14 juuni 2017

The Silver Way - joonistusõpik animatsioonirahvale


Kõiksugu joonistusvahendite, pintslite-pliiatsite ja muu kunstitarbe ostmne on üks suur katse ja eksitus - suur osa neist jääb tegelikult kasutamata. Aga see on paratamatu, sest just nii settivad välja need vähesed, mis tõepoolest endale sobivad. Kulunud raha tuleb võtta lihtsalt kui kooliraha.


Sama kehtib ka kõiksugu õpikute kohta. Neidki on väga palju ja kuigi alati on võimalik enne ostmist arvustusi või vähemalt sisukirjeldusi lugeda, siis ei tea tegelikult kunagi, kui kasulikuks mingi raamat lõpuks osutub. Kui üldse. Näiteks kõiksugu anatoomia-õpikute seas on häid tegelikult vähemus ja suurem osa on kas lihtsalt halvasti joonistatud või kordavad seda, mida paremad selgemalt selgeks teevad.


Ka  retrolikule cartoony-stiilile pühendatud õpikuid on päris hulgaliselt. Kui mõned Disney kunstnike klassikud kõrvale jätta, olen mina leidnud tegelikult ainult kaks, millele võiks hindeks panna "väga hea" - mõlemad on Ben Caldwelli tehtud. Ta on muidugi alustuseks juba ka tõeliselt hea ja stiilne joonistaja.


Aga nüüd ilmus üks uus raamat, mille autoriks teleanimatsiooni veteran ja mitmete seriaalide kujundaja Stephen Silver - "The Silver Way". Ta tegeleb ka õpetamisega ja ongi nüüd oma isiklikud kogemused ja loengud vormistanud selleks mahukaks character design õpperaamatuks. Tegu on üsna suure ja paksu köitega, kus 248-l leheküljel on hulgaliselt tõeliselt kasulikke õppetunde, iga pildirohke paarislehekülg midagi uut kajastamas. Kusjuures, ta mitte ainult ei näita kõikugu formaalseid reegleid ja nippe, vaid annab seejuures ka mõtteainet, olles alati äärmiselt praktiline ja tuues näiteid omaenda kogemustest. Loomulikult ei leiuta ka tema mingit uut jalgratast, aga siin on tõepoolest hulk asju, mida ma varem kohanud ei ole, kasvõi juba terminoloogias või arvutikasutuses. Näiteks selline pisike nipp - kasulik on tegelast visandades joonistada juurde ka maapinda kujutav ovaal, mis aitab teda ruumis paika ankurdada.


Ühesõnaga - "The Silver Way" on päris suur ja paks raamat, mis kuluks igal koomiksi- ja multikajoonistajal mõttega läbi lehitseda. See aeg ei jookse päris kindlasti tühja.

Kakerdaja rabas


Käisime väikese seltskonnaga 16. mail Kakerdaja rabas ja tegime sealsel laudteel üsna pika tiiru.






Oli õhtune aeg ja päike tegelikult juba üsna madalal. Raba oli üsna inimtühi, vaid mõned samasugused uudistajad juhtusid vaateulatusse.





Rabaretke põhjuseks olid tegelikult väliskülalised - nimelt viibisid seoses Briti-Balti illustratsiooniprojektiga seoses taas Tallinnas kaks noort briti illustraatorit - William Grill ja Katie Harnett. Mõlemad nad on kirjastuse Nobrow/Flying Eye Books autorid, esimene neist võitnud oma raamatutega mitu väga olulist illustratsiooniauhinda nii UK-s kui mujal.




Loodetavasti andis sõit läbi Põhja-Eesti ja hiliskevadine rabamaastik brittidele Eestist natuke laiema pildi kui Tallinna kesklinn. :)





Jaan Rõõmus, Eesti illustraator, keda innustavad põhliselt möödunud ajad ja kes oma pilte joonistab tõelisest linnusulest tehtud sulega.

02 mai 2017

Ghost in the Shell

Uus "Ghost in the Shelli" film oli tuimavõitu ja tegelikult üsna igav, nagu näitas ka laiade vaatajahulkade igasuguse huvi puudumine. Siiski, ilmselgelt just tänu filmile ilmusid USA-s esmakordselt kõvas köites ja peegelpilti asetamata (st. "tagant-ettepoole" loetavate) lehekülgedega kolm Masamune Shirow mangat. Muidugi on nad varemgi ilmunud, esimene sari vahepeal isegi Dark Horse'ilt tsenseerimata kujul, kuigi siis tuli asemele Kodansha ja andis välja taaskord puuduvate lehekülgedega raamatu. Ja, mis kurb - ka uus kõvaköiteline on tsenseeritud...


Ning ilmselt filmi tõttu oli ka ühes Facebooki joonistusgrupis nädalateemaks just nimelt GitS ja selle peategelane major Kusanagi. Joonistasin siis minagi üle pika aja ühe pildi, kusjuures see on praktiliselt 100% digitaalne, ainule esialgne visand oli paberil.

10 aprill 2017

Serge Clerc ja tema raamatud

Serge Clercist ja tema paarist kogumikust olen ma juba kirjutanud, seepärast seekord ainult grupipilt neist vähestest raamatutest, mis mul endal olemas on. Kuigi, tegelikult katab see vähene siiski suure osa tema koomiksitest ja illustratsioonideat, sealhulgas varasest ulme- ja muusikaloomingust. Kolm neist raamatutest on lisaks ka nummerdatud tiraažid, kahel koguni autori signatuurid sees.

Kolm alumist on ühes formaadis ja kujunduses kogumikud, üleval reas on esimene Champaka Galerii "kohvilaua-raamat", mille ostsin lühikeseks jäänud elueaga Pariisi huvitavaimast raamatupoest Rue Dante koomiksitänavalt. (Too pood, Pulp Art, spetsialiseerus kõikvõimalikele illustratsiooniraamatutele. Mingi osa neist leiab üle tänava Pulp Comicsist, mis muidu pühendunud USA toodangule.) Selle kõrval on võrdlemisi autobiograafiline ja tuntud osalistega lugu ajakirja Metal Hurlant aegadest. Ja siis veel üks väike pildiraamat aastast 2011.

25 veebruar 2017

Hüvastijätt

25 jaanuar 2017

Hall Tsoon - grafiti sünd

Tartu Kunstimuuseumi 2017. aasta alguse koomiksinäituse "Hall Tsoon" tarbeks taastas selle kujundaja Veiko Tammjärv oma kunagi kümmekond aastat Tallinna linna kaunustanud Rock Summeri seinamaalingu. Rockmuusikat, poppkunsti ja koomiksit sünteesinud pilt on tänaseks ammu ajalugu, aga õnneks õnnestus leida kellegi tänavakunstihuvilise foto. Selle abil saigi pilt taastatud ja ühe pika päeva jooksul jälle seinale kantud.

Allpool mõned jäädvustused seinapildi sünnist, fotode autor on näituse koostaja Mari Laaniste.








21 jaanuar 2017

Eesti Rahva Muuseumis


Seoses koomiksinäitusega sattusin üle hulga aja Tartusse. Kuna näituseni oli mõni tund aega, siis suundusime Raadile äsja-avatud uut massiivset Eesti Rahva Muuseumit vaatama.


Tuleb tõdeda, et see uus muuseum on oluliselt vingem kui ma ette arvasin. Meedia ja telepildi põhjal jäi mulje, et moodne betoonist ja klaasist maja on ehk kõle, kõrge ja hõredate eksponaatide jaoks liiga suur. Tegelikult on aga kõik üsna hästi balansis — põhinäitus on päris hästi üles ehitatud ja täiesti mõistliku ajaga ilma väsimust tundmata üle vaadatav, kusjuures igal sammul on interaktiivseid võimalusi süveneda ja oma ringkäiku ajaliselt palju pikemaks teha.


Probleem võib olla vaid selles, et tegelikult on pikas majas paiknev väljapanek üsna lineaarne. Peaukse poolt sisenedes satub vaataja kaasaega, startuppide ja Estcube'i aega ja liigub sealt otsejoones läbi nõukogude, EW ja ärkamisaegade keskaja kaudu kiviaja kirvesteni. Jõudes ühtlasi maja teise otsa, kus saab küll vaadata maalinäitust ja külastada kohvikut (mis mõlemad jäid mul nägemata), kust aga tagasi garderoobi ja parklasse pääsemiseks tuleb näituselt uuesti läbi jalutada.



Mul küll õnnestus poolkogemata kivikirveste juures ots ringi pöörata ja enne uurimata kõrvalruume kaudu tagasi algusse tulla, et siis sealtsamast kassade juurest "Uurali kaja" ugrinäitusele minna. Too oli küll silmusekujuline ja viis kavalalt läbi kahe korruse algusesse tagasi.





Kui väljapaneku huvitavamatest eksponaatidest rääkida, siis kahtlemata on kõige põnevam nn. "Kukruse Emand", kes on hämaras orvas üsna ehedal väljakaevatud kujul näha. Sealsamas kõrval on ka detailirohke tekstiga interaktiivne infopaneel.


Eestlase jaoks vast kõige olulisem eksponaat siin on muidugi esimene rahvuslipp. Selle detailidest ei olnud mul enne muusemiskäiku ka üldse aimu.


Teine suur näitus — "Uurali Kaja" oli samuti üsna muljetavaldav oma kostüümide ja majakestega.




Eestlasena on seda näitust muidugi huvitav vaadata, aga võib vaid oletada, mis tundega külastavad seda väljapanekut ja kogu hoonet mõne ugri väikerahva esindajad... Tõenäoliselt on see kõik üsna ainulaadne.


Kokkuvõttes — päris väärt muuseum on valmis saanud. Kui suvi käes ja ümbrus korrastatud, siis näeb kõik ilmselt veel ilusam välja kui jaanuarikuu lumetuisus.