Kondiraamatud

Tegelikult on mul tunne, et kui üldse mõni koomiksiraamat võiks ilmudes Eestiski populaarseks saada ja hulgaliselt fänne koguda, siis on see Jeff Smithi "Bone". Sari ilmus aastatel 1991-2004 autori enda firmasildi Cartoon Books all 55 mustvalge vihikuna. (Tõsi küll, indiekoomiksi rasketel aegadel läks Smith mõneks ajaks Image vihmavarju alla peitu, aga jätkas siis uuesti iseseisvana.) Vihikud jagunevad üheksaks pikemaks looks, mis omakorda moodustasid kolm "Sõrmuse Isanda" sorti raamatut. Kui mälu ei peta, ilmusid kunagi ka kolm köidet, kuid reeglina on "Bone" saadaval just üheksa raamatuna, mis oma klassikalisel kujul mustvalged, kuid mis viimastel aastatel on suure Scholastic Inc. kirjastuse väljaandel saadaval ka värvilisena. Värvil pole üldse mitte viga, kuid õigem on seda väga ilusa joonega lugu siiski just nimelt mustvalgelt nautida.

Sisututvusus läheks siinkohal pikale, aga lühidalt on lugu selline - kolm tiba konte meenutavat tegelaskuju on sunnitud kodulinn Boneville'ist põgenema. Peale seiklusi satuvad nad lõpuks salapärasesse orgu, kus elab tibi nimega Thorn oma vanaemaga ja hulk muud rahvast ning mida piiravad rottolevused ja rohutirtsukarjad. Lugu on joonistatud muhedas ja väga puhta joonega stiilis, mis meenutab nii Walt Kelly klassikalisi "Pogo" koomikseid kui Walt Disney toodangut. Ka kirjutatud on see väga hästi ja lobedalt, samas läheb lustakat algav lugu edenedes üsna süngeks kätte ja tekitab ilmse paralleeli Tolkieni lugudega.

2004 aasta suvel, tähistamaks viimase vihiku valmimist, ilmus kogu "Bone" üheköitelise superväljaandena, mis pidi jääma ühekordseks ja haruldaseks väljalaskeks. Juhtus aga nii, et poodide ettetellimusi tuli sedavõrd palju, et algtiraažist ei jätkunud kaugeltki kõigile, mistõttu pidid koomiksipoed paljudele klientidele ära ütlema. Tulemuseks oli üleüldine rahulolematus. Ka mina jäin sellest ilma. Siis aga tegi Smith kannapöörde ja asus väitma, et ühekordse rariteedi plaani polegi olnud ja raamat saadeti trükki tagasi. Nii sain minagi 2. trüki eksemplari, mida originaalist eristab ainult paar numbrit tiitellehel. Raamatu tõi USA-st mulle vastutulelik tuttav ja kuna mul õnnestus see saada just enne järjekordset Helsinki koomiksifestivali, on mul selles ka just tollel aastal festivali külastanud (ja randmevaludes vaevelnud) Jeff Smithi autogramm. Selline paks (mustvalge) kogumik on tänase päevani saadaval, seda juba kes-teab-mitmenda uustrükina ning ka korduvalt vahetunud kaanekujundusega.

Teine raamat pildil on äsjailmunud värviline ja kõvas köites "Rose", Charles Vessi joonistatud spin-off eellugu printsessist, kes ei ole keegi muu kui Bone'i lugude vanaema Ben.

Võlur Oz

L. Frank Baumi (1856-1919) lugu tornaado poolt võlumaale kandunud plikast on ilmselt üks kuulsamaid uuema aja muinasjutte. Kes lugenud pole, teab ilmselt vähemalt Judy Garlandiga kolme-riba Technicolori filmi aastast 1939. (Muuseas, Pink Floydi "Dark Side of the Moon" olevat tegelikult tolle filmi soundtrack.)

Minule seostub aga lugu, nagu mõni teinegi, hoopis venelaste poolt ümber tehtud (loe: varastatud) variandiga, mida lapsepõlves telekast vaatasin - nukufilmisari "Smaragdlinna võlur" oli pikk ja vinge ja põhjustas nii mõnegi plastiliinist tehtud eluka... Vähemalt kuri nõid Bastinda oli seal küll päris karmi välisilmega.

Aga raamatutest. Loomulikult on lugu andnud ainet ka mitmeks koomiksiadaptsiooniks või lihtsalt ilusaks lasteraamatuks. Pildil on neist kolm - esmalt eestikeelne "Võlur Oz", milles austerlanna Lisbeth Zwengeri illustratsioonid. Päris kenad, vanaaegse maiguga pildid, kusjuures tundub, et raamat ilmus meil siin juba paar aastat peale originaali.

Siis prantsuse BD, kolm köidet, mis pakendatud komplektina kenasse karpi. Albumid on tegelikult lüheldased, 3 x 32 lehekülge, kuid lugu saab jutustatud. Kunstnik Enrique Fernandezi stiil on mõnusalt vonklev ja kergelt psühhedeelne, kuid mitte liialt, pigem huvi tekitavalt. Igatahes on ka tema blogile mõtet aeg-ajalt pilk peale visata. Kusjuures, see versioon on paperbackina ka USA-s ilmunud.

Kolmas ja päris uus raamat on USA Marveli kirjastuselt, "The Wonderful Wizard of Oz". Marvel on üldse hakanud lisaks kõigile neile enam või vähem nõmedatele mutantidele huvitavaid asju üllitama, Soleili tõlkeid näiteks. Siia ritta läheb ka 8 vihikuna ilmunud Baumi adaptsioon. Tundub, et sellele on osaks saanud üleüldine ülistus nii koomiksifännidelt kui Ozi asjatundjatelt, mis pole ka ime, sest käsikirjutaja on tõeline Ozi-friik Eric Shanower, kes teemaga varemgi tegelenud.

Põhiline põhjus selle raamatu ostmiseks on aga kunstnik Skottie Young. Ka tema blog on ääreni täis täiesti fantastilisi pilte ja üleüldse on ta siinkirjutaja jaoks üks hetke huvitavamaid USA koomiksikunstnikke, kelle tegemistel silma peal hoida. Muidugi, X-Mehi ei hakkaks ka tema pärist ostma, kuid ehk võtab ta peale Ozi jätkusarja veel midagi huvitavat käsile.

Igatahes jõudis see kuu aega peale kaheksandat vihikut ilmunud raamat New York Timesi kõvaköiteliste graafiliste romaanide Top 10-sse. Vihikud aga, millega otse loomulikult kaubeldi koomiskipoodides, lendasid riiulitelt sellises koguses, et tegu olevat (lugesin nagu kusagilt?...) läbi aegade edukaima väikestele lugejatele suunatud koomiksiga.

Pressure Printing

Found a very cool blog about people who make extremely cool and labour-intensive art prints. (Actually seen this some time ago, but found again, when looking around for some lowbrow art info.) Here's a link to the posting where they show the process -
http://pressureprinting.blogspot.com/2007_12_01_archive.html

The blog itself - pressureprinting.blogspot.com

People, who can do stuff like this make me to go green from envy...

WTF, Sin City eesti keeles?!?

Põikasin sisse Rahva Raamatusse ja mida ma näen - uute raamatute seas seinariiulil on Frank Milleri "Sin City" 1. raamat. Eesti keeles! Väljaandjaks Eesti Päevaleht. Huvitav. Kujundus ja köide on täpselt nagu originaalil, praegusel DH väljalaskel siis. Loomulikult ei viitsinud ma seda seal lugeda, aga pealiskaudsel vaatamisel paistis, et ka maakeelde transleeritud jutumullide, fontide ja tekstipaigutusega on asi ok, erinevalt näiteks "Persepolisest", mis on selles osas ikka täielik praak.

Üldiselt ma ei imestaks kui selguks, et "Sin City" on üks esimesi (esimene?) tõeliselt korralikult tõlgitud ja toodetud kaasaegne koomiksiraamat. Tõlkijaks on Holger Loodus, ehk siis isik, kes profina koomiksitega tegelenud ilmselt, julgen pakkuda, sadu kordi enam kui kestahes teine eestlane. Ja lisaks sellele ka päris head muusikat teinud mees... :-)

Loodetavasti leiab raamat siis ka lugejaid ja ostjaid; jõulueelne ilmumisaeg igatahes annab lootust. Ja see, et vähemalt film peaks olema ju laiadele massidele tuttav, järg ka ju tulemas. Ehk näeb tulevikus emakeelsena pildisarja teisigi osi?

Graafilised unenäod

Some words and pics about Graphic Dreams, an exhibition of comics about sleeping and dreaming, somehow releated to the Pöff's sub-festival Animated Dreams.

Käisin täna [st. kella vaadates tegelikult eile] peale veidrat Videvikusaaga-filmielamust vanalinnas Pikal tänaval majas #36, et visata kiire pilk peale seal toimuvale koomiksinäitusele Graafilised unenäod. Tegu siis Pöffi animateemalise alafestivaliga seotud näitusega, mille tarbeks unenägudest inspireeritud koomikseid kokku joonistanud, kui plakatit uskuda, koguni 22 kohalikku kunstnikku-kirjutajat!

Pean ütlema, et ma olen oma elus niipalju koomikseid näinud, et mind on ikka väga raske midagi lugema saada, seda isegi siis kui olen raamat oma riiulisse ostnud. Põhimõtteliselt annan ma silma jäänud koomiksile kusagil kaks sekundit aga, et oma visuaalse vormiga huvi tekitada. Kui seda ei juhtu, ei hakka ma ennast loost läbi närima (või raamatut ostma) ja parimal juhul võtan vaid tema olemasolu teadmiseks. Miks peakski?

Eks oli siingi näitusel asi täpselt samaviisi - oli paar asja, mis jäid silma ja mis olid piisavalt selged, et neid seina ääres seistes pikemalt silmitseda. Enamus oli lihtsalt seintele riputatud taustavirvendus ja kui ma paarist sigrimigrist mitte midagi ei tabanud, siis loobusin teiste samalaadsete uurimisest.

Kõik on muidugi paljuski maitse küsimus, aga minu arvamus on siiski, et ega peale Sildrete Eestis keegi selgete ja arusaadavate koomiksilehekülgede koostamise kunsti eriti ei valda. Kunstitegemise kunsti ehk küll, aga julgen tõsiselt kahelda, kas need peale autori kellelegi teisele ka korda lähevad.

Ega tea, ehk lähevad... Mina ise võtan nüüd ja loen Jeff Smithi - Charles Vessi "Rose'i" lõpuni ning lähen magama.

USA - 10/11. päev - Back home

So, that's it. I'm back home, with small jet lag, new memories, photos and and some stuff I need to find places to put them. In the next days (weeks?) I'll try to write some abut the trip in my native Estonian language and to add some more pictures.

And now - back to normal routines.

USA - 10. päev - New York - off to home

USA - 9. päev - New York

Nice fleece, hat from the bookshop, deluxe double CD with acoustic version from the band I don't know and James Jean designed candy

USA - 8. päev - New York

Some Asian candy and stuff from Disney store - Mickey Vinylmation Urban 3" design toy, metal pen with mouse sketches and thermos mug with paraphrase of cheesy slogan

USA - 7. päev - tagasi New Yorki

"Amazing Race'i" telepilt eestimaises rabas

USA - 6. päev - Boston (and around)

15-dollar book (with e-mail coupon) from Barnes & Noble, 50% off Criterion DVD, sleeve for backup hard drive, Mogwai BBC sessions, MBV CD and Pixies SACD CD in vinyl design sleeve

USA - 5. päev - Boston

Newspaper-sized comics, Dracula DVD, backup hard drive, Asobi Seksu new acoustic album, Pink Martini CD-s and Mari's Killers CD+DVD

USA - 4. päev - Boston

USA - 4. päev - teel Bostonisse

On the way to Boston, posting from the Megabus... Killers and PMMP are playing in my player at the moment; it looks like it has been raining and that it'll be raining some more...

USA - 3. päev - New York

Artbook from Phaidon shop in Soho, KidRobot design toys, memory cards, calendar, lens and some pencils - Pilote 0.5 mm, 6 x Col-Erase ja 4 x Charcoal White

USA - 2. päev - New York

Art papers, stupid mini lamp, bookshop bag and book of girly illustrators

USA - 1.päev - New York

Off...

Abe Sapien - restart

Wow, the last posting with "Abe Sapien" label is from the last December...

I "peeled off" all the polymer clay from my Abe Sapien, so I got it to the same "skeleton" state it was when I started long time ago.
It's just that I didn't like the statue and it was sad to waste a perfectly good armature.

It's interesting to look some of the old photos of my Abe statue and to see, how it looked back then. With the face and all... But that was then and now is now. I started over and will post better pictures when I have something to show. At the moment I'm just trying to get the overall silhouette right. I like the new shoulders and the new curved torso much more.


Now - how many toes actually Abe Sapien has? Five or two? Any scales? I can't say I could see the answers on the reference I have...

Valteri näitus kolis Telemajja

Edgar Valteri näitus, mida võis näha Rahvusraamatukogus (ja millest ma olen ka siin varem kirjutanud) on kolinud vana Telemaja fuajeesse. Mitte küll kogu täiega - eriti rariteetseid originaaljoonistusi siin ei ole. Arusaadav ka, pole ju tegu tõsiselt turvatud muuseumipinnaga.

Siiski näeb siin seintel hulgaliselt Valteri originaal-illustratsioone ning ka paari portreed (millel autor ise ja Tiiu Randviir). Lisaks on klaasi taga lettides mõned pokud ning hulk Valteri piltidega raamatuid.

Ehk siis - veel üks võimalus klassiku tegemisi ja lapsepõlve lemmikute originaale näha saada. Muidugi, alati on muidugi võimalus minna lihtalt Eesti Lastekirjanduse Keskusse, kus Valterilt midagi vist pidevalt väljas.

Joonistibid

Ühemehekirjastuse "Brandstudio Press" raamatud on mulle juba varasemast tuttavad, endalgi paar-kolm seesugust. Olen aga oma tuttavate raamatufriikidega sama meelt, et tegelikult pole neist suurem osa vormistuselt just hiilgavad - kõva köide ja ca A4 formaat küll, kuid 48 läikivat lehekülge, millel reeglina igalühel üks pilt ja samasugune klantskaas, mõjuvad siiski kõhnalt ja kuidagi "kooliraamatulikult". Just selles mõttes, et tekib tunne, nagu nad oleks tehtud vast pidama pikale ja hoolimatule käsitlemisele. Noh, umbes nagu kõik nood jubedad Astrid Lindgreni raamatute uustrükid meie raamatupoodides. Ma suht' jälestan siukesi raamatuid.

Mõned erandid siiski on, Shane Glines'i raamatud näiteks, mis vahel koguni spiraalköites ja hoopis teisest ooperist. Tiba teistsugune on ka Mathieu Reynès' pildiraamat "Painted Girls". Materjal on küll tavapärane Columbia läikpaber, kuid formaat on poole väiksem, nii umbes 16x23 cm, lehekülgede arv samas jälle suurem - 72. Kujundus üldse on üllatavalt hea, kaanel näiteks on päris hästi lakiga trikitatud. Lisaks on siin raamatus kahes keeles ees- ja järelsõnad ning lehekülgi, millel mitu pilti ja seegi muudab ta enamusest selle pisikirjastaja asjadest oluliselt sümpaatsemaks.

Mida siit raamatust siis leiab? Tibisid, tibisid ja veelkord tibisid. Relvadega või vihmavarjuga, Vespaga või autoga, koeraga või suure ahviga, riietega või tätoveeringutega. Ühesõnaga, lehekülg teise järel cheesecake või pin-up tüüpi pildikesi, pea kõik mingit pidi nunnud ja samas mõnevõrra väljakutsuvad. Näitekollaažist jääb mulje, et tegu üsna piiratud paletiga piltidega, kuid nii see pole, siin on ka üsna värvilist kraami.

Mis on veel eriti sümpaatne - enamus pilte on päriselt paberile joonistatud ja värvitud. Mõni on küll ka digipilt, aga reeglina on digitaalset järeleaitamist üsna vähe ja see on vahelduseks päris värskendav vaadata. Neid pilte peaks tegelikult päris kohe ükshaaval uurima, sest Reynés'l on mingi puusade ja õlgade joonistamise nipp, mida tagaks isegi ära tabada... Töövahendite valik on ka päris lai, seega võiks siit nii mõnegi proovimist väärt idee leida.

Ostsin raamatu autori blogist ja sellel on oma lisaboonus - avaleheküljel on origianaalpilt! Joonistatud, nagu paistab, pastaka ja vesivärvidega. Päris cool.

PS: sama pilt on tegelikult näha ka autori blogis!... :-)

Tim Burtoni raamat

There will be a massive Tim Burton artbook soon...

New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis MoMA avatakse sel sügisel Tim Burtoni näitus. Seda siis 22. novembril, ehk neli päeva peale seda kui... pole tähtis.

Igatahes on näitusega koos ilmunud ka raamat, mil nimeks "Tim Burton", mis maksab ca 14-20 dollarit ja milles on "tervelt" 64 lehekülge.

TEGELIKULT aga ilmub peagi veel teine raamat! Tolles on 430 lehekülge, mõned neist lahtivolditavad, neil omakorda tuhatkond pilti, mis kajastavad kogu mehe karjääri Vincentist Alice'ini. Raamat ilmub kahel kujul, nii standarse kui deluxe köitena. Millal, ei tea, aga ilmumisest saab infot Burtoni kodukalt.

Kopsakas Sin City

Frank Miller's Sin City will be published in France as two thick volumes. Two, because as one 1400-page volume the paper should have been too thin and too transparent. First volume will be out in November 2009 with 4 Sin City books in it; second volume will be out on spring 2010, with 3 albums inside plus collection of drawings, illustrations, sketches, cover gallery, bibliography and chronology. I have no idea, are the bonus materials already published in US hardbacks or not...

Actually, I don't really know what to think about Miller, as he looks to take this noir stuff far too seriously.

Kui keegi peaks mult küsima, mida ma arvan Frank Millerist, siis polekski vastust väga kerge anda. Ühest küljest respekteerin ma teda kui Sin City ja Ronini autorit ja meest, kellel on teeneid autoriõiguste vallas ning superhero-koomiksi tõsiseltvõetavuse tõstmisel. Samas on ta filmimeedias tootnud ikka tõelist rämpsu. Ja üleüldse on mul väga sageli raske aru saada, kui tõsiselt ta kogu oma loodut võtab, ehk kust jookseb piir keel põses homage'i ja padutõsise ponnistamise vahel. Ma väga kahtlustan, et ta võtab kogu film noir-žanri camplikku klišeemaailma kaugelt liiga otsekoheselt ega taju tegelikult, kust maalt see teiste jaoks naeruväärseks muutub. Hea näide sellest on kasvõi tema rappa läinud lavastajakatsetus Will Eisneri klassikalise tegelaskuju ekraanile toomisel.

Okei, ühesõnaga, asjast ka - prantsuse kirjastus Rackham annab Milleri Sin City sarja välja kahe massiivse ühekordselt trükitava köitena. Kahe köitena, kuna üks 1400-leheküljeline raamat oleks tingunud liiga õhukese ja läbipaistva paberi. Esimene osa ilmub novembris 2009 ja selles on sarja neli esimest lugu. Teine ilmub 2010 aasta kevadel ja seal on lisaks ülejäänud kolmele albumile veel hulk lisakraami - kaanepilte, visandeid, pilte, bibliograafia ja kronoloogia. Kas kogu see lisakraam on juba Dark Horse'i kõvaköitelistes albumites olemas, ei tea öelda...

Igapäevane loomaaed

1. aprillil 2005 diagnoositi Los Angeleses töötaval animatsioonikunstnikul Chris Ayersil leukeemia. Täpselt aasta hiljem, pärast kõiki neid kemoteraapiaid ja radiatsioone oli ta tervis tasapisi taastumas. Et taas elu ja tööga järjele saada ning loomingust rõõmu tunda, alustas ta projekti "The Daily Zoo", plaanides iga päev ühe uue loomapildi joonistada. Nii ta tegigi, tulemuseks mitmed täidetud sketchbookid ning seejärel neist piltidest kokku komponeeritud raamat.

Pildikogumikke on ju palju, see siin on omasuguste seas kindlasti üks huvipakkuvamaid. Või mis omasuguste, sellist polegi ma varem ju näinud. Ayers on äärmiselt hea käega kunstnik, tema pildid varieeruvad stiililt ja teostuselt täiesti seinast seina, ühes otsas realistlikud loomaportreed, teises lustakad loomasaržid. Igal sammul on näha, et tegu eluaegse loodushuvilisega.

Aga mitte ainult piltide ja raamatu kui trükitoote kvaliteet ei tee sellest erakordset. Raamat on mitte ainult pildialbum, see on ka ühe mehe väga tõsisest haigusest tervenemise ja taastumise lugu. Ayers on ka päris hea kirjutaja, joonistusi saatev tekst on vahel lakooniline ja lõbus saatesõna kujutatud elukale, vahel lugu sellest, kus ja mis oludes antud pilt tehtud. Osa aasta jooksul joonistatud elukaid on näha ainult raamatu lõpuosas olevas thumbnail-ülevaates (sealt ka allolev pilt), suurem osa siiski suuremana ja saatesõnadega ära trükitud. Iga kuu alguses on ka sissejuhatav lugu sellest, kuhu ta oma tervenemisloos tolleks hetkeks jõudnud oli.

Kokkuvõtteks - tegu on igatahes ühe parema ja inspireerivama pildiraamatuga, mis minu riiulisse jõudnud. Keda huvitab, siis pisut põhjalikumalt saab sellega tutvuda autori koduleheküljel. Kusjuures, Ayers jätkab oma igapäevast loomajoonistamist vist tänase päevani. Väidetavalt on tal pilte juba mitme raamatu jagu ja nii ilmubki novembris 2009 jätkuosa Daily Zoo Year 2.

PS: loomulikult on häid loomapildiraamatuid teisigi. Endale on silma jäänud näiteks Peter de Sève sketchbook, mis peaks olema sarnane siin blogis varem kirjeldatud Tony Sandovali raamatuga; ning David Colmani "The Art of Animal Character Design". Ja muidugi "The Art of Kung Fu Panda". Too raamat on konkurentsitult parim filmi-artbook, mida minu silmad näinud. Ma ei suuda uskuda, et ma polegi sellest vist siin blogis kirjutanud... [Edit: tegel't olen küll, aga ainult 2008 aasta parimate filmide ülevaates.] Keda huvitab, vaadaku, millise hinnaga pakub seda Amazon, numbrid on päris suured.

Abe Sapien

Just a little drawing from my sketchbook.