Abe Sapien - restart

Wow, the last posting with "Abe Sapien" label is from the last December...

I "peeled off" all the polymer clay from my Abe Sapien, so I got it to the same "skeleton" state it was when I started long time ago.
It's just that I didn't like the statue and it was sad to waste a perfectly good armature.

It's interesting to look some of the old photos of my Abe statue and to see, how it looked back then. With the face and all... But that was then and now is now. I started over and will post better pictures when I have something to show. At the moment I'm just trying to get the overall silhouette right. I like the new shoulders and the new curved torso much more.


Now - how many toes actually Abe Sapien has? Five or two? Any scales? I can't say I could see the answers on the reference I have...

Valteri näitus kolis Telemajja

Edgar Valteri näitus, mida võis näha Rahvusraamatukogus (ja millest ma olen ka siin varem kirjutanud) on kolinud vana Telemaja fuajeesse. Mitte küll kogu täiega - eriti rariteetseid originaaljoonistusi siin ei ole. Arusaadav ka, pole ju tegu tõsiselt turvatud muuseumipinnaga.

Siiski näeb siin seintel hulgaliselt Valteri originaal-illustratsioone ning ka paari portreed (millel autor ise ja Tiiu Randviir). Lisaks on klaasi taga lettides mõned pokud ning hulk Valteri piltidega raamatuid.

Ehk siis - veel üks võimalus klassiku tegemisi ja lapsepõlve lemmikute originaale näha saada. Muidugi, alati on muidugi võimalus minna lihtalt Eesti Lastekirjanduse Keskusse, kus Valterilt midagi vist pidevalt väljas.

Joonistibid

Ühemehekirjastuse "Brandstudio Press" raamatud on mulle juba varasemast tuttavad, endalgi paar-kolm seesugust. Olen aga oma tuttavate raamatufriikidega sama meelt, et tegelikult pole neist suurem osa vormistuselt just hiilgavad - kõva köide ja ca A4 formaat küll, kuid 48 läikivat lehekülge, millel reeglina igalühel üks pilt ja samasugune klantskaas, mõjuvad siiski kõhnalt ja kuidagi "kooliraamatulikult". Just selles mõttes, et tekib tunne, nagu nad oleks tehtud vast pidama pikale ja hoolimatule käsitlemisele. Noh, umbes nagu kõik nood jubedad Astrid Lindgreni raamatute uustrükid meie raamatupoodides. Ma suht' jälestan siukesi raamatuid.

Mõned erandid siiski on, Shane Glines'i raamatud näiteks, mis vahel koguni spiraalköites ja hoopis teisest ooperist. Tiba teistsugune on ka Mathieu Reynès' pildiraamat "Painted Girls". Materjal on küll tavapärane Columbia läikpaber, kuid formaat on poole väiksem, nii umbes 16x23 cm, lehekülgede arv samas jälle suurem - 72. Kujundus üldse on üllatavalt hea, kaanel näiteks on päris hästi lakiga trikitatud. Lisaks on siin raamatus kahes keeles ees- ja järelsõnad ning lehekülgi, millel mitu pilti ja seegi muudab ta enamusest selle pisikirjastaja asjadest oluliselt sümpaatsemaks.

Mida siit raamatust siis leiab? Tibisid, tibisid ja veelkord tibisid. Relvadega või vihmavarjuga, Vespaga või autoga, koeraga või suure ahviga, riietega või tätoveeringutega. Ühesõnaga, lehekülg teise järel cheesecake või pin-up tüüpi pildikesi, pea kõik mingit pidi nunnud ja samas mõnevõrra väljakutsuvad. Näitekollaažist jääb mulje, et tegu üsna piiratud paletiga piltidega, kuid nii see pole, siin on ka üsna värvilist kraami.

Mis on veel eriti sümpaatne - enamus pilte on päriselt paberile joonistatud ja värvitud. Mõni on küll ka digipilt, aga reeglina on digitaalset järeleaitamist üsna vähe ja see on vahelduseks päris värskendav vaadata. Neid pilte peaks tegelikult päris kohe ükshaaval uurima, sest Reynés'l on mingi puusade ja õlgade joonistamise nipp, mida tagaks isegi ära tabada... Töövahendite valik on ka päris lai, seega võiks siit nii mõnegi proovimist väärt idee leida.

Ostsin raamatu autori blogist ja sellel on oma lisaboonus - avaleheküljel on origianaalpilt! Joonistatud, nagu paistab, pastaka ja vesivärvidega. Päris cool.

PS: sama pilt on tegelikult näha ka autori blogis!... :-)

Tim Burtoni raamat

There will be a massive Tim Burton artbook soon...

New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis MoMA avatakse sel sügisel Tim Burtoni näitus. Seda siis 22. novembril, ehk neli päeva peale seda kui... pole tähtis.

Igatahes on näitusega koos ilmunud ka raamat, mil nimeks "Tim Burton", mis maksab ca 14-20 dollarit ja milles on "tervelt" 64 lehekülge.

TEGELIKULT aga ilmub peagi veel teine raamat! Tolles on 430 lehekülge, mõned neist lahtivolditavad, neil omakorda tuhatkond pilti, mis kajastavad kogu mehe karjääri Vincentist Alice'ini. Raamat ilmub kahel kujul, nii standarse kui deluxe köitena. Millal, ei tea, aga ilmumisest saab infot Burtoni kodukalt.

Kopsakas Sin City

Frank Miller's Sin City will be published in France as two thick volumes. Two, because as one 1400-page volume the paper should have been too thin and too transparent. First volume will be out in November 2009 with 4 Sin City books in it; second volume will be out on spring 2010, with 3 albums inside plus collection of drawings, illustrations, sketches, cover gallery, bibliography and chronology. I have no idea, are the bonus materials already published in US hardbacks or not...

Actually, I don't really know what to think about Miller, as he looks to take this noir stuff far too seriously.

Kui keegi peaks mult küsima, mida ma arvan Frank Millerist, siis polekski vastust väga kerge anda. Ühest küljest respekteerin ma teda kui Sin City ja Ronini autorit ja meest, kellel on teeneid autoriõiguste vallas ning superhero-koomiksi tõsiseltvõetavuse tõstmisel. Samas on ta filmimeedias tootnud ikka tõelist rämpsu. Ja üleüldse on mul väga sageli raske aru saada, kui tõsiselt ta kogu oma loodut võtab, ehk kust jookseb piir keel põses homage'i ja padutõsise ponnistamise vahel. Ma väga kahtlustan, et ta võtab kogu film noir-žanri camplikku klišeemaailma kaugelt liiga otsekoheselt ega taju tegelikult, kust maalt see teiste jaoks naeruväärseks muutub. Hea näide sellest on kasvõi tema rappa läinud lavastajakatsetus Will Eisneri klassikalise tegelaskuju ekraanile toomisel.

Okei, ühesõnaga, asjast ka - prantsuse kirjastus Rackham annab Milleri Sin City sarja välja kahe massiivse ühekordselt trükitava köitena. Kahe köitena, kuna üks 1400-leheküljeline raamat oleks tingunud liiga õhukese ja läbipaistva paberi. Esimene osa ilmub novembris 2009 ja selles on sarja neli esimest lugu. Teine ilmub 2010 aasta kevadel ja seal on lisaks ülejäänud kolmele albumile veel hulk lisakraami - kaanepilte, visandeid, pilte, bibliograafia ja kronoloogia. Kas kogu see lisakraam on juba Dark Horse'i kõvaköitelistes albumites olemas, ei tea öelda...

Igapäevane loomaaed

1. aprillil 2005 diagnoositi Los Angeleses töötaval animatsioonikunstnikul Chris Ayersil leukeemia. Täpselt aasta hiljem, pärast kõiki neid kemoteraapiaid ja radiatsioone oli ta tervis tasapisi taastumas. Et taas elu ja tööga järjele saada ning loomingust rõõmu tunda, alustas ta projekti "The Daily Zoo", plaanides iga päev ühe uue loomapildi joonistada. Nii ta tegigi, tulemuseks mitmed täidetud sketchbookid ning seejärel neist piltidest kokku komponeeritud raamat.

Pildikogumikke on ju palju, see siin on omasuguste seas kindlasti üks huvipakkuvamaid. Või mis omasuguste, sellist polegi ma varem ju näinud. Ayers on äärmiselt hea käega kunstnik, tema pildid varieeruvad stiililt ja teostuselt täiesti seinast seina, ühes otsas realistlikud loomaportreed, teises lustakad loomasaržid. Igal sammul on näha, et tegu eluaegse loodushuvilisega.

Aga mitte ainult piltide ja raamatu kui trükitoote kvaliteet ei tee sellest erakordset. Raamat on mitte ainult pildialbum, see on ka ühe mehe väga tõsisest haigusest tervenemise ja taastumise lugu. Ayers on ka päris hea kirjutaja, joonistusi saatev tekst on vahel lakooniline ja lõbus saatesõna kujutatud elukale, vahel lugu sellest, kus ja mis oludes antud pilt tehtud. Osa aasta jooksul joonistatud elukaid on näha ainult raamatu lõpuosas olevas thumbnail-ülevaates (sealt ka allolev pilt), suurem osa siiski suuremana ja saatesõnadega ära trükitud. Iga kuu alguses on ka sissejuhatav lugu sellest, kuhu ta oma tervenemisloos tolleks hetkeks jõudnud oli.

Kokkuvõtteks - tegu on igatahes ühe parema ja inspireerivama pildiraamatuga, mis minu riiulisse jõudnud. Keda huvitab, siis pisut põhjalikumalt saab sellega tutvuda autori koduleheküljel. Kusjuures, Ayers jätkab oma igapäevast loomajoonistamist vist tänase päevani. Väidetavalt on tal pilte juba mitme raamatu jagu ja nii ilmubki novembris 2009 jätkuosa Daily Zoo Year 2.

PS: loomulikult on häid loomapildiraamatuid teisigi. Endale on silma jäänud näiteks Peter de Sève sketchbook, mis peaks olema sarnane siin blogis varem kirjeldatud Tony Sandovali raamatuga; ning David Colmani "The Art of Animal Character Design". Ja muidugi "The Art of Kung Fu Panda". Too raamat on konkurentsitult parim filmi-artbook, mida minu silmad näinud. Ma ei suuda uskuda, et ma polegi sellest vist siin blogis kirjutanud... [Edit: tegel't olen küll, aga ainult 2008 aasta parimate filmide ülevaates.] Keda huvitab, vaadaku, millise hinnaga pakub seda Amazon, numbrid on päris suured.

Abe Sapien

Just a little drawing from my sketchbook.

Merineitsi

Another image for our drawing blog, theme was Mermaid.

Suht' kiire pildike "Joonistajad koos" blogisse, mis valmis tegelikult isegi ootamatult - põhineb see tööl ja vabal hetkel paberile tekkinud visandil, mis öösel kodus kiirelt kalkale kontuuritud.

Arvutiga värvides teen ma esmalt nn. "värvimaski" - kihi, millel duubeldatud kontuur, "kinni topitud" lekkeaugud ja millel siis erinevad suured värvialad antialiase-vaba flat-värviga ära on värvitud. Sageli ei pruugi värv üldse olla see õige toon - tegu lihtsalt hilisemaks töötluseks ja kiireks selekteerimiseks mõeldud maskiga.

Seekord aga hakkasin "maski" värve muutma ja kuna minimalistlik tulemus ei olnudki kõige hullem, mõtlesin, et võiks ehk seekord nii jäädagi.

Kuna tegu on väga lihtsa pildiga, mis sobib hästi kiireks katseloomaks, siis ilmselt proovin selle pildi kallal veel teisigi värvimooduseid. Algne plaan oligi tegelikult hoopis akvarell...

Punamütsike

Visandasin veidi teiste inimeste näkipilte piiludes oma sketchbooki ja kuna tundus, et käsi on päris soe, sirgeldasin sinnasamasse värvipliiatsite ja rasvakriitidega ühe väga värvilise pildikese. Päris mõnus on vahelduseks paberile joonistada. Kuigi, ausalt öeldes ei tasu seda kunstvalguses teha, vähemalt akvarelle ei tasu küll sügisõhtul ja lambivalgel torkida.

Mustkunstnik

Kommipaber, öeldi kodus mulle selle värviskeemi kohta.

HQ - 5

Hommikueineklubi

Some images from the exhibition of Gruppa Zavtrak, a team of Russian/Moscow artists and illustrators.

Eesti Lastekirjanduse Keskuses lõppes just Moskva kunstnike grupeeringu Gruppa Zavtrak näitus. Asi oli tõepoolest külastamist ja vaatamist väärt, pilte ja stiile oli näha mitmesuguseid, kõik päris ilusad ja inspireerivad. Silma jäi illustratsioone mitmele tuttavale loole, nende seas näiteks "Kääbik", "Alice imedemaal" ja "Väike Mukk", samuti rippusid seintel mõned elusuuruses liikuvate jäsemetega nukud (termin lapsepõlveaegsest käsitööraamatust). Nüüd muidugi on näitus juba kinni ja hilja kahetseda kui sinna ei jõudnud. Mina käisin sõna otseses mõttes viimasel tunnil.

Info näitusest siin, kauaks seegi üleval, ei tea.

Helsinki koomiksifestival '09 - II - Saak

Some words about the books I got from Helsinki's Comics Festival...

Nüüd mõne sõnaga Helsinki koomiksifestivalil ostetud raamatutest. Siin nad on, ühes kodust kaasa võetud "I Kill Giants" kogumikuga:

Paremal paistab paar pakki Cansoni 250-grammist koomiksipaberit, ehk siis parimat mida mina eales kirjapulkadega puutunud olen. Selles paberis on absurdsel moel ühendatud omadused, mis tegelikult ju risti vastukäivad - tugev ja kustutamist kannatav pind ning imamisvõime, mistõttu tušijoon sellel üsna ruttu ära kuivab. Samas, erinevalt mõnestki muust paberist ei imbu tint selles praktiliselt üldse laiali! Kuidas see võimalik on, mina ei tea. Aga nii see on.

Märkasin ühel müügiletil Vertigo kiidetud viikingisarja "Northlanders" esimest albumit, hinnaks mõistlikud 10 eurot. Pole juba pikka aega ühtegi tolle kaubamärgiga uuema sarja raamatut ostnud, oligi aeg.

Paar raamatut oli mul juba minnes ostunimekirjas. Aasta eest ilmunud Moebiuse "Incal"-sarja kuue albumi kogumikku ei jäänud kusagil isegi mitte silma, paistab olevat juba ammu läbi müüdud. Ühe oma lemmiksarja, Christophe Blaini "Isaac le pirate" viienda soomekeelse albumi - "Jack" - aga leidsin ja see oli sama hea kui neli varasemat.

Üldiselt on raamatud Soomes ikka päris kallid. Selles mõttes on festival päris hea ostukoht, et hinnad on siin kirjastuste lettidel oluliselt soodsamad kui poodides. "Blacksadi" albumid näiteks olid vaat et kaks korda odavamad! Ostsingi 2. ja 3. osa, kuna esimene on mul ingliskeelsena juba teoreetiliselt olemas - vähemalt loksub ta hetkel tigupostiga Kanadast siiapoole. Kes ei tea - Blacksad on peategelane omanimelistes film noir-sorti krimilugudes, mille tegelaskujudeks antropomorfsed loomad, tegevuspaigaks aga maailmasõjajärgse USA-ga äravahetamiseni sarnane maailm. Väga vingelt joonistatud albumid, mille sisu ei ole ka kehvemast puust.

Peale Stan Sakai vestlust ostis Mari mangaletist "Usagi Yojimbo" 20. albumi "Glimpses of Death", et sellegi autori signatuur koju kaasa tuua. Erilist põhjust just tolle raamatu ostmiseks polnudki, lihtsalt seal osaleb ka detektiiv Ishida, kellest loengus veid juttu oli. Ühtlasi oli lootus, et ehk tegu feodaalses Jaapanis toimuva eraldiseisva ja sel moel ehk lihtsamalt seeditava krimilooga. [Oli see nii? Ei tea veel...] Hiljem selgus ka, et raamatusse kogutud osad ilmusid vihikutena 2004-ndal, ehk ümmargused 20 aastat peale jänes-samurai esimese loo avaldamist. Seega, juhtusime kogemata vaat et juubeliraamatu otsa.

* * *

Lucie Durbiano just-just soomekeelsena ilmunud raamat "Punane sobib teile" jättis Akateemises päris hea mulje ja kuna sealgi sai koomiksitest festivali-alet, ostsin selle juba raamatupoest ära. Seitsmest koomiksinovellist koosnev album on oma naivistliku joonega naiselikult nunnu ja niiviisi üsna erinev pea kõigist teistest koomiksialbumitest mu koduses riiulis. Üks lugu pajatab näiteks tigudepaarist, kus meespool on armunud roomamismaastikuks olevasse marmorkujusse; teine räägib trendipeol hängivast õest-vennast; kolmas aga metsateel jalutavast Hundist ja Punamütsikesest, kes omavahel musketäärlikult vanaaegsel moel vestlevad.

Loomulikult tuli ka see raamat autogrammiga varustada. Olime peale loengut Gloria fuajees tekkinud sabas neljandad ja peale pisukest ootamist läkski lahti. Durbiano istus maha, kraamis kirjutusvahendid välja ja asus tööle.

Iga signatuuri saatis ka väike pliiatsijoonis, mille valmimist oli väga-väga vinge vaadata.

Ta võttis raamatu, sõrmitses selle leheservi 3-4 sekundit, nagu mõeldes ja otsides, keda seekord joonistada... ja siis, otsus tehtud, võttis pliiatsi. Paari joonega tekis tegelaskuju, teine pliiats ja veel jooni ja juba lisanduvad juuksed, värv, ja nagu paistis, alati ka puuoksad pilti raamima...

Piidlesin ja pildistasin nii eespool seisnud inimeste piltide sündi kui endagi raamatuga toimuvat.

Ja siin ongi minu raamatut vääristav pilt, parimat varianti kui Hunt ja Punamütsike oleks olnud võimatu välja mõelda:

* * *

JM Ken Niimura on aastal 1981 sündinud hispaania kunstnik, kelle ema hispaanlanna, isa jaapanlane. Seni on tema raamatud ilmunud peamiselt kodumaal, erandiks, kui õigesti aru saan, ainult "I Kill Giants", mille käsikirjutaja on ameeriklane.

Kui üsna hõreda rahvaga vestlus läbi, oli ka temale kavandatud autogrammisessioon Lasipalatsi kehvalt valgustatud fuajeenurgas. Ei paistnud aga, et sinna oleks rahvast just palju tulemas... Täpsemalt, ei olnudki nagu kedagi. KN ei lasknud aga sellest end segada, võttis ca A5 paberilehe ja hakkas sellele oma koomiksitegelast joonistama. Vaatasin seda pealt, silmad sõna otseses mõttes peast kukkumas, sest kiirelt ja lennukalt tekkis paberile pliiatsi, markeri ja brush peniga kaks pilti, esimesel IKG peategelane ja teisel tema sõbranna.

Teine pilt tundus takkajärgi isegi vingem kui esimene, sest alul mittemidagiütlev portree muutus Penteliga juuste ja kampsunitriipude lisamisel täiesti fantastiliseks. Mõlemad pildid said pühendusega ühes endale kaks jaapanlasest tibi, kes kolmiku koosseisus joonistavat kunstnikku uudistama tulid. Loomulikult ei teadnud nad, kes ta selline on, aga ühine keel oli piisav põhjus mõned minutid small talki vesta ja ühtlasi paari äärimiselt fantastilise pildi omanikeks saada. Siis nad lahkusid ja jälle jäi laua ümber vaikseks, kui mitte arvestada paari pisikest uudistavat animefänni.

Võtsin siis oma raamatu välja ja ütlesin, et mul on siin üks, millesse sooviks autogrammi. KN ajas seepeale silmad suureks ja küsis, kust ma selle sain?!? Vastasin, et netist, kirjeldus tundus huvitav... Ja et me pole tegelt üldse Soomest. Ma miskipärast arvan, et see võis olla esimene IKG eksemplar, mis talle Soomes silma jäi... Tal endal oli promo mõttes näpus ja laual sarja esimene vihik.

Vestlesine siis veidi aega, kuna endiselt ei tundnud tema vastu peale meie mitte keegi huvi. Ta oli juba nädalapäevad Soomes olnud, ilmselt hispaania noorte koomiksikunstnike näitusega seoses, ja selle aja sees isegi Tallinnas käinud. Talle meeldis, kuigi püüdsin väita, et meie vana arhitektuur on ikka väga askeetlik ja lakooniline võrreldes Lõuna-Euroopaga. Ilmadki tundusid talle üllatavalt soojad, ta oli valmis hullemaks.

Niimura küsis ka, kas raamat meeldis ja kui, siis mis täpsemalt? Vastasin - meeldis, et see osutus millekski hoopis muuks kui eelnevalt ja alustades arvasin. Ja, et lugu tõi meelde Miyazaki "Totoro", kus samuti tegu [SPOILER!] sellise abstraktse ja lapse jaoks mõistmatu ohu ning hirmuga oma ema pärast.

Küsisin omakorda slaidshow's nähtud piltide kohta. Selgus, et ta paneb hetkel kokku oma artbooki. See ilmub küll Hispaanias, kuid peaks olema mitmes keeles tekstiga ja loodetavasti siis kõlbama müügiks ka Prantsusmaal ja USA-s. Igatahes peaks kuidagi jälgima, mis toimub, sest dünaamilised ja väga dekoratiivsed "lendavate" tibidega pildid, mis näituse tarvis tehtud, on väga šefid. Nagu ka mitmed tema hispaania koomiksid, mille lehekülgi seinale lasti.

Siis asus ta mulle pilti joonistama. Küsis, ehk soovin mõnda konkreetset tegelast? Kuna ma aga pole soomlane, siis saalis jutuks tulnud Leningrad Cowboys'i sarnast koolidirektorit ma ei soovinud, küsisin pigem lihtsalt raamatu peategelast. Selle ta siis joonistaski. Siin see pilt on. Kahjuks küll olid kaks esimest poosilt ja dünaamikalt veidi vingemad. Või on see lihtsalt hapude viinamarjade sündroom?...

Igatahes on seda, kuidas ta tuttavat Penteli brush peni kasutab, väga huvitav vaadata. Takkajärgi mõtlen, et oleks ju võinud kotis olnud Cansoni avada ja talle korralikku paberit pakkuda... Aga hea niigi. Kuna IKG alguses polegi tegelikult signeerimiseks sobivat sobivat kohta, tekkis see eelviimasele leheküljele grupipildi kohale:
Oligi aeg tänada ja hüvasti jätta. Avaldasin lootust, et raamatuomanikke ilmub veel, muidu jääb mulle tunne, et ma päästsin siin soomlaste au... Tegin temast endast ka pildi ja lubasin seda vajadusel ilusamaks retušeerida. Nii saigi tehtud... ;-)

Igatahes äärmiselt meeldiv tegelane. Kui õigesti aru sain, on ta hetkel joonistamas midagi Spider-Maniga seoses. Kahtlustan seega, et mõne aja pärast on ta autorina juba hoopis enam tuntud ja sellist eksklusiivset vestlemisvõimalust enam ei tekiks... Aga, nii või naa, tore oleks igatahes kunagi veel trehvata. Ja seda tulevast raamatut peab igatahes proovima mitte maha magada.

Helsinki koomiksifestival '09 - I

This posting is about our quick one day (12. September) visit to neighbouring Finland and to Helsinki Comics Festival '09.

Mida peaks koomiksihuviline inimene tegema nädalavahetusel kui Tartus toimub pea ainus kodumaine animeüritus Animatsuri 2009? Muidugi sõitma Helsinkisse, sest just samal ajal toimus seal igasügisene koomiksifestival, seekord veel ühes laupäevase mangapäevaga. Seda me tegimegi, et kiire ühepäevase käiguga veidi koomiksimelust osa saada.


Olen Helsinki festivalil ka paaril varasemal korral käinud, muljed on olnud alati positiivsed. Suurte rahvaste convention'itega seda muidugi võrrelda ei saa ega tasugi, mastaabid lihtsalt teised ja väliskülalisi mõni üksik. Siiski on Aku Ankka-lembeses Soomes äärmiselt elujõuline koomiksikultuur, mis küünib koledatest indie-eneseväljendustest täiesti kobedate albumiteni ja üldrahvalike leheribadeni. Viimastest võiks mainida Pesakonna-laadset "Ropendavat siili" või meiegi lehtedest tuttavat sarja "Viivi ja Wagner", albimitest kasvõi Timo Mäkelä raamatuid. Ehk siis - soome sarjakuva-skaala on täidetud äärest ääreni ja seda, et vaimult noored ja välimuselt alternatiivsed inimesed ennast hulgakaupa just koomiksivormis loominguliselt väljendavad, on siit poolt Soome lahte lausa kadedakstegev vaadata. Loomulikult annab kogu see scene kokku ka ühe päris pulbitseva nädalavahetuse.

Läbi auruse laevaakna paistis hommikune Tallinn väga tiinapargisoft...

Enda endistest muljetest meenub esimesena kohtumine Neil Gaimaniga, paar vahetatud lauset, mõned signeeritud raamatud ja samuti sabatanud üsna creepy cosplay Sandman, kes oma pikkuse, kõhnuse ja vahajate sõrmedega ei meenutanud eriti elavat inimest. Siis muidugi Jeff Smith, kes vaatamata randmevaevustele just ilmunud ja vaevaga saadud üheköitelisse "Bone" kogumikku oma signatuuri ja "putuka" lisas. Ning Enki Bilali totaalselt lootusetu autogrammijärts, milles esmakordselt prantuse tüüpi signeerimist nägin - mees joonistas autogrammi kõrvale raamatuisse pastellidega pilte ja ma ei kujuta ette, mitu inimest pikast sabast ta seesuguse teotempoga üldse jõudis ette võtta. Meid igatahes mitte, loobusime.

See aasta sama suuri staare ei lubanud, kuid midagi siiski. Tulemas oli paar USA klassikut - Sergio Aragonés ja Stan Sakai ning mõned nooremad tegijad mitmelt poolt maailmast - Javier de Isusi, Lucie Durbiano ja JM Ken Niimura.

Soome koosneb teatavasti graniidist. Ja igal väiksemalgi veest paistval kivitükil on kellegi mökki...

Muidugi on ka sommide koomiksikultuuris toimunud viimastel aastatel väike maavärin nimega MANGA. Kui klassikaline angloameerika comics kipub meie audiovisuaalsel ajastul teistele meelalahutamise moodustele alla jääma, siis manga muutub aina populaarsemaks. Noil mustvalgetel raamatukestel on mingi maagiline külgetõmme, mis suudab edukalt konkureerida nii arvutimängude kui muu (taskugi mahtuva) meelelahutusmeediaga. Kuna ööpäevas on endiselt ainult 24 tundi, siis tuleb seda saavutust igati tunnustada.

Jah, trimmeriga ei tasu ikka juukseid lõigata, olgu see või mangatrimmer...

Seekord oligi asi korraldatud varasemast erinevalt ning festival kaheks ürituseks lahku löödud - karvased ja kummalised koomiksiinimesed Glorias kahepäevasel üritusel, värviliste juustega alaealised otakud Lasipalatsis laupäevasel mangapäeval. Lisaks toimus veel mitmeid loenguid, näitusi ja olenguid ka mujal, minu arvepidamise järgi oli festivalil tegevuspaiku kokku 8-9.

Esimese asjana peale kohalejõudmist ostsime sadamast trammi päevapiletid - nagu praktika näitas, oli see õige liigutus, kuna juba kahe põhikoha vahel tuli päris mitu korda siiberdada. Ja siis raamatupoodidesse. Ostsin Akateemisest Kirjakauppast paar pakki Cansoni koomiksipaberit, mida meil siin ei müüda (A3 formaadis, sest A4 oli hommikul läbi müüdud!) ja vaatasin üle raamatuletid. Nii mitmedki koomiksitegijad olid päeva jooksul oma raamatuid ka seal signeerimas, paar seanssi toimus sellegi aja jooksul, mis meie poodi kammisime. Tõsi küll, erilist tormijooksu ei kohanud, ju siis sihtgrupp juba paari tunni eest alanud festivalil. Sinna läksime meiegi. Ahsoo, veel - AK koomiksilettidel leidus päris uusi Prantsuse albumeid, mis minu jaoks oli üsna ootamatu üllatus.

Vaatasime korraks sisse raamatukokku, kus toimus hetkel manga väljendusvormide loeng, mida kõneleja ise ilmselgelt nautis. Siis lähedasse Lasipalatsisse, mis eemalt üsna bussipaviljoni meenutav kesklinna kultuurihoone ja milles muuhulgas kunagi siingi pool lahte jälgitud noortesaadet "Jyrki" tehti. Seal oligi "Mangapäeva" keskus - fuajees sebimine, signeerimine ja müügiletid, kinosaalis vestlused ja loengud, terrassil värske õhk ja väike söök. Nurka oli üles seatud fotostuudio, kus arvukatest kostümeeritud kodanikest profipilte klõpsiti. Ja neid kostüüme oli kohe päris hulgaliselt ringi hõljumas. Kusjuures sugugi mitte kõik ei olnud 13-aastased tüdrukud.

Meie aga suundusime Gloriasse, kus endise kinohoone punases ja rupistunud interjööris oli päris koomiksifestivali keskus.

Esimese vestlusena vaatasime jutuajamist prantsuse koomiksiautor Lucie Durbianoga. Mina ei olnud tema nime varem kohanud, ka ei jätnud tutvustus festivalilehel erilist muljet. Justilmunud raamat "Punane sobib teile" jättis aga poes endast päris hea mulje, mistõttu oligi see juba kotis autogrammi ootamas.

Vestlus toimus, nagu varemgi, Gloria laval, kus lisaks intervjuulauale mõni rida toole asjast enam huvitatud kuulajatele. Ülejäänud rahvas sai võimendatud vestlust ka saalis ringi jalutades kuulata, ise samal ajal saali seinaääri ümbritsevaid ja keskosa katvaid müügilette kammides või tuttavaid tervitades. "Väikelehtede taevas", ehk siis isekirjastajate ala oli ülakorrusel, fuajees lisaks veel vanade koomiksite müügilauad-riiulid ja infolett ühes signeerimislauaga. Sealsamas jagaski peale vestluse lõppu autogramme ka Durbiano. Saime meiegi, aga sellest teises postituses.

Samal ajal vestles jaapani juurtega ameeriklane Stan Sakai mangaüritusel oma loomingust, peamiselt siis samurai-jänesest nimega Usagi Yojimbo. Mees on aastakümnete jooksul virna raamatuid kokku joonistanud ja neid mitme kirjastuse all ilmutanud. Jõudsime saali kui vestlus oli juba tükk aega käinud, aga siiski oli huvitav. Publiku seas, meist paar rida eespool, istus ka teine festivalikülaline, Aragonés ja vaatas toimuvat huviga pealt. Järgmisel päeval oli neil ka koosesinemine, ilmselgelt oli tegu vanade semudega.

Mangamaiguline sotsiaalreklaam Klaaspalee seinalt

Minus Sakai stiil küll erilisi hingevärinaid ei põhjusta. Ma ei tea, mulle ei istu lihtsalt tema joon, kuidagi liiga ebakindel ja wobbly on see, kui püüda anglitsismist abi otsida. Kogu pilt on joonistatud sama muutumatu (markeri?) joonega, ei mingit erinevust tegelaste ja tausta vahel. Lisaks sinna otsa veel tumealade koledat kriipseldamist ja ongi koos koomiks, mis ei kutsu väga lugema. Ilma klassiku autogrammita oleks siiski olnud imelik koju minna, seetõttu ostis Mari letist Dark Horse'i kirjastatud 20. albumi. [Kui see loetud, siis ehk korrigeerin siin oma arvamust.] Alloleval pildil signeerib Sakai pimedas fuajeenurgas Usagi Yojimbo artbooki, mis tegelikult oleks ainus tema raamat, mida võiks täitsa omada, täitsa ilus teine... Aga mitte Soome hindadega.

Sakai müüs ka originaalpilte ja need akvarellid näitavad, et tegelikult oskab mees vajadusel üsna hästi joonistada. Muuseas, ninjakilpkonn on pidil seetõttu, et mingil imelikul põhjusel hüppasid mõned tema tegelased kunagi (samuti indiekoomiksist alguse saanud) multikasarjast läbi. [Lisandus - Stan Sakai resikiri Helsingist on siin.]

Originaalide mapp, milles mitmeid tühje lehekülgi. Pildid on formaadilt suuremad kui A4.

Sakai signatuurisaba oli päris pikk ja võttis omajagu aega. Kuna enne järgmist vestlust poleks enam mõtet olnud kuhugi kaugemale kooberdada, vaatasime sealsamas ringi ja istusime veidi terrassil, kuni vihma tibutama hakkas.

Chobitile tuli kõne...

Ja algaski JM Ken Niimura vestlus. Erinevalt eelnevast "Yaoi on ihan okei" loengust oli saal küll pea tühi - pole ju tema joonistatud ja ohtralt auhinnatud "I Kill Giants" tegelikult peale USA ja Prantsusmaa vist mujal veel ilmunudki ja seetõttu oli autor ka publikule võõras. Ilmselt oligi kutsumise peapõhjus hoopis Hispaania noorte koomiksitegijate näitus, mille koostajate hulgas Niimura oli. Too kaugemasse kohta üles seatud väljapanek jäi meil nägemata, kuna aeg lippas ja laupäevane sulgemisaeg oli üsna varajane. See on ka asi, millest ilma jäämisest on antud festivaliga seoses kõige enam kahju.

Aga Niimura vestlus oli huvitav. Elu kolmandat aastakümmet lõpetava kunstniku ema on hispaanlanna ja isa jaapanlane, sellest nimi, keelteoskus ja ilmselt ka laialdane silmaring. Slaidishowna ekraanil jooksnud pildimaterjal sisaldas lisaks IKG lehekülgedele ka Hispaanias ilmunut ja näitusepilte ning suurendas veelgi mu huvi selle kunstniku vastu. Hilisemas omavahelises vestluses süvenes meeldiv mulje veelgi. Aga ka temast pisut pikemalt teises postituses.

Paljasjalgne L, kes, kahtlustan, tegelikult naissoost...

Niimurat oodates vestlesime veidi Otto Sinisaloga, kes kunagisest Tallinnaskäigust tuttav ja ühtlasi kogu festivali pealik. Nagu ka ühel varasemal aastal, meenutas mees ilmselt pikast magamatusest midagi zombietaolist ega tormanud üleüldse raadiosidega varustatud elektrijänesena ringi nagu üks tüüpiline festivalikorraldaja seda teeb. Ta ilmus festivalipaika, seisis häirimatu monumendina mõnda aega, toimuva detaile fokuseeritult uurimata ja praktiliselt kellegiga kommunikeerumata, kuni ühel hetkel oli ta taas lihtsalt haihtunud. Aga mida sa ikka rabeled kui asi toimub ja vabatahtlikud oranžides vestides organisaatorid hoiavad kõike kontrolli all.

Niimura kolme jaapanlasega vestlemas ja joonistamas

Samal ajal Glorias oli naljalehe "Mad" (midagi USA "Pikri" taolist) raudvarasse kuuluv Sergio Aragonés vestluse lõpetanud ja signeeris fuajees vanu lehti ja mida iganes paberit. Tema joon on veelgi kontrollimatult vonklevam ja sõnadetagi selge, et minu lemmikute hulka ta ei kuulu. Signeerimist oli siiski veidi aega huvitav vaadata ja paar pilti klõpsida.

Aragonés ja eriti väikese paberiga eriti väike fänn

Aragonés ja ajakiri

Tagasi Glorias oli vaja veel paar asja korda ajada. Ostsin kaks kõvaköitelist "Blacksad" albumit, seda raamatupoest pea poole odavamalt. Oleksin vist ostnud kaheksa euroga ka sarja esimese, aga see on ingliskeelsena kusagil Atlandi ookeanil hulpivas pudelipostis minu poole teel ja tolleks hetkeks oli see ka letilt kadunud. Tervitasime rõõmsalt müügiletis askeldavat Soljat, veel ühte tuttavat koomiksiaktivisti ja kuulsime, et neil plaanis selgi talvel kambaga Tallinna tulla.

Samal ajal toimus laval mürarikas maavõistlus, kus Peterburi ja Soome esindajad publiku seast tulnud teemadel koomikseid tegid. Viimane teema oli "Talvesõda" ja Soome osapool, kes vist Helsinkin Sanomate pilapiltnik, tegi sellest käigult päris vaimuka riba, lumme uppuva soomlase ja õhus külmuva vene kuuliga. Võistluse lärmakas ja suht' nilbe väljanägemisega konferansjee oli omaette vaatamisväärsus.

Soome-Venemaa kiirkoomiksi maavõistluse võitis Soome

Ja hakkaski lähenema esimese festivalipäeva kuuene lõpukellaaeg. Fuajees pandi koli koomale ja sätiti vaikselt minekule. Olustik oli üsna mitteformaalne ja nii võis mõni fänn saada sabast kinni Aragonésil ja temalt joonispilti paluda. Või siis, nagu mina, teha lihtsalt kaameraga klõps vanu koomikseid sirvivast Sakaist.

Ja siis minema. Vahepeal oli vihma sadanud, meie küll olime seni vihmavarjuavamisest pääsenud. Tuleb küll tõdeda, et päris kuivalt ei pääsenud lõpuks meiegi...

Rongijaama juurde oli ennast parkinud majakeseks maskeerunud buss...

Tegime veidi aega parajaks sushibaaris Umeshu, kus paar tuttavat eestlast filmiloengu möödumist tähistasid.

Ja siis - trammi, laevale ja koju. Saagiks kotis mõned raamatud, kolm ilusat autogrammi, patakas joonistuspaberit, mida Eestist ei saa ning paras kõhutäis laevatoitu. Kokkuvõtteks - kiire ja hubane üritus, millest oleks muidugi võinud kordades rohkem muljeid välja pigistada, kuid mis ka nii andis mõnusa minipuhkuse mõõdu välja.


Järgmises postituses siis raamatusaagist.

Edgar Valteri päev Rahvusraamatukogus

21st September should have been 80th birthday of the greatest Estonian illustrator Edgar Valter (1929-2006). There was an exhibition opening on this day; and also presentation of his 3-part biography book's first volume. This posting is about this day; some of Valter's illustrations can be seen here.

Esmaspäeval, 21. septembril, toimus Tallinnas Rahvusraamatukogus Edgar Valteri päev, põhjuseks vanameistri 80. sünniaastapäev ja selle puhul ilmunud eluloo ja loominguraamatu esimene köide.

Konverentsisaalis kõneles paari tunni jooksul mitu huvitavat inimest oma kokkupuudetest Edgar Valteri ehk Etsiga, nagu enamus neist teda kutsus.

Konverentsi juhatas Margus Kasterpalu.

Helilooja Eino Tamberg pajatas muuhulgas loomaaia ülekäte läinud lõvist, kes kaaslaste ohutuse huvides elavate seast eemaldati ja kelle paar lihatükki Tartu zooloogidelt kunagise reisikaaslase Valteri toidulauale jõudis. Valter korraldas kohe pidusöömingu, konti sai närida ka Tambergi koerake.

Kaaskarikaturist Heinz Valk rääkis ankdootliku loo shvipsis Valterist, kes külmal talveõhtul koju kooberdades märkas Raua tänava avatud saunauksest säravat kutsuvat valgust, ronis koristava personali tähelepanu tõmbamata saunalavale sooja ja jäi sinna magama. Järgmisel päeval tuli tal tegemist teha hulga paljaste nõukogude naiste, miilitsa ja tagatipuks lõbusate kunstnike seltsimeheliku kohtuga.

Animaator ja editorial cartoonist Heiki Ernits teatas, et ilma Valterita poleks ei teda kui karikaturisti ega ilmselt ka mehe enda suurimat saavutust, koeraplika Lottet.

Helle Laanpere pajatas Valterist kui raamatutegelaste välisilme loojast, kelle kõrvale on üleüldse raske kedagi teist kodumaist tuua. Lisaks Sipsikule ja naksitrallidele on näiteks olemas ka Ellen Niidu Krõll - Triinu ja Taavi lugude moosimaias elukas, kellest omaenda raamatute ja lugude tegelaskuju saigi ainult tänu Valteri visuaaliale.

Sipsik läbi aastate. Ausalt öeldes on uskumatu, kui valusalt kole on Tiritamme välja antud viimase raamatu kujundus...

Krista Kumberg pajatas pikemalt Valteri tegelaskujudest.

Loomaaia pealik Mati Kaal pajatas loo, kuidas Saaremaa teismelisena peolt tulles selgus, et samal päeval olid teised pere lapsed nende taluväravast avastanud veidra kritseldava onkli, kes siis ka õhtusöögile paluti ja kelle joonistus on, küll juba pleekinuna, seepeale viiskümmend aastat koduseina ehtinud. Ta polevat ühtegi pidu oma elus sedavõrd kahetsenud...

Mari Vallikivi kõneles Valteri maalidest, leidis sealt tähendusi ja sümboleid ja arvas, et kui Valterile oli maalimine pühapäevaks, siis võiks meile olla pühapäevaks tema maalide kogemine.

Kirjastaja Alo Murutar võttis paari lakoonilise sõnaga kokku raamatu ilmumise. Nagu hiljem suutsin välja uurida, peaks teine köide tulema ehk aasta pärast.

Ettekannete vahel laulsid kaks laulukest ETV kaks laululast. Kolm katket vastilmunud raamatust esitas Peeter Tooma, kelle hääl kõigile tuttav "Viimse reliikvia" lauludest.

Katkeis kõneles Valter nii koertest, naistest, alkoholist kui Seewaldist. Need andsid aimu, et raamat on aus ega karda kõneldeda ka valusatel teemadel.

***

Sellega oli üritus läbi. Ostsin uksetagusest letist juba enne omandatud elulooraamatule (mis poes maksab üle kuuesaja krooni, siin aga 450!) lisaks ka tondiraamatu ja "Pokuaabitsa", lappides nii isiklikus raamatukogus haigutavat isesesisvuse-aegsete Valteri raamatute puudumist. Kõik kolm said sisse ka päevatempli.

***

Ütlen ausalt, et ma pole Edgar Valteri loomingust päris tingimusteta ja kogu täiega vaimustuses. Tema karikatuurid tundusid "Pikri" aegadel ausalt öeldes üsna hambutud, vaatamata oma tehniliselt meisterlikkusele ja superjoonele. Muidugi, võrreldes näiteks punavõimu ees lömitava Hugo Hiibuse soperdistega olid nad hiilgavad, aga siiski kuidagi sisult mannetud. Ja mida vabamaks ühiskond, seda enam... Mingid pildid vanamuttidest, kes titekärus hiigelbeebilikku Kuulujuttu kärutasid, kasvõi...

Teine probleem on Valteri komme sama pilti korduvalt üle joonistada. Mõnest "Naksitrallide" pildist olen näinud vähemalt kolme versiooni, sama käib ka karikatuuride kohta. Kahjuks läks ta vanas eas selle ülejoonistamisega liiale, pilastades nii mõnegi raamatu varasemad geniaalsed illustratsioonid hambutuks. "Suure maalritöö" näiteks, või vist ka Silver Ükssilma lood. Ja seda ei arva mitte ainult mina... Fuih.

***
Ja siis R-raamatukogu fuajee teise otsa, kus rahvamasside seas avati näitus "Edgar Valter 80. Vaikse vaatlemise keeles".

Näitusel on näha hulgaliselt originaal-illustratsioone ja Valteri piltidega raamatuid.

Näiteks tema sketchbook ja paar ehtsat töövahendit...

...ja esimene ilmunud karikatuur. Näitusel on mitu Valteri esimest asja, sealhulgas ka esimene õlimaalikatse, millel tümikakujuline muistne sõdalane. Ning esimene ofort, esimene kuivnõel. Mis aga eriti huvitav, üks üsna suur raamat näeb välja nagu joonistatud päevik.

Raamatuvitriinides tuleb nii mõnigi köide tuttav ette, kui mitte kodust, siis lapsepõlvest ja raamatukogudest. Ülemisel letil paistab ajakiri ("Pioneer"?), milles lugu kellestki Teadmatust. Too Nikolai Nossovi tegelane sai hiljem meie keeles nimeks hoopis Totu...

Uskumatu tegelikult, et "Naksitrallide" illustratsioonid on originaalis praktiliselt saama suured kui raamatus!

Näitusel paterdas ringi kirjastaja pisipõnn, kes pakkus nuusutada punast roosi. Lõhnas normaalselt, täpselt nagu roos.

Murtud mees... Või ehk hoopis on kogu selle geniaalsuse nägemise tulemuseks inspiratsioonipuhang?... :-)

Igatahes on kaheksanda oktoobrini avatud näitus väärt, et sealt veel kord läbi astuda veidi vaiksemas miljöös seda kõike veidi põhjalikumalt uurida.

Superuudis!!!

liig-satureeritud pilt Õhtulehest

Edgar Valterist tuleb raamat! Isegi kolmes köites! Esimeses osas on juttu ta elust aastani 1964, selles on 72 fotot ja 323 reproduktsiooni ja see on kohe ilmumas!

Raamat põhineb 26 lindistatud tunniajasel meenutusvestlusel ning nendega seotud täpsustavatel märkmetel! Ja esmaspäeval on Rahvusraamatukogus sellega seoses Edgar Valteri päev, lisaks näitab ETV2 õhtu läbi Edgar Valteriga seotud telesaateid!

Päeva parim uudis, mis väärt, et iga lause lõpus on hüüumärk!

Ma poleks eales uskunud, et kellelgi oli oidu Eesti kõigi aegade tähelepanuväärseima kunstniku elu õigel ajal ära jäädvustada! Super!

LISANDUS peale võrdlevat poeskäiku:

Hm, päris kallis raamat. Tegelikult on mul tunne, et see on tiba kallim kui enamuse potensiaalsete ostjate valulävi lubaks... Nii Apollos, Rahva Raamatus kui Tallinna Kaubamajas on hinnaks enam kui 600 krooni. Mis on ikka üsna valus hind, seda enam, et raamatus kaetav ajavahemik ei paku lehitsemisel ka erilist äratundmisrõõmu - klassikalised illustratsioonid olid veel tulevik, pildimaterjal koosneb suures osas kunstilistest käeharjutustest, maastikest, portreedest ja aktidest. Kusjuures, inimestes on Valteri hilisem stiil veel üsna vaevumärgatav, pigem on ilmne Eduard Viiralti tugev mõju.

Ühesõnaga, isiklikult vaatan veel ringi ja uurin maad, kuigi ilmselt ei jää ma ootama kuude ja aastatetagust paratamatut hinnalangust. Mul on varuks üks sünnipäeva-aegne Apollo kinkekaart, mis kataks poole raamatu hinna, ehk lähebki see nüüd loosi... Sest esimene pool raamatust kujutab endast fotode ja joonistustega illustreeritud intervjuud (teine pool on pildialbum), Eesti kõigi aegade mõjukaima illustraatori elust ja kujunemisest tahaks aga tõepoolest veidi teada saada.

Gladiaator

Taas üks pilt Joonistajad koos-blogisse.

Proovisin veidi poolsajandi taguse animatsiooni vaibi tabada ja seda ehk vaasimaaliga miksida, aga välja tuli hoopis midagi t-särgi sarnast. Vahendid on varasemast tuttavad, ikka nood Pentelid ja kalkad ja pikselid.

Daily Deviation! Again!

Avastasin täna ootamatult, et eile ei toimunud mitte ainult Helsinki Koomiksifestivalil kondamine koos paari cooli kohtumisega, vaid midagi juhtus samal ajal ka internetis. Nimelt on taas üks mu kuju - Hellboy, täpsemalt foto sellest, valitud deviantART'is "päeva väärastuseks", ehk siis "Daily Deviationiks"!

Mis on Daily Deviation? FAQ-st saab lugeda:

The Daily Deviation is a daily staff feature chosen from the galleries here on deviantART.

The selecting administrator may be a Volunteer Gallery Moderator or other staff/volunteer member who has been granted the necessary access to the special selection tools.

A small assortment of submissions are chosen each day by this select group of staff/volunteer members who wish to showcase an image which they found impressive or otherwise interesting enough to deserve being brought to the attention of the community-at-large. It is important to note that selections need not be of professional quality in order to be featured for the day.

Mis see tähendab siis seda, et ma olen nüüd tegija? Huvitav, kuidas panna see ka rahakotis kajastuma?...

Wow, yesterday, when we were in Helskinki looking around on comics festival, I got my second Daily Deviation in http://www.deviantart.com! Really, like, wow...

Joonistajad koos uus hooaeg

Mais 2008 alustas Joonase otsustaval pealehakkamisel ning minu, Elina ja Meelise tugeval toetusel blog nimega "Joonistajad koos", aadressiks http://joonistajad.blogspot.com/. Vaikselt lisandus muudki rahvast, mõni jäi püsikülaliseks, mõni postitas paar pilti ja kadus... Siiski on praeguseks hetkeks blogis juba 440 postitust, neis suur hulk pilte ja veel suurem hulk kommentaare ja arvamusi.

Suvi oli JK-s suhteliselt vaikne, rahvas ilmselgelt puhkas ka pliiatsist. Septembris aga alustasime uut hooaega, sedagi suht' ettevaatlikult ja esialgu iga paari nädala uut teemat üles pannes ja ette võttes. Sellega seoses - uued osalejad on alati oodatud, kes soovib üritusse omapoolset panust anda ja hoogu lisada, astuge aga ligi! Kogu vajaliku info leiab blogist.

Ka ülaloleva kollaažpildi levitamine kõikmõeldavates kohtades ja netikülgedel pole mitte ainult lubatud, vaid suisa teretulnud!

Veel üks Hellboy print

Veel üks Hellboy print, mustvalge, promodes nii tegelaskuju sünnipäeva kui koomiksipoodi. Seegi pärineb CDCC ´09-lt.

Esimene universaalne sõda

"Universal War One" 1-3
"Universal War One: Revelations" 1-3

Prantsusmaal tegutseb päikeseline koomiksikirjastus Soleil, kelle efektsete ja värviküllaste koomiksite seast leiab nii "Trooja trollide" sorti superhitte, kosmilisi kiimanukke kui mõndagi muud. Ameerikas aga askeldab Marveli nimeline trükitootetehas, kes vorbib lastele ja lapsemeelsetele seebiooperlikku joonistatud meelelahutust, mille peategelasteks liibuvasse pesusse riietunud üliinimlikud hormoonipommid. Ühel hetkel otsustas Marvel, et võiks oma keelt mõistvate sigade ette ka prantsuse pärleid puistata. ja nii tehtigi diil ja nüüd ilmuvadki mitmed Soleili albumid ka USA-s.

Üks neist on sari "Universal War One", autoriks, ja seda absoluutselt igas mõttes, Denis Bajram. Senised kuus albumit moodustavad kaks minisarja, mis ilmusid USA-s mõne aja eest vihikutena ja hiljem kõvas köites kogumikena. Koomiksipoes jäi mul teise kogumiku ilmumine kahe silma vahele - tuli lihtsalt kuidagi liiga kiirelt peale vihikuid välja, aga viga sai kohe parandatud ning eile saabuski see Amazonist mu postkasti.

Ma ei ole eriline ulmesarjafänn, ise ka ei saa aru, miks. Pingutades meenuvad viimastest aastatest ainult "Taken" ja "Heroes" 1. hooaeg, mida vaadata olen viitsinud. Kõiksugu kosmoselendamised, olgu tegu või Whedoniga, no tee mis tahad, lihtsalt ei paku mitte mingit pinget. Aga UW1 on päris loetav asi. Väga hea jooniskestaga kaetud korralik lugu, milles ühegi tegelase eluküünal ei pruugi kaua särada, oli esimeses kolmes loos päris põnev, loodetavasti on järgmised kolm sama head.

Muidugi, USA 17 x 26 cm formaat on BD jaoks siiski liiga kribu. Aga lugeda saab ja kui prantsuse keele oskus olematu, on USA editsioonid siiski igati abiks. Seda enam, et tõlge on päris hea. Samalaadsest "Sky Dollist" on mul olemas ka mõne aasta eest "Heavy Metal" ajakirja suvenumbris ilmunud variant ja Marveli tõlge on ikka oluliselt-oluliselt parem. Eeldan, et ka UW1 on samavõrd adekvaatne üllitis.

Millest siis lugu? Esimese kogumiku tagakaanelt: "In the midst of a latent civil war between the core planets and outlying planetary settlements, an immense wall has cut our solar system in two. The black wall absorbs all light and matter, and it's up to a band of soldiers facing court martial to investigate the phenomenon. They're the men and women of the Purgatory Squadron. For what crimes are they here? And can they work together long enough to stay alive once they enter... the Wall?"

Autorist ka - aastal 1970 sündinud Barjam joonistas juba pisikesest peale, õppis kunsti, absorbeeris kõiksugu koomiksimõjusid, tegutses fanziinides, võitis 1994 Angouleme'i Alpha Art auhinna ja alustas aastal 1998 UW1-d. Elab Normandias ja tegeleb sarja järjelooga, mil nimeks... Universal War Two.

101 Ulmefilmi

Hiljuti Apollos raamatuvalikut uurides jäi kohe ukse all silma paar päris huvitavat raamatukest. Ühel neist teemaks 101 horrorfilmi, mida enne surma peaks kindlasti ära vaatama (tõepoolest, mida muud enne surma ikka ära teha kui õudusfilme vaadata), teises 101 samavõrd väärt ulmefilmi.

Kõiksugu tuhande ja ühe asja raamatuid on ka eesti keelde tõlgitud ju ridamisi, nende seas on ka juba kahes trükis ilmunud filmiraamat. Toogi päris hea, kuid tähelepanu väärivad ka sama koostaja pisemad üllitised.

Ostsingi 175 krooniga ulmeraamatu ära ja ega ei kahetse. Filmide valik on päris huvitav ja see ei koosne sugugi ainult angloameerika toodangust. Näiteks on siin 1918. aasta Taani film "A Trip To Mars", millel cool plakat ja mille foto oleks nagu pärit mõnest Rammsteini videost... Üldse, igale filmile on pühendatud neli lehekülge - esimesel plakat, siis kaks külge teksti ja siis foto. Tegelikult peas püüdma KÕIK siinsed filmid kuidagi kätte saada ja läbi vaadata - "Metropolis" (1927)... "Alphaville" (1965), "Who Killed Jessie?" (1966)... Siin on nii animet kui animatsiooni, nii Jüri Järvet kui teiselt planeedilt pärit must vend.

Raamat algab Georges Méliès' kuureisiga ja lõpeb Alfonso Cuaróni lastevaba Suurbritanniaga. Täitsa asine asi igatahes.

HQ - 4

Tegelen vaikselt ka kujude togimisega valmimise suunas. Ilsal on muudetud detailid praktiliselt valmis ja varsti vaja silikoonvorm uuendada. Hellboy büstil kasvavad uued luuderohud, kuigi, ma ei tea, midagi on ikka imelik. Lizi büstil tuleks nägu eemaldada ja uus ja anatoomiliselt õige asemele tekitada. Kõige rohkem edenevad aga asjad Harley Quinniga. Võrreldes ülalpool oleva pildiga on revolver veidi rohkem revolver, vasak labakäsi rohkem labakäsi ja ka pea on pisut parem. Pusin edasi.

Working slowly on several statues... Ilsa has some changed details and I should start silicone moulding soon; old Hellboy bust has new ivys, but I'm still not convinced they should look like this. Long forgotten Liz bust should have it's face removed and new face made, as otherwise this little statue looks still pretty cool.

Harley already looks different from the photo above, some progress on hands, head and revolver. It looks like I should fine tune the position of hands and legs when it's more or less ready - pose on the original Bruce Timm drawing really is a little bit weird. I'm not sure I will make moulds for HQ, maybe I just paint it when she's ready...

details from the base for Liz Sherman's bust

Disney + Marvel = ?

Just äsja ostis Disney Company nelja miljardi dollariga ära sellise nähtuse nagu Marvel. Ehk siis USA suurima koomiksikirjastuse, mis viimastel aastatel suutnud mitu oma trikoomutanti ka ülimalt edukateks filmideks muundada.

Ega ma seda siin oma blogis ära ei mainikski, aga asjal jäi ette üks lisanüanss... Nimelt ei julge eriti keegi hobiskulptoritest Disney tegelastest isegi enda lõbuks kujukesi teha - igasugune selline tegevus, müük seda enam, võib kaasa tuua Cease and desist-kirja Di$ney juristihordidelt, kes käsivad seesuguse tegevuse koheselt lõpetada. Või muidu... läheb asi väga tõsiseks. Ja seda sõna otseses mõttes, kuna D on jälginud suisa paranoiliselt oma tegelaskujude kasutamist, kaevates kohtusse kasvõi seinamaalingutega lasteaia.

Kui nüüd Marvel kuulub Disneyle, tähendab see Spider-Mani või mistahes muu superkangelase kuju tegemine üsna riskantset ettevõtmist, seda vähemalt USA kodanikele. Marveli lugematud tegelased aga moodustavad kogu hobiskulptuurihobi anglo-ameerika harust päris suure osa...

Igatahes huvitavaks läheb, hädakisa on juba foorumites kosta.

HQ - 3