27 august 2015

Moejoonistuste näitus #2


Käisime vanalinnas Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis vaatamas viimaseid päevi tervikuna avatud näitust Uus Põhjamaade Moeillustratsioon II.


Näitusel osales autoreid nii Eestist kui neljast Skandinaavia riigist. Originaale oli väljas põhiliselt kodumaistelt kunstnikelt.


Laura Laine Soomest oli üks väheseid autoreid, kelle stiil mullegi varasemast tuttav. Tema oligi üks näituse tipptegijaid.


Samas oli minu lemmik ilmselt Mads Berg Taanist, kelle piiratud värvipaletiga pilte riputaks isegi kodus seinale.


Rootslanna Sara Andreasson joonistab vormikaid ja värvilisi inimesi.


Kunstnike tutvustusi lugedes torkas selget silma, et kõigil skandinaavlastel oli ette näidata esinduslik nimekiri maailmakuulsaid kliente. Eestlastel polnud selles osas suurt midagi vastu panna. Samas on selge, et välisnäitusele jõudnud autor peabki juba olema riigipiire ületanud tuntuses.


Anu Samarüütel katsetab kollaažidega.


Riika Sormunen on autor, kelle illustratsioonidest on suures formaadis raamatu välja andnud brittide Nobrow.


Liselotte Watkinsi klientide hulgas on ka The New Yorker.


Esiplaanil Natalie Foss Norrast, taamal Britt Samoson.


Teisel korrusel oli rohelise aknaga toas lett visandite ja originaalidega. Just see oli osa näitusest, mis suleti kuu enne põhiväljapanekut. Allpool osa Britt Samosoni joonistustest.


Kokkuvõttes - päris ilus näitus.

Üraski-kunst

Toonekurg vahipostil

Linnupesa sõstrapõõsas

14 juuli 2015

ELCAF 2015

Here's my reportage with some photos from ELCAF 2015 -  
4th East London Comics and Arts Festival.


It was third time for us to visit this nice little festival. In 2013 it just happened to be on the same weekend we were in London anyway, year later we already came especially for ELCAF (and some sightseeing) with friends, and this time we synchronized it with our annual summer trip to Paris.


I can't really say which one is my favourite ELCAF. 2013 was very impressive, everything was new for us. 2014 was hot and really crowded, with long slow lines, but with indie superstars Seth and Ware. 2015 was much more relaxed and chill with enough room for everything, but without that special highlight for me, as I don't really care about the main stars they had this time.


Also, this year's ELCAF was a two day event. I was a little sceptical at first, but it may make sense to spread the festival over the weekend. It looks like there was enough visitors on both days, majority of the exhibitors were there also on the second day and still had stuff to sell. Everything worked quite well, except the homepage was not updated on the week of the festival. They had wrong times for one of the talks there and it was pure luck of meeting a friend that I saw publishing panel we had two tickets for. It started 11:30 instead of 13:45, so my girlfriend missed it.

In any case, ELCAF was and is a very inspiring event. I saw many interesting artists, books, prints and whatever there was on the stands. Got 15 books, seven of them published by Nobrow, several of them signed by authors. Heard a couple of talks, took many photos. I hope this was not my last ELCAF, I'm sure this event inspired many people to create more art, comics or otherwise. The world with this kind of beautiful-book-subculture is a much better place.


Iluste raamatue kirjastus Nobrow korraldas juunis 2015 juba neljandat korda omaenda festivali ELCAF ehk East London Comics and Arts Festival, mis nimele kohaselt toimub Ida-Londonis ja mis on pühendatud mitte ainult koomiksitele vaid üldse esteetilistele trükistele, pisitiraažis raamatutele, printidele ja kõiksugu sellesarnasele käsitööle. Sattusime 2013. aastal Londonisse just 2. ELCAF-i ajal, see oli väga muljetavaldav üritus. Aasta hiljem tulime sõpradega juba just selleks Londonisse ja seekord ühildasime ELCAF-i taas oma sellesuvise Pariisireisiga.


Kõik ELCAF-id on toimunud samas kandis, aga erinevates kohtades. Seekordne, mis esmakordselt ka kahepäevane, leidis aset kahes lähestikuses Hackney linnaosa paigas - Space oli kohaks näitusele, workshoppidele ja tasulistele esinemistele, The Laundry müügilaudadele ja muule festivalimelule, sealhulgas avarale söögikohale.


Jõudsime esimesel hommikul kohale umbes kella 10 paiku. Kaheharuline saba oli mõõdukas ja liikus tegelikult ruttu. Meist tagapool oli üks prominentne koomiksiblogija, mingil hetkel möödusid kaks saabuvat rootslaste Peow! Studio esindajat. (Neid ühendab, muuseas,  see festivalireportaaž.)


Festivalile sisenemine oli eelnevatest hoopis paremini korraldatud. Nagu ikka, kontrolliti netist pileti ostnud nimekirjast üle. Kahepäevapilet tähendas templi asemel seekord käepaela, kusjuures esimesed 200 sisenejat said kingituseks festivali tote bagi. Meie majapidamises on neid nüüd kaks tükki.


Festivali põhiosa toimus The Laundry parkimismaja meenutaval betoonist allkorrusel. Just seal betoonsammaste vahel asusid müügilauad, osalt liigendatuna erinevatesse ruumidesse. Kõike seda valgustas ainult kunstvalgus, aga valgustas võrdlemisi hästi. Pildistamiseks oli pimedavõitu, aga lettidel leiduv oli päris hästi vaadeldav.





Alustasime kiire ülevaatliku ringiga, et saada ette esialgne pilt pakutavast ja kogu kupatuse ülesehitusest. Nagu ikka, olid mul mõned raamatud ostmiseks juba varem valmis vaadatud - selliste väiketiraažis väljaannete puhul pole ju kunagi kindel, kauaks neid jätkub.


Esimesed ostud tegimegi meretaguses naaberlinnas Stockholmis tegutseva Peow! Studio letilt. Mul on juba varasemast mitu nende risograafil prinditud raamatut ja seegi kord plaanisin paar tükki osta.


Ostsimegi kolm, nende hulgas kohal olnud autori Jane Mai vampiiriloo "Soft", mille ta ka Marile ära signeeris.


Festivali korraldajana oli Nobrow'l endal otse sissepääsutee vastas loomulikult ehk suurim müügilett, millel korralik väljapanek nii nende endi kui lasteraamatute märgi Flying Eye Books raamatutest. Mõni neist seejuures nii uus, et jõuab müüki tegelikult alles mitu kuud hiljem oktoobris. Ostmist väärt asju on neil tõeliselt palju, kuid hoidsin end tagasi, lootes, et ehk on nad taas sügisel ka Helsingis kohal. Nad ei kinnitanud seda, kuigi soomlaste festivalile on ju tulemas Nobrow staar-autor Luke Pearson. Lõpuks kukkuski nii välja, et viieteistkümnest ostetud raamatust oli tervelt 7 Nobrow toodang. Kuigi, oleks võinud ka oluliselt "hullemini" minna... Viiel neist oli ka autor kohal ja nii said nad ka signeeritud.


Victor Hussenot on prantsuse autor, kelle "The Spectators" ilmus just ka kodumaal ja nii oli tal tulekul signeerimine ka Pariisis, seda just meie reisi ajal. Joonistas ta raamatutesse ilusaid kuivamist nõudvaid akvarellipilte, segades vajaliku tooni kokku üsna mitut värvikuubikut kasutades. Nagu ikka, oli seda protsessi päris huvitav jälgida.


Festivali peastaar oli seekord Kanada kirjastusega Drawn & Quarterly festivalile saabunud Jillian Tamaki. Kuu peale festivali raamatuga "This One Summer" parima graafilise albumi Eisner Awardi võitnud autori uusim raamat, netikoomiksite kogumik "Supermutant Magic Academy" mulle eriti ei meeldinud, seetõttu jäid ka ta raamatud ostmata.






Pixel-art-meetodil joonistatud "The Hunter " on Nobrow debüütraamatute sarja 17x23 väljaanne, mille autoril festivalil ka oma laud. Joe Sparrow jättiski seal mu raamatusse oma jälje.


Mul ei ole välismaiste koomiksiinimeste seas just palju tuttavaid. Vahel mõned siiski satuvad ette, seekord Poola koomiksiaktivist ja Ligatura festivali korraldaja Michał Słomka, kellega kohtusime mõned aastad tagasi Tallinnas CUNE koomiksivõrgustiku loomisel Pop-Up Koomiksikeskuses.


Huvitavaid printe ja voldikuid pakkunud Icinori esinemist oleks ka kindlasti olnud huvitav vaadata.


Kuigi üsna suur osa ELCAF-il osalejaid on igal aastal uued, on briti autorikoomiksi tegijate hulgas neid, kes on alati kohal.



Isabel Geenberg




Rahvast aga vaiselt muudkui lisandus. Kuid seekordses toimumispaigas oli tõesti piisavalt ruumi ja päris trügimiseks ei läinud kunagi.




The Laundry teisel korrusel on suur aasiapärane söögikoht,


kus asus veel paar müügilauda, kus oli ruumi ka mõneks workshopiks


ja kus fotostuudiolikus saalikeses toimusid ka mõned esinemised. Meie vaatasime-kuulasime koomiksiteemalist paneeli, kus portaali "Broken Frontier" peatoimetaja Andy Oliveri juhitud vestlusel osalesid Andy Poyiadgi, Philippa Rice ja Sam Bosma. Vestluse taustaks näidati seinale kõigi kolme illustratsioone.


Tegime seal ka väikese söögipausi. Festivalil jagati väikeseid popcornipakikesi, tuleb tõdeda, et tegu parima seni maitstud paisumaisiga.







Väga ilusa graafilise stiiliga Stephen Collins teeb ajalehele The Guardian üsna lõbusat regulaarset koomiksisarja, millest on nüüd ilmunud ka esimene kogumik "Some Comics". Muuseas, tema töömeetod on selles suhtes huvitav, et ta kasutab kirutud fonti Comics Sans oma käsitsi kirjutatud tekstide šablooniks - väidetavalt on sel fondil üsna hästi toimivad tähevahed.


Paar pööret ümber nurga ja ongi festivali teine toimumiskpaik Space.


Seal oli väljas Steven Guarnaccia kummaline objektinäitus Fatherland. Kõik need esemed on ühte või teist pidi seotud kunstniku lapsepõlve ja tema isaga.


Kuulasin Space'is Brooklyni kunstniku Sam Bosma esinemist. Tegu on vanusele vaatamata juba korduvalt auhinnatud ja väga tugeva digitaalse illustraatoriga, kelle debüütalbum "Fantasy Sports No. 1" ilmus just Nobrow kirjastuselt. Kui ma ei eksi, on tegu tema varasema netikoomiksi värvilise versiooniga.


Sam Bosma esinemine rääkis fantaasiamaailmade loomisest. Põhimõtteliselt luges ta ette hulga olulisi reegleid ja laiendas neid siis selgitustega. Üldiselt oli seegi väga huvitav ettekanne, mille audio salvestasin ka telefoni. Peale esinemist jagas ta näitusesaalis signatuure, ostsin sealt ka tema indieraamatu "The Hanging Tower".


Space'is toimusid ka kohtumised nimega "Sprigboard meetings". Igaüks, kes soovis, võis reserveerida 15-minutise vestluse mõne kohalolnud professionaaliga, et saada oma portfoolio kohta kommentaare ja nõuandeid. Sedagi võimalust kasutati aktiivselt.


Samal ajal kogunes juba järjekord järgmisele esinemisele.


Seekordsel ELCAF-il käis vähemalt kolm eestlast, üks neist animaator ja koomiksiautor Stella Salumaa.


Selline saigi esimene festivalipäev.


Pühapäeval saabusin festivalile veidi hiljem. Nii ühistransport kui festivalile sisenemine sujusid endiselt sujuvalt.


Nobrow lauas signeeris oma uut lasteraamatut Emily Hughes. "The Little Gardener" on sama ilus kui tema varasem "Wild", kahju, et selliseid eesti lastel omas keeles lugeda pole.

Kohtusin sealsamas juhuslikult Stellaga, kes teatas, et suundub kohe kohe 11:30 algavale Manuel Fiori vestlusele. Minuteada pidi see algama alles tunni pärast, aga kiirustasin siis ka sinna. Tegelikult aga toimus hoopis Kirjastamise paneeldiskussioon, mille alguseks oli koduleheküljel ka peale festivali kirjas alles 13:45. Mari, kes plaanis festivalile tulla paar tundi hiljem, jäigi sellest piletiga esinemisest ilma, kuna saal polnud täis, siis ilmselt oli seesuguseid palju teisigi.


New York Timesi Alexandra Zsigmond juhitud vestlus oli iseenesest huvitav. Selles osalesid neli erineva kogemuse ja mastaabiga kirjastajat - Sam Arthur (Nobrow ja Flying Eye Books), Annie Koyama (Koyama Press), Ken Kirton (Hato Press) ja Madalena Matoso (Planeta Tangerina). Juttu tuli mitmetest asjadest, millega väikekirjastajal kokku tuleb puutuda.

Räägiti ka mõned anekdootlikud lood. Näiteks pajatas Sam Arthur, kuidas kirjastuse algusaegadel kaubaauto koos Belgias trükitud tiraažiga ära rööviti. Raamatuid oli aga kohe-kohe USA reisiks vaja, oodata ei saanud ja nad olid sunnitud kohe lisatiraaži tellima. Auto leiti muidugi peale seda kohe üles ja telefonis läbi keelebarjääri kokku lepitud hinnaalandus osutus ka tegelikkuses palju väiksemaks.


Kirjastuspaneelile järgneski kohe Pariisis elava Itaalia koomiksikunstniku Manuele Fiori esinemine. Tema viibimine festivalil oli tegelikult mõistatus, sest kaks esimest inglise tõlget on tulemas alles aastal 2016. Siiski teadsin teda varasemast, Joonas võttis talt isegi Angouleme'is joonistusega autogrammi.


Fiori esinemine oli tegelikult väga huvitav. Ja lõbus ka, eriti kui ta oma noorpõlvepilte näitas. ta sai nimelt juba väiksena klassikaaslastele sajaliirise kaanehinnaga koomikst tehes ja seda paljundusvõimaluse puudumisel mitu korda joonistades aru, et koomiksit tehes rikkaks ei saa.


Muheda vestluse taustaks näitas ta hulgaliselt pilte, rääkides näiteks raamatu "5000 Kilometers Per Second" lehekülgedest. Neil kasutas ta alati vaid kahte värvi, mis siis raamatu edenedes sujuvalt muutusid. Ta näitas ka materjale ja pooleliolevat kaanepilti d'Orsay Muuseumi tellitud koomiksist.


Space'is toimusid ka mitmed töötoad.


Üldiselt olid esinemised siiski hästi korraldatud. Saali sisenemine käis ka kiirelt, sest piletid kontrolliti kohati juba sabas seistes ära. Ühtlasi juhatati eksinud huvilised, kes tegelikult festivali peasaali leida soovisid, nurgataguse toimumispaiga suunas.

Samal ajal käis müügilettide ümber festivalimelu hoogsalt edasi.


Felt Misteress on Walesi duo, kus Louise Evans valmistab vildist olevusi, keda Jonathan Edwards on eelnevalt paberile üles joonistanud. Nende elukad on osalenud üsna mitmel pool maailmas nii näitustel kui reklaamides. Jonathan on pikalt tegutsenud ka koomiksitegijana, hetkel harrastab ta oma maastikupiltidel omapärast ja dekoratiivset mosaiikset akvarellitehnikat.   





See on ehk kõigi festivalil tehtud fotode hulgast kõige sümpaatsem klõps. :)



Veel mõned briti autorikoomiksi-skene tuntud nimed:

Matsakaid linnanaisi joonistav Dilraj Mann




Warwick Johnson Cadwell ehk WJC on väga mõnusa ja lennukalt "pohhuistliku" joonega koomiksiautor, kellelt olen igal korral ELCAF-ilt midagi ostnud. Ka seekord oli tal uus 2015 sketchbook.


Üks raamatuid, mida kindlasti osta plaanisin, oli José Domingo "Pablo & Jane and the Hot Air Contraption". Ametlikult ilmub see alles oktoobris, aga oli juba koos tema varasema raamatuga Nobrow letil müügis. Kahjuks oli Domingo esinemine alles pühapäeva õhtul kui plaanis juba mujal olla, seetõttu jäi see kuulamata. Aga raamat on ilus, lisaks pildi lisamisele jagas ta ka oma emailitud rinnamärke.



Viviane Schwarz joonistas oma lauas fotode põhjal kassipilte.


Toidukohas käisid endiselt workshopid.


Hispaania autor Ricardo Cavalo joonistab värvilisi ja kuidagi ladinalikke pilte. Enne festivali rippusid tema maalitud lipud galeriis NOW, liputeemaline oli ka tema workshop. Tegelikult aga ilmus talt enne ELCAF-i raamat "101 Artists To Listen Before You Die". Üsna eklektiline asi ja minu jaoks natuke liig. Kuigi, samas huvitav ka.


Festivalil vilksatas ka briti koomiksiaktivist, raamatute autor, näituste korraldaja ja blogija Paul Gravett.

 

Vaatasime veel SPACE'is toimunud savitöötuppa. Oleks tahtnud isegi midagi kokku mätsida, aga kuidagi ei suutnud seda oma festivaliplaani suruda. Charlotte Mei töötoas tehti kõiksugu olevusi, ka Totoro oli näha. Paari pappkarbis looma nägime pärast ka bussipeatuses.


Ja oligi aeg bussi ronida, et mõned õhtused tunnid veel Londoni kesklinnas veeta. Sellega oligi meie kolmas ELCAF läbi. Taas kord üks meeldiv festivalikogemus. Kuigi... ma arvan, et tegelikult oleks festival edukalt toiminud selgi korral ka ühepäevasena. Varasem põhiprobleem, ruumikitsikus oli sel korral ju lahendatud, ilmselt oleks kõik huvilised ka samale päevale ära mahtunud. Valgust oli selles robustses betoonkeskkonnas tegelikult ka piisavalt, kuigi see fotodelt ei pruugigi nii paista. Kõik väljapanijad ei olnud selles ruumideks liigendatud keskkonnas muidugi päris võrdses seisus, aga see on paratamatu.


Eks näeb, kuidas edasi, igatahes tunne, et võiks järgmistki ELCAF-i külastada, selle sõiduga ära ei kadunud.