27 märts 2015

Röövlikoomiks


Detail koomiksist, mille abil õpin digitaalset joonistamist ja mis oleks pidanud algselt saama osaks "Kõheda Folgi" koomiksinäitusest.

20 märts 2015

Päikesevarjutus


Libahunt


Just a quick photo of my 18 cm Libahunt - Werewolf statue. Paint is not final, I will add some details later. Probably some blood... We'll see.

09 märts 2015

Raamatu-radar 2015


Uuendatud 27. märtsil 2015

List of announced and rumoured books I'm interested in 2015 (and maybe beyond).

Panen siia postitusse nüüd ja edaspidi kirja aastal 2015 ilmuvad paljulubavad raamatud. Osal neist on ilmumispäev paigas, osad alles kuulujutu tasemel ja võivad tegelikult ilmuda ka hilisematel aastatel. Kuna tegu on dünaamilise teemaga, siis loodan seda ajakohasena hoida ja jooksvalt uusi asju juurde lisada.

Lihtsalt - endal oleks elu kergem kui selline nimekiri välismälust võtta ja vaadata oleks.

  • Cliff Sterrett - Polly and Her Pals: Complete Sunday Comics 1928-1930 - IDW, märts-aprill ?
  • Moebius - Le monde d'Edena, Intégrale - 3000 ex, 408 lk, Casterman, 18. märts või 20. mai
  • Mike Mignola - Sketchbook 2015 - aprill
  • Pierre Paquet/Tony Sandoval - A Glance Backward - Magnetic Press, 29. aprill 
  • Daniel Clowes - The Complete Eightball 1-18 - Fantagraphics, mai
  • Mali Siri's Pin-up Art - Soleil/Metamorphose, mai
  • André Franquin - Modeste et Pompon : L'intégrale - Lombard, 5. juuni
  • Wally Wood's EC Comics Artisan Edition - IDW, 26. mai
  • Bruce Timm - Artbook 2 - Flesk Publications, suvi 
  • Jordi Bernet - Complete Torpedo - IDW, juuli
  • Craig Thompson - Space Dumplins - Scholastic, 25. august
  • Ferri/Conrad - Asterix Album 36 - Editions Albert René, 22. oktoober
  • Hugo Pratt - Corto Maltese limited hardback #1 - IDW, oktoober 
  • Juan Diaz Canales/Ruben Pellejero - Corto Maltese - Casterman, oktoober
  • Guillaume Bianco - Billy Brouillard: entsüklopeedia osa 2 -  - Soleil/Metamorphose, november
  • Carlos Giménez - Paracuellos - IDW, ?
  • Jorge Zentner/Ruben Pellejero - Dieter Lumpen, IDW, ?
  • Claire Wendling - artbook - Galerie Daniel Maghen, ???
  • Florent Sacré - koomiks - Soleil/Metamorphose, ?
  • Elsa Bordier, Sanoe - Ursa major - Soleil/Metamorphose, ?
  • Canepa/Isabella Mazzanti - Mina Diaries (Dracula) - 2016
  • Jérôme Hamon/Antoine Carrion - Nils - Soleil/Metamorphose, ?
  • Serge Clerc - ulmelugude kogumik - Dupuis, ?
  • Carl Barks - Uncle Scrooge Artist’s Edition - IDW, ?
  • Enki Bilal - Nikopol Trilogy hardback - Titan Comics, ?

08 märts 2015

USA koomiksitrend on suured ja kallid raamatud

 
Kui jälgida mingis valdkonnas toimuvat, siis ilmselt hakkab tahes-tahtmata märkama mõningaid seaduspärasusi. Nii ka koomiksite vallas, kus joonistuvad välja mõned täiesti selged trendid.

Mis üldse jälgimisse puutub, siis tänapäeval on see ikka väga lihtsaks tehtud. Vanasti, enne Internetti, rääkimata juba hirmsast Vene ajast, tuli mistahes info saamiseks ikka tublisti vaeva näha, mistõttu kõik see terahaaval saadud tarkus oli ka hoopis väärtuslikum. Võtame või poppmuusika - plaadivahetused, Soome raadio ja tv, NME, Melody Maker ja Select ning teised briti ajakirjad, välismaal õppinud sõprade CD-d, millega sai enda kassettidele linnas hulga muusikat kokku vahetada ja salvestada...

Kõik see võttis ikka väga palju jändamist, aga oli ka sellevõrra põnevam ja pakkus ka hoopis enam rahuldust. Millal teadsin ma viimati peast mõne ostetud CD lugude pealkirju? Pakun, et kusagil eelmisel sajandil. Täna pole isegi vaja enam netilehekülgi jälgida, kogu info jookseb ju uudisnuppude ja -linkidena isiklikuks portaaliks kohandatud Facebooki kokku. Teatud hetkest alates pole tõepoolest vaja oma huvidega kursis olemiseks erilist vaeva näha, kõik tuleb ise kohale.


Aga tagasi koomiksite juurde. Uudisvooge jälgides torkab selgelt silma, et USA-s on viimasel ajal hulk kirjastusi "avastanud" ühed ja samad asjad. Esiteks on Euroopa koomikseid inglise keelde tõlkimas rohkem kirjastusi kui kunagi varem, tulemuseks on ka enneolematult suur hulk raamatuid ja sarju. Viimase seesuguse uudisena teatas Fantagraphics, et annab välja Guido Crepaxi (1933-2003) koomiksite 10-köitelise sarja. Raamatud on suures formaadis, peaaegu A3 ja neis on kõigis vähemalt 440 lehekülge. Esimene köide, mis sisaldab näiteks Draculat, ilmub novembris 2015.

Samalaadsed sarjad ilmuvad näiteks Milo Manara ja Hugo Pratti koomiksitest, aga raamatuid tuleb ka kaasaegsetelt autoritelt nagu Tony Sandoval, Kerascoët või Bastien Vivès.

Esimene trend on seega eurotõlgete silmatorkav kasv.


Teine trend on USA enda koomiksiklassikute, eriti vanade ajalehesarjade kogumike aina kasvav hulk. Siia kuulub otsapidi ka Tascheni massivne Little Nemo kahe raamatuga kohver, aga tavamõõtu  kogumikke koostavad regulaarselt päris mitmed USA kirjastused. Gottfredsoni Miki Hiire sarja on selle aasta lõpuks väljas juba kümme köidet, Carl Barksi piilupardiraamatuid on tulnud ühe võrra vähem. Milton Caniffi, Walt Kelly ja Charles M. Schulzi kogutud teoste read aina pikenevad. Tänuväärsel kombel tuleb välja ka vähemtuntud kraami - isiklikult minu jaoks on kahtlemata kõige huvitavam sündmus Cliff Sterretti "Polly and Her Pals" taastatud pühapäevasarjade teise suureformaadilise kogumiku ilmumine märtsis 2015. Tegu on just kunstnike poolt hinnatud autoriga, kelle koomiksileheküljed ja huumor läksid vahepeal ikka täiesti kirjuks ja sürrealistlikuks kätte ära.


Kolmas trend puudutab paljuski USA suurimaid kirjastusi Marvel ja DC Comics, aga samaga tegeleb ka näiteks Dark Horse ning teisedki. Nimelt antakse oma pikaajalistest seriaalidest, millest mõni aastakümnete pikkuse ajalooga, välja nõndanimetatud "Omnibus"-kogumikke. Lahti seletatuna tähendab see raamatut, mis formaadilt reeglina nagu tavaline koomiksi-paperback või ehk õige veidi suurem, milles aga vahel oma 1200 või enamgi lehekülge. Näiteks raamatus nimega "Big Damn Sin City" on sees kogu Frank Milleri seriaal. Seesuguseid kogumikke on ilmunud massiliselt, Marvelil on kasvõi kõiksuguseid X-Men sarja väljaandeid päris suur hulk. Sama seis on ka kõigi teiste tuntumate superkangelastega. Selline köide, eriti kui ta on õmblemise asemel liimitud, on küll veidi kahtlane, kuid hulga õhukeste kogumike asemel massiivsete köidete ostmisel on omad võlud. Arvestama peab muidugi nende päris kõrge hinna ja piiratud tiraažiga, mistõttu järelturul võib mõni out of print köide maksta mitusada dollarit.


Neljas trend on nn. "Absolute Edition" kogumikud, mis on nime saanud DC Comicsi raamatutest. Need on luksusköited, kus mõni klassikaks saanud sari on suuremas formaadis ära trükitud. Näiteks Neil Gaimani "Sandman" ilmus nelja seesuguse köitena, millele hiljem lisandus veel viies lisasarjade kogumik. AE köited on lisaks ka karbis ja sisaldavad peale koomiksite lisamaterjali. Muidugi on teiste kirjastuste sarnastel raamatutel teine pealkiri, IDW näiteks nimetab oma suurt Darwyn Cooke'i "Parkerit" "Martini Edition'iks".

Ja lõpuks:


Viies trend on raamatud, kus koomiksileheküljed just sellisena ära trükitud nagu nad originaalis välja näevad, koos kõigi paranduste, kulumiste ja servamärkustega. Kuna ka formaat ja paber on originaalisarnased, on need raamatud formaadilt väga suured. Alguse sai see kõik IDW kirjastatud väikesetiraažilisest "The Rocketeerist", mille edu sillutas tee teistele "Artist's Edition" väljaannetele. Kuna originaalid on erinevad, on formaadilt erinevad ka selle sarja raamatud.

Reeglina on tegu klassikaliste arvuti-eelsete koomiksitega, kus kõik oli veel puhas käsitöö. Alles suvel 2014 ilmunud Mike Mignola "Hellboy in Hell and Other Stories" oli esimene, kus osa koomikseid ilma tekstimullideta ja seetõttu raamat tegelikult lugemiseks mittesobiv, sest digitaalselt lisatud tekste ju loomulikult originaaljoonistel ei ole. Aga need raamatud ei olegi lugemiseks, vaid pakuvad ostjale elamust, mis võimalikult lähedane originaaljooniste omamisele.


Sarnaseid raamatuid tuleb nüüdseks ka konkurentidelt, seda loomulikult teiste nimetuste all. Iseenesest ongi huvitav, mida on suudetud välja mõelda. Fantagraphics näiteks kutsub oma seesuguseid raamatuid nimega "Studio Edition". Nende esimene ja 200-dollarilise kaanehinnaga raamat on oktoobris 2015 ilmuv "Hal Foster's Prince Valiant". Sellega on aga omamoodi probleem, sest kuigi raamatu suurus on 17″ x 23 1/4″ ehk enam kui 40x60 cm, on see ikkagi palju väiksem kui Fosteri originaalid. Väidetavalt kaalutakse siiski ka näitena paari originaalsuuruses lehekülje voldikuna lisamist, sest algsuuruses raamat ei oleks lihtsalt ei trükitehniliselt ega majanduslikult reaalne.

DC Comicsi analoogsed raamatud kannavad nime "Gallery Edition". Selline on näiteks 29. juulil 2015 ilmuv "The Sandman Gallery Edition", milles lisaks täielikule esimesele osale hulk lehekülgi läbi kogu 75-osalise seriaali, sealhulgas kunstnikelt P. Craig Russell, Charles Vess, Marc Hempel, Jill Thompson ja Michael Zulli. 272 lehekülge paksu ja 13 x 20 tolli suure köite kaanehinnaks on kirjas $175.

Kui ameeriklaste toodangule lisada ka prantsuskeelse koomiksimaailma analoogsed väljaanded, näiteks hulk André Franquini koomiksilehekülgi sisaldavaid suuri raamatuid, siis on selge, et koomiksikogujatel peab tänapäeval olema puuga seljas aina suurem rahakott.

07 märts 2015

Kosmos IMAX Tallinnas



2014 lõpus avati Tallinnas Kosmos IMAX, vana legendaarse kino moodsaks uuendatud versioon. Kuuldavasti on see siinse kandi esimene IMAX-kino oma hiigelsuure ekraani ja kõige muu juurdekuuluvaga.

Olen nüüdseks näinud seal kahte filmi  - Wachowskite 3D-pildiga fantaasia-soga "Jupiter Ascending" ja Neill Blomkampi lapikut räpirobotifilmi "Chappie". Nende põhjal võiks juba teha mõningaid järeldusi selle kinoformaadi ja ka konkreetse Tallinna kinovaatamiskoha kohta.

Esiteks - IMAX-i 3D prillid on suured ja konkurentsitult kõige paremad. Selles osas ei paku teised kinod IMAX-ile mingit konkurentsi. See aga ei tähenda kahjuks, et kinoelamus oleks suurepärane.

Asi lihtsalt selles, et ekraan on tõepoolest suur. Saali keskel on ridade vahel vahekäik ja kui istuda sellest ettepoole, st. kusagile esimesse viide ritta, siis on üsna raske filmi nautida. Pilt on mugavaks vaateväljaks lihtsalt liiga suur, tiitrite lugemine ja näoilmete vaatamine tähendab pidevat pilgu ja pea keerutamist ühest suunast teise, see hakkab üsna kiirelt väsitama. Kui tegu veel ka tiheda montaažiga, siis paneb kogu see vilkumine koos mugavuspiirist valjema heliga vaat' et pea valutama.

"Chappiet" aga vaatasin ma ilmselt saali parimast kohast - kuuenda rea keskpaigast. See koht asub järsu tõusuga saalis peaaegu ekraani diagonaalide lõikepunkti vastas ja tähendab seega üsna mugava nurga all pilti. Heli oli sealgi kõva, aga enam mitte väljakannatamatu. Kvaliteedi mõttes oli see muidugi igati korralik, dünaamiline ja ruumiline. Toolid on mugavad, saalis samas veidi jahe.


Kokkuvõtteks võib vast öelda, et IMAX on kahtlemata eriline kinoelamus. Samas sõltub see kõik filmist, sest igat rääkivate hiigelpeadega asja pole küll mitte mingit mõtet sellisel kujul vaadata. Ja vähemalt sama palju kui filmist sõltub elamus ka vaatepunktist - kui istuda liiga ette, on tulemuseks pidev pea kuklas keerutamine. Lisaks on mul ikkagi tunne (peale esimest vaatamist oli see tegelikult tõsine veendumus), et kui nad seal heli veidi vaiksemaks ei keera, siis jääb paljudele esimene IMAXi-käik ka viimaseks - ei ole lihtsalt üldse mõnus enda aju nii silmade kui kõrvade kaudu ribadeks rebestada. Samas on seesugune heli üks IMAX-i müügiargumente, mistõttu selles osas ilmselt midagi ei muutu.

Kas ma ise ostaksin tulevikus IMAX-isse kinopileti? Ma arvan, et - jah, aga see peab olema film, mille vastu mul on väga eriline huvi. Hiigelsuur ekraan koos kõrvulukustava heliga ei tee veel igast suvaliselt märulist kinoelamust.

07 veebruar 2015

Kivi Larmola "Sineli" esitlus Rahva Raamatus

6. veebruari õhtul, samal ajal kui teises kaubanduskeskuses valmistuti "Savisaare" etenduseks, toimus Viru Keskuse Rahva Raamatus raamatuesitlus. Oma Eesti Koomiksiseltsi väljaandel ilmunud tõlkealbumit "Sinel" tutvustas Soome koomiksiautor Kivi Larmola. Tegu siis Nikolai Gogoli novelli adaptsiooniga, mis kirjutatud noorepoolse autori üleoleva vaatepunkti asemel hoopis loo keskealise peategelase seisukohast lähtudes.


Algselt "Helsingin Sanomates" järjeloona ilmunud Larmola "Sinel" on tõlgitud ka inglise keelde, eesti keel on seega kolmas, milles see raamat olemas. Eestis ei ilmu välismaist autori-koomiksit just tihti, pigem vastupidi. Ka seetõttu on antud album igal juhul oluline kultuurisündmus, seda enam, et autori enda sõnul on meie versioon olemasolevaist kõige kenam.


Kivi jutt raamatu sünniloost, struktuurist ja sisust oli ingliskeelne ja huvitav, kuigi kuulajaid oleks võinud ju ka hulga rohkem kohal olla. Aga ilmselt polnud reede varaõhtu ürituseks parim aeg, seda enam, et suur hulk kultuurihuvilisi oli just samal ajal eelmainitud esietendusele suundumas. Aga, alati ei saagi ju vedada, sest raamatu meedia-kajastusele pole küll suurt midagi ette heita - just samal päeval lisandus varasemale Aktuaalsele Kaamerale ka Postimees. Ja lisa on tulemas.


Otse loomulikult oli lisaks koomiksi-inimestele ja tuttavatele kohal ka paar suvalist vanatädi, kes juhust kasutades korduvalt veinivaati tühjendasid.


Kivi signeeris ja varustas originaalvisandiga nii mõnegi raamatu.


Ka signatuurihuviliste hulgas oli ilmselt täiesti juhuslikku rahvast...

:-)

Paracuellos ja Dieter Lumpen IDW-lt


USA kirjastus IDW, mis on viimastel aastatel saanud üheks juhtivaks vanade lehekoomiksite kogumike väljaandjaks (peagi lisanduvad nende raamatute sekka näiteks ka Donald Ducki lehekoomiksite kogumikud), jätkab oma uut Corto Maltese albumitega alanud Eurocomics'i sarja kahe tõlkega, mis mõlemad ilmuvad veel aastal 2015.

Esimene neist on Carlos Giménezi autobiograafiline koomiks "Paracuellos", mis pajatab karmi loo kodusõjajärgse ja Franco-aegse Hispaania kristlikust orbudekodust. Muuseas, sari oli üheks inspiratsiooniks Guillermo del Toro filmi "The Devil's Backbone" loomisel, autor osales ka filmi ettevalmistamisel, aidates oma piltidega seda visualiseerida.

Originaalis ilmus orbude-sari, mida loetakse Gimenézi tähtsaimaks tööks, kahes osas. 70ndate lõpus - 80ndate alguses tuli 90-l leheküljel 28 esimest episoodi, mis ilmusid kahe albumina; 1997-2003 tegi ta juurde veel 26 episoodi, mille 192 lehekülge ilmusid neljas albumis. Kokku seega kuus raamatut.

USA-s ilmub kogu mustvalge sari ühes kogumikus, loodetavasti tuleb see sama ilus kui prantslaste 2009. aasta intégrale.

Teine tulevane eurotõlge on Jorge Zentneri ja Ruben Pellejero retrostiilis krimisari "Dieter Lumpen". Sarja neli albumit ilmusid aasta 2014 maikuus Prantsusmaal kõik-ühes kogumikuna, USA raamat saab samuti sisaldama kogu lugu.

Huvitaval kombel on just Pellejero see, kes joonistab "Blacksadi" autori Juan Diaz Canales'e käsikirja põhjal uue, oktoobris 2015 ilmuva Corto Maltese albumi...

Seega tuleb eurokoomiksite inglise tõlkeid aina juurde, mis on igatahes täiesti tervitatav suundumus.

31 jaanuar 2015

Eesti koomiksites 1 - Corto Maltese

Hiljuti ilmus Ameerikas IDW-lt esimene Corto Maltese koomiksialbum - Hugo Pratti "Under the Sign of Capricorn", kuuest loost koosnev kvaliteetkogumik.


Sellega seoses on huvitav mainida, et Cortol on väike side ka Eestimaaga - nimelt on loo "Corto Maltese Siberis" üks tegelaskujusid parun Roman Ungern von Sternberg (1886-1921), ülimalt omapärase ja väga vägivaldse elukäiguga Eesti juurtega baltisakslane. Nagu tean, annab ta lähiaastatel ainest veel mõneks koomiksiraamatuks, aga siinsed Pratti versiooniga illustratsioonid on pärit muuseumis Pinacothèque de Paris aastal 2011 toimunud näituse "Le voyage imaginaire d’Hugo Pratt" suurest ja suurepärasest kolmekeelsest raamatust.


PS: sama tegelaskuju - Roman Von Ungern-Sternberg - seikleb ka uues 2015. aasta koomiksis, mil nimeks "Hull parun".

26 jaanuar 2015

Sinel

Reedel, 23. jaanuaril jõudis trükikojast kohale Eesti Koomiksiseltsi viies trükis - Nikolai Gogoli novellil põhinev Kivi Larmola koomiksilugu "Sinel".

Järgneval esmaspäeval oli sellest lugu isegi ETV Aktuaalses Kaameras, tegelikult oli see eetris isegi kolmes saates - 18:30 AK kultuuriuudistes, 21:00 põhisaates ja lisaks tegi oma loo ka Vene AK toimetus.

ERR-i kultuuriportaal kohandas uudisloo ka oma video-uudiseks:

22 jaanuar 2015

Miki Hiir Päevalehes - detsember 1938

(Vaata ka varasemat selleteemalist postitust.)

30. detsembri 1938 "Päevalehes" ilmus pisike artikkel, mis teavitas, et nüüdsest ilmub Miki Hiire koomiks selles lehes iga päev, kusjuures lisandub pühapäevane kolmest reast koosnev koomiks.


Otsusel on ilmselge seos just täpselt samal ajal (29. 12. 1938) Eestis linastunud värvilise "Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi" filmiga. Ju siis oli rahval tõeline nälg Disney toodangu järele ja seda otsustati ka kiirelt rahuldada.

"Päevaleht" alustas pühapäevasarjadena Floyd Gottfredsoni ribade avaldamisega, aga juba üsna varsti järgnesid teiste tehtud lood - lihtsalt avaldamiseni jõuti just siis kui legendaarseim hiireautor nädalalõpu-ribade tegemise lõpetas. Igapäevased ribad meie lehes (mida vahel trükiti ka paarikaupa) olid endiselt Gottfredsoni töö. Järgnevalt näitena üks osa tema "Vahva Rätsepa" koomiksist:


Huvitav on see, et originaalis on lugu 18 osa pikk, aga Eestis trükiti sellest ära kõigest 10 osa, neist viimane isegi teise nime all, jättes tervikust ära nii lõpu kui alguse. Originaalis algab sari sellega, et Mikil heliseb telefon, helistab Walt Disney ise ja kutsub ta uue filmi "Väike vapper rätsep" võtetele. Järgneb filmi koomiksiversioon ja epiloog võttelt lahkuva Miki-Minniga.

Järgnevalt võrdluseks eelnev lehekülg ka "Fantagraphicsi" täielikust Gottfredsoni värviliste nädalalõpu-Mikide kogumikust (mida tuli kaks köidet lisaks endiselt kaks korda aastas ilmuvatele mustvalgete ribade kogumikele). Nagu ikka, on originaalis tekstid hoopis paremini vormistatud kui tõlkes (ja see on tihti tänapäevani nii):

19 jaanuar 2015

Uudisleht kirjutas Kutsu Jukust

1930. aasta 13. septembri Uudislehes oli väike lugu esimesest kodumaisest animafilmist, mis hiljem sai nime Kutsu Juku. Otse loomulikult loodeti sellest rahvuslikku Miki Hiirt...


Tegelikult muidugi oli tulemus, too esimene kodumaine animafilm, uskumatult hädine. Animatsiooniks on seda isegi raske nimetada, see on pigem midagi animatsiooni-laadset. Muidugi, arvestama peab, et tollal seisid ka Disney filmid suures osas koos lõpututest tsüklilistest kordustest, mis püüdsid kõigest jõust võimalikult väikse vaevaga filmi lõpu poole venitada. Selles mõttes nagu polnudki veel väga millestki eeskuju võtta. Aga siiski, olgem ausad - nii koledate tegelaste ja halvasti animeeritud asja tegemiseks peab ikka tõsiselt pingutama.

18 jaanuar 2015

Walt Disney Uudislehes 1935

Selline "jutuajamine Miki-hiirekese isaga - Walt Disneyga" ilmus Uudislehes neljapäeval, 4. juulil 1935. Artikli teeb huvitavaks, et selles mainitakse juba ka paar aastat hiljem linastuvat "Lumivalgukest ja seitset härjapõlvlast" ning ka kogu hiireäri rahalist poolt.

Walt Disney ja Miki Uudislehes 1933

Selline lugu Miki Hiirest ja Walt Disneyst ilmus Uudislehes esmaspäeval, 14. augustil 1933. Kuigi, kus ikkagi on selles loos "isa" Disney? :)

Walt Disney Uudislehes 1930

Miki Hiire esimene film - "Steamboat Willie" - linastus 18. novembril 1928. Juba poolteist aastat hiljem oli ta ka Eestis sedavõrd tuntud, et Uudislehes ilmus laupäeval, 28. juunil 1930 sellekohane lugu:

17 jaanuar 2015

Nii valmis Lumivalgeke - Film ja Elu 1938


1938. aasta 23. detsembri"Film ja Elu" numbris ilmus ülevaade Walt Disney Studio esimesest täispikast animafilmist "Lumivalgeke ja seitse põialpoissi" ("Snow White and the Seven Dwarfs"), mis ilmselt just umbes sel ajal ka Eestis ekraanidele jõudis, seda legendaarse kohvikupidaja Nikolai Kultase maaletooduna. Film ise linastus USA-s juba aasta varem, 21. detsembril 1937.

[Lisandus: "Lumivalgeke" esilinastus Eestis Tallinna esietenduskinos "Ars" 29. detsembril 1938.]



Kui uskuda ajalehte "Uus Eesti Narva Uudised", siis jooksis eesti ekraanidel saksakeelne variant. Muuseas - filmist tehtigi mitmeid eri versioone ja seda mitte ainult keeleliselt vaid ka pildis - kui õigesti mäletan, siis olid päkapikkude vooditele kirjutatud nimed isegi Rootsis omakeelsed.

09 jaanuar 2015

Kuidas vanasti tutvusi otsiti

Samas 1935. aasta "Film ja Elu"numbris, kus ilmus pisike Walt Disney elulugu, oli ka hulk tutvumiskuulutusi. (Ajakiri avaldas ka tavaliste eestlaste ateljeefotosid, eeldusel, et nad meenutasid enda arvates mõnd filmistaari. Püüti korraldada ka võistlust kodumaise Shirley Temple'i leidmiseks ning tehti muudki meeltlahutavat, mis seotud kinokunsti imemaailmaga.)

Need kuulutused on kohati väga loomingulised ja erinevad tänapäevastest ikka tublisti. On igatsevaid meremehi, riigiametnikke, kel ilmselgelt abielu karjääris kasuks tuleb ja kes seetõttu otsesõnu kohest abikaasat otsivad, on noori kelmikaid piigasid, ilmselges majanduslikus kitsikuses inimesi, rikkaid armukesejahtijaid ja väga luulelisi üksikhingi. On ka kuulutusi, millest võib aimata ilmselget gay-vibe'i, seda mõlemast soost kuulutajate puhul.

Üldiselt on kõik tolle aja lehekuulutused huvitavad sissevaated tollesse kaugesse aega. Seda eriti veel mõni aasta hiljem kui kuulutustes hakkas ilmselgelt paistma maailmas suurenev ärevus, sõja lähenemine, baltisakslaste lahkumine, varade kiire müük ja suurenev puudus pea kõigest.

Muuhulgas võib neid lugedes õppida ka kunagisi moeväljendeid ja slängi, näiteks sõna "reastama" on siingi korra kasutusel "kirjutamise" tähenduses.

Järgnev ongi valik ja kollaaž 18. oktoobri 1935 "Filmi ja Elu" numbris kahel küljel ilmunud kuulutustest:

Walt Disney - Film ja Elu 1935

Walt Disney "tõeline elulugu" 1935. aasta meelalahutusajakirjas "Film ja Elu", mis jooksis läbi nelja lehehenumbri 27. septembrist kuni 18. oktoobrini:


Artiklit on naljakas lugeda, sest ta on lihtsalt nii naiivselt vigane - tõlge, ilmselt briti inglise keelest on väga toores ja keeleliselt toimetamata (seda näeb ju tänapäevalgi), ka sisus on päris palju ebatäpsusi, alates nimede õigekirjast kuni illustratsioonis nähtava väidetava jänes Oswaldini, kes näeb pigem välja kui moodne Chris Ware'i joonistus. Aga muidu on see üks päris huvitav lehelugu just sellest ajaperioodist kui stuudiopealik Disney jõudis animatsiooni lihvimisel tänaseni ületamatuks jäänud tipptasemele.

08 jaanuar 2015

Vana lossi kummitused

Äsja raamatukogus vanu ajalehti-ajakirju uurides lahenes lõpuks üks väga vana mõistatus. Nimelt - lapsena kodulinna lasteraamatukogus vanu "Pioneere", "Sädemeid" ja "Horisonte" lugedes jäi muu huvitava kraami hulgas loomulikult silma ka koomikseid. Enamus neist olid kuidagi rohmakad ja juba laps sai aru, et keegi oli need piraadi kombel eesti keeles trükkimiseks ümber joonistanud. Olid neis väljaannetes ka mõned Idablokist päris koomiksid, aga oli ka üks täiesti eriline. Ja just see oligi mulle pikaks ajaks mõistatuseks.


Alles nüüd, lapates Rahvusraamatukogus läbi päris mitmed aastakäigud, leidsin ma üles tolle salapärase koomiksiseriaali uuesti üles! Takkajärgitarkusega oskasin mäletada ja oletada, et tegu oli looga, mis ilmselgelt pärit Prantsuse-Belgia koomiksikultuurist - stiil oli lihtsalt just seda sorti. Ja nii ongi. Ilmselt jõudis see meile läbi mõne kommunistliku lasteajakirja, võimalik allikas oleks näiteks "Pif Gadget". Tolle peategelane, koer Pif oli siinmail üsna tuntud - sai teda ju näha ka kompartei lehes L'Humanité, mis üks väga väheseid alaliselt müügil olnud välismaa lehti.

"Vana lossi kummitused" ilmus "Sädemes" 25-s osas. Esimene koomiks ilmus 8. augustil 1973 numbris #63, viimane 24. novembril 1973 numbris #94. Enamus koomikseid kujutas endast kahte kõrvutiasuvat ruudukujulist pildiplokki, erandiks poole väiksem viimane osa.


Detektiivitöö viis sihile. Tegu on Jean Tabary aastast 1959 joonistatud sarjaga, mille peategelaseks on Belleville'i poiss nimega Totoche. (Tabary tuntuim koomiks on ilmselt koos René Coscinny'ga tehtud "Iznogoud".) Üks koomiksisari - "Totoche (Poche)" - ilmus kuuekümnendate lõpul väikeste ruudukujuliste 192-leheküljeste raamatutena, mistõttu võib arvata, et see "Sädemes" olnud koomiks on just nimelt sealt pärit.

07 jaanuar 2015

1971 - Vastab Edgar Valter

Leidsin raamatukogus vanu "Pioneere" ja "Sädemeid" lehitsedes ka selle loo Edgar Valteri vastustega noorte inimeste küsimustele. Ilmus see 27. veebruaril 1971 ajalehe "Säde" tolle aasta 17. numbris.

Eriti huvitav on loo lõpp - seal tänab Valter Tallinna 7. Keskkooli I-a klassi õpilast Tõnu Trubetskit, kes saatis talle ilusad joonistused!

513 küsimust Jaak Joalale

Käsin raamatukogus vanu pioneerilehti- ajakirju lehitsemas. Kirjutasin üles ja pildistasin maha hulgaliselt infot "Sädemes" ja "Pioneeris" ilmunud koomiksite kohta ja tegin mitu üllatavat avastust.

Lisaks jäi silma ka mitmeid huvipakkuvaid artikleid, tegin ka neist pilte. Üks seesuguseid oli regulaarne rubriik, kus tuntud inimesed "Sädeme" toimetusele saadetud küsmustele vastavad. Üks neist oli noor Jaak Joala. Kahjuks jäi mul üles märkimata täpne ilmumisaeg, aga üsna tõenäoliselt oli tegu 1970. aasta lõpupoolega.


06 jaanuar 2015

Prantsuskeelne koomiksiaasta 2014


Lots of numbers about Francophonic comic book year 2014 from this raport.

Prantsuse keele oskaja saab nüüd lugeda sealse 2014. koomiksiaasta ülevaadet. (Frankofoonne koomiks tähistab siis Prantsusmaal ja Belgias ilmunud raamatuid.) Samas on ülevaates hulgaliselt numbreid ja tabeleid, mis on arusaadavad ka ilma keelt oskamata.

Näiteks -
2014. aastal ilmus 5410 koomiksialbumit, nende seas on ka tõlked USA-st ja Jaapanist ning kordustrükid. Päris uusi raamatuid ilmus 3946. Huvitav on see, et veel aastal 2000 ilmus "kõigest" 1563 koomiksialbumit, neist uusi 1137. (Manga-nimetuste arv kasvas aasta 2000 227-lt raamatult 1617-le aastal 2014, sealhulgas oli 35 raamatut euromangat; USA koomikseid tuli 116 - 372; graafilisi romaane 88 - 378. ) Uute raamatute rekord tehti aastal 2012 kui neid ilmus 4109.

Kirjastajaid oli 349, samas domineerisid turul kolm suuremat gruppi, kattes 36,52% turust.
Aasiast tõlgiti 1576 raamatut (Jaapanist 1491, Koreast 63 ja Hiinast 20), USA-st 431, kokku tõlgiti 31-st riigist 2275 raamatut.
Klassikaliste koomiksite kogumikke ja uustrükke ilmus 1058, 186 üle paarikümne aasta vanust koomiksit ilmus albumina esmakordselt. (Oletan, et siin hulgas on näiteks ajaleheribade kogumikke.)
Kui lahutada uutest raamatutest tõlked ja vanade asjade kogumikud, siis selgub, et päris uusi prantsuskeelseid albumeid ilmus 1485, ehk 27,45% kõigist raamatutest. See number on 49 raamatu võrra suurem kui aastal 2013.


Koomiksiinfot saab 13st ajakirjast (lisaks veel tasuta väljaanded, millest suurima - Zoo - tiraaž on 93000), 40 netilehelt või 87 uuest temaatilisest raamatust. Viimaste hulgas on 41 monograafiat ja 34 õpikut. Ilmus 75 ajakirja, mille põhisisu moodustasid koomiksid, suurima tiraažiga on 4 Disney väljaannet, esikohal Super Picsou géant, mille trükiarv 204 500. Ultimate Spider-Man Mag tiraaž on 50 000.

Digitaalsel kujul koomiksilevi pole endiselt eriti populaarseks saanud.
22 koomiksit kohandati filmideks, sarjadeks või animatsiooniks, 166 muu meedia produkti said oma koomiksiadaptsioonid.


1411 prantsuskeelset autorit elas ära põhitööna koomikseid tehes, veel 1589 andis aastal 2014 välja vähemalt ühe oma koomiksiraamatu.

25 prantsuskeelse albumi tiraaž oli 100 000 või rohkem. Suurima tiraažiga album oli Blake ja Mortimer osa 23, mida trükiti 430 000.
Kõige edukam tõlkekoomiks on Walking Dead, näiteks sarja 20. albumi tiraaž oli 120 000. Simpsonite trükiarv on üle kahe korra suurem kui Batmanil... Mangadest on kõige edukamad Naruto ja One Piece.

Üldiselt on klassikaliste sarjade tiraažid langustrendis - numbrid erinevad suuresti, aga näiteks Spirou ja Fantasio albumi tiraaž on langenud 250 000-lt (2004) 75 000-le (2014).

03 jaanuar 2015

Filmiaasta 2014 - Parimad palad

Sel aastal ei saa kurta, et vaatamist väärt filme just vähe oleks olnud. Samas aga seesuguseid, millega aastate pärast just 2014 meenuks, nagu polnudki. Ju siis läks kõik vana rada edasi, ei paremaks ega halvemaks.

Samas, Eestis ju toimus just aasta lõpus mitu huvitavat filmisündmust. Remonditud Kosmose kinos avati siitkandi esimene IMAX, kust peaks ka kunagi kasvõi korra läbi astuma. "Mandariinid" sai kandideerima mitte ainult parima võõrfilmi Kuldgloobusele, vaid jõudis ka Oscari 9 võõrkeelse filmi shortlisti. Rohkemat oleks juba palju tahta, sest konkurendid on kõvad.


Telesarjadest jätkus endise hooga "The Game of Thrones", "Boardwalk Empire'i" viimane ja lühike viies hooaeg tõmbas aga selle seriaali otsad korralikult kokku. Mõni kunagine lemmik nihkus vaatamis-prioriteetides tahapoole ja jäi pooleli ("Mad Men"), mõne vastu kadus igasugune huvi ("True Blood", "New Girl"). Marveli koomiksifilme laiendav "Agents of S.HI.E.L.D." ei kujunenud ikkagi nii huvitavaks kui alguses tundus. Batmanivaba "Gotham" on veel nägemata, paljukiidetud "True Detective" ootab samuti oma aega. Aga ilmselt jõuavad tuleviku vaatamisnimekirja hoopis brittide ajalooline pätisari "Peaky Blinders", viktoriaanlik horror "Penny Dreadful" ja sajandivanune arstidraama "The Knick".


Uutest sarjadest jäävad meelde "Welcome to Sweden", lõbus lugu ameeriklase kultuurišokist ja USA aatompommi loomisest pajatav realistliku olemisega kuid väljamõeldud peategelastega "Manhattan". Tegelikult muidugi kujunes see aasta suuresti kvaliteet-naistekate vaatamiseks, sest nähtud sai nii šotimaine ajarännuromantika "Outlander" kui lõpuks ka ajastudraama "Downton Abbey" kõik senised seeriad. Viimane põrutas küll seebiosuti vahel üsnagi punasesse, kuid tuli sellest siiski stiilselt välja.


Enne aasta lemmikuid veel lühidalt mõned 2014. huvitavamad filmielamused, millest osa võiks vabalt ka järgnevasse põhinimekirja kuuluda:

12 Years as a Slave - korralik illustratsioon USA ajaloole;
All Is Lost - peaaegu dialoogivaba meresõiduvastane vaktsiin;
Saving Mr Banks - Disney tuntud animafilmi sünnilugu;
Captain America: Winter's Soldier - edukas järg superhero-filmile, mis mulle rohkem meeldis;
Noah 3D - omapärane versioon tuntud muinasjutust;
Behind The Candelabra - eluloofilm nilbevõitu klaverdajast Liberace'st; 
Redirected - Leedu jabur pätikomöödia, parem kui Guy Richie filmid;
Fury - neli tankisti ja mehhiklane;
The Drop - tõeliselt korralik Brooklyni krimidraama;
John Wick - ülisuure bodycount'iga kättemaksupõnevik;
The Fault in Our Stars - mitte liiga nutune noorsoodraama;
God Help the Girl - mõnus muusikaline lugu Belle & Sebastianilt;
Lego Movie - ootamatult huvitav animaseiklus;
Trash - "Billy Ellioti" ja "Blackadderi" tegijate mõjus draama Rio getodest
Nightcrawler - kõheda peategelasega lugu öiste krimiuudiste kaameramehest
ja
Philomena - lugu katoliikliku Iirimaa silmakirjalikkusest; tegelikult üks aasta parimaid filme, ilmselt Steve Coogani parim filmiroll, aga ka Judi Dench pole kehvem, pigem vastupidi.

Kirsitubakas
Kirjutasin kohe peale filmi nägemist nii:
Tundub, et kui eesti filmitegelased metsa või rappa lähevad, on tulemuseks korralik kino. "Kirsitubakas" on hea. (Väga chill kulg, pigem detailid kui räuskamine, südamlikult piinlik huumor, nunnu peategelane; üllatavad kõrvaltegelased ja -näitlejad, ka need, kes muidu neurootikuid või vaevatud kodukanu kehastavad. Mõnusad väikelinna korterid ja ilus loodus. Ainuke pisike miinus oligi see, et mitu korda oli tunne, et nüüd on lõpp, aga kui pärislõpp saabus, siis oli seegi paigas.)

Ja nii oligi - Andres ja Katrin Maimiku "Kirsitubakas" Maris Nõlvaku ja Gert Raudsepaga peaosades on parim kodumaine film, mida 2014. aasta jooksul nägin.

How To Train Your Dragon 2
Animafilm viikingitest ja lohedest, kus kunstjalaga Kokutis lendab pooliku sabaga Hambutu seljas ringi, otsides adrenaliini ning avastades ja kaardistades uusi paiku.
Aga unustame parem heaga eesti tõlke, juba esimese filmi oma oli üsna jube.

Draakonite treenimise sari (kuhu lisandub tulevikus veel üks pikk kinofilm) on mitmel põhjusel täiesti erakordne. Ma ei tea ühtegi teist animafilmi, kus peategelane, laps seda enam, mõnest jäsemest ilma jääks ja oleks seejuures endiselt positiivne kangelane ja rollimudel. Lisaks on tegelased ka välimuselt teises filmis vanemad kui esimeses, mis samuti animafilmi kohta ebaharilik. Draakon 1 oli väga vinge; teine vast päris nii hea pole, aga seiklusena on ta endiselt suurepärane ja kõik uued juhtumused ja lisanduvad tegelased arendavad seda maailma väga ilusti edasi.

Kraftidioten
Norra film, millel meil siin nimeks "Kadumise järjekorras" on üks tõeline must komöödia ja seda kõige paremas mõttes. Sellist harvanähtud maalt pärit filmi vaatama minnes ei oska ju eriti midagi oodata ja kui siis ekraanilt hakkab tulema Sergio Leonet väärt kättemaksudraama, täielik spaghetti western lumes, siis on lusti laialt. Tegijad on osanud kõike päris osavalt doseerida, nii kaastunnet peategelasele kui hoolimatust kuritegeliku kahuriliha suhtes. Nutikas käsikiri, head rollid ja pahaendeline talveilm annavad kokku igati nauditava filmielamuse. Isiklikult oli eriti lõbus näha neurootilise maffiabossi ja lapsevanema rollis näitlejat, kes alles äsja oli Thor Heyerdahl

American Hustle
Seitsmekümnendad olid üks võrdlemisi ilge ajajärk inimkonna ajaloos. Kõik viimseni oli pruun, nii rõivad, ruumid kui inimesed, isegi muusika. Ja lisaks nägi see kõik ka täiesti jäle välja. Isegi muusika. Seesugune maailm koos kõigi detailidega ongi siin filmis ekraanile toodud, et jutustada lugu, kuidas FBI pisipetiste abil korrumpeerunud poliitikuid vahele võttis. Päris lõbus ja kriminaalne lugu, kus Christian Bale suudab teha kiilaneva ja rasvase rolli, millel pole mitte ühestki otsast Batmaniga pistmist.

Chef
Üks tõeline heatujufilm võiks ju ka aasta edetabelisse kuuluda. Raudmehi lavastanud Jon Favreau on oma filmis ise ka peaosaline, tätoveeritud superkokk Carl Casper, kellel saab oma nõmedikust tööandjast siiber ja kes läheb seepeale ratastel toiduputkas riiki läbivale road tripile. Seda selleks, et olla koos oma nutika pisipojaga, et müüa rahvale ülihäid kuubapäraseid võileibu ning ühtlasi lüüa taas hõõguma oma kokanduskirg. Tõeliselt mõnus lugu eranditult sümpaatsete näitlejatega, võiks isegi öelda - toiduporr, mida võiks edaspidigi, näiteks korra aastas, ikka ja jälle üle vaadata.

Gone Girl
David Fincher on raamatutest teinud päris mitu põnevat filmi, tegelikult ta ju suurt muud teinud polegi. Seekordne kriminull abielumehest, keda kahtlustatakse tema kadunud kaasa mõrvas, tundus küll ette ikka üsna kahtlane ettevõtmine. Seda just peaosaliste tõttu - töllakas Ben Affleck on näitlejana ikka väga hit and miss, lisaks oli naispeategelaseks valitud senise põhjal hinnates täi-es-ti karismavaba Rosamund Pike. Film aga oli hea, kuigi algus tunduski üsna rappa minevat. Mingil hetkel selgus siiski, et seebilik dialoog ja puine tegevus pärinevad ebameeldiva peategelanna päevikust ja on ilmselt lihtsalt tema versioon toimunust. Edasi läks juba põnevaks ja isegi ootamatult veriseks. Korralik Fincher, ühesõnaga.

X-Men: Days of Future Past
Marveli koomiksifilmid mind tegelikult eriti ei huvita, X-Men sari on väheseid erandeid. Ja sealt ka tegelikult just Bryan Singeri filmid - tema tegi avatriloogia kaks esimest head osa, enne kui Foxi solgutuspoliitika tõttu teise töö võttis ja uus lavastaja asja peaaegu, et ära rikkus. 2011. aastal tuli aga Matthew Vaughnilt uus "X-Men: First Class", mis sarja jälle korralikult käima tõmbas, tuues sisse retroliku minevikuteema ja James McAvoy ja Michael Fassbenderi mutant-patriarhide nooremad versioonid. Seejärel tuligi Singer taas mängu ja lavastas X-saaga järgmise osa. See on oma letaalsete Sentineli-robotite ning noorte ja vanade versioonide ühte lukku miksimisega taas üks korralik ja põnev vaatemäng.

Edge of Tomorrow
Jaapani kergromaanil (light novel olevat sealset noorteraamatut tähistav termin) "All You Need Is Kill" ja järgnenud mangal põhinev ulmekas ei saavutanud USA kinokassas kaugeltki seda, mida raha kulutades loodeti. Ilmselt pole Tom Cruise enam väljaspool paari filmisarja eriline kassamagnet, filmile antud uus ja nüri nimi aitas ka ilmselgelt huvipuudusele kaasa. Tegelikult aga on see film, mis DVD ilmumise ajaks kandis äkitselt hoopis nime "Live Die Repeat", üks viimaste aegade mäletamisväärsemaid ulmekaid, milles nii hulk huvitavaid pöördeid kui iroonilist huumorit. Ehk ainult vesises ja pimedalt sinises Pariisi kesklinnas toimuv kulminatsioon on mõnevõrra tüütu. Samas, tervikuna on takkajärgi-mulje sest ulmefilmist ikka väga hea, mida tegelikult ju väga tihti ei juhtugi.

Jodorowsky's Dune
Täiesti hämmastav dokumentaal sellest, kuidas mitmekülgne tšiili geenius Alejandro Jodorowsky püüdis kinoekraanile tuua Frank Herberti ulmeklassikut "Dune". Ta suutis ära rääkida fenomenaalse seltskonna noortest tundmatutest geeniustest vanade kuulsusteni - nende seas olid näiteks Moebius, H. R. Giger, Salvador Dali, Amanda Lear, Orson Welles, Pink Floyd ja mees, kes tegi hiljem "Alieni" eriefektid. Film jäi tegemata, nüüd sündis lihtsalt see uskumatu dokumentaal.
Aga mind huvitab see, mis ikkagi sai neist Moebiuse joonistatud storyboardide ja kontsept-piltidega promoraamatutest, mis suurtele stuudiotele saadeti ja mis kõik, peale kahe eksemplari, jäljetult kadusid? Sest selle olematu filmi jälgi ja plagiaate on täis praktiliselt kogu järgnev ulmekino.

Guardians of the Galaxy
Mina teadsin Rocket Raccooni varem ainult seetõttu, et Mike Mignola joonistas oma karjääri alguses temast ühe koomiksi. Ei teadnud selle koomiksifilmi tegelasi ka keegi teine, mistõttu oli   Marveli uue omaniku Disney poolt ikka päris julge liigutus anda töösse kallis ulmeseiklus, mille peategelaseks on lisaks paarile kosmose-cowboyle veel pesukaru ja kõndiv puu. Kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud järgnema häving, tuli aga üks aasta suurimaid hitte. Star-Lord ehk Chris Pratt on peale seda filmi de facto superstaar ja kui mitte juba praegu, siis peale tulevast "Jurassic Parki" on Hollywood lõpuks leidnud Harrison Fordile väärilise mantlipärija. Kes veel ei usu, et Pratt on tõeline staar - tõestus on siin.

Boyhood
Julie Delpy - Ethan Hawke "Before"-triloogiaga tuntud Richard Linklateri tosina aasta jooksul tehtud film ühe poisi kasvamisest on igatahes erakordne. See, et samad näitlejad läbi aastate samades rollis vananevad ja film üldse oma praeguse lõpuni jõudis, on enneolematu saavutus. Sisu on ju ka kritiseeritud, aga minugi jaoks on see üks lihtne ja sümpaatne lugu, mis läbi väikeste detailide ja filmi kokkusurutud aastate näitab, kui kiirelt läheb tegelikult aeg, kuidas ühel hetkel olulised inimesed võivad meie elust juba teisel lõplikult lahkuda ja kuidas tegelikult tuleks iga viimast kui hetke hinnata ja sellest viimast võtta.

Only Lovers Left Alive
Jim Jarmuschi vaevaliselt valminud vampiirifilm paistab teiste samasuguste seast ikka tugevalt silma. Esiteks on juba näitlejad väga head, kusjuures mitte ainult alati särav Tilda Swinton. Pärast seda filmi ei imesta ma üldse, et Neil Gaiman sooviks just Tom Hiddleston'i oma legendaarset Sandmani kehastama. Teiseks on see film lihtsalt väga cool ja väga hea muusikaga ning püüab lõpuks natukenegi vastata küsimusele - mida teevad lõputult elavad igavesti noored inimesed kogu selle ajaga, mida neil nii laialt käes? Nagu arvata võis, ega see lihtne ei ole, kogu see pimedus, konspiratsioon ja regulaarne verevajadus. Ja ümbritsev lolli-, see tähendab, zombiekari.

Wind Rises
Hayao Miyazaki uusim film on mitmeski mõttes teistsugune kui tema varasemad. Väliselt oleks nagu tegu eluloofilmiga, mis pajatab legendaarsete Mitsubishi sõjalennukite disaineri Jiro Horikoshi elust ja tegevusest. Tegelikult see muidugi eluloofilm ei ole - tolle leiutaja filmis dramaatiline pereelu oli tegelikult hoopis teistsugune ja lasterohke, kurvavõitu abielu tuberkuloosi põdeva kaunitariga on pärit hoopis 1937. aasta Tatsuo Hori novellist, mille põhjal Miyazaki ise varem mangakoomiksi joonistas. Minu jaoks on "Tuul tõuseb" Miyazaki "Printsess Mononoke" järgsete filmide hulgas parim ja sobib ühtlasi ideaalselt eluaegse lennundusfänni lavastajakarjääri lõpetajaks.

The Boxtrolls
Laika Stuudio iga uus film on sündmus - nukufilm on isegi tänaste digitaalsete abivahenditega äärmiselt töömahukas ja täpsust nõudev ettevõtmine. "Kastitrollid" ongi alles stuudio kolmas täispikk animatsioon, seegi kord on animaatorid ja kõikvõimalikud meistrid loonud detailse ja omapärase maailma, mille tekkelugu on dokumentaalide ja "Art of"-raamatu abil väga huvitav jälgida. Kui ma aga peaksin seda uut filmi võrdlema "Coraline'i" ja "ParaNormaniga", siis minu lemmikuks jääks endiselt viimasena mainitu. Ma ei oskagi öelda, millest täpselt siin trolliloos puudu jäi... Aga igatahes tabasin end peale kino selliselt mõttelt, et tegelikult vist ei olegi maailmas olemas ühtegi lugu, mis vääriks nii keerulisel ja töömahukal moel ekraanile toomist.

Ida
Mustvalge Poola retrofilm pajatab kloostris kasvanud neiust nimega Anna, kes enne nunnavannet läheb lõpuks kohtuma oma ainsa elusoleva sugulase, tädi Wandaga. Tädi osutub endiseks stalinistlikuks prokuröriks ja nüüdseks alkohoolikuks, Anna avastab sel retkel ootamatult nii omaenda juudi vere ja tõelise nime - Ida kui ka perekonna jõhkra saatuse.
Filmis toimuv on ilmselt olnud Poolas pikka aega tabuteema - kunagise suure juudikogukonnaga maal saabusid ju hävitatud inimeste kodudesse uued asukad, kes ilmselgelt ei tahtnud minevikust mitte midagi teada ja kes võisid vabalt ka natside puhastustööle kaasa aidata. Totalitaarne punavõim tuli muidugi ka üldisele mälukaotusele kasuks. Ilmselt on see kõik väga valus teema niigi keerulise ajalooga maa jaoks. See, millise taktitunde ja poeetilise pildikeelega on briti lavastaja Pawel Pawlikowski keerulise loo ekraanile toonud, on üsna imetlusväärne.

 ***

Aasta 2015 algas kinos filmiga "Birdman". Mehhiko lavastaja Alejandro González Iñárritu "Amores Perros" oli kunagi võimas elamus, ka see film andis uuele filmiaastale väga kõva avapaugu. Ausalt öeldes kipun ma arvama, et ma polegi kunagi kinos nii hea heliga filmi näinud-kuulnud. Kui tabeli koostamine peaks jätkuma, on üks filme selles juba kindel!