kaks õhemat ja vähem eklektilist raamatut. Esimene kandis nime "Shuffle: Tome 1, Speed painting" ja teine "Shuffle: Tome 2, Les filles". Kolmas seesugune peaks tulema visanditest.

Kuna ma pole digimaastikest just eriti huvitatud, siis ostusoovi tekitas alles too teine Shuffle. Raamat ilmus 2009 novembri lõpupoolel, see on mõõtudelt 16x23 cm ja selles on 150 lehekülge. Formaat on just paras, et piltidel oleks igaühel oma lehekülg või vahel ka kaks. See "kaks" tegelikult ongi kogu raamatu ainus probleem, sest klambriköide segab ju tervikpildi nägemist. Aga seda juhtub siiski haruharva.

"Les filles" sisaldab siis nime kohaselt pilte, mille ühisnimetajaks on naisterahvad. 28 osaleva kunstniku stiil käib seinast seina, hüperrealismist mangastiilini, nunnust multikalikkusest küberpunkliku nurgelisuseni. Päris hea kogumik igatahes.

Mõned raamatust eriti silmajäänud kunstnikud ja nende netikodud, mis pärit raamatu lõpus toodud kontaktandmetest:

01 jaanuar 2010

Õelad unelaulud ja muud pahandused

My favourite books from 2009 - Billy Brouillard I and II.

No on ikka maailmas ilusaid raamatuid... mine või hulluks. Aasta viimane päev tõi minu riiulisse kolm seesugust lisaks. Seetõttu, ja ka kuna mõned raamatututvustused on nagunii olnud juba pikalt plaanis, püüangi nüüd, uues aasta alguses, igal päeval ühest seesugusest kirjutada. Eks näeb, kaua viitsin...

kevadel Pariisi Albumi poest ostetud raamat

Guillaume Bianco lasteraamat "Billy Brouillard - Le don de trouble vue" (jah, samavõrd pildiraamat kui koomiks) on ilmselt mu ABSOLUUTNE JA TÄIELIK lemmik kõigi eelmisel aastal silma jäänud ja kätte juhtunud paberist asjade seas. See on lihtsalt superkenas kujunduses raamat, milles kõiksugused pildilood ja koomiksid poisist nimega Billy, tema surnud kassist ning igasugustest elukatest ja olukordadest, mida põnni haige fantaasia esile manab. Raamatu vahel on ka ouija board.

Autori blogis ja mujal netis nähtud stiilinäited tegid temast koheselt minu ühe lemmiku ja selleks on ta ka jäänud. Mehel on lihtsalt hulluksajavalt vinge sulejoon ja sellele õnnestunud lisanduseks ka süsimust huumoritaju. Vaadake või autobiograafilist koomiksiriba, milles ta jutustab, kuidas Angoulêmes tuli vestlema ja raamatut kiitma Moebius ise, tema aga oli lakku täis ega suutnud midagi mõistlikku vastu kosta.

Ka Billy raamat on just täpselt selline lasteraamat, mis mulle väiksena oleks üliväga meeldinud - täis kõiksugu kummalisi olevusi ja detaile, üheaegselt naljakas ja hirmutav. Biancol on ilmselgelt olemas Tim Burtoni mõjutused. Ainult selle vahega, et erinevalt animaatoritaustaga Burtonist on temal lisaks isikupärale ka väga šeff ja tehniliselt hea käsi. See viimane on muidugi osalt ka maitse asi, kuid minu jaoks on Burtoni pildid enamasti tõesti natuke liiga sodised.

Kõik leheküljed kannavad numbrit "13"

BB raamat oli esimeseks pääsukeseks koomiksikirjastuse Soleil alajaotusele nimega Collection Métamorphose. Toda kureerib ja koostab ei keegi muu kui Barbara Canepa, üks kahest "Sky Dolli" ja Disneyle tehtud "Witch"-seriaali loojast. Ma ei saagi ausalt öeldes päris hästi aru, kui hea joonistaja Canepa tegelikult on - enamasti on tema tehtud koomiksite värv -, aga toimetajana on ta igatahes super. Kõik selle sarja seni-ilmunud raamatud panevad minusuguse lihtsalt vaimustusest oigama ja ma ei saa muud teha kui üle korrata - tegu on minu jaoks hetke kõige vingemate raamatutega üldse. Lisaks kureerib Canepa ka Venusdea nimelist kaubamärki, aga see on jutuks juba mõnes järgmises postituses.

***

Teine osa on formaadilt veidi väiksem

Aasta viimasel päeval sain paki kolme raamatuga, mille seas ka "Billy Brouillardi" teine osa - "Les comptines malfaisantes". Tegelikult ei olegi see raamat, vaid boks, milles kolm raamatut. Neis omakorda neli lugu, mis tagakaane väidete kohaselt pärit kuraditosina salapärase ja ilmselt Saatana enda kirjutatud loo seast, mil eesmärgiks karistada ülekäte läinud lapsi.

Esimene raamat pajatab plikast, kellele meeldib putukaid piinata, kes aga muutub ise poolsajajalgseks. Teises on kaks lugu - vee alla vangi jäänud piigast ja printsessist, kes tahtis teistele halba. Kolmandas raamatus kasvatab väike Barbara endale putukast mängulapse, too aga paisub liigagi kogukaks ja nagu arvata võib, ei lõpe seegi lugu just hästi.

Kõik raamatud oleks pärit justkui mingist veidrast paralleel-universumi "pätsuajast" - pildid on detailsed sulejoonistused, mida vahel aitavad seepiatoonid, tüpograafia on absoluutselt laitmatu, värvid, köide ja kujundus ka kõik täiesti viimase peal. Kui oleksin raamatukunstnik või kirjanik, tahaksin ma, et minu asjad näeksid välja just sama coolid kui need siin...

Aga ma parem lõpetan, muidu lähen oma ülistuslauluga juba liiale.

(PS: Biancost teen lähipäevil siiski veel mitu korda juttu, sest veel kahes uues raamatus on ta käsikirjutajaks.)