19 august 2018

Libahundinäitus

On omamoodi ime, et kapitalistliku Tallinna vanalinnas asub maja - Eesti Lastekirjanduse Keskus, mis on kogu täiega pühendatud lastekirjandusele ja illustratsioonile. Alatasa on seal ka näitusi ja 2018. aasta hiliskevadel oli seal jälle mitu samaaegset, üks neist pühendatud ei kellelegi muule kui... Libahundile!


Tegu oli Peterburist pärit illustratsiooni- ja nukunäitusega "Бегать с волками/Jookseb koos huntidega", mis on omamoodi järjeks varasemale Balti autorite libahundinäitusele.


Trepigaleriis olid väljas hunditeemalised pildid ja kollaažid, neist kahtlemata kõige silmatorkavamad Valgevene kunstniku Anna Silivontšiku humoorikad maalid.


Nagu ikka, on päris maali näha hoopis midagi muud kui sama asja fotol või raamatus vaadata. Maal pole ju ainult pilt - maal on tegelikult kolmemõõtmeline objekt koos kõigi oma mõõtude, tekstuuride ja pindadega. Fotoga kahjuks seda kõike just väga edukalt edasi ei anna.



Oli ka teisi kunstnikke, siin näiteks Leedu kunstniku Appias Albina "Karjaseadused" ja Venemaa Jelena Brõzgalova kaks autoportreed.


Üleval Muinasjutupööningul oli klaasi taga väljas 18 kunstniku Libahundinukud.


Neid oli väga erinevaid, alates leidobjektidest-kividest tehtud hundi moodi asjadest kuni vitriinis vormitult lebavate maski-kudumiteni, mänguasjalaadsetest nukkudest väga töömahukate ja üsna suurte skulptuurideni.


Tehnikate, materjalide ja oskuste osas oli seega skaala päris lai.


Kahtlemata oli kõige impressiivsem moskvalanna Natasha Pobedina "Ivan Tsaaripoeg ja Hall Hunt", kus kaks enam kui poolemeetrist nukku ratsutavad klaasist silmade ja ehtsa olemisega irevil kihvadega hundi seljas. Tekstuuride ja materjalide möll selles kujus on ikka päris hull ja see, kuidas õhukesest kangast on volditud ja vanutatud hundi karvkate, on tehniliselt ikka väga märkimisväärne.


Tänud ka maja töötajatele, kes vastutulelikult  oma klaaskapid avasid, nii sain kujudest ja nukkudest üsna korralikud fotod!

11 august 2018

Maus - Elu pärast ellujäämist

Lõpuks on üks koomiksimaailma tippteoseid - Art Spiegelmani "Maus" ka eesti keeles ilmunud. Siin on blogi külalisautori - Mari Laaniste EE-s ilmunud raamatuarvustuse pikem autorivariant:


Elu pärast ellujäämist
Mari Laaniste

(Art Spiegelman, "Maus. Ühe ellujäänu lugu". OÜ Pythagorase Püksid, 2018.)

Ameerika koomiksikunstniku Art Spiegelmani (s. 1948) tuntuim teos, 13 aasta jooksul peatükkhaaval valminud graafiline romaan "Maus" alustas ilmumist 1980. aastal koomiksiajakirjas Raw. Kui püüda selle mõjukust kuidagi kokku võtta, võiks öelda, et on suuresti "Mausi" teene, et selline sõnapaar nagu "koomiks holokaustist" ei mõju enam pühaduseteotusena – "Maus" oli üks võtmeteoseid, mille kaudu läks õnneks vähemalt osa koomiksimeediumi väljundite kultuuriväärtuslikuna kehtestamine angloameerika keeleruumis ja viimase tuules mitmel pool mujalgi. Ühtlasi on "Maus" üks enam tõlgitud koomiksiraamatuid – tagantjärele on raske uskuda, et esialgu oli Spiegelmanil raskusi kirjastaja leidmisega. Pühalikuks kujunenud oreool on aastakümnete möödudes tekitanud ka omajagu protesti ja kriitikat, kuid äsjast eestindust üle lugedes tuleb tunnistada, et raamat peab ajale väga hästi vastu.


Tuhandete n-ö klassikalisemas kirjanduslikus vormis holokaustimemuaaride seas eristub "Maus" kihilisuse ja eneseteadlikkusega. Art Spiegelmani isa Władek Szpigelmani mälestused sõjaeelsest ja sõja-aegsest Poolast on raamistatud argielustseenidega 1970. aastatest, kus poeg, kes ei kannata tülika isaga pikalt ühes ruumiski viibida, on otsustanud, et peab siiski ära kuulama ja jäädvustama tema mälestused. Suur osa "Mausi" võlust seisneb oskuslikus jutustamises, sundimatus liikumises kontrastsete kihtide vahel. Mälestuste Władek on ettevõtlik tüüp, kes püsib pinnal ka siis, kui hea elu asendub juudi getode, põgenemiste ja enese varjamisega ja viimaks koonduslaagriga. Sündmuste põhjapaneva katastroofilisuse kiuste – ümberringi tapetakse kümneid tema ja ta naise Andzia sugulasi, sõpru, tuttavaid – on Władeki kirjeldustel olukordade ülekavaldamisest ja kõige kiuste elus püsimisest groteskselt seikluslik mõõde. 1970. aastate stseenides toimuv on samuti masendav, kuid teisel moel: see elu on rõhutatult banaalne, täis piinlikke konflikte mõttetutel teemadel. Ilmselgelt pole ellujääjate osaks happy ever after Ameerika unelmas, ka Art kui formaalselt sõjast puutumata järeltulija kasvab üles "kummitusvenna" varjus ning oma vanemate üleelamistest moondunud mõttemaailma mõjuväljas.


Spiegelman ei suuda ega püüagi kõiki kihtide vahel kerkivaid vastuolusid selgitada. Noort Władekit, kes on nägus nagu Rudolph Valentino ja visa nagu romaanikangelane, ambitsioonikas, sihikindel ja leidlik, ilma näinud ja keeli oskav mees, on hilisemates stseenides raske ära tunda. Konarlikus inglise keeles kõnelev vana Władek pole harras märter, vaid on lausa karikatuurselt ebameeldiv tüüp: manipuleeriv, kitsarinnaline ja patoloogiliselt ihne. Jääb mõistatuseks, kas needsamad omadused aitasid tal ellu jääda, või muutis elu ise ta selliseks, või kui usaldusväärne ta jutustajana üldse on. Küsida pole ka suurt kelleltki, kuna nagu Tõnu Tepandi laulus "Kiri kodukandist" on kõik surnud. Üks "Mausi" läbivaid teemasid on Arti kibe puudusetundmine oma ema perspektiivist: nõrgema närvikavaga Andzia on läinud vabasurma, lisaks selgub, et Władek, kes muidu iial midagi ära ei viska, on täiesti ebakarakteerse liigutusena hävitanud ka naisest maha jäänud päevikud. Kuigi Spiegelman otsib võimalusel tuge dokumentaalsest materjalist, teadvustab ta oma võimetust tegelikule ajaloole ligi pääseda või toimunu kogu õudust isegi hoomata, mis lisab "Mausile" ajuti musta huumori varjundi.


"Mausi" justkui rohmaka, kuid tõhusa ja detailirohke pildikeele kõige silmatorkavam joon on zoomorfism: Spiegelman on andnud eri rahvustest tegelastele lihtsustatud loomanäod. Juudid on hiirepealised, sakslased vastavalt kasside ja poolakad sigade nägudega, ehkki autor signaliseerib, et tegemist on abstraheeringuga – poolakatena esinevad juudid kannavad seamaske, juudi ja sakslanna segaperekonna lapsed on triibulised hiired, jne. Sellist stereotüpiseerimist on muidugi arvustatud, ent raamatu kontekstis on võte nutikas ja jutustamise seisukohtast praktilise väärtusega.

Mausi algne versioon soome keeles

Adaptsioonide vohamise ajastul paistab "Maus" silma ka sellega, et eksisteerib endiselt ainult koomiksi kujul – Spiegelman pole kunagi lubanud seda kohandada. On ilmne, et filmiks, muusikaliks jne ümbervormimine tõotaks kadu originaali meediaspetsiifiliselt vahendatud tähenduskihtidele, mida Spiegelman kui teeneline avangardkoomiksi eestvõitleja ei saaks kuidagi heaks kiita. Teisalt pole ta algusest peale varjanud oma kõhklusi ja süümepiinu kogu ettevõtmise eetilisuse osas: teema on selline, et tulemuse vähimgi "menu", isegi graafilise romaani obskuurses meediumis, tähendab teiste kannatuste kuulsuseks ja rahaks tegemist. Selles valguses on otsus hoiduda igasugusest edasisest kommertspotentsiaali ekspluateerimisest täiesti arusaadav.

06 august 2018

7-inch Hellboy

It's summer 2018 and my 7-inch Hellboy (I started already in... 2007) is finally ready! I am quite happy how it turned out, I like most of the details here (like tail, RHoD, hooves/boots, proportions of legs etc), as they are actually more "comics-accurate" than most of the official toys and statues. 1:10 is my favourite scale for this kind of sculpts, I hope one day 7-inch Liz will join Hellboy, Abe and Ilsa I've made so far. I already started, and so far it looks like Liz will be influenced not only by Mignola, but also by Guy Davis' B.P.R.D. art.


Aasta 2018. On palav suvi ja mu 2007. aastal alustatud 7-tolline Hellboy kuju on lõpuks valmis!
No mitte veel päris, natuke liimimist on veel teha ja tegelikult tahaks proovida ka erinevaid aluseid - praegune ketas on tegelikult väike ja tehtud Abe Sapieni kujule -, aga värv on tõepoolest värvitud ja Hellboy oma lõpliku välimuse saanud.


Inspiratsioon just selliseks Hellboyks tuli DC Comicsi mustvalgete Batmani kujude sarjast. Selle Mignola stiilis skulptuur on üldse üks parimaid omasuguste seas ja lisaks ka väga heas ja käepärases suuruses - 1:10 pole just väga levinud mastaap, aga pakub piisavat võimalust detailideks, olemata samas riiulil liialt suur. Kuna seesugust ametlikku Hellboy kuju olemas polnud, otsustasin sellise ise teha. Põhineb ta Mike Mignola joonistusstiilil aastatest 2002+, proportsioonid ja detailid on pärit "Art of Hellboy" raamatu jooniselt, põhimaterjaliks sai taas kord saksa polümeersavi Cernit.

7" Hellboy with Abe Sapien original and unfinished The Corpse bust

Olen lõpptulemusega tänaseni päris rahul. Vahepealsete aastate jooksul on juurde tulnud hulk nii filmist kui koomiksist inspireeritud märulilelusid ja kujukesi, aga minu oma paistab nende seas endiselt päris respektaabel. Siin on hulk detaile, mille olen enda arust paremini ära tabanud kui enamus ametlikke skulptoreid - Hellboy kivist käsi näiteks, või saba, või jalgade kuju ja proportsioonid võrreldes ülejäänud kehaga. Pea kõigil ametlikel skulptuuridel, kuitahes head nad ka poleks, on tihti mõni asi väga vale ja raske on isegi aru saada, miks.

My Hellboy with Mezco action figure

Hellboy on minu seesuguste kujude seas kolmas, olemas on ka Abe Sapien ja Ilsa. Mõlemad ootavad veel valamist-värvimist. Loodetavasti lisandub neile ka Liz, nägu juba võtab isegi kuju... Aga, praeguste plaanide järgi tuleb see pigem isegi Guy Davise mõjudega.

29 mai 2018

Franquin - Die Laughing

Pärast pikki aastaid edasilükkumist ilmus lõpuks 2018. aasta maikuus ka ingliskeelsena üks väga olulisi koomiksiraamatuid - André Franquini "Die Laughing", eesti keeles "Sure naerust", mille originaalnimi "Idées noires" oleks tõlkes tegelikult pigem "Mustad mõtted". Tegu siis ühe Euroopa koomiksi absoluutse tippautori siluetilaadsete lugude sarjaga, kus teemad on üks morbiidsem kui teine, huumor on must ja vägivallal pole piire.

Nimi nimeks, koomiks on oluline ja õnneks tuleb tõdeda, et ameeriklased on osanud teha päris ilusa raamatu. Kaas on hoopis teistsugune kui ühelgi teisel tõlkel, nii ka nimi. Lisaks on tänuväärsel moel raamatu alguses ka Franquini elust ja karjäärist pajatav essee. Soome variandiga võrreldes on paber siin matim ja pilt seetõttu paremini jälgitav. Joon on rastrivaba bitmap, mis tähendab teravat, kontrastset ja kvaliteetset joont.

Aga siiski - mul on olemas selle raamatu prantsuse luksköide (millest lähemalt siin), kus on ära trükitud sarja originaaljoonised. Seda küll rasterdatult, aga siiski sellisena, nagu need pildid päriselt paberil välja näevad. Võrdluses on näha, et tavaformaadis albumis läheb detailsest ja tihedast joonest paratamatult midagi kaduma. Aga see, et klassikaline teos on nüüd kogu ingliskeelses maailmas kätte- ja arusaadav, on küll väga hea saavutus.

kaader Fantagraphicsi raamatust - 7,3 x 5,6 cm

kaader Fluide Glaciali raamatust, ilmselt originaalsuurus

Françoise Hardy biograafia


Prantsuse lauljanna Françoise Hardy jõudis minuni kunagi ammusel briti indie kuldajal kui Blur temaga duetis oma "To The End ( la comedie )" eriversiooni salvestas. Tõsisemalt hakkas Hardy mind huvitama alles suht' hiljuti, tegelikult koos teiste kuuekümnendate ajaproovile vastu pidanud artistidega - Els Himma, Monica Zetterlund, Astrud Gilberto...

Ostsin Pariisist tema väga hea kolmik-kogumiku ja siis sellele lisaks Saint Etienne'i mehe Bob Stanley koostatud Vogue-plaadifirma lugude kogumiku ja Hardy varaste ingliskeelsete lugude plaadi. Aina rohkem hakkas selguma, et tegu on väga huvitava artistiga.

Tema muusikutee oli tegelikult üsna erakordse algusega. Sõja lõpuotsa Pariisis sündinud laps, keda kasvatas üksikema, kelle tüki vanemal isal oli ka "päris" pere ja kõrgem sotsiaalne staatus, kelle õde oli paras puään ja kelle pahur vanaema tekitas ebatüüpiliselt pikas ja peenes plikas eluaegseid komplekse. Karmis katoliiklikus koolis oli ta aga edukas, kuigi õppis miskipärast koos endast vanemate lastega. Lisaks sai ta tänu ema uuele allakäinud aadlikust peikale pikkadel Šveitsi suvepuhkustel ka saksa keele selgeks.


Raadiost sai ta poppmuusikapisiku, oli ingliskeelse Biitlite-eelse popiga kõvasti paremini kursis kui teised prantslased ja kui isa eduka koolilõpu puhul talle kitarri kinkis, asus ta ülikooliõpingute kõrval oma toas kolme-duuri popplugusid välja mõtlema. Suurt muud ta tegelikult ei teinudki, lugusid tuli mitu tükki nädalas.

Kuigi kompleksides, intravertne ja väga häbelik, läks ta laulukursusele ja kui üks plaadifirma (mille tase tema arvates nii madal oli, et võiks temasugusegi vastu huvi tunda) talendiotsingu välja kuulutas, läks ka Hardy, kitarr seljas, ettelaulmisele. See ei olnud küll edukas, aga nii sai ta esimest korda oma häält lindilt kuulda ja veendus, et see ei kõlanudki nii halvasti kui ta kartis.


Pikk lugu lühidalt - Plaadifirma Vogue pakkuski talle varsti lepingut. Mõne tunniga võeti linti firma otsitud lugu ja mõned tema enda palad. Toona oli Prantsusmaal kombeks ilmutada nelja looga singleid, tema debüüdil oli seega ruumitäiteks kolm Hardy enda laulu. Kuigi hitiks arvestati Johnny Halliday tiimi tehtud põhilugu "Oh oh chéri", hakkas raadiotes kõlama hoopis Hardy enda kurvameelsete "teised pubekad on kõik õnnelikud, ainult mina olen üksi" sõnadega lugu "Tous les garçons et les filles". Kui raadiodiskor sellele edu ja 40 000st läbimüüki ennustas, siis Françoise teda muidugi ei uskunud. Kui aga 16-aastane plika järjekordselt Šveitsi puhkuselt naases, selgus, et tema lookesest oligi vahepeal saanud hitt. Singel müüs lõpuks kaks miljonit koopiat. Françoise Hardy oli korra pealt superstaar.


Hardyst sai väga mitmes mõttes ebaharilik poppstaar, kes oli selgelt üle oma algesest ye-ye popitüdruku staatusest. Kuigi ta kuulsus ulatus üle riigipiiride isegi ingliskeelsesse popimaailma, kus teda droolisid nii Bob Dylan, Biitlid kui Stonesid ja ta oli ühtlasi ka globaalne moe-ikoon, ei võtnud FH toonasest rock'n'rolli hullusest eriti osa. Tegelikult lõpetas ta vist peale kuut aastat ka tuuritamise ära. Kuigi tänaseks soliidses eas, kestab Françoise Hardy karjäär siiamaani, uusim album ilmus kevadel 2018. Ja kõik need aastad on ta olnud ise enamuse oma lugude kaasautor, tehes aeg-ajalt koostööd teiste artistidega, kelle seas on lisaks eelmainitud Blurile ka näiteks Iggy Pop, Alain Delon ja tema abikaasa Jacques Dutronc. Tema mõjusid tuleb ka alatasa ette, olgu selleks Robbie Williamsi jänku-lugu "You Know Me" või Wes Andersoni film.


Mais 2018 ilmus lõpuks inglise keeles ka tema autobiograafia "The Despair of Monkeys and Other Trifles". Vaatamata sellele, et toimetamise poolele võiks teha etteheiteid nii kirjavigade kui kuuldavasti ka puisevõitu tõlketäpsuse osas, on see päris huvitav lugemine ka minusugusele, kes Prantsuse kultuuris ja ajaloos just väga kodus pole. Hardy räägib seal üsna lahtiselt oma enda elust, ega hoia tagasi kriitikat ka kaaskondsete osas. Üks päris huvitav sissevaade poolsajandi tagusesse (ja uuemasse) rikaste ja ilusate maailma.

Kummalisel kombel õnnestus mul üsna samal ajal raamatuga osta Discogs.com-ist ka haruldane Hardy esimese viie albumi kogumik "La Collection 62-66", kus kuuendana lisaks ka tema esimene ingliskeelne plaat. Väga ilusatel üleni musta värvi ja vinüüli-replica ümbristes CD-del on kokku 21 lisalugu. Tegu on ilmselt parima võimaliku variandiga Hardy varase loomingu omandamiseks, sest remasterdatud albumeid sellise hulga lisadega vist eraldi ei müüdagi.


Tõuks

18 märts 2018

Dave McKean - Sandman covers


Neil Gaimani "Sandman" on üks olulisemaid ameerika koomiksisarju, mis kaheksakümnendate lõpul alustades laiendas oluliselt nii laiadele massidele tuttavate koomiksite temaatikat kui tõi pildisarju lugema hulgaliselt uut haritud publikut. Ka mul vedas, sest tutvus sellega ei alanud üldse mitte algusest, vaid ostsin ma esmalt hoopis kaks vahepealset lühilugude kogumikku. See oli väga õige tegu, sest päris alguses ei teadnud veel ka Gaiman ise, kuhu see unustatud DC tegelaskujusid taaskasutav sari välja jõuab. Oleks ma esimestest osadest alustanud, poleks ehk päris heade peatükkideni jõudnudki.

"Sandmani" sarja üheks tunnuseks on alati olnud multitalent Dave McKeani kaanekujundused. Neist on Ameerikas ilmunud kaks kogumikku - üks neist sisaldab "Sandmani", teine selle spin-off sarja "Dreaming" kaasi. Prantsuse kirjastus Urban Comics andis aga 2016. aasta lõpul välja Dave McKeani kaanepildid ühes paksus köites "Sandman - Les couvertures par Dave McKean", kus 432-l leheküljel nii eelmainitud sarjade kui ka hilisemate kõrval- ja lisakoomiksite kaanepildid. Prantslaste raamat on suurem ja ilusam, McKean ise teavitas sellest twitteris, lisades, et ka paber on märgatavalt mõnusam (see tähendab - vähem läikiv). Seega - kelle jaoks pole tekst nii oluline kui pildimaterjal, siis prantslaste raamat võib olla seekord parem valik.

17 märts 2018

Tezuka ja Hermann - Angoulême'i kataloogid


Angoulême pole ehk kõige suurem Euroopa koomiksifestival - see au kuuluvat itaallaste Lucca'le, mis pole küll puhas koomiksiüritus -, aga kahtlemata on ta kõige olulisem ja mõjukam. Iga jaanuarikuu lõpus kogunevad sinna kokku kõik, kellel vähegi pistmist Euroopa koomiksite joonistamise, kirjutamise, kirjastamise või tõlkimisega. Pluss sadakond tuhat külastajat.


Igal aastal antakse seal ka hulk auhindu, neist tähtsaim on koomiksitegijate endi hääletatud Grand Prix, mille saab alati keegi eriti oluline autor. Tegu on elava inimesega, kellelt järgmisel aastal oodatakse panustamist uue festivali korraldusse, põhiliselt uue plakati kujundamist ja ühe suure näituse kureerimist.


Olulisematest näitustest ilmub ka reeglina 1500-ses tiraažis 25x35 cm kataloog, mida müüakse ainult festivalilinnas ja ürituse enda netipoes. Siin on kaks neist - aastast 2017 prantsuse klassiku Hermanni ja 2018. aastal ilmunud Jaapani manga- ja animejumala Ozamu Tezuka raamatud.


Mõlemad suures formaadis ja 150-grammisele paberile trükitud raamatud on põhiliselt täis näitusel näidatud originaale, aga loomulikult on ka juttu ja raamatute lõpus autorite biograafia.


Tezukast on Ameerikas ilmunud päris hea ülevaateraamat, millel isegi DVD kaasas, olemas on ka tema enda eluloo mahukas mangaversioon. See kahtlemata haruldane näituseraamat oma originaalidega on eelnevatele päris hea täiendus. Osamu Tezuka (1928-1989) joonistas oma karjääri jooksul 150 000 lehekülge (!) mangasid. Nii mõndagi on ka inglise keeles olemas, kuigi tema "Atom Boy" on minu jaoks küll pettumust-tekitavalt pisikeses formaadis, mida ei kompenseeri ka raamatute tohutu paksus. Ega mul endal temalt muid raamatuid riiulis polegi kui kaheosaline klassik "Princess Knight", mis on poodides miskipärast muutunud üsna haruldaseks.

16 märts 2018

The Shape of Water


Vahel juhtub huvitavaid asju. Näiteks kohtusin Kosmose kino (!) ees USA siseministeeriumi kosmoseuuringute kohalikku residendiga ja sain talt ühe üsna salajase dokumendi. Miks just mina, ei teagi... Niipalju kui märgata suutsin, vene spioonid pärast ei jälitanud.
:)

24 veebruar 2018

Raamatusari Eesti ajaloost


Eesti Vabariigi juubelinädalal ilmusid kaks esimest raamatut uuest sarjast, mille 44-s köites saab põhjaliku ülevaate meie riigi väga erinevatest valdkondadest kultuurist majanduseni. 19. veebruaril toimus Solarise Keskuse kinosaalis kahe esimese raamatu esitlus, millesse sain sealsamas ka autorite signatuurid sisse. Tegu vist üldse mu esimese poliitiku autogrammiga...

Raamatuesitluse kõned ja ülevaated sarja sünniloo taustast olid huvitavad, aga kogunenud publik oli kahjuks natuke liiga üheülbaline - noori praktiliselt polnudki, pea kõik kohalolnud tundusid olevat laulvat revolutsiooni teinud generatsioonist või veelgi vanemad. Mitte, et see tingimata halb oleks, aga selle saalitäie põhjal kippus Eesti Vabariigi aktiivsest elanikkonnast küll natuke liiga minevikkuvaatav mulje jääma. Sest, arvata ju võiks, et seesugune seinast seina ülevaatesari, mille sarnast pole varem olnud ja lähemate aastakümnete jooksul ka ei tule, pakuks palju üldrahvalikumat huvi.


20 jaanuar 2018

Filmiaasta 2017 - Parimad palad

Kuigi igas muus mõttes dramaatiline, oli 2017 filmiaastana üllatavalt keskpärane. Häid filme oli tegelikult päris palju, aga tõeliselt uut ja säravat vähe. Jätkuosi tundus olevat hulga rohkem kui tavaliselt, samas eriti ei mäleta, et sel aastal oleks mõni uus ja edukas filmiseeria alguse saanud. Kõige selle tõttu oli isegi pisut raske valida välja just need tosinkond filmi, mis 2017ndat kõige paremini meenutama jääks.


Aasta oli kummaline ka seetõttu, et ma ei näinud selle jooksul ühtegi head animafilmi! Ainus erand oli vast jaapanlaste “Your Name”, aga seegi pole just üleliia säravana meelde jäänud. Pixari “Coco” on muidugi suurepärane ja stuudio üks parimaid, aga selle nägemine jäi mul juba uue aasta esimestesse päevadesse. Sama lugu Eesti filmidega, nägin ainult paari, ühe neist mainin edaspidises ära ka pigem patriootlikust kohusetundest.


Kummaline aasta oli ka teles, kus samuti midagi väga uut ja huvitavat ei näinudki. “Stranger Things” teine hooaeg oli muidugi väga korralik, nagu ka eelviimane “The Game of Thrones”. Noore inspektor Morse sari “Endeavour” jõudis [justkui, aga siiski mitte] lõpule, “The League of Gentlemen” rõõmustas aasta lõpus fänne kolme uue osaga. Weimari vabariigi lõpuaastatest pajatav “Babylon Berlin” oligi vist ainus meeldejääv puhtalt selleaastane telesari, paljukiidetud “The Handsmaid’s Tale” näiteks ei tundunud alguse põhjal eriti huvitav ja mitmed varasemate lemmikute uued hooajad jäid lihtsalt vaatamata.


Mõned filmid, mis väärivad aastaga 2017 seoses mainimist ja meenutamist:

Jackie – eluloofilm presidendi lese rasketest päevadest;
Kong: Skull Island – korralik pulpseiklus suure ahvi ja muude elukatega;
Beauty and the Beast – Disney keskpärase animafilmi parem uusversioon;
Shot Caller – pangamees Nikolaj Coster-Waldau saab vanglas allmaabossiks;
It – Stephen Kingi kloun piinab taas lapsi;
Atomic Blonde - Charlize Theron on salaagent Berliinis;
Tom of Finland – reklaamikunstnik Touko Laaksonenist saab sõjajärgses Helsingis ülemaailmne gay-ikoon
Paris Can Wait – keskealised gurmaansel Prantsusmaa road tripil;
The Foreigner - Jackie Chan kui leinav isa on sõjajalal iiri terroristidega;
Mother! – film, mis võib tunduda sügavam kui ta tegelikult on, või ka vastupidi;
Borg/McEnroe – korralik spordifilm korralikust spordialast;
Thor: Ragnarok – Üks väheseid vaadatavaid Marveli universumi filmiseiklusi;
Gifted - Chris Evans on geniaalset õetütart kasvatav poissmees;
Logan Lucky – raharööv päise päeva ja NASCARI ajal;
American Made - Tom Cruise on nii narkolendur kui CIA agent;
The Hitman's Bodyguard – komöödia Jacksoni ja Reynoldsiga, abiks ka Valgevene diktaator Oldman;
My Cousin Rachel – ilus ajalooline kostüümidraama salapärasest lesest;
The Greatest Showman – pisut pealiskaudne, aga korralik kinomuusikal;
Live by Night – Ben Afflecki ajastutruu film noir;
Split - James McAvoy aitab M. Night Shyamalanil taas pinget pakkuda;
Manchester by the Sea – karm draama elust peale traagilist õnnetust;
Gold – Matthew McConaughey kaevandab olematut kulda;
Nocturnal Animals – väga heade rollidega sünge lugu. 

Ja nüüd siis tabelifilmid, seda täiesti suvalises järjekorras.

Sangarid
Film kummipaadiga Nõukogude Eestist Soome põgenenud mehepoegadest kannatas korra vaadata küll, teemas oli ju ainet lausa kultusfilmiks, aga nii ei läinud. Igasuguseid Piuseid on uutes Eesti filmides juba kaugelt liiga palju ja ega sellest loost nüüd suurt midagi meelde ka ei jäänud. Tegelikult meenubki sealt ainult üks asi ja seegi eksimus - mitte ükski toona Soome telekat vaadanud inimene ei oleks Mr. Properi puhastusvahendit jõujoogiks pidanud. Miks see film siis siin tabelis üldse on? Kui aus olla, siis mina ka ei tea.

Dunkirk
Christopher Nolani “Dunkirk” on rahalises mõttes kõigi aegade edukaim film Teisest Maailmasõjast. Tegelikult on see kummaline, sest tegu on üsna omalaadse sõjafilmiga, kus ei lahinguid ega vastast praktiliselt polegi, on vaid suur hulk rannikule kotti jäänud briti sõdureid ja meeleheitlik päästeoperatsioon, mille tõelisteks kangelasteks hoopis appi tõtanud kalalaevad. Ka struktuurilt on film omalaadne, pakkudes kolme ajaliselt defineeritud ja lõimuvat lugu – nädalat rannalt lahkuvate sõduritega, päeva päästvate kalapaatidega ja tundi merel vaenlast jahtiva hävituslenduriga.

Kingsman: The Golden Circle
Šotlase Mark Millari koomiksitest tehtud filmid on reeglina silmatorkavalt originaalsed, neid on juba üsna mitu ja tuleb Netflixi abiga tulevikus hulgaliselt juurdegi. Matthew Vaughni lavastatud agendiparoodia lisab Eggsy Unwini (Taron Egerton) eluloole uusi seiklusi ja toob mängu mitmed uued koloriitsed kurjamid, unustamata ka juba vanu tuttavaid tegelasi. Nagu ikka, on siingi suur hulk vaimukaid ideesid, mõnusaid üle võlli rolle ja isegi üks täiesti ootamatu Elton John, aga esimene film oli ikkagi oluliselt parem.

Blade Runner 2049
Ridley Scotti 1982. aasta “Blade Runner” pakkus Harrison Fordile järjekordse surematu filmirolli ja kuigi see Philip K. Dicki lühilool põhinev tükk ei saavutanud kinokassades suurt midagi, kasvas temast järgnevate aastakümnetega üks kõige olulisemaid ulmefilme. Selline, millest on täna võimalik Blu-rayl vaadata ei enam ega vähem kui viite erinevat versiooni! Kui hakkasid liikuma jutud, et 35 aastat hiljem on plaanis jätkuosa, tundus see mõte teatud sisulistel põhjustel täiesti absurdsena. Nüüd aga on uus film olemas, lavastas selle Denis Villeneuve ja selles on tõepoolest Rick Deckhardi rollis tagasi ka vana replikandi-kütt Ford. Seejuures selgus, et Ryan Goslinguga “Blade Runner 2049” on nii sisult kui visuaalialt ka kohene klassika. Ja just nagu eelkäija, ei teeninud seegi pikk ja vanamoodsalt aeglane film kinokassades kaugeltki nii palju raha kui loodeti. Aga selge on, et nagu esimene BR, leiab ka 2049 tulevikus aina uusi ja uusi tänulikke vaatajapõlvkondi.

Baby Driver
Enne veel kui Kevin Spacey ahistades kapist välja tuli ning filmimaailmast ja isegi filmidest välja visati, oli ta kuri niiditõmbaja autofilmis, kus Baby-nimeline tinnitusega noormees imelise roolikeerajana pangaröövides osaleb. Lavastaja Edgar Wright oskab alati lustakat ja tempokat meelalahutust teha ning meisterlikult montaažiga mängida, nii ka nüüd. Seekordne kummivilin mõjub kohati juba muusikavideona, aga on teisal ka päris tõsine ning tervikuna seega üks üsna mitmetahuline meelelahutus.

Get Out
Õudusfilmid on tänapäeval reeglina kas vanu ideid korrutavad või lihtsalt vastikud, midagi uut ja huvitavat näeb üliharva. Selles osas on Jordan Peele’i film mustanahalisest noorukist, kes oma valge girlfriendi vanematete külla sõidab, üsna ootamatu, realistlik ja tegelikult vägagi sarkastilise sotsiaalse alltekstiga lugu. See on üks neid filme, millest tasub ette võimalikult vähe teada ja mis suudab korduvalt ja korralikult šokeerida.

Logan
Hugh Jackmani viimane Wolverine’i film on varasematest hoopis teistsugune, abrasiivne, verine ja sünge. Aastad on läinud, maailmast on käinud üle sõda ja vähesed allesjäänud mutandid on põranda all peidus. Lõputult see peitusemäng aga ei õnnestu ja legendaarsel X-mehel tuleb pidada veel üks viimane võitlus… James Mangoldi “Logan” erineb teistest trikoomutandi-filmidest päris tugevalt ja võib mõne kerget meelelahutust otsiva vaataja jaoks olla isegi liig. Kes aga soovib midagi enamat, leiab siit tõeliselt emotsionaalse loo ja lisaks ka noore 11-aastase Dafne Keeni, kes loganilaadse mutandi X-23 rollis on lihtsalt übercool. Muuseas, filmist on olemas ka mustvalge “Logan Noir” variant.

Valerian
Luc Besson on üks mu lemmiklavastajaid ja tema “Viies Element” üks mu kõigi aegade lemmikuid. 1968. aastal alguse saanud kosmose- ja ajaseiklus “Valérian ja Laureline” on aga üks kõige olulisemaid Prantsuse koomiksisarju, mille mõjusid ja otsesid laene näeb tõepoolest kõikjal, kümme aastat noorema “Tähesõdade” saagani välja. Besson, kes on “Valeriani” fänn juba lapsepõlvest, rajas Pariisi uue stuudiokompleksi ja oli nüüd lõpuks valmis ka Christini-Mézières’i suurele osale maailmast tundmatu koomiksiklassika kinoekraanile tooma. Kahjuks ei saatnud seda Euroopa kõigi aegade kalleimat filmi laias maailmas oodatud kassaedu. Osaliselt on see ka arusaadav, sest kuigi mind isiklikult tehtud muudatused ning Dane DeHaan + Cara Delevingne ei häiri, siis paljusid häiris – peosalised ei ole lihtsalt armastatud koomiksikangelastele just ülemäära sarnased. Või, ütleme ausalt – nad ei ole üldse sarnased. Mul on tunne, et ka Bessoni enda arvates oleks leidunud kohasemaid näitlejaid, kui vaid film oleks kümmekond aastat varem tehtud, vähemalt viitavad sinna suunda kaks hoopis rohkem koomiksi-Valerianile sarnast kõrvalosalist – Clive Owen ja Ethan Hawke… Ka on film tegelikult liiga pikk ja kipub korduvalt nii tempot kui fookust kaotama. KUI aga Bessonil õnnestuks läbi ime veel paar “Valeriani” teha, hakkaks see kohati justkui mitmest loost koosnev film uues kontekstis binge-telesarja kombel ilmselt hoopis paremini tööle.
Samas sisaldab see kosmoseseiklus nii mõndagi ennenägematut ning on ka visuaalselt tõeliselt ilus ja ülimalt detailne. Meelelahutusena polegi tal ju väga viga.

Wind River
“Sicario” käsikirjutaja Taylor Sheridan lavastajadebüüt pajatab karmi ja talviselt kõleda loo Wyomingi indiaanireservaadis toimunud noore tüdruku mõrvast, mida asub kohaliku kiskjaküti (Jeremy Renner) abil uurima noor ja täiesti teisest maailmast pärit CIA agent (Elizabeth Olsen). Riik on selle lootusetusest, alkoholist ja kuritegevusest läbi imbunud kandi praktiliselt hüljanud, mistõttu kurjategijate tabamine nõuab vähestelt seadusesilmadelt tõsist julgust ja eneseületamist. Karm film karmist maast ja karmist elust.

Guardians of the Galaxy 2
Kuigi seekordne Star Lord pole nii hea kui esimene, on siiski raske eirata galaktikavalvurite endiselt lustakat jätkuosa. Juba intro on meeldejääv ja kuigi mul on “Marveli Universumi” koomiksifilmidest üldiselt üsna ükskõik, siis valvurite filme võiks teine kordki vaadata.

Время первых / Esimesena kosmoses
Venelaste film pajatab sellest, kuidas sovjeetide kosmoseprogrammi soov iga hinna eest enne ameeriklasi avakosmosesse väljuda oleks 18. märtsil 1965 üsna napilt tragöödiaga lõppenud – orbiidil juhtus tõsine tehniline rike ja lisaks maandus ka kapsel hoopis mujale kui plaanitud. Üks kahest Voshod-2 kosmonaudist, Aleksei Leonov oli ise selle igati põneva ja tehniliselt väga kõrgel tasemel visuaaliaga kosmosefilmi konsultant, mistõttu võib loota, et filmis nähtu on ka üsna tõetruu. Huvitav on seegi, et film on lisaks ka silmatorkavalt ühiskonnakriitiline ega püüa tollast nõukogude bardakki üldse mitte ilustada või putinlikke patriotisminuppe vajutada.

Ce qui nous lie / Tagasi Burgundiasse
Aastaid maailmas rännanud Jean tuleb Austraaliast tagasi koju, Burgundia veinimõisa, et peale isa surma koos õe ja vennaga otsustada, mida nüüd edasi teha. Erinevalt enamusest Prantsuse filmidest väärib see läbi aastaaegade, viinamarjaväljade ja veiniarmastuse kulgev lugu teine kordki vaatamist.

T2 Trainspotting
Irvine Welshi raamat oli esimene ingliskeelne raamat, mille kunagi läbi lugesin. Uskumatu, et sellest sai film ja veelgi uskumatum, et üks kõigi aegade parim film. Ja nii nagu aastal 2017 on jälle koos suur hulk üheksakümnendate indiebände, tuli ka Trainspottingu seltskond kogu täiega uueks filmiks tagasi. Suhteliselt riskantne tegu, sest seesugused “Sügised” ei paku reeglina muud kui leiget nostalgiat. T2 on samuti ilmselgelt nostalgiafilm ega pääse mööda esimese filmi tsitaatidest, aga sel uuel lisalool on tegelikult nii mõndagi öelda ka meie tänapäeva kohta. Lugu seisab seejuures ka päris korralikult koos ja on oma lavastaja Danny Boyle vääriline. Ja, ausalt – eks me kõik tahtsime ju tegelikult teada, mis Rentonist, Spudist ja teistest edasi sai.

Star Wars: The Last Jedi
Uus Star Wars on alati sündmus ja oleks ilmselt veelgi suurem kui George Lucas poleks oma teise triloogiaga vahepeal kõike üsna ära rikkunud. Õnneks ostis Disney Tähesõjad endale ja andis kogu hiiglaslikule meelelahutusmasinale uuesti hoo sisse. Juba kolmanda filmiga said kulutatud miljardid tasa teenitud ja seda moel, mis võiks kõigil fännidel tuju ikka üpris heaks teha. Vingujaid on ju alati, aga Rian Johnsoni lavastatud uue triloogia teine osa on sarja üks parimaid, kinnitades, et Star Wars on alati oma aja visuaalse filmikunsti ja erieffektide tipp. Mis eriti huvitav, tegelikult kõlbab seekordne seiklus vaadata ka ilma igasuguse ettevalmistuseta ja varasemaid filme nägemata. Rey (Daisy Ridley) on endiselt cool ja moodne naispeaosaline, Adam Driveri kurikael Kylo Ren aga isegi oluliselt huvitavam kui vanaisa Darth Vader. Kõik teised vanad ja uued (kui lüpsihülged välja arvata) on ka omal kohal. Filmi sõnum, et ka kuitahes tähtsusetust lapsest võib kasvada kangelane, on senise suguvõsa-draama kontekstis isegi ootamatu, aga tegi sellest kosmose-seiklusest veelgi ajatuma muinasloo.

Shape Of The Water
See on esimene kord, kus lisan oma aasta edetabelisse filmi, mida mul tegelikult näha ei õnnestunudki. Aga fakt on, et ilma selleta oleks aasta 2017 parimate filmide kokkuvõte ilmselgelt poolik. Ja ma olen ka üsna kindel, et kui (veebruaris '18)  nähtud, oleks see päris kindlasti ka tabelis, sest
a) see on Guillermo del Toro film,
b) selles on üheks peategelaseks klassikalist horrori-tõugu amfiibinimene ja
c) see on visuaalselt suurepärane ajastufilm. On täiesti välistatud, et see mulle ei meeldi.

Ja ongi selleks korraks kõik. Juba kümnes blogi filmitabel koos!