09 aprill 2014

15 eriti head pildiraamatut

15 great and massive books about comic book masters.

Maailmas ilmub palju raamatuid ja nende seas on hulgaliselt üsna häid. Tegelikult tundub, et hetkel ongi vähemalt koomiksihuviliste jaoks käes täielik kuldaeg - vanade klassikute kvaliteetseid ja taastatud pildiga kogumikke tuleb suisa tohutus koguses aina juurde. Kõige sellega on raske isegi kursis püsida.

Ka kunstnike pildi- ja elulooraamatuid ilmub palju. Need on aga oma tasemelt juba üsna erinevad, nagu on erinevad ka autorid, kellest juttu. Siin tuleb juba lugeja isiklik maitse mängu, aga siiski on ka raamatuid, mis lihtsalt ongi teistest sisukamad. Mõned sellised, mis koomiksimeistritest pajatavad ja mis minu arvates omasuguste seas parimad, panengi nüüd siin allpool kirja. Kõik nad on isiklikult ostetud ja läbi testitud. :)


Berni Wrightson (1948) on ameerika koomiksikunstnik, kes on eelkõige tuntud oma Frankensteini illustratsioonideks tehtud ülidetailsete sulejoonistustega. Ühtlasi on ta ka üks stiilsemaid USA horrorkoomiksi klassikuid, kandes paar aastakümmet hiljem edasi EC legendaarsete lugude hõngu, seda näiteks klassikalises sarjas Swamp Thing. Antud raamatus, mis originaalis ilmus juba 1978, on "kõigest" tema kunstnikutöö esimese aastakümne kokkuvõte, kuid see kokkuvõte on selline, millist enamus kunstnikke ei saa ka kordi kauem kestva karjääriga kokku.


Claire Wendling (1967) ei ole just produktiivne koomiksitegija, pigem vastupidi. drawers 2.0 on tema veidi varasema artbooki täiendatud kordustrükk. Sama trikki on ta tegelikult paar korda teinud - andnud varasemast raamatust välja uue variandi, milles osa pilte uuesti ja paremini üle joonistatud.


Daniel Clowes (1961) joonistas 1989-2004 ajakirja-kujulist antoloogiasarja Eightball, milles vist iga viimne kui sõna oli käsitsi kirjutatud ja milles ilmunud sarjadest on vast tuntuim filmiks tehtud Ghost World. Clowesi loomingu taustast on tulnud viimastel aastatel üsna mitu ülevaateraamatut, aga see on neist suurim.


René Hausman (1936) on belgia kunstnik, kelle loomingu seas on nii koomikseid, muinasjutupilte kui isegi postmarke. See raamat on otsast otsani tema pilte täis, teksti nagu polekski (kuigi on, ja piisavalt), mis teeb sellest prantsuse keele oskuseta inimese jaoks veel eriti hea.


Mike Mignola (1960) oleks väärt ka mitmekülgsemat raamatut, see siin on aastal 2003 ilmunud ülevaade tema Hellboy seriaalist. Tegelaskuju 20. juubeli puhul, märtsis 2014 tuli ka uus samalaadne raamat, aga see siin on siiski oluliselt suurem ja sisukam. Sisaldab see enamust tolleks ajaks trükitud kaantest ja plakatitest, lisaks muidugi hulgaliselt kommentaare ja visandeid. Täpselt samas kujunduses Library Edition kogumikena ilmus hiljem ka kogu Hellboy seriaal ise.


Cromwell (1959) on prantsuse kunstnik, kelle uuematest töödest on vast tuntuim tema Viimase mohikaanlase adaptsioon, mille kõik kaadrid on tegelikult omaette õlimaalid. Siin raamatus on nii neid, tema Anita Bomba pilte kui isegi metallist skulptuure.


Walt Kelly (1913 - 1973) töötas pikalt Disneys ja joonistas seal nii klassikalisi filme kui ka koomikseid. Tema peatööks sai aga sõjajärgne seriaal Pogo, milles nimitegelasest opossum ühes teiste elukatega kusagil Florida soos elas ja oma asju ajas. Tehniliselt ülimalt meisterlikus lehesarjas oli hulgaliselt äratuntavaid prototüüpe ja toonase päevapoliitika satiirilist kommentaari. See teeb koomiksist arusaamise nüüd ja siinkandis keeruliseks, aga lugu toimib tegelikult ka lihtsalt loomaloona. Siin raamatus on Kelly kõiksugustest originaalidest väga head reprod, millel tema fantastilist pintslijoont täiega nautida saab.


Grzegorz Rosiński (1941) alustas oma kirevat kunstnikuelu Poolas. 1976. aastal sai ta stipi Belgiasse, kus kohtus Jean Van Hammega, koos loodi viikinglik fantaasiasari Thorgal. Töötas ja elas ta aga endiselt sotsialistlikus Poolas. Kui 1981. aastal kuulutati välja sõjaseisukord, kolis ta lõplikult Belgiasse ja jätkas seal oma edukat koomiksikarjääri. Selles monograafias on tema mitmekülgsest karjäärist päris põhalik ja mitmekülgne ülevaade.


Milton Caniff (1907 - 1988) on üks USA koomiksi suuri meistreid ja alusepanijaid - tema Terry and the Pirates ja Steve Canyon on sarjad, milleta on sealset koomiksiajalugu võimatu ette kujutada. See massiivne visuaalne elulooraamat siin on üks parimaid, mida ma üldse näinud olen ja võiks küll igal koomiksihuvilisel olemas olla. Kui ta ka ise vähegi joonistab, siis seda enam.


Hugo Pratt (1927 -1995) oli Corto Maltese looja, rahvuselt itaallane, kuid väga kireva elulooga mees. Tema Soolase mere ballaadi loetakse sageli esimeseks koomiksiromaaniks, kuigi tegu ikkagi algselt ribadena ilmunud järjeloona. 2011. aastal Pariisis toimunud näitusega seotud suur kataloog (on ka õhem olemas) sisaldab lisaks eluloole sadu suuri akvarellpilte, ka on tekst siin kolmes keeles.


Jack Kirby (1917 - 1994) on üks neist, kes panid aluse ameerika superkangelase-kesksele koomiksikultuurile. Kuigi ta ei olnud päris esimene, oli ta siiski juba aastal 1940 koos Joe Simoniga Captain America looja. Hiljem, ja juba Marvelis, tuli tema pliiatsist ja Stan Lee mõtteist nii Fantastic Four kui Hulk ja X-Men. Kirby tõi koomiksilehekülgedesse ülima dünaamika, ta on nerdide jaoks kuningas ja isegi siis kui trikoomutandid tegelikult ei huvita, paneb see sümpaatne raamat temast lugu pidama.


Osamu Tezuka (1928 - 1989) on mees, kes paljuski ainuisikuliselt vastutab tänapäeva Jaapani anime- ja mangakultuuri olemasolu ja välisilme eest - just tema leiutas lääne multikatest inspireerutuna "suurte silmade" stiili. Iseloomulikke paksu raamiga prille ja musta baretti kandev alati muhe Tezuka suri juba kuuekümneselt, aga jõudis selleks ajaks toota-kirjutada-joonistada tohutu hulga multikaid ja koomikseid. Mangasarjade lehekülgede arv ületavat 150 000... Imekspandav, aga selle kõige tase on kõrge ja seal seas on hulgaliselt klassikuid, nagu Astro Boy, Black Jack, Princess Knight, Kimba, Buddha, Phoenix... Selle punase raamatu vahel on muuseas ka DVD, millel filmike tüüpilisest Tezuka tööpäevast. Raamat ise oli mingil ajal Amazonis saadaval vaid viie dollariga...


Tim Sale (1956) on retroliku joonega USA koomiksikunstnik, kelle kõige tuntum töö on vast Batman: The Long Halloween. TV-s kasutas tema joonistusi seriaal "Heroes". Sale'i stiilis on suur rõhk mustal ja valgel, joonel-valgusel-varjul, mis pole ka ime, sest tegelikult on ta värvipime.


Robert Crumb (1943) on undergroundkoomiksi klassik, kes elab viimased ajad hoopis Prantsusmaal. Seal toimus ka tema suur ülevaatenäitus, mille puhul ilmus ka põhjalik ja mahukas raamat. Ka ingliskeelne tekst on siin olemas, loomulikult näevad ka illustratsioonid välja nagu vaataks originaaljoonistusi, mitte trükitoodet. Muuseas, veidra kompaga ümbrispaber on tegelikult lahtivolditav poster.


Wallace "Wally" Wood (1927 - 1981) on üks neid legende, kes peale Teist Maailmasõda USA kirjastuse EC kogumikes horrorit, krimit ja ulmet joonistasid.Teda loetakse joonistusoskuselt üheks suurimaks ameerika koomiksimeistriks ja tema lehekülgi vaadates on sellega raske mitte nõustuda. Hispaanias toimunud harukordselt põhjaliku näituse raamatust ilmus mõni aasta hiljem ka USA versioon.

06 aprill 2014

Talvel Pariisis


Ma polegi varem talvel Pariisis käinud. Jaanuari lõpp - veebruari algus 2014, ühildatuna Angoulême'i festivali külastusega, oli esmakordne. Muidugi, meie mõistes mingit talve seal tegelikult polnudki - ilma mõttes tundub oktoober otse aprilliks üle minevat.


Raekoja ees oli liuväli ja tähistati ka Hiina uut aastat...


Panthéon oli tellingutes...


Ajaloolisel keskturul ja nüüdses põlatud kaubanduskeskuses Les Halles käisid endiselt ümberehitustööd...


Uues poppkultuurimuuseumis Art Ludique oli avatud suur Pixari näitus.


Suveniiriletid olid seal kidurad, aga näitus ise oli hea - väljas oli hulgaliselt kaadritaguseid pilte ja skulptuure ehk seda kraami, mida muidu näeb filmide "art of"-raamatutes. Nende seas oli nii mõnegi tippkunstniku originaale. Lisaks veel spetsiaalne läbi filmide ja piltide liikuv veerandtunnine ülilaiekraanfilm ja Ghibli muuseumist inspireeritud 3D zoetrope.


Bastille'i väljakul müüdi jäätist. Miks just talvel? Huvitav, kas turutelgid on sealt nüüd lõplikult kadunud...


Kirik oli selline nagu alati.

* * *


Just sel ajal oli Chaillot' Palees avatud näitus "1925 - kui art deco hämmastas maailma". Art deco on kõige šefim kunstivool üldse, loomulikult käisin seda vaatamas. Väidetavalt oli tegu selle kunstivoolu esimese sedavõrd suure retrospektiivga Pariisis. Pealkiri viitab toona sealsamas linnas toimunud suurele maailmanäitusele, üritusele, kus art deco oma tippvormi jõudis.


1100 ruutmeetril oli väljas kõike, raamatutest ja fotodest alates mööbli, keraamika, skulptuuri, maja- ja laevamakettideni. Seintel olid kolmes keeles informatiivsed selgitused, põhjaliku kohapealse lugemise asemel pildistasin need endale hilisemaks üles.



Kõrvalsaalides näidati art deco pärleid erinevates maalmalinnades, sealhulgas oli näiteks ühe luksuslaeva interjööri tutvustus ja Rio de Janeiro kuulsa Jeesuse kuju makett.


Üks huvitavamaid vitriine minu jaoks sisaldas ligi viiskümmend miniskulptuuri, mis toona autode kapotil radiaatorikorke kaunistasid. Inspiratsiooniks oli olnud nii naised, indiaanlased, aga ka näiteks lennuk, tennisemängija ja isegi mõned tuntud filmitegelased.


17 märts 2014

Beautiful Darkness

Kerascoët on prantsuse koomiksitegija, kes tegelikult polegi mitte üks, vaid kaks inimest - kunstnikud Marie Pommepuy ja Sébastien Cosset. Nad lihtsalt töötavad koos ja kasutavad ühist pseudonüümi.

Inglise keeles on prantsuse koomiksitega hõredavõitu, aga siiski on üks nende joonistatud sari - "Miss Ära Puutu Mind" Ameerikas ilmunud. Väikeses formaadis küll, aga kahes raamatus on sees neli albumit ja niiviisi kogu sari. Päris huvitav krimilugu, mille tegevus toimub art deco ja flapperite ajastu Pariisi bordellis. Hästi ja stiilselt joonistatud ka ega kuulu tegelikult üldse nn. "suurte inimeste koomiksite" alla.

Duo uusim sari on kolmeosaline "Beauté", aga see on veidi varasem muinasjutt, mis nüüd ka inglise keeles ilmus. Kirjastuseks Kanada D&Q, raamatul ingliskeelseks pealkirjaks "Beautiful Darkness" - "Imekaunis hämarus". Raamat põhineb Marie Pommepuy ideel ja selle on kirja pannud Fabien Vehlmann. Akvarellidega joonistatud loo välisilme on absoluutselt võrratu, ilus ja detailirohke. Aga päris muinasjutuks on seda siiski raske nimetada...

Tegelikult on seda lugu ka päris keeruline kirjeldada. Metsas lebava tüdruku surnukeha sees ja ümber elutsevad pisikesed multifilmilikud tegelased, kes võib-olla on haldjad, aga võib-olla ka mitte. Igatahes on neid erinevaid, veidi suuremaid ja väiksemaid, nukulikke ja mangalikke. Oma sagimises käituvad nad nagu väikesed lapsed - emotsionaalselt, irratsionaalselt ja vahel ka kamba juhi eestvedamisel üpris õelalt. Äratuntavad inimsuhted seega, ainult metsaalune aeglaselt kõduneva surnukeha ja tema koolikotist pudenenuga, seda läbi erinevate aastaaegade, on ühtepidi täiesti realistlik, samas aga antud kontekstis veel kuidagi eriti kohatu. Nagu ka see, et raamat tegelikult kubiseb ootamatust ja väga jõhkrast vägivallast ja tegelasi, kes loo lõpuks veel elus, pole just palju.

Üldiselt - meeldejääv raamat, mis meenutab ühest küljest parimaid Jaapani animefilme, teisest küljest aga  mingit eriti rafineeritud painajalikku unenägu, kus räme vägivald ja ninnunännundus on mingiks kummaliseks ja samas oma maailmas raudse loogikaga toimivaks looks kokku segatud. Igatahes saavad lisaks kunstnikele ka käsikirjutajad selle eest kirja suured plusspunktid.

Ever Meulen - Verve


Ever Meulen (1946) on belgia kunstnik ja illustraator, kes pole vist üldse koomikseid teinud, keda aga sellele vaatamata loetakse üheks sealse ligne claire (puhta joone) stiili klassikuks. Omamoodi kummaline, aga arvestades suurt mõju, mida tema tööd on koomiksitegijatele avaldanud, pole seal tegelikult midagi imestada. On ju ka piir illustratsiooni ja koomiksi vahel kohati üsna õrn ja kui Meuleni pilte vaadata, siis liigub ta oma esteetikaga tegelikult nii ühel kui teisel pool.

2013. aasta lõpul oli Meulenil Pariisis autoteemaliste piltide näitus, millega seoses ilmus ka kallis kataloog nimega "Automotiv". Ilus raamat lehitseda, kuid natuke liiga ühte teemasse, lisaks oli selles ka pettumust-tekitavalt palju pilte kahele leheküljele poolitatud. Nii jäigi see ostmata.

Kui ma aga Angoulême'i festivali avapäeval tema raamatut "Verve" nägin, siis polnud enam kahtepidi mõtlemist - ostsin selle ära ja õigesti tegin, sest järgmistel ja hoops rahvarohkematel päevadel oli see otsas. Ja ega seda tegelikult ka Internetis enam mõistliku hinnaga ei leia... Vahemikus 1988-2005 valminud pilte sisaldav kogumik on tõepoolest suurepärane. Kusjuures, jaanuaris 2006 ja Hollandi kirjastuselt Uitgeverij Oog & Blik (või Éditions de l'An 2 Angoulêmes, raamatus on kirjas mõlemad) ilmunud raamat on kakskeelne - kogu tekst, sealhulgas Art Spiegelmani eessõna ja Thierry Groensteeni essee on nii prantsuse kui inglise keeltes.

Proovisin elus esmakordselt ka lehitsemisvideot teha. Siin see on:

09 märts 2014

Spirou näitus Rahvusraamatukogus


Eestiski on vahel koomiksiüritusi. 6. märtsil 2014 avati Eesti Rahvusraamatukogus ja frankofoonia päevade raames näitus "Euroopa vanim koomiksiajakiri Le Journal de Spirou". Eelnevalt toimus sealsamas tunnine loeng "Koopamaalingutest Tintinini. Koomiksi leiutamine.", esinejaks Belgia Koomiksikeskuse direktor Jean Auquier.

Brüsseli kesklinna ajaloolises juugendhoones asuv koomiksikeskus on suur ja ilus asutus. Riiklikke toetusi nad peaaegu ei saa, sellele vaatamata on nad juba veerand sajandit elus püsinud, korraldavad näitusi, teevad uurimistööd ja on tegelikult selle euroliidu-linna üks peamisi turismiobjekte, mida külastab aastas 200 000 inimest. Põhilised on muidugi kohalikud ja naabermaalased, aga tänu kavalale promole on viimasel ajal märkimisväärseks kujunenud ka... hiinlaste külastajanumbrid. Ja, nagu näha, käiakse ise koomiksiteavet levitamas ka kodust kaugemal.


Tegelikult ei olnud see päeva esimene koomiksiüritus. Veel enne seda toimus Belgia saatkonnas väike kohtumine kohalike koomiksi- ja illustratsiooni-inimestega. Seal oli jutuks meil toimuv, arutati eri maade kogemusi ja tegelikult pakuti keskeurooplaste poolt välja paar huvitavat ideed. See kõik on aga hetkel veel kauge tulevikumuusika, millele on lihtsalt vaja hakata juba vaikselt mõtlema.

Spirou number 1. Huvitav, kui tänapäeval teha lasteajakiri ja mõelda sellele välja nimitegelane - mida peaks ta avanumbri kaanel tegema, et see 75e aasta pärast täiesti kohatu tunduks?

Rahvusraamatukokku üles pandud näituse teemaks ja põhjuseks on äsja 75. juubelit tähistanud belgia koomiksiajakiri. Selle nimitegelaseks on punases livrees hotelli jooksupoiss Spirou, kes koos orav Spipi ja sahmerdisest ajakirjaniku Fantasioga siiamaani aina uutes raamatutes ringi seikleb. Ka ajakiri ilmub tänase päevani, seda koguni igal nädalal. Erandiks Teine maailmasõda ja ka eelmised jõulud, kui tehti nädalane paus ja anti välja topeltnumber.

Seejuures on väga huvitav märkida, et Euroopa ja Ameerika koomiksi jaoks kaks väga keskset tegelaskuju on praktiliselt ühevanused ja tähistasid oma suurt juubelit peaaegu korraga - Spirou žurnaali esimene number ilmus 1938. aasta 21. aprillil, samas kui Action Comics #1, kus alustas oma tähelendu keegi Superman, ilmus sama aasta 18. aprillil. Seega - vahet kõigest kolm päeva!


Jean Auquieri loeng, mida promomaterjalides miskipärast konverentsiks nimetati, kestis tunnikese. Alustas see koopamaalingutest, käis läbi kõik need tavalised Bayeux' vaibad, jaapani puulõiked ja briti karikatuurid, mida koomiksi esivanematena mainitakse, mainis Maxi ja Moritzat, rääkis USA ajakirjanduse Pulitzeri - Hearsti rivaliteedist ja lõpetas oma ülevaate juba kusagil Winsor McCay kandis.


Kuulajaid oli meeldiv hulk, sealhulgas nii illustratsiooni- kui animatsiooni-ala inimesi ja muidugi kohalikku koomikirahvast. Päris palju oli kohal ka Joonistajad Koos-blogiga seotuid. :)


Neile, kes koomiksite ajaloost mitte kui midagi ei teadnud, võis see loeng üsna huvitav olla, kuigi sünkroontõlge oli üsna pika viitega ja muutis vahel koerad kassideks ning smurfid schtroumpfideks. Kindlasti läks ka mulle selles jutus nii mõndagi kaduma.

Samas, isiklikult küll pean ütlema, et olen veidi pettunud, sest päris nii nullist alustavat "tulin ma, valge mees, pärismaalastele klaaspärleid tooma"-mentaliteediga loengu asemel oleksin oodanud pigem konkreetsemat ajaloolist belgia koomiksi ülevaadet. Juttu sellestsamast Spirou ajakirjast, autoritest ja, miks mitte, ka konkureerivast  Hergé "puhta joone" koolkonnast tänase päeva ja "aatomi-stiilini" välja. Sellest kõigest aga ei sõnagi.

Franquini kaanepildiga ajakiri, november 1957

Niisiis, siinkohal veidi Spirou ajaloost. Kirjastuse Dupuis ajakirjale, mille algne maht oli 8 lehte, tegi nimitegelasest pajatavat koomiksit prantslane Rob-Vel. Sõja ajal, veel enne kui ajakiri paberipuuduse, tsensuuri ja muude probleemide tõttu ajutiselt ilmumise lõpetas, asus tema asemele Jijé. Hilisematel aastakümnetel on autorid korduvalt vahetunud. Võib aga täiesti kindlalt väita, et nii ajakirja enda kui Spirou tegelaskuju kuldajaks said sõjajärgsed aastad kui ajakirjaga ühines seltskond animaatoreid, kellest said koomiksitegijana Jijé õpilased. Niinimetatud Marcinelle'i koolkond (otsene konkurent Tintini ajakirja koondunud ligne claire seltskonnale) koosnes nüüdseks legendaarsetest autoritest, kelle loominguna tekkis hulk klassikalisi koomiksitegelasi smurfidest Lucky Lukeni. Kuulsaim neist oli päris kindlasti mees, kes võttis üle ka Spirou sarja, tegi sellest legendi ja tegelikult andis kogu belgia koomiksile talle tänapäevani omase lõbusa, dünaamilise ja seiklusliku näo. See, vabalt võib olla, et kõigi aegade suurim koomiksigeenius oli André Franquin.


Näituse avasid pidulikult Belgia Kuningriigi suursaadik Marc Thunus ja Rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andresoo.

Kaanekunstnik - Olivier Schwartz, aprill 2009

Kuuenda korruse näitusesaali seintel on 32 pildiraami, milles näha 30 Spirou kaanepilti läbi aegade, alustades päris esimesega ja lõpetades kusagil aastas 2013. Raamitud on ka näituse promotekst, milles paar lõiku juttu ajakirjast ja antud näitusest endast - alustas see ringlemist Poola Lodzi Koomiksifestivalil ja rändab Tallinnast edasi Tartusse ja Vilniusesse.


Kahjuks ei ole aga kusagil mitte sõnakestki juttu näitusel rippuvatest piltidest, kuigi igal neist on all number ja mingi lihtne kahepoolne A4 poleks olnud ilmselt raske asi tekitada. Miskipärast usun, et tegelikult on selline tekstimaterjal täiesti olemas. Nii ei saagi juhuslik vaataja teada, miks just tuhandete seast need kaaned välja valiti, milline on nende kontekst, kes on tegelaskujud, kes on kunstnikud ja millise arengu üleüldse kogu ajakiri selle 75 aasta jooksul on läbi teinud. Kahju.



Aga muidugi on olemas Internet ja keda asi huvitab, saab selle kõik ka ise järele uurida. Muuseas, tegelikult leiab Euroopa koomiksiajaloo kohta ka eestikeelset kirjandust - massiivses Donald Sassooni raamatus "Euroopa Kultuuri Ajalugu. Aastast 1800 kuni tänapäevani." on sellest päris mitmel leheküljel juttu.


Näitusest lisaks:
Rahvusraamatukogu lehel
ETV Terevisioonis
AK kultuuriuudistes (algus 19:44)
Ajalehes Sirp

27 veebruar 2014

Bettie Page

09 veebruar 2014

Books from Paris

Books and tools I got from my trip to Paris and Angoulême:


Talvise Pariisireisi raamatusaak kujunes siis selliseks, nagu ülal näha. Siin on üks koomiksiajakiri, paar raamatut, mis ilmselget pärit Pulp's Art poe järelejäänud varudest (üks neist signeeritud), Charles Berberiani illustratsioonidega Lonely Planeti Pariisi-raamat, üks pariisiteemaline lastekas, ingliskeelne koomiks, mille autor oli Angoulêmes kohal;
Suur mustvalge Hellboy spetseditsioon, väga šeff retrolik Spirou-raamat, millest ilmselt tehtud kordustrükk ja Yves Chalandi vana loo uus väljalase;
Pop-up kolliraamat, mis tegelikult jäi Pariisi ja sai uue omaniku, mõnus ja suur laste koomiksiõpik, Shane Glines'i Louise Brooksist inspireeritud sketchbook ja ammu out-of-print animafilmi Robots artbook.



Siin on siis kõik seekordsed signeeringud, osa pärit festivalilt, osa Pariisist. Stanslasi ex libris ootas mind suvel ostetud raamatu tõttu Super Heros poes, Disney tippanimaatori loomaraamat pärineb Pulp'ist, Claire Wendlingu pildi ja pisi-prindiga šokolaad ja kõik ülejäänud raamatud Angoulêmest.


Ostsin ka veidi tööriistu - milliput on brittide eposavi, millest olen teinud kujude purunemist kartvamaid detaile, siis on siin veel paar animatsiooni-pliiatsit, tušš, kaks sulepead, üks kirjutamiseks ja teine visanditeks ja mõned pintslid, üks neist päris kallis Raphaëli tippmudel 8404-2 ja teine kolmene käsitööpintslite komplekt. Et siis selline saak seekord.

Veel värvinippe - käsitööpintslid


Leidsin Pariisi puhkusel ühest kirjatarvete-osakonnast pintslikomplekti, mis spetsiaalselt mõeldud käsitöö tarbeks ja miniatuuride ja kujude värvimiseks. Maksis see kolmene komplekt mitu korda vähem kui mujalt ostetud sama tootja Raphaëli 8404-2 tipp-akvarellipintsel, mida profid üle maailma koomiksite kontuurimiseks kasutavad (tõsi küll, pigem suurust 4 kui 2). Pintslitel on lühikesed sünteetilised karvad, mis tähendab, et nad on üsna jäigad ja võimaldavad ilmselt üsna täpset tööd. Üks on ümar, üks lapik, minnes otsa poole kitsamaks ja kolmas just sellise viltuselt lõigatud otsaga, nagu siin paar posti tagasi eriti detailseks tööks promosin.