04 juuli 2015

London 2015

Sellesuvine puhkusereis kujunes taas kaheosaliseks - kõigepealt London ja festival ELCAF 2014, seejärel Eurostar ja Pariis koos sealsete näituste ja muu juurdekuuluvaga. 


Vahemaandumise maa Holland oli üsna vesine, vähemalt kui lennukiaknast avaneva pildi põhjal otsustada. Amsterdami lennujaam oli suur ja meenutas mingil põhjusel sarnast asutust filmist "The Fifth Element". Ei teagi, miks, ehk oli lihtsalt sagin sarnane. Igatahes müüdi seal lauamängu "Stratego", mida mujal polegi kohanud. Veepuudust polnud ka lennujaamas, sest tavapärasest erinevalt tuli sealsetest kraanidest vett seniks kui need ise kinni keerasid.


Jõudsime Londonise. Airbnb üürikorter Greenwichis osutus üsna moodsaks ja meeldivaks - asukoht ja transport, ka DLR, olid varasemast tuttavad, omanik humoorikas ja kõik, mis vaja, korteris olemas.


Elutoa seinu kaunistasid nii Peavey Raptor Custom kitarr kui Police'i, Ian Dury ja Squeeze'i raamitud LP-d. Lisaks mugav nahkdiivan ja pudel aastakäiguveini.


Üldiselt oli Inglismaal viimastel aegadel väga vähe sadanud, kõik muruplatsid olid üsna kidurad ja kollased.


Londoni muuseumeid me seekord ei külastanudki, kui väike esimese õhtu sissepõige V&A-sse välja arvata. Hetkel avatud Alexander McQueeni näitus jäi siiski vaatamata, piisas muuseumipoest, mis kubises sellega seotud musta värvi kraamist. Isegi müüjad tundusid olevat spetsiaalselt välimuse järgi valitud, mustas, tätoveeringutega ja hipsteri-soengutega. Pildistasin muuseumis lõpuks vaid skulptuure ning kummalist lovecraftlikku asjandust, mis kupli all rippus.


Tagasitee kesklinna oli väga tüütu ja võttis ära tahtmise edaspidi sinnakanti sattuda. Tagasi Sohos ostsime kiidetud kohast nimega Biju paar topsi mulliteed. Kas seda ka Eestist saaks? Ei tea. Igatahes on soovikohaselt soe või külm jook, mis koosneb teest, siirupist või piimast ning kahte sorti kuulikestest, väga hea mitte ainult palavaga janu kustutamiseks vaid ka kergeks kõhutäiteks. Bubble tea'd jõime sellel sõidul korduvalt.


Greenwichis oli endiselt olemas väga hea aasia toidukoht Tai Won Mein oma suurepärase magushapu kanaga. Veel midagi, mida tahaks ka kodus süüa... Sealtsamast lähedalt, muuseumilaeva Cutty Sark kõrvalt kupli alt algas aga veealune käik, mis viis ühelt Thamesi kaldalt teisele. Teiste sõnadega, meie seekordse korteri lähedale.


Otseteed kasutasid ohtralt ka jalgratturid, kuigi siltide põhjal oli see keelatud.


Õhtune vaade vastaskaldalt.


Teisel päeval alustasime oma seiklemist Angeli metroojaamast, mis osutus asuvat väga fotogeenilises kandis, täis pisikesi huvitavaid poode ja söögikohti.


Seal asus ka Londoni suurim kunstitarvetepood Cass Art, kolmekordne hoone täis kõiksugu värve, pintsleid ja pabereid. Ostsin ka mõned töövahendid, just sellised, mis abiks kujude akrüülidega viimistlemisel.


Covent Gardeni piazzal käis tõsine turismikaubandus.


Ostsime vanamoodsatest lelupoodidest kingiks paar prantsuse kaisulooma ning vaatasime veidi tasemel klassikaliste muusikute esinemisi.


Tõelised mehed ja tõelised naised.


The Cinema Store on filmiteemaline pood, kus kaks korrust täis raamatuid, plakateid, DVD-sid ja muud filminänni. Tegin raamaturiiulitele ringi peale ja väljusin, et poest paar pilti teha. Ja kes just samal hetkel sinnasamasse saabus, aknal pakutava põhjalikult üle vaatas ja poodi sisenes? Rick Baker! Ei saaks öelda, et selline juhus just väga tõenäoline oleks.


Gosh! Comics on Soho koomiksipood, kus on alati huvitav ja mitmekesine valik ingliskeelset koomiksikirjandust. Ka sellel õhtul oli seal üks signeerimisüritus. Mina ostsin välja kuu varem tellitud ja signeeritud raamatu "The Thrilling Adventures of Lovelace and Babbage", ilusa steampunkliku loo arvutite algusaegadest.


Rõivastatud atraktsioon Soho hiinalinnas. Soho ongi kesklinna kõige huvitavam kant - seal asub hulgaliselt raamatu-, koomiksi- ja plaadipoode, parke ja söögikohti.


Taas Leicester Square'ile jõudes oli parajasti käimas filmiüritus, millega seoses oli sinna pargitud neli kuulsat autot. Täiesti kõnelevale K.I.T.T.ile ja Bondi masinale lisaks olid seal ka General Lee (mis nädalapäevad peale meie reisi konföderatsiooni lipuga seotud skandaali kisti) ja täiesti absurdne Flintstone'ide auto. Seegi sõitis, küll ilmselgelt mitte autojuhi kondimootoriga.


Absurdne on ka see, et mu elu ainsal USA-käigul sattusime New Yorgis kogemata kokku 1966. aasta Batmobili ja Green Hornetiga. Nüüd siis need autod.


Kolmas Londonipäev möödus suuresti Hackney linnaosas ELCAF-i festivalil, millele järgnes väike õhtune tiir vihmases kesklinnas.


Neljas päev algas ka festivalil, millele järgnes õhtupoolik turismiobjektidel.


Selfied, nii kepiga kui kepita oli loomulikult igal sammul näha. Westminsteri sillal klõpsisin ise möödudes seesuguse pildi, oletan, et peategelasel endal nii hea ei tulnudki.


Bussid-rongid-lennukid... Sealsamas asuv Westmister Abbey oli juba suletud, aga ausalt öeldes ei olnud ta välimuselt üldse nii muljetavaldav kui Prantsusmaa kirikud. Nagu oleks ta pigem üks mõistuse kui emotsioonidega loodud hoone.

Tegelikult on samasugune erinevus ka linnade vahel -
Pariis on Mac ja London on PC.


Sealsamas lähedal oli reas hulk kunagise Briti impeeriumi suurkujude skulptuure, teiste seas Churchill, Mandela ja Gandhi, kellega india perekonnad püüdsid meeleheitlikult grupipilte teha.


...ja siis tagasi Greenwichi, vahepeatusega Canary Wharfis.


Järgmisel hommikul pakkisime asjad ja suundusime St Pancras International rongijaama ja seal väheglamuursele Eurostari rongile. Oleks me teadnud, milline tsirkus vaid päev hiljem praamiliikluse streigi, põlengutega blokeeritud tunneli ja ründavate illegaalihordidega kokku keeratakse... Aga õnneks me ei teadnud ja jõudsime paari tunni pärast ilma vahejuhtumiteta vihmasesse Pariisi .


Ma ei ole üldiselt eriline Londoni fänn. See linn on oma mentaliteedilt kuidagi liiga sarnane Tallinnale - kõigil tundub olevat justkui "ora p****es", kõigil on täpne siht silme ees ja alati kuhugi kiire. Isegi turistidel. Peale selle on kogu see linn täiesti kaootiline ning metroo kitsas, palav ja koos muu ühistranspordiga üpriski arusaamatu. On turistidest ja ummikutest kubisevaid rajoone, mis ajavad lihtsalt väga närviliseks, kuigi tõele au andes sattusime sel korral ka paari päris kenasse kanti. Tervikpilt pole siiski just väga kutsuv.

Seega - ei saaks öelda, et ma Londonisse just tagasi kipuksin, samas Ida Londoni Koomiksi- ja Kunstifestivali ELCAF külastaksin meelsasti ka edaspidi. Aga see on juba teise postituse teema.

03 juuli 2015

Esto-Muusika


Minu kokkupuude välis-Eesti muusikaga on olnud üsna põgus. Põhiliselt läbi kasseti, mis vene ajal koju tekkis ja millel ilmselt oli "Hämariku" nimelise bändi paar albumit. Oletan nüüd, et lindistajaks oli üks Võsu baarimees, aga see võis pärineda ka mujalt.

"Esto-Muusika" on päris huvitav kolmik-CD. Kõige huvitavam osa on tegelikult kaasasolev raamat, plaadid ise on pilk väliseestlaste paralleelmaailma, kus lauldi kummalises 4-aastase inimese eesti keeles ("ea" asemel "ia" jne) eklektilist valikut rahvalikest lugudest valesti kuuldud sõnadega Kukerpillide coverini. ("Muu elu kõik LUKSI (?) on keeranud naad.")

Siin on paar päris huvitavat artisti, eelkõige muidugi Reet Hendrikson, kelle CD võiks ka osta. Samas, kõige uuem ketas lugudega aastatest 1980-1988 on tegelikult väga igav ja seda ilmselt ei viitsigi enam uuesti kuulata.

02 juuli 2015

Koomiksipäev KUMU-s


17. juunil 2015 toimus KUMU Kunstimuuseumis Koomiksiõhtu.


Üritus algas kell viis õhtul ringkäiguga kahel näitusel - koomikseid kasutava Marko Mäetamme "Tunne end nagu kodus" ja eesti juurtega Raymond Pettiboni "Ameerika unelmas elades".


Välismaalase väljapanek jäi ausalt öeldes konteksti ja tsitaatide allikaid teadmata üsna arusaamatuks, ka polnud see joonelt nii meisterlik, et esteetiliselt huvi pakkuda. Mäetamme asi oli oma eneseirooniliste skulptuuride ja koomiksitega hoopis huvitavam.


Seejärel läks koomiksite joonistamiseks. Joonas Sildre tegi muuseumi õuel osalejatele väikese workshopi.


Rahvas jagunes kolmeliikmelistesse gruppidesse ja mõtles järgmiseks välja koomiksi, mida muuseumiesisel platsil kriitidega maapinnale joonistada.


Joonistatigi.



Näiteks sai asfaldile lugu Kalevipojast ja kunstimuuseumist.


Lõpuks tutvustas koomiksiajalugu ja oma kollektsiooni Paepealse Raamatukogu. See oli küll väga pinnapealne, tegelikult on neil palju parem raamatuvalik kui jutust selgus. Toimus ka väike ja lihtne valikvastustega viktoriin.

Mina aga läksin siis koju, et kohver pakkida ja valmistuda järgmise varahommiku lennureisiks.

16 juuni 2015

Sala-Brežnev ajakirjas "Pikker"


"Pikri" karikatuurinäitusel oli laual lehitsemiseks virn vanu huumoriajakirju. Nende seas oli ka üks number, mida lapsepõlvest eriliselt mäletan ja mis on mul vanematekodus tegelikult ka siiani alles. Tegu oli 1978. aasta neljanda numbriga. Kuna "Pikker" ilmus kaks korda kuus, siis tähendab see 78. aasta veebruari.

Ajakirjas oli nimelt topeltlehekülg, mis pühendatud vene karikaturistile Andrei Krõlovile, toonasele CCCP põhilise huumori- ja satiiriajakirja "Krokodill" peakunstnikule. Tegu seega tähtsa ja ilmselt nomenklatuuri kuuluva mehega vene karikatuuris, kelle piltide avaldamisega ei tohiks mingeid probleeme tulla.


Aga tuli. Olin siis väike ega tea kindlasti juhtunu kõiki asjaolusid. Üldjoontes oli asi vist nii - see "Pikri" number nimelt korjati müügilt ära. Osa tiraaži jõudis siiski ostjateni, ka tellijad said enda ajakirja ilmselt enne kätte kui "jama" avastati.

Kuna mu isa töötas kaubanduses, siis jõudis meile koju nii see haruldane ajakirjanumber kui toimunu detailid. Tegelikult ongi tegu hea näitega sellest, kuidas võimude pihta suunatud satiirilisi torkeid vene ajal süütu pealispinna ja esmaste tähenduste taha varjati.

Nooremad inimesed ei saa ilmselt üldse aru, mida tungrauaga näljase proletaarlase haardeulatusest toidulauda eemale nihutava paksu kapitalisti pilt peale tüüpilise hambutu sotsialistliku satiiri veel tähendada võiks. Ja et ta üldse veel midagi muud tähendama peaks.

Asi selles, et just ajakirja ilmumise paiku tõsteti Nõukogude Liidus kohvi hinda. Kapitalist sellel karikatuuril on täpselt riigijuht Leonid Brežnevi nägu ja kaetud laual on ilmselgelt just kohv. Samuti mäletan ma, et tähtis oli ka see, et tungraud on kohvilauda kergitanud just täpselt neli ja pool hammast.Sellel numbril oli mingil moel otsene seos hinnatõusuga. Milline täpselt, seda ma kahjuks öelda ei oska. Ja küsida ka enam ei saa. Ka ei tea ma, kas pilt oli spetsiaalselt vabamasse provintsiajakirja sokutatud või ilmus ta ka Venemaal.


15 juuni 2015

Libahunt/Werewolf is finally ready


My Werewolf statue, as in June 2015. I think it's finally ready - adding more blood will just mess it up. Now I just need to find a glass dome to cover it with...

Mu kauatehtud Libahundi kuju on lõpuks valmis. Materjaliks akrüülidega värvitud Cernit, kõrguseks 18 cm. Tegelikult oli algusest peale plaan veidi "verd" lisada, aga täpne pihustamine on äärmiselt täpne tegevus ja ma lihtsalt ei riskinud seda teha. Kuniks olin lihtsalt sundseisus, sest vajasin ühe trükise tarbeks oma kujukesest korralikku fotot...

Nüüd tuleb ainult leida selline antiikse moega puitalusel klaaskuppel, nagu neid kõiksugu topiste ja veidruste katmiseks kasutatakse, minimaalse diameetriga 16 cm ja kõrgusega 20 cm. Ehk siis umbes 7" ja 8". Ei tea kahjuks veel, kust sellist osta...

Mock-up

08 juuni 2015

Pikri näitus

 5. mail 2015 avati Tallinna kesklinnas Maneeži tänaval Rahvusarhiivi fuajees näitus "Pikker: karikatuurid 1957 - 1995".


"Pikker" oli teatavasti huumori- ja satiiriajakiri, mis läbi aastakümnete Eesti humoriste ühte koondas ja rahvale läbi punase aja meelelahutust pakkus. "Pikriga" olid mingit pidi seotud kõik tolleaegsed naljamehed, nii karikaturistid kui kirjutajad, nii mõnigi neist sai "käe valgeks" juba koolipoisina. Aga ajakirjas ilmus ka muud, näiteks mitmeid pikki Leo Soonpää artiklisarju karikatuuri ja huumori ajaloost, mis minu teada pole omaette raamatuteks saanudki. Kuigi võinuks ju.


Üldiselt oli tegu päris radikaalse väljaandega, mis materdava ja hambutu või siis lihtsalt ilutseva nõukogude karikatuuri kõrval mõjus üsna erksana. Väga kõrge oli ka joonistuste kvaliteet, mis, vaatamata üsna kehvale paberile ja trükikvaliteedile, jõudis ka lugejani. (Algusaegade ajakiri ilmus tegelikult päris heal paberil, aga "Pikri" põhiaegadel oli ta ikkagi kaks korda kuus ilmuv õhuke vihikulaadne asi.) Nõukogude aja lapse jaoks oli "Pikker" igatahes huvitav meelelahutus, mis kaks korda kuus ajaleheputkasse ilmus.

Muidugi kandis ajakiri suuresti oma aja märke, seda eriti just tekstis, mis on ajaproovile hoopis kehvemini vastu pidanud kui pildid. Aga ka neis oli erinevat, nii visuaalselt alati nauditavat Edgar Valterit kui Stanislav Malahhovi kohustuslikku kommunaalhuumorit ja Roman Ohlau sigalataguseid lägaojasid.


Priit Pärna, Heiki Ernitsa ja Hillar Metsa sürrivõitu musta huumori kõrval leidus ka kunstnikke, kes tõhusa honorari nimel olid alati valmis punast propagandat kokku soperdama. Üks seesugune oli Romulus Tiituse kloonina alustanud  "piibuga alfaisane" Hugo Hiibus, kes suutis ajakirja tagakaasi kuust kuuse "kapitalist + pomm" tüüpi p**aga täita. Üldiselt ajas see tänagi Keskerakonnale Eesti riiki solvavaid pilte vorpiv tüüp juba lapsena südame pahaks. Ja, nagu kuulnud olen, nimetas ka üks prominentne karikatuuriklassik teda "prostituudiks". Aga, eks oli seegi osa "Pikrist".

Originaalide vitriinid

Ajad muutusid, tuli Perestroika, CCCP vajus kokku, "Pikker" kaotas oma ühiskondliku otstarbe ja lõpetas ilmumise. Aastaid hiljem tehti küll Eesti Vabariigis põgus katse "Pikrit" taaskäivitada, aga see ebaõnnestus. Aeg on lihtsalt teistsugune. Vene ajal õitsenud jõuetu kommunaalhuumor tänapäeval ei tööta, erilisi vaenlasi ka pole, keda karistamatult mõnitada. Eks mõnes mõttes on meie aeg ka lihtsalt poliitkorrektsem.

Edgar Valteri krüptiline originaal

Eestlaste huumorimeel pole küll kuhugi kadunud. Huumoril on tekkinud uusi väljendusvorme, kasvõi räpmuusika kaudu, sotsiaalmeedia pakub kuhjaga kiireid nalju, stand-up on populaarne, maailm on ka huumori osas igas suunas lahti. Aeglane ajakiri on lihtsalt ajale jalgu jäänud. Ilmub küll "Pilkaja", aga see on laiema kõlapinnata nišitoode, mille visuaalne külg ei ole vana "Pikriga" ligilähedaseltki võrreldav. Mulle isiklikult ei meeldi ka selle väljaande irisev mentaliteet - kui ikka "naljapildil" otsib arst patsiendi p****st Eesti riiki, siis see ei ole nähtus, millega ma tahaksin tegemist teha.

koomiksirahvas karkatuurinäitusel

Näitus iseenesest on huvitav. Kuuldavasti on rahvusarhiivis hoiul "Pikri" karikatuurid kuni aastani 1969. Neist ja uuematest piltidest ongi kohalike huumoriaktivistide abil koostatud näitus, kus temaatiliselt jaotatud joonistused on üsna korralikult kujundatud stendidele prinditud, mis aga mingit laiemat taustateavet ei paku. Siiski näeb ka originaale - väiksema osa näitusest moodustavad vitriinid, kus väljas näiteks Edgar Valteri, Romulus Tiituse ja Heinz Valgu pilte. Tasub igatahes käia ja vaadata, näitus jääb mitmeks kuuks lahti. Tulevikus peaks arhiivis leiduv karikatuurikogu olema ka netis kättesaadav.

karikaturist Eduard Tüür näituse avamisel

07 juuni 2015

Kaktus õitseb