26 oktoober 2017

ELCAF 2017

About ELCAF 2017, our fourth trip to this festival. One could see my 2017 photos here in Facebook.


Juuni keskel toimus järjekordne Ida-Londoni Koomiksi- ja Kunstifestival ELCAF. Tegu on festivaliga, kus superkangelasi praktiliselt ei kohta, rõhk on isikupärastel autoritel, ilusatel raamatutel, printidel ja muul graafilisel käsitööl. Käisime seal meiegi, seekord juba neljandat korda. Festival ise oli järjekorras viies, seega on meil päris hea ülevaade, kuidas aasta 2017 varasematele sarnanes või neist erines.


Kui varem on festivalil olnud igal aastal uus Ida-Londoni toimumispaik, siis seekordne - Round Chapel - oli juba eelmisest aastast tuttav. Iseenesest võrdlemisi sümpaatne ja veidi vanamoodne hoone, milles suur saal seda ümbritseva rõduga ja kus lisaks veel mõned kõrvalruumid ja paar hoovitelki. Festival oli taas kord kolmepäevane, reedest pühapäevani.


Kui toimumispaik Hackney oli tuttav ja teekond sinna meie seekordsest Islingtoni üürikorterist paari overgroundi peatuse kaugusel, siis osalejate hulgas ja korralduses võis märgata erinevusi. Festivali asutanud ilusate raamatute kirjastus Nobrow on tavaliselt kohale kutsunud suure hulga omaenda autoreid, kes siis vestlustel esinevad ja autogramme jagavad. Seekord aga oli Nobrow kunstnikke kohal erakordselt vähe.

Poola

Samuti torkas silma, et mitmed tunnustatud autorid, kes alati oma uute zinede ja raamatutega kohal on olnud, seekord puudusid. Osalt võib seda ilmselt põhjendada korraldajate sooviga osalejaid valides suuremat vaheldusrikkust pakkuda, osalt aga oli tegu ka lihtsalt autorite hõivatusega.

Rootsi

Tegelikult oli ka päris palju autoreid, kes oma lauaga kohal ainult üks-kaks päeva, seetõttu oli ka eri päevade seltskond mõnevõrra erinev.

Läti

Ausalt öeldes oli seekordne ELCAF senistest kõige igavam. Päris kuulsaid autoreid praktiliselt polnudki, ka oli vähevõitu huvitavaid esinemisi ja neidki väheseid ei õnnestunud mul näha, sest ruum sai kiirelt täis.

Soome

Nagu öeldud, oli mitu iga-aastast autorit puudu, nii jäi ka mõni raamat ostmata. Tegelikult veetsingi festivalil palju vähem tunde kui varasematel aastatel.


Ka on mul tunne, et kolmepäevaseks venitatud festival on kuidagi kehvem ja laialivalguvam kui algusaastate laupäev-pühapäev. Eelmisel aastal, kui Eesti Koomiksiseltsil oli seal pühapäevane laud, oli kogu festival kokkuvõttes üsna väsitav. Seekord ei olnud ilm ja suur saal päris nii palavad kui eelmisel korral, aga kolm kuuma päeva on ikkagi natuke palju. Kahepäevase festivali lõpuks oli alles oluliselt rohkem energiat.

Leedu

Ja veel - seekordsel festivalil anti taas välja rahaline auhind 3500 naela - ELCAF x WeTransfer Award 2017. Auhind asutati aastal 2016 ja see on mõeldud paljulubava koomiksiprojekti teostamiseks. Sellel aastal võitis leedulanna Akvile Magicdust, kes peaks oma valmis raamatut esitlema juba järgmisel festivalil.


Põhjalikuma valiku minu ELCAF 2017 fotodest leiab Facebookist.

12 august 2017

RIDE in Rough Trade East

Londoni metroos

Kunagi kaugel 1990. aastal ilmus Oxfordi shoegaze-bändi RIDE debüütalbum "Nowhere". See oli üks päris oluline plaat. Oli briti poppmuusika järjekordne kuldaeg, selline, kus just nimelt indiebändid väga huvitavat muusikat tegid. Mõned neist jõudsid isegi meie tollasele Rock Summeri festivalile - Blur, The Jesus & Mary Chain, Inspiral Carpets, EMF, The Shamen...

Plaadid ja paelad

Jutt sellest, kui oluline oli tollasele noorele inimesele poppmuusika, kuidas sai infot otsitud ja plaate vahetatud ning kassettidele võetud, läheks pikale. Ütleme nii, et Ride'i esimesed EP-d ja albumid olid ühed päris tähtsad plaadid.


Ühesõnaga - Ride tegi neli albumit ja läks siis laiali. Kakskümmend aastat hiljem tuldi üsna ootamatult mõneks kontserdiks uuesti kokku ja kuna selgus, et asi toimis, oli aastal 2017 olukord äkitselt selline, et 16. juunil ilmus Ride'i uus album.


Ja juhtus nii, et just sel ajal kui me Londonis viibisime, 19. juuni õhtul, korraldas plaadipood Rough Trade East uue albumi ilmumise puhul Ride'i esinemise. Pileti omandamiseks tuli osta plaat. Pooled kahesajast piletist läksid müüki netis ja need said muidugi kiirelt otsa.


Aga teine sada piletit olid mõeldud neile, kes Ride'i albumi "Weather Diaries" selle ilmumispäeval poest ostsid. Käisime siis kohe hommikul seal, ostsin kaks limiteeritud gatefold-CD-d ja sain kaks käepaela. Muuseas, Londoni kesklinna suur HMV müüs seda ainult tavalises jewel-case plastkarbis.

Andy Bell

Esmaspäeval kella seitsme paiku lasti rahvas sisse ja veerand tundi hiljem Ride alustas. Ausalt öeldes oli see üsna uskumatu tunne - Ride, aasta 2017 ja mina... Ja palju teisi minuvanuseid. :) Aga, nii see oli. Esimesed paar lugu oli ehk sound veidi rabe, aga edasi oli ka kõlaliselt kõik päris paigas. Igatahes on Rough Trade East'i laval parem heli kui ühes tuntud Tallinna klubis.

Mark Gardener

Ride esines kolmveerand tundi ja esitas selle ajaga 8 lugu - Lannoy Point (uue plaadi 1), Charm Assault (2), Seagull, Weather Diaries (5), All I Want (3), Cali (8), Taste ja Vapour Trail. Viis neist oli seega uuelt plaadilt.


Olen hiljem netist vaadanud mitmeid Ride'i 2017. aasta esinemisi. Tuleb tõdeda, et neil on õnnestund see, mis kaugeltki alati ei pruugi välja tulla - uued lood sobivad lives päris hästi vanade tuntud asjade vahele ega mõju seal üldse tüütu võõrkehana.


Samas on Ride'i uus plaat teistsugune, aga seda heas mõttes. Kusjuures algusotsa lood on lihtsamad, albumi teine pool pakub pikemaks ajaks nugistamist.


2017 on aasta, kus mitmed vanad head bändid on jälle koos ja teinud päris häid uusi plaate - The Charlatans ja Slowdive näiteks. Ride ja nende "Weather Diaries" kuulub kindlasti samasse ritta.

Signeeritud uus Weather Diaries ja vanad head Going Blank Again (1992) ja Nowhere (1990)

Londonis, suvel 2017

Sõitsime selgi suvel Londonisse, et nii ELCAF-festivalil kui linnas endas mõned päevad veeta.


Ma ei tea, kui tihti juhtub, et Lufthansa enne maandumist tükk aega Londoni kesklinna kohal tiirutab. Seekord igatahes tiirutas ja nii sain ma kuulsatest kohtadest mitmeid päris õnnestunud pilte.


Ikoonilised Picadilly Circuse videoreklaamid olid seekord hoopistükis remondis.


Tänavakunsti oli muidugi mitmel pool näha, see siin on näide Brick Lane'i kandist...


...ja see meie korteri lähistelt Islingtonis.


Käisime üsna varasel hommikul Rough Trade East plaadipoes, ajal kui Shoreditchi tänavatoidupaiku alles avati.


Olime esimesed kliendid, vaatasime ettevalmistusi ja võtsime Jordaania lipuga kujundatud vegan-letist ühe ülivärske Beiruti pagarite valge khobez-leiva sisse keeratud falafeli. Ports oli suur ja erinev kastmerohkest falafelist, mida serveeritaksde Pariisi vanas Le Marais juudikvartalis.


Londonis asub Barbican-nimeline kvartal, mis on püsti pandud kunagises suures betooni-vaimustuses ja mis näeb tõeliselt õudne ja totalitaarne välja. Seesugune on ka kogu vastav arhitektuurivool - brutalism.


Loomulikult saavad nad sellest ka ise aru ja kasutavadki seda turunduses - näiteks on kultuurikeskuses müügil spets-kujunduses Penguini ulmeklassikud. Nüüdseks on see kompleks arhitektuurimälestis.


Läksime me Barbicani, et vaadata ulmenäitust "Into the Unknown", kus väljas ühte-teist huvitavat ja mille vaieldamatuks tõmbenumbriks Ray Harryhauseni looming, täpsemalt tema kavandijoonised ja dinosauruse-maketid.


Mida veel huvitavat nägime? Angeli kandi kaubanduskeskuses jäi näiteks silma Amazoni pakiautomaat, kuhu saaks ka ise Londonis viibides pakke tellida.


Laupäevaõhtusel Leicester Square'il oli algamas Transformeri-filmi punane vaip, aga enne seda käis seal veel paras tingel-tangel. Eelmisel pildil maitsekalt dekoreeritud SAAB selles istuva pealikuga.



Sohos sai üldse suhteliselt palju ringi käidud, nii koomiksipoodides kui söögi- ja mullitee-kohtades.



Käisime näiteks ka Fiori Corneris õhtust söömas.


Briti Muuseumis oli seekord avatud väga mahukas ja põhjalik Hokusai näitus. Katsushika Hokusai (1760-1849) oli Jaapani kunstnik, kes oma pika elu ja paljude eri nimede all just Fuji mäge kujutavate puulõigetega kuulsaks sai. Populaarne näitus, mille pilet tuli ette osta ja mis näitas külastusaja algust veerandtunnise täpsusega, pakkus ilmselt ainukordse võimaluse sedavõrd suurt hulka Jaapani originaale näha. Ja kinnitas veelkord, et kahjuks ei suuda ükski kunstiraamat originaalide mõju ja detailsust edasi anda.


Eks oli üks omamoodi elamus ka öösel 0:18 paiku alanud ja tunde kestnud operatiivautode sireenid ja kopterilennud. Mingi aja pärast saabus selgus kui BBC koduleheküljelt võis lugeda, et juhtunud oli järjekordne terroriakt. Seekord küll veidi teistsugune, aga kergelt kõhedaks võttis aknast kostev ikkagi, sest kõik see toimus linnulennult kilomeeter-poolteist meie üürikorterist põhjas.


29 juuli 2017

Raamatualused


Nägin Londoni koomiksifestivalil ELCAF ühe kunstniku laual ilusaid vineerist raamatutugesid, mis tundusid lisaks lihtsusele ka väga praktilised ja kompaktselt mobiilsed. Kuna meil, st. eestimaisel koomiksirahval oleks seesuguseid tugesid aeg-ajalt mõnel üritusel vaja ja kõik netist leitud traadist ja plastikust (hiinlaste) variandid olid kas kiibakad või/ja koledad, otsustasin proovida ise seesuguseid vineeraluseid valmistada.


Tegelikult küll mitte päris ise, selleks leidsin Tallinnast sobiva laserlõikusega tegeleva firma. Aga antud alused on siiski minu enda kavandatud - uurisin oma fotosid, tegin papist mock-upi ja panin selle abil katsetades paika meile sobivad suurused ja kaldenurgad ning tegin vektorjoonised.

Sain valmis alused üsna kiirelt kätte. Üllatav oli see kui head, ilusad ja funktsionaalsed nad lõpuks välja kukkusid - kõik klapib. Üllatav oli ka see, et pigem sketchbooki-tüüpi asjadele mõeldud alus on suuteline kandma ka päris suuri raamatud. Samuti saab neid panna mitmekaupa kõrvuti ja nii sobivad nad ideaalselt ka näiteks horisontaalsete A4-formaadis asjade eksponeerimiseks.

19 juuli 2017

Leeloo


Enne Luc Bessoni uue "Valerian"-filmi saabumist joonistasin veidi vana head "Viiendat Elementi". See pilt on nüüd tõepoolest algusest lõpuni digitaalne, joonistatud Surface Pro 3 ja Manga Studio ehk minu jaoks ületamatu digitaalse duo abil.

14 juuni 2017

The Silver Way - joonistusõpik animatsioonirahvale


Kõiksugu joonistusvahendite, pintslite-pliiatsite ja muu kunstitarbe ostmne on üks suur katse ja eksitus - suur osa neist jääb tegelikult kasutamata. Aga see on paratamatu, sest just nii settivad välja need vähesed, mis tõepoolest endale sobivad. Kulunud raha tuleb võtta lihtsalt kui kooliraha.


Sama kehtib ka kõiksugu õpikute kohta. Neidki on väga palju ja kuigi alati on võimalik enne ostmist arvustusi või vähemalt sisukirjeldusi lugeda, siis ei tea tegelikult kunagi, kui kasulikuks mingi raamat lõpuks osutub. Kui üldse. Näiteks kõiksugu anatoomia-õpikute seas on häid tegelikult vähemus ja suurem osa on kas lihtsalt halvasti joonistatud või kordavad seda, mida paremad selgemalt selgeks teevad.


Ka  retrolikule cartoony-stiilile pühendatud õpikuid on päris hulgaliselt. Kui mõned Disney kunstnike klassikud kõrvale jätta, olen mina leidnud tegelikult ainult kaks, millele võiks hindeks panna "väga hea" - mõlemad on Ben Caldwelli tehtud. Ta on muidugi alustuseks juba ka tõeliselt hea ja stiilne joonistaja.


Aga nüüd ilmus üks uus raamat, mille autoriks teleanimatsiooni veteran ja mitmete seriaalide kujundaja Stephen Silver - "The Silver Way". Ta tegeleb ka õpetamisega ja ongi nüüd oma isiklikud kogemused ja loengud vormistanud selleks mahukaks character design õpperaamatuks. Tegu on üsna suure ja paksu köitega, kus 248-l leheküljel on hulgaliselt tõeliselt kasulikke õppetunde, iga pildirohke paarislehekülg midagi uut kajastamas. Kusjuures, ta mitte ainult ei näita kõikugu formaalseid reegleid ja nippe, vaid annab seejuures ka mõtteainet, olles alati äärmiselt praktiline ja tuues näiteid omaenda kogemustest. Loomulikult ei leiuta ka tema mingit uut jalgratast, aga siin on tõepoolest hulk asju, mida ma varem kohanud ei ole, kasvõi juba terminoloogias või arvutikasutuses. Näiteks selline pisike nipp - kasulik on tegelast visandades joonistada juurde ka maapinda kujutav ovaal, mis aitab teda ruumis paika ankurdada.


Ühesõnaga - "The Silver Way" on päris suur ja paks raamat, mis kuluks igal koomiksi- ja multikajoonistajal mõttega läbi lehitseda. See aeg ei jookse päris kindlasti tühja.

Kakerdaja rabas


Käisime väikese seltskonnaga 16. mail Kakerdaja rabas ja tegime sealsel laudteel üsna pika tiiru.






Oli õhtune aeg ja päike tegelikult juba üsna madalal. Raba oli üsna inimtühi, vaid mõned samasugused uudistajad juhtusid vaateulatusse.





Rabaretke põhjuseks olid tegelikult väliskülalised - nimelt viibisid seoses Briti-Balti illustratsiooniprojektiga seoses taas Tallinnas kaks noort briti illustraatorit - William Grill ja Katie Harnett. Mõlemad nad on kirjastuse Nobrow/Flying Eye Books autorid, esimene neist võitnud oma raamatutega mitu väga olulist illustratsiooniauhinda nii UK-s kui mujal.




Loodetavasti andis sõit läbi Põhja-Eesti ja hiliskevadine rabamaastik brittidele Eestist natuke laiema pildi kui Tallinna kesklinn. :)





Jaan Rõõmus, Eesti illustraator, keda innustavad põhliselt möödunud ajad ja kes oma pilte joonistab tõelisest linnusulest tehtud sulega.