17 september 2014

Helsinki Comics Festival 2014

This post is about Helsinki Comics Festival 2014. This year's themes were LGBT comics and Germany, both not really my cup of tea. But still - a day trip with some friends to Helsinki on a first weekend of September is more or less a tradition by now. And I needed to get my pre-ordered Surface Pro 3 from the shop there anyway.


Nagu ikka, toimus ka selle aasta septembrikuu esimesel nädalavahetusel kolmepäevane Helsingi Koomiksifestival. Kuigi seekordsed põhiteemad - Saksamaa ja vikerkaarekoomiks - pole kumbki minu teema ja väliskülaliste seas ei olnud ka just palju huvipakkuvat, siis otsustasime ikkagi selgi korral laupäevast üritust vaatama minna.

Selleks oli tegelikult ka paar lisapõhjust. Esiteks "Creepy Folk", meie koostatud koomiksinäitus Eesti Majas, mis oli ka festivali ajal avatud ja kuulus festivali ametlike väljapanekute hulka. Ja teiseks, mis tegelikult eriti tähtis - ees ootas oluline käik hiigelsuurde tehnikapoodi verkkokauppa.com, kus ootas omandamist ette tellitud Microsoft Surface Pro 3. Seda saigi ühe esimese asjana tehtud ja hetkel sisenevadki need sõnad küberruumi just selle seadme klahvide kaudu.


Hommikune peatelk ei olnud just rahvarohke, aga tuttavaidki juba liikus. Äsja Manchesterist Tallinnasse kolinud soome koomiksiklassik Kivi Larmola (kellega tutvusime juhuslikult Angoulême'is) promos juba väsimatult rahva seas oma uut raamatut. Väidetavalt moodustab festival mõne koomiksiraamatu läbimüügist isegi 80%, seega loodetavasti läks aktiivsus asja ette.


Kirjasto 10-s toimus mitmeid sõjateemalisi vestlusi ja esinemisi. Ostsin peatelgist seekordse esimese raamatu ja suundusimegi kohe seejärel keskpäevaks eelmainitud raamatukokku, kus selle autorid oma trükist tutvustasid - täpsemalt siis Jussi Karjalainen ja Ville Hänninen koguteost "Sarjatulta!" Tegu esimese põhjaliku uurimuse ja ülevaatega Talvesõja kajastamisest tolleaegsete ajalehtede-ajakirjade, sealhulgas rindeväljaannete ja lasteraamatute pilapiltidel ja illustratsioonidel. Nagu autorid mainisid, on venelastega peetud sõdu varem küll igast küljest uuritud, aga karikatuurid oli siiamaani täiesti uurimata ala. Nüüd enam mitte, sest raamat on tõepoolest põhjalik ja muljetavaldav, sisaldades oma 400 illustratsiooni. Paljude kajastatud autorite seas on näiteks ka muumide looja Tove Jansson ja muinasjuttude illustraator Aleksander Lindeberg.


Juba traditsiooniliselt oli festivali keskpunktiks Lasipalatsi plats, kuhu selleks puhuks taas suur peatelk püstitati. Sissepääsu ees infolaual olid festivalinännile lisaks müügis mõned tuttavad koomiksiseltsi väljaanded, sealhulgas kataloog, milles ka meie folkloorinäitus kirjas.


Mis aga oli sel aastal teistmoodi, oli nn. "Pienlehtitaivas", isekirjastatud koomiksite ala. Tavaliselt on see olnud üsna vaeslapse osas, kokku surutud ühte väikesesse telki, mille seinad paari aasta eest ka öö jooksul täis kusti ja nii mikrokliima veelgi "mõnusamaks" muudeti.


Seekord olid telgid veelgi väiksemad, aga neid oli mitmeid. Nii tekkis platsile omamoodi koomiksilinnak, mis hoopis sümpaatsem ja ka huvitavam. Ning, kui kommentaare lugeda, siis oli uuel korraldusel ka osalejate raamatumüügile vägagi positiivne mõju.


Peatelgis käis elu nagu ikka - kodumaised ja välismaised kauplejad pakkusid oma raamatuid, helivõimendusega laval järgnes üks etteaste teisele, rahvas jalutas ringi, ostles ja vahel laskis mõne raamatu autoril ka ära signeerida.



Traditsiooniliselt olid Helsingis kohal meie lõunanaabrid oma "Kuš!"-kogumikega. Paar päeva varem avastasin, et festivalile tuleb ka mehhiklane Tony Sandoval. Kohal ta oligi, aga reedel, kus ta just lätlaste kõrval oma paari raamatut müüs. Kas need aga said kõik juba reedel otsa või oli mingi muu põhjus, igatahes laupäeval teda enam näha ei olnud. Kahju iseenesest, kuigi tema väga ilus originaaljoonistus on mul juba Angoulêmest olemas.


Oma raamatuid signeeris ka seekordne festivali peakunstnik ja visuaalia autor Joonas Rinta-Kanto.


Rahva seas liikus ka eestlasi. Otse Kesk-Euroopa( Liidu)st laekus festivalile kunagi siinmail ajaleheribade maaletoomisele ja tõlkimisele aluse pannud Meelik Mallene.


Urmas Nemvalts oli festivali ametlike külaliste seas ja müüs Jenni Kallionsivu abiga oma uut soomekeelset "Mürakarude" kogumikku.


Loomulikult oli peatelgis ka väike toidunurgake.


Tegelikult oligi festivali peakülaliste seas ainult üks kunstnik, kes mind huvitas. Charles Berberiani ja tema abikaas Anna Rozeni aastaid tagasi alustatud Helsingiraamat on lõpuks ilmunud, nägime selle (ja Pariisiteemalise Lonely Planeti raamatu) originaale suvel ka Pariisis. Mul oli aga hoopis kaasas Monsieur Jeani esimene kogumik, kuhu ta siis minu bruspeniga pildi joonistas. (Tal endal oli laual ainult mingi peenike marker, pakkusin oma Pentelit ja paistis, et ta kasutas seda heal meelel.) Kuulsin veidi ka tulevikuplaanidest - töös on kaks raamatut ja valmis üks filmistsenaarium. Jeani albumeid lähiajal plaanis pole, sest väga raske on kahel autoril muude tööde vahel samaaegne vaba aeg leida.
 

Rinnamärgitehas.


Kuigi Thomas Wellmanni "Pimo & Rexi" ingliskeelset varianti oli netipoodidest võimatu leida, oli see festivalil saadaval ja nii sai seegi sisse mõnusa pisikese originaaljoonistuse.


Tove Janssoni 100. juubeli puhul oli Ateneumi muuseumis suur näitus. Kuna seda pikendati veidi just festivali nädalavahetuseni, olid piletisabad päris pikad, vähemalt pool tundi ja meil lihtsalt polnud aega sinna seisma minna. Kuulasime-vaatasime aga vähemalt ära näituse koostaja Tuula Karjalaineni väga huvitava ülevaate Janssoni elust ja loomingust. See oligi tegelikult ka ainus esinemine, mida seekord peatelgis kuulasin, nii Tom of Finalandi elulooraamatu esitlus kui näiteks Iisraeli autori Rutu Modani intervjuu jäid nägemata.



Eestist oli festivalil muidugi rohkemgi rahvast. Näiteks kultusautor Meelis Kupits ja samal ajal Tallinnas koomiksiresidentuuris oma järgmist lugu kavandav Sally Jane Thompson. Muuseas, Meelise selja taga pildil on mees, kes märkmikku kõik telki sisenejad üles tähendas. Ma ei tea, mitu korda näiteks mina kirja sain, aga igatahes käis kolmepäevasel festivalil seegi kord väidetavalt 25 000 huvilist.



Ja saigi festival meie jaoks selleks korraks läbi. Palju jäi taas kord nägemata ja ostmata, ka ei saanud ma siingi teada, miks on geide vikerkaares ainult kuus värvi. Järgmisel korral, sügisel 2015 on peateemadeks-riikideks Hong Kong ja Korea ning pisikirjastused.


Eks aasta pärast näeb.


15 september 2014

Hellboy Artist's Edition


Kuigi digitaalsed tööriistad on ka koomikste tegemist väga tugevalt muutnud, on pildikate valmistamine endiselt oskusi nõudev käsitöö. Seda enam veel minevikus, kus kõik, visandamisest puhta joonise, kontuurimise ja tekstimiseni tehti paberil ja erinevate kirjapulkadega. Seesugused originaalleheküljed, reeglina trükitust vähemalt 1,5 korda suuremad, on kollektsionääride seas väga hinnatud ega maksa tänapäeval just vähe. Kuigi aastakümnete eest, kui autor nende vastu peale trükki huvi ei ilmutanud, võisid nad kirjastuses rännata ka lihtsalt prügikasti.


Nagu mainitud, on seesugused originaalleheküljed kallid, enamus fänne ei saa endale seesuguseid oste lubada. Siiski ei satu enamus lehekülgi mitte muuseumidesse vaid ikkagi kollektsionääride kätte ja niiviisi ei näe neid tegelikult enam peale uue omaniku suurt keegi. Seepärast on tänuväärt, et on olemas kirjastusi, kes tahavad seesugust originaal-lehekülje elamust pakkuda ka laiemale publikule.


Ameerikas annab kirjastus IDW välja raamatusarja "Artist's Edition", mille mõte on just koguda kokku mõne klassikalise autori või loo originaalleheküljed, skännida need koos kõigi vigade ja parandustega sisse ning trükkida raamatuks, mille leheküljed on sama suured kui originaalid ja mille paber valitud ka võimalikult sarnane. Tulemuseks trükis, mis pakub lehitsejale elamust, mis lähedane originaalide nägemisele.

"Mike Mignola's Hellboy Artist's Edition" on sarja üks uuemaid ja seejuures mõnevõrra eriline. See on nimelt esimene, kus põhiosa moodustav lugu - "Hellboy in Hell" esimesed viis vihikut - on pärit üsna hiljutisest ajast, mistõttu on see koomiks digitaalselt lisatud jutumullidega. Seetõttu neid ka siin raamatus trükitud lehekülgedel pole ja nii ei saa neid lehekülgi ka tegelikult loo lugemiseks kasutada. Vaatamist on aga selleletagi küll ja veel, sest originaalsuuruses Mike Mignola joonised pakuvad hoopis teistsuguse elamuse kui kontrastseks keeratud ja värviga varustatud kontuur koomiksivihikus.

Lisaks eelmainitud minisarjale sisaldab see üsna mahukas raamat ka vanemaid Hellboy lugusid. Nende seas on näiteks "The Corpse", mis paljude jaoks ehk parim Hellboy lugu üldse ja mille motiive kasutati ka esimeses mängufilmis. Vanemad lood sisaldavad ka tekstimulle ja on joonistatud silmatorkavalt erinevalt kui uus sari, olles nii üsna heaks võrdluseks ja näiteks selle kohta, kuidas Mike Mignola stiil läbi paarikümne Hellboy-aasta muutunud on. Ja see on tõepoolest muutunud - lakoonilisemaks, üldistatumaks, jättes välja kõik selle, mis pole oluline ja püüdes paberile tõmmata vaid need jooned ja pinnad, mis tõepoolest vältimatud. See kõik on tõeliselt meisterlik ja kuigi tundub ju lihtne, pole veel keegi suutnud seda sama hästi järele teha.

Kõigi raamatus trükitud lugude peale tuleb tegelikult ka 3 lehekülge, mille originaale ei õnnestunud skännimiseks leida ja nii on nende kohal ära trükitud tavaline must CMYK-faili komponent. Just selline, nagu oma suureformaadilises ja mustvalges eriväljaandes kasutasid prantslased. Aga need kolm lehekülge on paksus raamatus nagu piisk meres ega anna põhjust eriliseks viginaks.

Artist's Edition, koomiksivihik ja prantslaste mustvalge kogumik

Ainus negatiivne detail kogu raamatu juures on tegelikult kujundus - see on nimelt mõnevõrra üle pingutatud. Vahelehtedel ja sisukorras on kasutatud vanu tapeete ja anatoomilisi illustratsioone, mis läbipaistvana üksteise otsa kuhjatud, ilmselt selleks, et kujundaja arvates müstilist ja vanaaegset meeleolu tekitada. Lisaks on kummalise detailina lisatud pealkirjade ja tekstide ungarikeelsed tõlked. Jälle üks kujundaja otsus, mis tema enda arvats ilmselt asjale mingit vampiirlikku salapära lisas, tegelikult on meie tänases ühendatud maailmas lihtsalt tobe - ühe ungarlasest fänni teatel on tegu pigem google-translate tasemel teksti kui päris keelega. Muuseas avaldas Mignola ise ka selle kõige osas imestust, aga, mis teha, nii see kui raamatu määrdunud-oranž välisilme oli pigem kirjastuse otsus ja valik.

Üldiselt on see kõik aga tegelikult pisidetail, sest need vaheküljed võib raamatut lehitsedes unustada. Mulje on tegelikult võimas ja vaatamist-süvenemist on Mignola elusuuruses piltides tegelikult eluks ajaks. 


01 august 2014

Designing The Secret of Kells

Ega pikkades animafilmides originaalsust just väga palju ette ei tule. Pixar oma ärieduga sõitis kogu industryst nii julmalt üle, et hävitas nii joonisfilmi kui paljuski publiku ootused igasuguse originaalsuse osas. Välja arvatud muidugi Pixari enda lõpmatult originaalne toodang, mille ees juba enne filmi nägemist ka kõige kriitilisem filmifänn põrmu variseb.

Eelnevast võiks järeldada, et et mulle ei meeldi Pixar. Ei, miks ei meeldi, lihtsalt ma ei ole neist vasikavaimustuses. Pole vist tegelikult ka ühtegi filmi üle ühe korra näinud... Vaimustuses olen ma hoopis Laika stuudio filmidest - need seal on suutelised valmistama asju, mis on ikka tõeliselt üle inimvõimete piiride.

Eelnevat arvestades on isegi raske uskuda, et viimaste aastate kõige ilusam ja originaalsem pikk animafilm on joonisfilm ja pärit hoopistükis Iirimaalt. Sealse stuudio Cartoon Saloon kuulsast illumineeritud raamatust inspireeritud film "The Secret of Kells" linastus juba aastal 2009, kuid ega ta tänapäevani just liiga tuntud ei ole. Loodetavasti läheb nende uuel filmil "Song of the Sea" kinokassades veidi paremini, sest ka see tõotab olla nii sisult kui väljanägemiselt midagi väga head.


Viimastel aegadel ilmuvad praktiliselt kõigist kassafilmidest ja pikkadest animafilmidest "Art of"-raamatud. Kes selliste vastu huvi tunneb, on juba mõnda aega pidanud ostes valima, mida võtta ja mida jätta, sest ilmub neid tõepoolest väga palju. Tavaliselt on raamat väljas juba veidi enne filmi ennast, seetõttu on üsna erandlik, et Kellsi artbook "Designing the Secret of Kells" ilmus alles viis aastat peale filmi - suvel 2014, hiigelfestivali SDCC ajaks. Ka väljaandja on ebaharilik - selleks on stuudio ise koostöös tuntud raamatukaupleja Stuart NG ja pisikirjastuse Trinquétte Publishing LLC-ga.


Tegu on visuaalselt äärmiselt omapärase animafilmiga ja seda kõike on ka raamatu igal leheküljel näha. Kogu kujundus lähtub aastatuhandetaguste illumineeritud manuskriptide ornamendirohkest esteetikast, sealtsamast on paljuski võetud ka filmi värvigamma. Mitte ainult paigad vaid ka tegelaskujud on seejuures äärmiselt geomeetrilised. Detaile on palju, aga kõik see põhineb väga tugevatel ja selgetel vormidel. Eriti on see näha just tegelaskujudes, kus joonte arv on viidud tõeliselt miinimumini. Seejuures, olgu see loom või inimene, kõik nad põhinevad eelkõige väga tugevatel "sheippidel". Loomulikult esitas seesugune stiil omad nõudmised ka animaatoritele, kes pidid seesuguse, heas mõttes lapiku stiili tõttu hoiduma nii mõnestki tavapärasest animatsiooni-nipist.


Raamat on igatahes märkimisväärselt mahukam kui mistahes teise animafilmi oma - lehekülgi on selles koguni 234. Pildimaterjal ja kommentaarid on väga põhjalikud, mistõttu võib ilma liialdamata öelda, et tegemist on ühe kõigi aegade parima filmi artbook'iga. Häda ainult selles, et ega teda päris igas raamatupoes ei müüda...

22 juuli 2014

Patti Smith Tallinnas


Legendaarne Patti Smith käis Tallinnas. Kontserdile ma kahjuks ei jõudnud, aga vähemalt külastasin pärastlõunast kohtumist raamatupoes. Üldiselt, mulle tundub, et fotoga on tema olemust ikka väga raske kinni püüda, tegemist on väga karismaatilise ja sümpaatse ikooniga.

08 juuli 2014

24 juuni 2014

Raamatud Milanost


Milano on mõnepäevase tutvuse põhjal kummaline linn. Toidupoode on väga vähe, ühistranspordi - metroo/bussi/trammi - voldikuid ei ole vist üldse olemas. Raamatupoed on võrreldes Londoni-Pariisiga ikka väga kehvapoolsed, isegi Hoepli, mida reklaamitakse kui Itaalia suurimat, ei tundunud oma väikeste korrustega mahukam kui Tallinna RR ja Apollo kokku. Kui sedagi, igatahes lasteraamatute osakond oli väga väike.

Koomiksipoed on ka nagu paralleeluniversumist, sest neis on peaaegu kõik olemas - nii itaalia enda Dylan Dog-tüüpi pulp ja soomlaste arusaamatu lemmik Tex Willer, tuttava välimusega Fantagraphicsi Barksid ja Peanutsid, prantsuse ja USA altrnatiivkoomiks, Bone, (Before) Watchmen, Marveli vihikud, mangad ja Ghibli artbookid, olemas oli isegi nädal varem Prantsusmaal ilmunud Cyril Pedrosa sketchbook. Aga kõik see on itaalia keeles. Ehk teiste sõnadega - praktiliselt kõik tõlgitakse itaalia keelde ja huvi importraamatute vastu on praktiliselt olematu.

Osta polnudki suurt midagi, sest ka kohalike meistrite ülevaateraamatuid just väga palju ei näinud. Nii ostsingi ainult ühe pisikese Anna Merli koomiksi ja kolm Sergio Toppi geograafiapõhist kogumikku. Need on mahukad aga odavad ja tuleb tõdeda, et köitekvaliteet on ka ikka üsna juhuslik. Üks neist oli täielik praak (kiletatud, aga räpane ja lisaks kaaned tagurpidi külge kleebitud), nii et käisime seda isegi vahetamas. Ja ega korralikumas kiles asenduseksemplar ka nüüd perfektne ei satunud, selle üks kaanelakk on poolenisti lahti lõigatud.

Aga, variante väga pole, sest Toppi raamatuid on inglise keeles ilmunud ülivähe (üks on küll just ilmumas) ja alla kümne euro eest üle 200 lehekülje Toppi pilte ja koomikseid on tegelikult ikkagi päris hästi saadud.

15 juuni 2014

Raamatud ja CD-d Londonist


Neli CD-d Rough Trade East'ist, üks neist signeeritud peale pooletunnist pärastlõunakontserti...


kaks plaati poest nimega FOPP...


paar ex librisega tellitud raamatut Gosh! Comicsist...


...ja päris mitu raamatut ELCAF 2014-lt. Tõsi, neli neist oli kodust signeerimiseks kaasas ja veel ühe ostsin Pariisist ettenägelikult juurde. D&Q Tom Gauldi pildiga tote-kott lisandus lihtsalt raamatuostule.

Signeerijaid - Luke Pearson, Tom Gauld, Seth, Chris Ware, WJC ja mitmed teised. ERITI tõstan esile Nobrow kirjastatud lõõtsraamatut "Merel juhtub hulle asju", mille joonistajaks Kellie Strøm ja mis on tehnilises mõttes üks äraütlemata cool objekt. ngau ka signatuuri juurde joonistatud vaalaskala.

Samas, ega päris kõik festivaliostud polegi signeeritud, 3 Rootsi Peow! Stuudio raamatut täpsemalt, sest neid autoreid lihtsalt polnud kohal. (Raamatud on rasked ja neid on väga tüütu lennukile tarida, seetõttu jätsin nii mõnegi huvitava asja ostmata.) Samas ei jäänud pildile Chris Ware'i kujundatud poster ja WJC Tank Girli plakat, mõlemad signeeritud.

Festivalist kunagi pikemalt.

08 juuni 2014

Raamatud Pariisist



05 juuni 2014

Another Abe



Small preview of my new take of sculpting Mignola's Abe Sapien... I will finish, bake and attach the head before continuing with the body. It's still pretty much start, but the pose of re-used armature is better than on my earlier attempts.

04 juuni 2014

Mary Blair


Mary Blair (1911-1978) on üks kõigi aegade mõjukamaid animatsiooniga seotud illustraatoreid ja üks väheseid naisi, kellel oli väga oluline roll Walt Disney meediaimpeeriumi visuaalse külje kujunemisel. Ta töötas seal stuudios päris pikalt, osales mitme täispika filmi loomises ja kujundas ka olulisi atraktsioone nii Disneylandis kui 1964. aasta maailmanäitusel. Blairi värviküllaselt geomeetriline stiil on väga isikupärane ja saanud paljude järgnevate kunstnike inspireerijaks.

Raamatuid temast ja tema piltidega polegi aga just väga lihtne leida. Jaapanis toimunud näituse kataloog on kallis ja John Canemakeri kunagine biograafia out of print. Nüüd aga on neid üsna lühikese aja jooksul tulnud isegi mitu.

Kõigepealt ilmus Blairi piltidega Little Golden Books - raamatukeste kogumik, mis formaadilt originaalidest suurem ja seega pildihuvilise jaoks isegi parem kui originaalid. Siis tuli ülevaateraamat Disney multikatel põhinevatest sama sarja raamatutest, kus muidugi ka Blairi asjad sees. Viimatimainitud raamatus on palju pilte, mis skännitud otse imekombel säilunud originaalidelt - nimelt leiti need kirjastusest maha jäänud kastidest. Jah, ka mujal kui Eestis ei osatud illustratsioonide väärtust omal ajal üldse hinnata.

Maikuus 2014 ilmus aga koguni kaks raamatut, põhjuseks Disney peremuuseumis toimunud suur Mary Blairi ülevaatenäitus. Üks neist on eelmainitud Canemakeri ohtralt illustreeritud biograafia kordustrükk, mis sisult täiendatud ja ilmselt parema trükikvaliteediga kui kergelt kritiseeritud originaal. Teine raamat on paksem, selles on rõhk leheküljesuurustel piltidel ja sisu otseselt näitusega seotud. Ka selle tekst on Canemakerilt. Osa pildimaterjalist kahes raamatus muidugi kordub, kuid on ka erinevusi - õhemas näiteks näeb Blairi joonistatud sigaretireklaame.

Neli raamatut seega, nüüdsest pole Mary Blairi fännidel ilmselt enam põhjust nuriseda. Muidugi, mõne aasta pärast on pea kõik need raamatud jälle out of print.