Joonistajad Koos piknik 19. mail 2013!

Seoses Kalamaja Päevadega on samas hoovis kell 11-18 avatud Hoovikohvik söögi, joogi ja kunstinäitusega.

Blogilised võiksid koguneda keskpäeva paiku. Kes viitsib, võiks kaasa võtta ka mõne oma A4 formaadis pildi, et neist pesunöörile väike pop-up pildinäitus teha.

(Väike söök-jook ja muud piknikutarbed nagu näiteks istumisalus kuluksid ka ehk ära.)

Loomulikult kaasa ka joonistusvahendid!

Halva ilma korral kolime tuppa.

Näeme pühapäeval!

Joonistajad Koos - 5 aastat!

 

Kollektiivne joonistamisblog Joonistajad Koos sai 6. mail viieaastaseks! Viis aastat virtuaalset koosjoonistamist - see on ligi kakssada nädala-pildi-teemat, üle tuhande ühesaja postituse (oleks hulga rohkemgi, aga mõni kasutaja on tänaseks ühes oma piltidega bloggerist kadunud), ligi kolmtuhat kommentaari... Lisaks tõelised koosjoonistamised vestluste, toitude, raamatute ja joonistustarvetega.

Maikuu kolmandal nädalavahetusel peetakse Kalamaja päevi. Ilmselt ühildamegi blogi sünnipäevapikniku 19. mail ühes teatud Salme tänava hoovis toimuva aiakohvikuga. Loodetavasti teeb ka kevadine ilm koostööd, loodetavasti astub läbi ka haruldasemat rahvast. Saab siis näha.

Kaktus

Kaktus õitseb nagu loom, mingi 10 õit vähemalt on tulemas.

Vegas Blues

Soomlased on ehitanud vana suitsuautomaadi ümber... koomiksiautomaadiks (Sarjakuvaautomaati), millest nüüd saab paari euromündi eest osta karbikestesse pakitud minikoomikseid. Päris omapärane idee.

Alati ei tööta see ajalooline aparaat aga valutult - kui Helsingis olime, kukkusid meie mündid automaadist taas välja ja koomiksisahtlid ei avanenud. Nüüd siis, mõned kuud hiljem, sain Petrilt endalegi seal valikus oleva hispaania kunstniku Ken Niimura minikoomiksi "Vegas Blues". See on tõeliselt mini, mul ei ole varasemast kohe päris kindlasti ühtegi NII väikest koomiksit - A8 on vist formaat. Aga ilus ja nunnu on ta ikkagi. :-)

Picnic ja Wolfred 2013

Kuulan uut kodumaist indiemuusikat, mõlemal osalemas tuttavad inimesed, et mitte öelda - kolleegid... :-)

Animekunst KUMU-s

There was an anime art exhibition in KUMU art museum in Tallinn.

KUMU on päris cool muuseum, ja mitte ainult seetõttu, et olen tema mudelit mitmes 3D-ajakirjas näinud. Ta on tõepoolest igas mõttes täielik pärl Tallina kaasaegses arhitektuurirämpsus. Üks maja on meil tulevastele põlvedele pärandada, hea seegi. Ja mitte ainult hoone ise pole cool, ka sees on tihtipeale midagi huvitavat vaadata.

Astusime just vabal õhtul KUMU-st läbi - muuseum oli kolmapäeval kaheksani lahti ja pilet ka imeodav. Skulptor Jaan Koorti väljapanek oli oma puises-töntsis korduvuses võrdlemisi ebahuvitav, aga oli seal veel üks teinegi näitus, mis hoopis põnevam.

"Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked" sisaldab just seda, mida lubab - animefilmide tegemisel loodud pildimaterjali. Seintel on nii storyboarde ehk visuaaltahvleid (mis minu jaoks uus emakeelne sõna. Päris hea ju? Või vähemalt esimene tõlge, mis nii enam-vähem.), animatsioonifaase, mitmes astmes kaadrivisandeid ning valmis taustamaale, mis täpselt sellisena ka filmides näha.

Saali mitmetel ekraanidel, osa neist omaette kambrites musta eesriide taga, jooksevad ringiratast ka just need filmid ja katked, mille toormaterjale seintel näha saab. Siin on mitmeid filme ja autoreid, mis/kes ka põgusale animehuvilisele tuttavad.

Evangelion: 2.0 You Can (Not) Advance (2009)

Takashi Watabe märkmikud

Isiklikult mulle jätsid kõige võimsama mulje Hiromasa Ogura akvarelltaustad Mamoru Oshii klassikalisele "Ghost in the Shellile". Nad on üllatavalt väikeseformaadilised - mitte oluliselt suuremad kui A4 - ja samas ülimalt detailsed. ÜLIMALT. Ja nii mõnigi taust tõi silme ette konkreetse filmikatke.

Kui ma ainult suudaks mõista, miks on keegi ajukääbus selle klassikalise filmiloo nime meie keelde tõlkinud kui "Hing anumas"?... Sedasama totrat tõlget kohtan ma ikka ja jälle, sel pole aga mitte mingit keelelist ega sisulist põhjendust. Jaapani pealkiri tähendab hoopis midagi muud, ingliskeelne aga lihtsalt ja loogiliselt "Hing kestas".

Kokkuvõttes - väga huvitav ja tunnustust väärt, et seesugune näitus nii kiirelt just Tallinna jõudis, huvilisi oleks ju kõikjal maailmas. Vägisi meenuvad seda uurides muidugi ka Studio Ghibli filmid ja nende suurepärased loodustaustad. Tahaks neidki kunagi oma silmaga näha, see oleks ikka hoopis midagi muud kui kuitahes kvaliteetne pildiraamat või Blu-ray stoppkaader.

PS: KUMU pood, mis on alati kinni kui mina sinna majja satun, müüb ka saksa-ingliskeelset kõvas köites raamatut selle näituse materjalidega.

The Croods artbook

DreamWorksi uusima animafilmi "The Croods" artbook on tõepoolest kõva sõna. Nii nagu filmi, võib ka raamatut juba praegu nimetada omasuguste seas aasta parimaks. Ta on tõepoolest shock full of maastikupilte ja tegelaste kontseptuaalvisandeid, autorite hulgas nii lavastaja Chris Sanders kui näiteks geniaalne kunstnik Carter Goodrich. Teksti on väga vähe, peamiselt vaid lõigukesed iga peatüki alguses. Ja peatükke on nii igast peategelasest kui tegevuspaigast, pikk ja põhjalik lahkab lõpuks näitena üksipulgi lahti piraajalindude rünnakustseeni #2975.

Jah, kui sellel aastal (2013) osta ainult üks animafilmide artbook, siis oleks see just nimelt "The Art of The Croods".

Miki Hiir 1992

Disney koomiksid oma kogujate ja fännidega on pildiseeriate maailmas täiesti omaette nähtus. Ei olegi vaja eriti kaugele minna - piisab kui vaadata, mis toimub meie meretaguste naabrite juures ja ongi selge, et meil siin ei toimu isegi mitte liivakastimänge.

Ka mina ei ole just eriline Disney koomiksite huviline. Gotfredsoni ja Barksi klassikud on muidugi hoopis omaette lugu - need kuuluvad lihtsalt maailma koomiksite paremikku. Aga kõik need teised...

Tegelikult on Disney pildikatega üks kummaline lugu. Veneaegsel raamatul "Piilupart, Miki ja teised" oli minugi lapsepõlves väga oluline koht, kardetavasti oli just see üks eluaegse koomiksinakkuse allikaid. Samas on selle raamatu pähekulumise tulemuseks see, et tegelaskujud, kes sellesse raamatusse ei sattunud, tunduvad tänaseni kuidagi nagu vähem päris kui need, kes seal kogumikus ringi seiklesid. See on imelik, aga nii see on.

Tegelikult ei olegi ma maakeelseid "disnikaid" rohkem lugenud, hiljutine Tallinnas toimunud lugu ongi vast ainus erand. Teisi ajakirjanumbreid pole ma üldse ostnudki. Sama lugu on ka taskuraamatutega - ainult kolm paksu kogumikku Ladina-Ameerika, rüütlite ja viikingitega on sundinud rahakotti kergendama.

Tegelikult küll olen ma kunagi kolm kodumaist koomiksivihikut ikkagi ostnud ka, need sattusidki mulle hiljaaegu makulatuuri tuulates näppu. Üks neist on kõige esimene kodumaine Miki Hiire ajakirjanumber - mahuks 32 lehekülge pluss kaaned, väljaandjaks AS "Mats" ja ilmumispaigaks 1992. aasta Tallinn. Teise ajakirja kaanel on juba kiri "Nr. 1 - 1992", lehekülgi kokku 32 ja kirjastajaks A/s Egmont Estonia.

Kolmas trükis on 48-leheküljeline klassikalise "Lumivalgekese" muinasjutu üsna filmitruu adaptsioon. Trükikvaliteet on nagu on - värvid on kuidagi agressiivsed ja tüpograafia kehvapoolne. Muidugi, raamatus olev tekst "PRINTALL 4254, 1992" annab aimu ilmumisaastast ja arvata võib, et tuttavad fondid on paberile saanud mõne maatriksprinteriga. Aasta oli ju üldse erakordne - krooni saabumisaeg ju - ja selles valguses ei näe see raamatuke üldse halb välja. Pabergi on tänaseni täiesti valge.

Kõik need kolm raamatut on ilmselt suhteliselt haruldased, eriti seesuguses võrdlemisi vigastusevabas konditsioonis. Samas, erilisi koomiksikollektsionääre Eestis ilmselt polegi, ka pole Disney koomiksite kataloog Inducks meie osas just väga põhjalik. Seetõttu ei oskaks ka neid rahasse ümber arvutada, kuigi omamoodi kuriositeetidena oleks neil ehk ka välismaiste kollektsionääride jaoks mingi väärtus siiski olemas. Või äkki ka meil siin, nii ehk umbes viiekümne aasta pärast - Soomes aastal 1952 "Aku Ankka" erinumbrina ilmunud "Lumivalgeke" on nii haruldane, et selle saamiseks tuleb nüüd välja käia... 20 000 eurot.

The Croods

Tegin peagi viieaastaseks saavale joonistajate blogile ühe croodsipildi...

Käisin ja vaatasin The Croodsi

Käisin kinos ja vaatasin ära DreamWorksi uue ürginimesemultika "The Croods". See polegi niiväga lihtne, sest originaalse heliga linastub ta vist üldse ainult kaks korda. Kõik muud seansid on dubleeritud eesti ja vene keelde. Kuna aga juba sõnadest "see" ja "need" kubisev treiler ajab võrdlemisi närvi, siis on selle vaatamine vä-lis-ta-tud.

Eelmine, 2012. aasta oli animatsiooni osas üsna eriline - tuli välja hulk väga häid filme ja juba aasta alguses oli selge, mis tulemas ja mida oodata tasub. 2013-s on selles suhtes hoopis teistsugune - linastub küll hulk järjelugusid või spin-offe, aga tegelikult ei tea ma lambist öelda mitte ühtegi pikka animafilmi, mis mulle võiks huvi pakkuda või mida oskaksin oodata. The Croods oligi ainuke. Päris hea film oli tegelikult, visuaalselt huvitav ja tempokas ning kohati piisavalt napaka huumoriga.

Üks selle filmi kahest lavastajast on endine Disney tegija ja hilisem "How To Train Your Dragon" režissöör Chris Sanders. Film oli ka ettekäändeks, et otsida välja tema sketchbookid, mis mul olemas ja teha neist ühispilt.

Mignola 2013 - Koletiste aasta

Mike Mignolal on tänuväärt komme igal aastal üks sketchbook kokku panna. Tavaliselt sai neid osta festivalidelt, kus autor osalemas, viimastel aegadel ka otse tema koduleheküljelt. See on lihtne, kehtib PayPal ja, nagu seekord juhtus, jõudis pakk mulle Tallinnasse nädalaga kohale.

Eelmisel aastal tegi Mignola oma sarjadele "A Year of Monsters" projekti raames 12 alternatiivkaant, mis ilmusid originaalist väiksemas tiraažis. Ilmselt siis said neid koomiksipoed vastavalt tellitud vihikute arvule omamoodi "preemiaks". Neil piltidel oli mõni Mignola tegelaskuju koos tuntud klassikalise õõvakolliga - esindatud on nii Dracula kui Loch Nessi koletis, Muumia, King Kong ja zombid. Nende kaante kontuurversioonid ongi seekordses 2013. aasta pildiraamatus ära trükitud, lisaks teist samapalju spetsiaalselt tehtud ja lihtsamaid pildikesi. Ühel ja lõbusamal neist Hellboy, näpu vahel nahkhiir, keda läbistab vaat et sama suur puuteivas

Taaskord üks päris kena pildivihik, minu oma juhtus olema #775/1000.
 

Sellised on Mignola varasemad sketchbookid, kui esimene paljundusmasinalik haruldus aastast 2001 välja arvata:

MBV

Selline plaat oli täna postkastis.

Kolm sõdurit

Leidsin selle foto kodusest albumist. Oletan, et pilt on tehtud kusagil 1924. aasta kandis ja et sellel on ratsarügemendi ajateenijad. Ehk on nad kusagil Petseri kandis. Täpselt samast kohast on veel teinegi pilt, millel kuus kiivrites meest, püssid seljas, mõõgad vööl ja kuulipilduja kõige ees kedagi kaameramehe selja taha sihtimas.

Päris hea kompa ju! :-)

DVD ajalugu - Disney

Disney oli viimane suurstuudio, mis lõpuks ajaloo survele alla andis ja vastumeelselt oma animafilmidega DVD-sid välja andma hakkas. Seegi lugu on tegelikult pikem ja detailsem, aga põhimõtteliselt oli nii, et kui lõpuks aastal 2000 hirmudest (VHS-iga võrreldes) liialt hea pildi ja kvaliteetsete koopiate tegemise võimalusega DVD ees üle saadi, siis ei olnud ilmunud DVD-d üldse midagi eriti head. Esimesena kuulutati minu meelest sarjas "Gold Classic Collection" välja 9 DVD-d, kuid need ei olnud anamorfsed ega olnud seal ka mingeid lisamaterjale. Kõik nad olid tootmises ainult piiratud aja ja seejärel olid nad jälle mitmeid aastaid müügilt kadunud.

Möödusid mõned ajad ja hakkas tulema ka paremaid kettaid. Tippnäide on muidugi plekist karpides "Disney Treasures" sari, milles ilmus suur osa stuudio lühimultikatest, aga ka tähelepanuväärsemad teledokumentaalid ja isegi paar seriaali. Seoses lahkhelidega juhtkonnas, täpsemalt katsetega Roy E. Disney tähtsate otsuste juurest minema puksida, see sari lõpuks hääbus. Kuid olulised komplektid siiski ilmusid, nagu Donaldi ja Miki Hiire lühifilmide täielikud kogumikud.

Mingil hetkel otsustas Disney, et uutest filmidest võiks välja anda korraga kaks erinevat DVD-d - üks värvilise kaanega ketas lastele, teine pakemas karbis ja elitaarsema kaanepildiga karp vanematele filmihuvilistele. Tolles oleks lisaks teine DVD mahuka lisakraamiga, mille seas nii dokumentaalid kui pildigaleriid. Need "2-Disc Collector's Edition" DVD-d olid tõepoolest päris kobedad komplektid, kuid palju neid ei ilmunud, minu arust ainult need, mis ülal fotol näha. Kummaline on näiteks see, et "Lilo & Stitchi" lisadega DVD jäi USA-s üldse ilmumata, kuigi Euroopas ta tuli ja tuli ka Eestis. [Edit: ilmus tegelikult küll, aga alles 2009, mitte 2002.] Muuseas, ilmus ka eesti tiitritega "Lumivalgekese" Skandinaavia DVD, mis on juba aastaid totaalne rariteet.

Ülalnähtav "Snow White and the Seven Dwarfs" oli ka esimene DVD Disney "Platinum Edition" sarjas, ilmus see 9. oktoobril 2001. Tegu oli jällegi moratooriumiga topeltkettaga, mis ainult piiratud aja saadaval. Edaspidi ilmus sari juba ilusates tavalise karbi mõõtu Amaraydes, mille ümber reljeefne pappkest. Plaatinafilme loeb Disney oma parimateks saavutusteks, kokku ilmus selliseid DVD-sid 13. Osa neist filmidest on tänaseks ka Blu-rayna olemas. Aga mitte kõik.

Viies Element plaadil ja paberil

Seoses remondi ja (lahti)pakkimisega olen sunnitud oma DVD-kogu sorteerima. Niiviisi satub näppu asju, mida pole tükimat aega näinud ja tulevad meelde mitmed lood...

Luc Bessoni värvikirev ja humoorikalt fantaasiarohke ulmekas "The Fifth Element" on üks mu kõigi aegade lemmikfilme. Valmis see küll juba aastal 1997, aga kannatab vaadata tänaseni ja näeb seejuures parem välja kui enamus digitaaltrikkide ajastul valminud kinolood. Mina nägin seda kaks korda Tallinna kinos Kosmos, kusjuures mäletan, kuivõrd palju parem tundus ta võrreldes just samal ajal linastunud neljanda "Alieniga"... See on ikka hoopis midagi muud kui raudtorudest ja kiviplaneetidest koosnev metallisinine ameerika ulmekino.

Kõik on selle filmi puhul tähelepanuväärne, peaosalistest Bruce Willisest ja Milla Jovovichist suure hulga tuntud kõrvalosalisteni, kelle seas on nii lauljaid, supermodelle, tuntud lavastaja, aga näiteks ka filmidest "Blade Runner" ja "Alien" tuntud nägusid. Lisaks veel Jean-Paul Gaultieri sajad kostüümid ja teismelise Bessoni poolt Jodorowski-Moebiuse "Incalist" mõjutatud lugu ning Jean Giraud' ja Jean-Claude Mézières'i abil sündinud visuaalia. Kokku siis üks muhe hästikomponeeritud visuaalne maiuspala.

Üsna mitme Bessoni filmi loomisloo kohta on ilmunud paksud pildirohked raamatud. Tõsi küll, prantsuse keeles, vist ainult "Viienda Elemendi" oma ongi inglise keelde tõlgitud. See on neist ka kõige haruldasem - kui teisi võis veel 2005. aastal Albumi poe riiulis reas näha, siis seda polnud. Aga mul vedas - täiesti juhuslikult leidsin selle ingliskeelse variandi 15 euroga ebay.fr-st, müüja oli nõus selle Eestisse saatma, olin ainus hinnapakkuja ja võitsin. Selline oli siis raamatuga seotud väike lugu.

Nüüd ketastest. Ostsin oma elu esimesed kaks DVD-d, kui mälu ei peta, augustis 1998 Amazonist. Need olid animeklassika "Ghost in the Shell" ja just nimelt "The Fifth Element". (DVD ajastu algas USA-s 1997. aasta märtsis kui Warner ilmutas testpiirkondades esimese portsu diske.) Tol hetkel polnudki mul DVD-d millegagi vaadata, aga lootsin, et ehk kunagi on... Mõni kuu hiljem oligi mul koduarvutis töölt laenatud Creative Labs'i DXR-2 dekooderkaart ühes puldi ja DVD-draiviga. Dekooderkaart nimelt oskas mpeg-2 pilti reaalajas lahti pakkida ja videoväljundisse saata, tollane lauaarvuti seda naljalt ei suutnud. Võrreldes varem arvutis vaadatud VideoCD-ketta tikutopsipildiga  nägi DVD ikka superhea välja - värvid, detailid, kõik oli enneolematult kvaliteetne. Ja kaadreid sai panna stoppkaadrisse ja arvutisse kopeerida! DVD ise oli küll algaegadele iseloomulikult lakooniline ega sisaldanud peale filmi midagi. Aga film ise oli igatahes vinge.

(Juhtusime ka olema Pariisis 2011. aasta maikuus kui seal toimus üks üsna suur ulmenäitus. Muuhulgas oli väljas ka hulgaliselt kostüüme, skafandreid, pikk rida kuulsaid filmiroboteid ning lisaks ka kõiksugu  ulmefilmikolle. Seetõttu olen nüüd ka oma silmaga näinud nii külmkambrist härmas unvormi kui mangaloret.)

Tõsi küll, hiljem selgus just selle filmiga seoses mitmeid huvitavaid asju. Sony nimelt andis mingil ajal välja "Superbit"-nimelist DVD sarja, millel ainsaks eesmärgiks filmi enda parima võimaliku kvalieediga esitamine. See tähendas kogu kettaruumi ja bitrate'i reserveerimist filmile ja loobumist kõigist kelladest-viledest, mitte ainult lisakraamist vaid isegi liikuvatest menüüdest. Aga mitte ainult - tuli välja, et parema kompressiooni huvides käivad filmid kodeerimisel läbi filtrist, mis eemaldab probleemsed pisidetailid ja muudab nii streami paremini kompresseeruvaks. "Superbitil" aga jäeti see filter kasutamata. Ja - tõepoolest! "Viienda Elemendi" 2001. aasta DVD-l oli detaile silmnähtavalt rohkem, netiarvustuste võrdluspildid kuurortlaeva vaatega näitavad seda ilmselgelt - tavadiskil ei ole laeva pikselikõrgusi aknaridu näha, "Superbitil" on nad olemas.

Lisadega oli aga endiselt kitsas. Alles aasta 2005 ilmus kahekettaline spetseditsioon, mille esimene ketas sellesama Superbit-filmiga ja teine sisaldas paar tundi lisakraami. Täiesti ilus ja korralik spetseditsioon seega. Siis saabus Blu-ray aeg, aga ei tulnud seegi probleemivabalt - esimene siniketas oli nimelt viletsalt kodeeritud ja asendati varsti uuega. Selle pilt ja heli oli vinge, aga kahjuks ei ole seal peale trivia tracki mitte mingit lisakraami. Samas, nagu "Viienda Elemendi" DVD, on ka Blu-ray üks neid kettaid, millega sobib oma pildi- ja helisüsteemi võimekust testida ja demoda.

Ja veel üks asi - "Viies Element" oli järjekorras teine film, millest ilmus eesti tiitritega DVD. (Esimene oli "Deep Rising".) Pakendatud oli see küll tavalisse CD-karpi ja sisaldas vigast Pal-pilti, aga ikkagi oli see ühe ajastu alguseks. Nüüdseks muidugi on nii see kui firma OÜ Raudne Liit unustusse vajunud ajalugu.

Patrick Wolf ja pildika-massin

Juhtus nii, et 22. veebruaril sõitsin ma Soome, Helsingisse, et veidi talvises linnas ringi vaadata ja, mis põhiline, saata hulga suuremat asjahuvilist õhtusel Patrick Wolfi akustilise tuuri kontserdil.

Kuigi Soome TV ja muu sealse massikultuuri najal kasvanud, olen ma varem sealpool lahte ainult ühe satsi öid veetnud, siis kui ülemöödunud suvel toimus Koomiksikeskuses paar töötuba. Seekordne oli siis teine kord, pikkuseks üks öö ja kohaks Hotell Katajanokka, vanast vanglast (!) ümber ehitatud öömaja. Asub see laevaterminalist kiviviske kaugusel, trammipeatus on ka otse sealsamas, ühesõnaga - väga mugav. Kogu paiga visuaalia on vanglavarjundiga, isegi triibulisi ürpe saab osta. Laealuste akende ja omapärase vannitoaga numbritoad tunduvad olevat tehtud kahest endisest võlvlaega kongist. Päris cool koht.

Kesklinna kohvikusse on üles pandud Soome Koomiksiseltsi antiiksest sigaretiautomaadist ümber ehitatud Sarjakuva-automaati. Tegu aparaadiga, millesse kaks eurost münti torgates peaks vastu saama ühe suitsupaki-laadsesse karpi pakendatud minikoomiksi.

Mind huvitas Hispaania autori Ken Niimura "Vegas Blues". Tema "I Kill Giants" on minu jaoks üks parimaid koomikseid läbi aegade, lisaks on ta ka eriti hea joonistaja, nagu mõne aasta eest festivalil veendusin. Lihtsalt kõik kolm asja, mis ühe pildi heaks teevad - kompa, joon ja värv - on tema puhul eriliselt hästi paigas. Kahjuks selgus, et hetkel oli koomiksimasin rivist väljas, ei allunud isegi vastutuleliku kohvikutöötaja hoopidele ja pillas koomiksite asemel lihtsalt rahad tagasi. Loodan siiski selle Elvise-mini kunagi hiljem omandada. Igatahes lubati see mulle kõrvale panna.

Kesklinna väikeses poekeses oli samal ajal juhtumisi üleval ka Pop-up Koomiksikeskus, midagi sarnast, nagu 2011. aasta lõpul Tallinnas näha sai. Vahel toimub seal üritusi, aga hetkel kui meie sealt läbi astusime, oli kõik vaikne ja vagune.

Tegelikult ei jäänudki silma raamatuid, mida tingimata osta oleks soovinud ja nii jäigi seekord mu ainsaks uueks raamatuks kirjastuse WSOY poe Emile Bravo kolme-eurone muinasjutukoomiks. Eelmisel sügisel maksis see raamat veel märkimisväärselt rohkem, kolmas osa oli nüüdki vist 25 (ja teine veidi alla kümne).

Kontserdist ka põgusalt - Patrick Wolf koos kolme kaasmuusikuga esines Savoys ligi poolteist tundi ja esitas selle aja jooksul pikemalt või lühemalt 17 lugu. Osa neist olid soovilood, kõik palad kõlasid ainult akustiliselt, klaveri, akordioni, viiulite, kitarri, harfi ja puhkpillide saatel. Visuaalselt üsna huvitav ja üleslöödud publik tundis asja, oli pöördes ja aplodeeris pikalt ja korduvalt.

Tuleb tõdeda, et tegu on vokaalselt tõepoolest päris tasemel lauljaga. Ma ei oskagi teda kiirelt isegi võrrelda, pole lihtsalt sedasorti esinejatega kursis. Marc Almond ehk oleks midagi sarnast? Tal pidi hetkel olema umbes sadakond lugu, millest valida ja jäi mulje, et nad olid ka valmis neid kõike vajadusel sooviloona ette kandma. Soovitaksin esmatutvuseks Youtube'ist kasvõi tema popimat sorti lugu "House". Muidugi kaasnes kontserdiga (millele muuseas eelnesid Moskva ja Peterburg ning järgnes Riia) ka müügilett vinüülide, tote bagide, posterite, t-särkide ja eksklusiivse ja osalt käsikirjalise CD-ga.

Kassetid III

Hellboy The Corpse hands

Baked hand...

Eelmises postituses olid küpsetatud saiakesed, selles postis on üks küpsetatud käsi... Samast ahjust, muuseas. :)

Saiakesed

Tegin enne riigi sünnipäeva ja üle pika aja saiakesi. Rosinad sees ja puha ja muidu ka täitsa söödavad. Vist mingi 35 tükki tuli kokku.

Toiduteemal

Tulime Helsinkist kontserdilt ja kuna hiljaaegu oli kuulda ja lugeda, et Tallinnast saab falafelit osta, siis võtsime ka prooviks.

Tegelikult muidugi on falafelid nood kikerhernest "frikadellid" kuid nagu ka hamburgeril, on nimi kandunud üle neid sisaldavale kiirtoidule. Olen paari erinevat sellist "võileiba" Pariisis söönud ja proovinud korra neid ka ise teha. Mõlemal korral oli tegemist tõhusa kõhutäitega, kuigi kodukootul oli sisuks üsna kohalik kaup - tomat, eri sorti kapsad ja kreekapärane kaste.

Nüüd huvi pärast ostetud Tallinna asi oli mitu korda väiksem kui Marais' oma, kuidagi õhuke ja lapik. Ma ei tea, mis seal üldse veel vahel oli, igatahes oli seda vähe, see oli hapu ja kuna midagi kastmelaadset ma ka ei suutnud tuvastada, siis kuiv. Täieliku vandaalina lisasin poolel söömisel laraka Felixi kartulikastet. Läks paremaks.

Igatahes on isiklik kokkuvõtte sellest söömaeksperimendist selline - kuna ma pole piisavalt hipster, et paljalt haibi ja trendihoorluse pärast mingit asja järada ja üleüldse satun ma sinnakanti ehk heal juhul paar korda aastas, siis maitsen järgmist falafelit ilmselt Pariisis. Kui tuttavad kokkajad just midagi kodustes oludes ette ei võta.

Hellboy Corpse 2013 - a new hand

It's time to finaly finish this thing. I'm making new arms, on this picture hand with fingers is not baked and still work-in-process.

Oscarid on tulemas!

Pühapäeval jagatakse Oscareid. Pika animatsiooni kuldmehikesele kandideerib viis filmi; kui minult küsitaks, siis otse loomulikult võidaks ParaNorman.

ParaNormani raamat on samuti neist parim, Brave'is on palju väga head joonismaterjali, Piraatide raamat on tüki huvitavam kui film, Ralph ei üllata tegelikult eriti millegagi - tavaline Disney - ja Frankenweenie... on kuidagi väsinud ja pealiskaudne. Muidugi, kui kaanel on kirjas "Visual Companion", ei tähenda see kunagi head. Kuigi, vabalt võib olla, et just selles on kõige rohkem kujude ja nukkude pilte.

PS: Tegelikult võitis Oscari, nagu arvata võis, Pixari "Brave". Kuigi ka Disney "Wreck-It Ralph" on tegelikult ju parem film...

Lara

Kiire pilt Joonistajate blogile. Sorgeldasin klaviatuuri all olnud paberile ajaviiteks mõned visandid ja siis hiljem kui sketchbooki ette võtsin, ei läinud punase pliiatsi ja brushpeniga üldse eriti aega, et see puhtalt paberile saaks. Arvutis rastrite lisamine oli juba lihtsalt rutiinne liigutus.

Pilt on tegelikult kõvasti mõjutatud sõjaeelse pilapiltniku Roy Nelsoni (1905-1956) stiilist ja piltidest, kelle hiljaaegu tänu Facebookile avastasin. Too on tõeliselt vinge stiiliga joonistaja, rõõmsalt lopergune, aga samas täpne ja esteetiline. Tegelikult polegi ma varem kedagi temasugust kohanud.