05 jaanuar 2020

Ilusad raamatud 2019 — Yves Chaland artbook


Brüsseli koomiksigalerii Champaka on juba aastakümneid tegelenud clean line ja atom style stiils koomiksite propageerimisega, näituste korraldamisega ja ülevaateraamatute kirjastamisega. Hiljuti alustasid nad koostööd kirjastusega Dupuis. Selle koostöö viljaks on sari kandilisi artbooke (Guillaume Sorel, Walter Minus, Philippe Berthet, François Avril, Floc'h jt.), ning suured elulooülevaated nimega "Une Vie en Dessins". Esimene selline oli François Walthéry elutöö-raamat, too vana kooli tegija on vast tuntuim oma Natacha-nimelise tegelase läbi.


Teine, oktoobris 2019 ilmunud "Elu joonistustes" köide võtab kokku Yves Chalandi (1957 –1990) elutöö. Seda raamatut on juba kaua oodatud, tegu ju endiselt ühe olulisima autoriga viimaste aastakümnete Prantsuse-Belgia koomiksis, kuigi liiklusõnnetus katkestas ta elu ja loomingu juba kolmekümne aasta eest. Tema mõjud on aga siiani suured, sellest annab märku kasvõi iga-aastane Chalandi sõprade festival tema kodukandis Néraci linnas.


Loomulikult on aastate jooksul lisaks tema koomiksitele ilmunud ka artbooke, seesama Galerie Champaka on kirjastanud mitmeid, näiteks reklaamide ja muu kommertstööde kogumiku. Ühes neist on isegi ingliskeelne osa põhjaliku Chalandi eluloo kronoloogiaga. 


Une vie en dessins” on aga suurem ja põhjalikum kui varasemad. See on päris mahukas, 384 lehekülge. Selles on hulk meenutusi, fotosid ja muidugi hulk skänne tema loomingust, kokku üle 250 koomiksilehekülje, pildi ja maali. Fotodel on näha ka suurt hulka tema toonaseid noori semusid, kellest mitmed tänaseks prantsuskeelse koomiksimaailma põhitaladeks saanud. Looming ei paikne raamatus päris kronoloogiliselt, vaid on jagatud temaatilistesse peatükkidesse.


Skännid on loomulikult sellised, kus joonised just sellisena, nagu nad ka päriselt on, kõigi kortsude, paranduste ja abijoontega. Piltide hulgas on nii tema lapsepõlves tehtud koomiksikatsetusi, kus mõjutajad ilmselgelt näha, aga ka kunstikooliaegset loomingut ja "Metal Hurlanti" ajakirja tehtud koomikseid, kus ta enda stiil veel paigas polnud ja ta tegeles põhiliselt stiilivõtete parodeerimisega. Aga loomulikult on originaalidega esindatud ka kõik tema enda albumid.


Raamat on saanud ka kriitikat, millega pean osaliselt nõustuma – kuna Chalandi formaat on tihti olnud horisontaalne, on liiga palju pilte, mis trükitud üle kahe lehe ja mida seetõttu tervikuna halb vaadata. Alternatiiv oleks olnud kas pildi palju väiksemana leheküljele mahutamine või siis volditavad leheküljed, mis aga kumbki poleks head lahendused. Tuleb lihtsalt leppida, et kõike head siin ilmas ikkagi ei saa ja olla rõõmus, et selline suur töö on tehtud ja raamat olemas.

04 jaanuar 2020

Ilusad raamatud 2019 — Le Roy des Ribauds


Prantslastel on kombeks oma tähelepanuväärsematest koomiksialbumitest mustvalgeid eritiraaže teha. Reeglina on sellised albumid ka formaadilt tavalisest suuremad, paremal paberil ja muidugi ka kallimad. Vahel ilmuvad nad isegi mõni nädal enne “päris” tiraaži, ju siis loodetakse neid sel moel rohkem müüa. Tiraažid on sellistel eriversioonidel muidugi tavalisest albumist hulga väiksemad, tüüpilised numbrid näiteks 700, 1200, 1400. Tihti on sellised raamatud ka nummerdatud ja signeeritud lisalehega, eraldi ümbrispaberiga või karbis.


On ka mõned väikekirjastused, kes ongi spetsialiseerunud sääraste eriversioonide tegemisele. Nende trükiarvud on veel eriti väiksed, raamatu hinnad kipuvad sinna paarisaja euro kanti ja suuruselt on nad juba sellised, et ei mahu mitte ühtegi riiulisse.

Aga on ka teisi võimalusi. Kirjastus Akileos otsustas oma hittseriaali “Le Roy des Ribauds” mustvalge kogumiku välja and Kickstarteri-laadse ühisrahastusplatvormi Kiss Kiss Bank Bank abiga.


Vincent Brugeas’ ja Ronan Toulhoati ajalooline seriaal 1194. aasta Pariisist ja sealsetest võimumängudest ilmus kolmes osas, oli seejuures üsna populaarne ja saab kuuldavasti tulevikus veel järje. Selle sarja puhul on tegu on ilmselgelt digitaalselt sündinud lehekülgedega, kus klassikalisi tušiga joonistatud poognaid olemas polegi. Sellele vaatamata oli autoritel juba loomisperioodil soov oma loost ka mustvalge versioon välja anda. Nii otsustatigi teha paks mustvalge kogumik, mis näeks välja nagu antiikne nahkköide, kus koomiks oleks (osaliselt takkajärgi muudetud) mustvalge joonisena ja kus oleks lisaks ka veidi taustamaterjali.


2018. aasta lõpus toimunud ühisrahastus aga ei kujunenudki nii edukaks kui loodeti. Plaanis oli lisada karp, eraldi raamat visanditega, mida rohkem raha kokku saanuks, seda uhkem. Aga osalejaid kogunes kõigest 196, raha saadi 25 018 €, mis küll õnneks rohkem kui soovitud summa 10 000 €. Niiviisi raamat siiski ilmus, suve lõpus 2019 saadeti nad lõpuks osalejaile laiali.


Mina sain enda eksemplari kätte 11. septembril, juba päev hiljem olime Brüsselis ja valmistusime sealseks koomiksifestivaliks. Teiste sõnadega — püstitasime oma koomiksinäitust. Võtsin massiivse raamatu igaks juhuks kaasa ja õnnestuski kohe 13. septembril sellesse mõlema autori signatuurid sisse saada. Kunstnik Toulhoat kasutas juhust ja näitas raamatut kirjastuse kolleegidele. Ilmselt võis see olla esimene, mida ta signeeris, sest osa prantslasi sai selle kätte isegi hiljem kui mina.

Küsisin talt ka tiraaži kohta, kuuldavasti oli see 300, millest sada jäi kirjastusele. Seega, päris haruldane asi, mille väärtus loodetavasti ajas aina kasvab.

Ilusad raamatud 2019 — Cyril Pedrosa, L'âge d'or


2019 oli minu jaoks ilusate mustvalgete raamatute ostmise aasta. Olen animatsioonitaustaga Cyril Pedrosat korra Helsingi Koomiksifestivalil kohanud, seepärast on mul varasemast koguni kolm tema joonistuse ja signatuuriga raamatut. “Kolm varju” on seejuures selline koomiks, mis ilmunud päris mitmes meile siin paremini arusaadavas keeles ja mida ma võiksin soovitada kõigile, ka neile, kes muidu koomikseid lugema ei kipu.


Tema paar uuemat raamatut (Portugal ja Les Equinoxes) on ka ingliskeelsena olemas, nii ka augustis 2018 ilmunud ja Roxanne Moreili kirjutatud muinasloo L'âge d'or / The Golden Age / Kuldne ajastu esimene osa. Digitaalse koomiksina on viimatimainitu juba ammu saadaval, aga ilmub 2020 alguses USA-s ka päris raamatuna. Umbes samal ajal on Prantsusmaal tulekul loo teine pool.

Cyril Pedrosa Helsingis 2011

Tegu on üsna karmi muinaslooga kuningriigist ja võimumängudest, mis joonistatud nagu muinasjuturaamat, milles toimuv kannatab aga võrdluse välja ka “Troonide mänguga”. Visuaalselt on raamat samuti väga huvitav. Ühest küljest võib siit leida mõjutusi DisneyOkasroosikese” kujundanud Eyvind Earle’i töödest, samas kasutab ta võtet, mille klassikaliseks näiteks on Gianni De Luca Shakespeare’i adaptsioonid — samale suurele taustapildile on joonistatud liikuvad tegelaskujud ja nende dialoogid eri ajahetkedel. Tavaliselt ju koomiks eri ajahetki kujutavate piltide jadast koosnebki, siin on sisuliselt mitu koomiksipilti üheks kokku pandud.

Topeltlehekülg raamatust

Lisaks on Pedrosa pildid ka väga gobeläänlikud, meenutades suuri keskaegseid piltvaipu. Seda muljet süvendab veelgi, et Pedrosa on oma detailseid tušijooniseid väga tugevalt digitaalis töödelnud, lisades mitte ainult värve ja pannes (vahel piirjooni kasutamata) paika nii pildiraame kui jutumulle, vaid ka tema kontuur on värviline ja meenutab samuti kas klassikalisi animafilme või pilt-tikandeid.

Seetõttu oligi natuke raske arvata, mida saab kujutama “Kuldse ajastu” esimese osa mustvalge väljaanne. Detsembri 2019 alguses ta ilmus ja sai juba ette koomiksifännidelt üsna kriitilisi arvamusi. Esiteks hind, mis oli päris suur. Teiseks ei ole see raamat mitte mustvalge, nagu Pedrosa originaaljoonised, vaid pigem… “hall-must”. Teiste sõnadega, raamatus on koomiksikaadrid hallid, kontuur must ja jutumullid valged, kusjuures kasutusel on mitu erinevat halltooni, põhiline neist pisut tumedam kui ehk võiks.


Kõik see tekitas rahulolematust, aga isiklikult mul on tunne, et teist varianti lihtsalt polnudki — paberile tehtud pildid olid ju kõigest toormaterjal, millest koomiksilehekülg sai alles arvutis, ja seda just värve lisades. Mustvalgena jääksid reeglina olemata nii kaadri raamid (mida tušijooned reeglina ületasid) kui jutumullid.

Isiklikult mulle see raamat meeldib, eks paari aasta pärast näeb, äkki tehakse teise osaga midagi veidi teisiti. Tiraaž on "Kuldse ajastu" esimese osa mustvalgel oli kuuldavasti 499+51, raamatuga oli kaasas ka autorite signeeritud ja isegi raamimiseks sobiv print.

Ilusad raamatud 2019 — Loiseli Miki Hiir - Café Zombo - Luxe


Walt Disney koomiksite populaarsus on juba aastakümnete eest kandunud ära Euroopasse, mistõttu on ka loogiline, et enamus uusi Miki Hiire ja Donaldi lugusid joonistatakse täna hoopis Itaalias. Huvitaval kombel otsustas ka prantsuse kirjastus Glénat tellida oma maa tuntud autoritelt selleteemalisi raamatuid, nüüdseks on neid ilmunud juba paras hulk, kusjuures mõned tõlked on tehtud nii Ameerikasse ku Soome.


Prantsuse elav klassik Régis Loisel joonistas mõne aasta eest retrostiilis Miki Hiire loo "Café Zombo" (2016), mis ka soome keeles ilmunud (nime all "Mikki Hiiri – Zombi-sumppi"). Raamat meenutab vanade Floyd Gottfredsoni koomiksiribade kogumikku, ka tegevus toimub samalaadses ajastus kui see, mil Miki Hiir oma filmi- ja koomiksiseiklusi alustas.


Kolm aastat hiljem, detsembris 2019 tuli müüki "Café Zombo" 499-ses tiraažis luksvariant, eraldi pappkohvrisse pakitud, suures formaadis, kohvrilaadses karbis, kaanepildi visandiga kestas ja kullatud servaga köide, milles tsenseerimata stripid näha nii pliiatsi- tuši- kui lõppvariantidena. Lisaks hulk visandeid ja alguses kunstniku autogramm.

Võrdlus originaalalbumiga

Väga hea trükikvaliteet ja suur formaat viivad selle koomiksikogumiku nautimise ikka päris teisele tasemele. Huvitav on ka see, et kui originaalalbum on värviline nagu koomiksid ikka, siis luksusvariant on uuesti värvitud, kasutades vaid paari sinakat ja punakat tooni, mistõttu näeb kogu sari välja veelgi vanaaegsem. Kusjuures teevad luksköite värvid loo mitte ainult stiilsemaks, vaid ka hoopis paremini jälgitavaks.

Võrdlus tava-albumiga, sama koomiksiriba neljal eri kujul

Sellised raamatud on päris kallid, aga turg on neil täiesti olemas ja ei saa öelda, et neid vähe ilmuks. Tiraažid jäävad küll enamasti mõnesaja piiresse. Samalaadseid raamatuid tehakse ka mujal, USAs on üks selliseid kirjastuse IDW "Artist's Edition"-sari.


PS: On olemas ka luksvariandi "luksvariant", mida saab ainult kirjastuse galeriist Pariisis - 26 eksemplari, tähistatud A - Z, millega kaasas signeeritud print, 12-leheküljeline avaldamata visanditega raamat ning prantslaste Miki Hiire ajakirja originaalnumber aastatest 1934-1940. Ise nimetavad nad seda "kollektsionääri-variandiks". Aga see oleks juba veidi liig, sest ka see "tavaline" on juba üks ilusamaid koomiksiraamatuid, mida näinud olen.

Kilplased globaliseeruvad - uus raamat Priit Pärnalt


Aastal 1977 ilmus üks esimesi tõelisi Eesti koomiksiraamatuid, Priit PärnaKilplased”. Pärn oli enne seda töötanud tüübikunstnikuna Rein Raamatu samanimelise animafilmi juures, kunstiraamatute kirjastuse "Kilplased" oligi selle filmi otsene järeltulija. Kuigi koomiksid pole kunagi olnud Pärna lemmikvaldkond, joonistas ta hiljem veel ühe sarnase, mis tegelikult veel legendaarsem – “Tagurpidi” (1980). See jõudis juba ka võõrkeeltesse, olles aastakümneid praktiliselt ainus rahvusvahelisse pilti jõudnud Eesti koomiksialbum. Algselt pehmekaanelisest raamatust tuli 2005 isegi kõvas köites kordustrükk, kuigi originaalid olid (minu teada) kadunud ja trükifailid tuli taastada vanast raamatust.


Seejärel illustreeris Pärn paar trükki Eno Raua “Kilplasi”, mis teatavasti Kreutzwaldi lugude ümberjutustus, mis ise omakorda saksa rahvajuttude kohandus. Neist uusim ja päris uute piltidega versioon tuli kirjastuselt “Tänapäev” 2016. Tolle detailirohkete illustratsioonide näitus oli väljas ka Brüsseli Koomiksifestivalil.

13. detsembril 2019 toimus Rahvusraamatukogu raamatumüügil Priit Pärna autogrammitund.

Ja nüüd siis, detsembris 2019 ilmus uus Kilplaste koomiksiraamat — “Kilplased globaliseeruvad”. Inspireeritud oli see Hispaania kirjastuse soovist lisaks “Tagurpidile” ka “Kilplased” välja anda. See aga eeldas kogu loo uuesti joonistamist, mis aga oleks olnud võrdlemisi mõttetu tegevus – möödunud on siiski 40 aastat ja ei maailm ega autor pole enam endised.


Nii saigi uuest raamatust lugu sellest, kuidas Kilplased tänapäevases globaliseerunud maailmas endale nõukoda ehitavad. Ehk, tegu on esimese kilplasekoomiksi remixiga, sest lugu, formaat ja paljud pildielemendid on juba vanast raamatust tuttavad, kuigi uusversioon on oluliselt detailirohkem.


Muuseas – huvitaval kombel on Brüsselis just samasugune nõukoda – Euroopa Liidu uus, detsembris 2016 avatud peakorter, hüüdnimega "Kosmosemuna", mis kaetud 3750 taaskasutatud aknaraamiga. Life imitates art... :)

24 oktoober 2019

Filmiaasta 2018 - Pahn ja pettumused

Nagu ikka, oli ka 2018 filmide osas üsna kirju. Palju halbu asju jäi mul nägemata, aga pahna ja pettumusi kogunes ikkagi kokku paras hulk. Siin neist mõned.

Pank
Vähe on kodumaal olnud telesündmusi, mille osas ootusi juba eelnevalt nii üles köeti nagu seda "Hansapanga" algusest jutustava ajastu-sarjaga juhtus. Tuttav olustik, No 99 teatri ajutrust, tuntud näitlejad, põnev teema, suured rahad ja öised ratsa-samuraiga võtted Liivalaias - palju kõmu ja uudisnuppe. Ja siis kui asi lõpuks vaatajate ette jõudis... tuli välja, et ajastuseriaal see küll ei olnud, pigem tavaline teatraalne teater, kus segaduses televaataja lohutuseks enamus naisosalisi korraks riidest lahti võeti.
Ühesõnaga - ootuseid köeti ja suunati hoopis vales suunas ja nii jättis kogu enneolematu pooleteise-miljoni megaprojekt suure üldsuse rahulolematusse segadusse. Ega minagi sellest kõikuva stiiliga seriaalist erilises vaimustuses polnud, kuigi takkajärgi tuleb vist tõdeda, et pisut kultussarja-ainest selles siiski on. Eriti nüüd kui juba tead, milline on tervik ja lisaks ka kogu No 99 ka ajaloo osaks saanud.

Ahjaa - sarjas vilksatas miskipärast koomiksiklassik Jack Kirby pilt, seda panga eesrindlaste stendil...

Incredibles 2
14 aastat hilisem järg Brad Birdi animaklassikale jätkab sealt, kust esimene pooleli jäi. Imelisel kombel on aga selles retromaailmas seekord oluliseks saanud just kõiksugu vahepealsetel aastatel meiegi maailma lisandunud ekraani-küllasuse teemad. Kui mõni vana lemmik jätkuosa saab, tuleb selles reeglina pettuda. Nii seegi kord. Minu jaoks oli see kõik väga-väga igav ega pakkunud ka visuaalselt suurt midagi huvitavat. Selle asemel maadlesin kinos vägisi pealetükkiva unega ja tahaks nüüd, takkajärgi, filmi lõpuks korralikult uuesti ja algusest lõpuni üle vaadata. Aga polegi niikaugele jõudnud.

Deadpool 2
Marveli X-Meeste filmide hulgas on nii tõelisi õnnestumisi kui ka paar tüütut kummivenitamist. Legendaarselt halva koomiksikunstniku Rob Liefeldi pliiatsist väljunud tegelaskuju vilksatas korra ühes Wolverine'i filmis, aga muutus siis peategelaseks ning tõi hästi kirjutatud looga superkangelase-filmidesse suure sõõmu värsket õhku. Ryan Reinolds oli muidugi just nagu loodud seda tüüpi kehastama ja ega R-reitinguga film ise löönud ka suurt millegi ees risti ette. Film number kaks lasigi sama joruga edasi, raha selle tegemiseks oli isegi poole rohkem. Teenis ta umbes sama palju kui esimene (see tähendab - palju), kuid minu jaoks oli Deadpool 2 juba võrdlemisi igav ega lisanud esimesele suurt midagi juurde.

Mortal Engines
Steampunki just väga tihti kinos ei näe, kuigi võiks. See film siin on just selline, kusjuures põhineb edukal raamatusarjal, debüütlavastajaks kunagine "Sõrmuse Isanda" storyboardi-kunstnik Christian Rivers. Esmapilgul on see kõik ju visuaalselt päris paljulubav, ikkagi Weta's tehtud ja Peter Jacksoni produtseeritud. Filmil on ka väga tugev jaapanipärane lisamaitse, nii mõnigi lennumasin või tegelane oleks justkui "Last Exile" animesarjast väljunud. Samas aga... kogu idee roomikutel liikuvast Londoni linnast on oma jaburuselt ikka nii tobe, et selle filmi täielik põrumine kinokassades ei tulnud mulle kahjuks üldse üllatusena.

 Under The Silver Lake
Andrew Garfield on näitleja, keda ma aastaid kohtasin ainult vastikutes filmides. See "neo-noir musta huumori konspiratsioonitriller", nagu teda Wikipedia kutsub, pajatab segase ja lohiseva loo Los Angelese väärastunud meediamaailmas oma kadunud kuuma naabrinaist otsivast mehest. Palju sebimist, veidrusi, vanainimestevärki ja muud kaootilist. Oma arust on see film ilmselt meeletult nutikas ja sarkastiline, tegelikult aga arusaamatu ja igav.

Future World
Seda James Franco lavastatud ja näideldud filmi vaadates on korrapealt selge, et tegijatel oli tohtu tung maha saada millegi, mis oleks võimalikult "Mad Max :Fury Roadi" sarnane ja nii kopeeritigi sealt kõik, mida vähegi võtta andis. Loomulikult on tulemuseks täielik jama. Kahjuks peab seegi kord imekspandavalt nentima, et Milla Jovovich ikka oskab omale ****u filme valida, hakka või arvama, et ta teeb seda meelega.

Lady Bird
Greta Gerwigi indiefilm, milles tüütu väikelinna pubekana peaosas Saoirse Ronan, sai igal pool palju kiita, aga oli tegelikult üks paganama ebameeldiv kinoasi. Lugu perekonnast, kus lumehelbe-laps pole ise ka suurem asi inimene ning kus pereema elu ainus eesmärk on kõik oma tütre unistused juba tärkamisel mutta tampida, pakkus lihtsalt avalikult vaatamiseks välja ühe komplekti ebameeldivaid Ameerika inimesi. Ja ei midagi enamat.

Early Man
Aardman on pikalt olnud briti animatsiooni vapiloom ja teinud palju häid filme. Kui kasvõi "Libajänese needus" on siiamaani üks isiklikke lemmikuid, siis kahtlasevõitu jalgpallihuumorit sisaldav ürginimese-film lõi seekord küll palli kõva matsuga väravast mööda. Ehk mõni teine kord läheb jälle paremini.

Happytime Murders
Melissa McCarthy on muidugi hea ja naljakas näitleja. Aga kogu see kamp, kes otsustas nukkudega krimiparoodia ekraanile tuua, oleks pidanud a) esmalt vana head Roger Rabbitit meenutama ja siis b) mõtlema, kas neil ikka jagub mõistust ja taiplikkust, et midagi sarnast korda saata. Kusjuures veel nii, et see ropp nukuteater ka naljakas saaks. Ega ikka ei saanud küll.

27 juuni 2019

Filmiaasta 2018 - Parimad palad

Aeg liigub sedavõrd ruttu, et käes on täiesti viimane aeg filmiaastast 2018 isiklik kokkuvõte teha ja kõige meeldejäävamad filmid ära reastada. Mitmed filmid siin kannavad tegelikult numbrit 2017, aga kuna meie kandis sai neid kinos vaadata just 2018. aastal, on nende koht just siin.

Aasta ise oli muidugi üks paras hullumaja Trumpi, Brexiti ja kõige muuga. Filmimaailmas torkas silma skandaalirohkus ja see, kuidas nii mõnigi film poole pealt lavastajat vahetas. Telest pealt aga ei meenugi midagi erilist. Rauast troon ja robotitega park puhkasid ja ühtegi sama mõjusat sarja ju ei olnud. Viskasin pilgu peale The Guardiani parima 50 telesarja listile... Selgus, et ma pole neist mitte ühtegi näinud! Seega, olen teemas lihtsalt väga ebakompetentne.

Ja nüüd - filmid.


Häid filme oli, nagu ikka, rohkem kui päris tabelisse tahaks panna. Mõned neist:
uisufilm I, Tonya, mõrvafilm Three Billboards Outside Ebbing, Missouri, kalamehefilm The Shape of Water (mille avansina panin juba eelmise aasta tabelisse), punaspioonifilm Red Sparrow, dissidendifilm Dovlatov, seiklemisfilm Tomb Raider, tasumisfilm You Were Never Really Here (mis oleks pidanud asuma mu põhitabelis), lapsehoiufilm Tully, noirifilm Hotel Artemis...

 
...saurusefilm Jurassic etc, lindgrenifilm Unga Asrid, keemiafilm A Star Is Born, marvelifilm Venom, hostelifilm Bad Times At The El Royale, millenniumifilm The Girl In The Spider's Web, potterifilm Fantastic Beasts: The Crimes Of Grindelwald, ikka-veel-nägemata-film Spider-man: Into The Spider Verse, transformerifilm Bumblebee, kalafilm Aquaman, rockifilm Creed II ja veel ühte-teist. 

Coco
Sellest peale kui Disney ise hakkas häid digimultikaid tegema, pole Pixari lood enam nii suured verstapostid kui varem, hulka satub palju väga mõttetut ja ainult raha pärast tehtud kraami. Ka Coco tekitas kahtlusi, sest Guillermo del Toro oli ju just ühe Mehhiko surnutepäeva-multika tootnud. Lisaks liikus mitmeid ebameeldivaid jutte, alates naaberriigi rahvuspüha kaubamärgistamise katsest kuni Mehhiko enda sarnasele animafilmile põhjustatud probleemideni. Siiski - film osutus üheks Pixari parimaks, mis on teemalt hoopis sügavam kui oodata osanuks. Mainima peab ka seda, et väga õnnestunud peaosalisega (Andreas Poom) eestikeelne dublaaž on samuti üks moodsate aegade mõjuvamaid.

The Death of Stalin
Brittide ja Armando Iannucci must komöödia diktaator Stalini surmast ja sellele järgnenud NSVLiidu tippseltskonna peataolekust ja võimuvõitlusest on üks paras farss, Fabien Nury kirjutatud ja Thierry Robini joonistatud prantsuse koomiksialbum on hoopis süngem ja verisem. Filmitegijad on valinud teistsuguse tee, mis meenutab pigem vanu häid telekomöödiaid. Näitlejavalik on äärmiselt muljetavaldav - Buscemi, Tambor, Considine, Palin, tegevuspaigad mõjuvad ka täiesti autentselt. (Stalini eluruumide vaibad välja arvata - neid ta ju ei sallinud, sest summutasid samme.) Kuigi näitlejate sarnasust prototüüpidega pole kohati ollagi, on kogu asi ikkagi hästi kokku pandud ja vaatamist-meenutamist väärt. Seda enam, et film ajas Putini režiimil harja punaseks.


Ready Player One
Steven Spielberg tegi järjekordse ulmefilmi. Seekordne põhineb Ernest Cline'i populaarsel romaanil, mis pajatab tulevikuloo 2045. aastal virtuaalmaailmas OASIS tegutsevast poisist ja selle maailma loonud, aga tolleks hetkeks surnud arvutigeeniuse ülisuure auhinnaga võistlusest. Raamat otse pakatab kaheksakümnendate aastate nostalgiast ja loomulikult on sellesse nostalgiasse ise suure panuse pannud Spielberg just õige mees sellist filmi lavastama. Muidugi on siin lõputu hulk vihjeid kõiksugustele poppkultuuri nähtustele arvutimängudest ja filmidest muusika, rõivaste ja pisikeste olustikudetailideni. See, kui õnnestunud on siin päris- ja viruaalmaailmad, on veidi ka maitseküsimus, aga üldiselt on see film üks suur seiklus, millele päris sarnast ei tulegi nagu ette.

Isle of Dogs
Peale pika nukufilmi vaatamist kinnistub mul kinost lahkudes sageli tunne, et lugusid, mida seesugusel äärmiselt töömahukal moel jutustada vääriks, on tegelikult väga vähe. Ma ei tea, kas Wes Andersoni järjekordne animatsioon just selline on, aga tal on palju fänne ja nende jaoks on see film kahtlemata taevamanna. Mulle tema tüütupoolse lõpuga "Moonrise Kingdom" täitsa istus, aga see Jaapanis toimuv koeralugu oli minu jaoks kinos ka tegelikult igav ja kuidagi tuim asi vaadata. Aga omapära oli siin küllalt ja ilmselt võtan selle filmi veel kunagi ette.

Tuntematon Sotilas / Tundmatu sõdur
Väinö Linna jätkusõja romaan "Tundmatu sõdur" ilmus väliseestlastel juba kolm aastat peale originaali 1957 ja päriselt Eestis 1996. Soomes äärmiselt edukas ja mitmeti rahvustunnet defineeriv raamat oli toonaste olude survel tegelikult tsenseeritud, alles aastal 2000 tuli välja selle algne versioon, nimeks seekord "Sõjaromaan" (Eestis 2006). Kolm erinevat põlvkonda on sellest oma filmiversiooni teinud - 1955, 1985 ja 2017. Uusima lavastas Aku Louhimies ja nagu varasemad, on seegi hulga tuntud näitlejatega oma aja peegeldus. Uuemal raamatul põhinev film on igati tasemel ja korduva vaatamise mõttes tegelikult päris raske asi. Samas, korduvalt vaadata võiks, sest meie kinodes olnud 2h 15min rahvusvahelise versiooni kõrval on olemas ka kodumaine kolmetunnine film ning isegi viieosaline telesari, millel pikkust kokku tervelt 270 minutit. Mõlemad viimatimainitud on koos lisadega ka Blu-rayl olemas.

Solo: A Star Wars Story
Sellest peale kui Disney George Lucase Tähesõdade saaga ära ostis, on uusi filme ja telesarju hakanud tulema nagu küllusesarvest. Han Solo noorpõlvest pajatav seikluslugu aga ei olnudki kinokassades nii edukas kui oodati. See mõjus kainestavalt, mispeale otsustati uute tükkidega pisut tagasi tõmmata. Alden Ehrenreich ei ole muidugi kaugeltki Harrison Ford, ka kiskusid ju võtted vahepeal niivõrd kiiva, et lavastajatoolile kutsuti asja päästma Ron Howard, kuid tervikuna on see tegelikult päris korralik seiklus vanas tutavas maailmas. Natuke karusem küll kui need tavalised tähesõjalood.

Leto / Suvi
Leto on peaaegu mustvalge film, mis pajatab kaheksakümnendate alguse Peterb... Leningradi muusika-skenest. Pealiskaudselt võiks öelda, et see on lugu Viktor Tsoi ja tema bändi Kino esimestest sammudest, aga tegelikult on Tsoi siin pigem kõrvalosa ja sündmuste katalüsaator. (Seda enam, et Korea näitleja Teo Yoo jääb päris Tsoi karismast siiski valgusaastate kaugusele.) Ta on kõigest üks osa rockivast kolmnurgast, mille teises nurgas on toonase grupi Zoopark liider Mike Naumenko (Roma Zver) ja kolmandas tolle naine Natalja (Irina Staršenbaum). Kirill Serebrennikovi film põhinebki suuresti viimatimainitu raamatul, aga pole sellele vaatamata päris tõsieludraama. Pigem on see kummaliste muusikaliste ajarännu elementidega poeetiline ja unenäoline vaateaken maailma, mida enam ammu olemas ei ole. Üks kuulus prototüüp arvab sellest filmist väga halvasti ja üks Kino põhiliige on siin sarnasega asendatud, aga sellele vaatamata on see üks tõeliselt hea muusikafilm. Mingi nipiga on siin tabatud asja hinge ja see on vahel hoopis tähtsam kui faktitäpsus.

BlacKkKlansman
Alati rassiliselt laetud lavastaja Spike Lee tõsielul põhinev ajastufilm pajatab loo Colorado Springsi tumedanahalisest politseinikust (John David Washington), kes suudab telefoni kaudu valge mehena mõjudes Ku Klux Klani liikmeks saada. Selleks kasutab ta "kehana" juudist kolleegi (Adam Driver) ja petab ära ka suure klannipealiku (Topher Grace). Palju musta huumorit. Mulle isiklikult pakkus tegelikult suurima elamuse põhjanaabrite "Matti" Jasper Pääkkönen, kelle rassistist redneck oli kuramuse veenev.

Crazy Rich Asians
Romantilisi komöödiaid eriti tihti minu aasta tabelitesse ei satu, nad kipuvad olema üsna üheülbalised korduvkasutuseta ekraanitooted. Siin on aga tabatud midagi omapärast - kuigi film on ingliskeelne, on kogu filmi tegelaskond pärit Aasia rahvaste seast. Hiina juurtega New Yorgi nohiklik naisprofessor sõidab oma Inglismaal haritud boyfriendiga Singapuri tolle sõbra pulma, teadmata, et tegu on väga rikka suguvõsa pärijaga. Järgneb muidugi hulk sekeldusi, mis pole just üleliia originaalsed, aga Aasia vaatenurk annab kõigele sellele omapärase erimaitse. Ajal, mil brittide sarnased filmid on ammu üsna konstrueerituks muutunud, mõjub see romm-kommm üsna värskendavalt.

Bohemian Rhapsody
Kuigi faktidega käib see The Queeni muusikast küllastunud film väga vabalt ringi, saab häkkerisarjast tuttav Rami Malek kuulsa laulumehena päris hästi hakkama. Film on teeninud virnade viisi nii feimi, sulli kui kõiksugu auhindu, ja eks ole sellesse tõepoolest keeruline halvasti suhtuda. Samas, mulle tegelikult ei meeldi filmide katsed ajalugu ümber kirjutada, selles osas siia ikkagi tugevad miinuspunktid. Kui võrrelda Mercury filmi häbisse jäänud Bryan Singeri asemel selle lõpetanud Dexter Fletcheri järgmise, Elton Johni filmiga, siis on too oma fantaasiates kuidagi ausam. Kuigi, emotsioone pakkus Rhapsody siiski rohkem.

Eia jõulud Tondikakul
Eesti filmil täitus 100 aastat ja selle puhul rahastati mitut tavapärasest paremat filmi. Lastest ja loodusest rääkiva filmi lääge ja kohmakas eelreklaam tekitas tõsiseid eelavamusi, kinos selgus aga, et tegu on ühe tõeliselt südamliku ja sisuka lastefilmiga. Rääkis see ju tegelikult päris tõsistest asjadest, aga suutis seda teha arukalt ja nii, et meie Eesti nägi lumevabast Tallinnast härmatises metsataludeni välja nagu tõeline unelmate maa. Lastefilmidel on väga lihtne farsiks muutuda, eriti kui mängus on järjekordne kurikael, aga siin on kõik tegelased tegelikult üllatavalt mitmetahulised, isegi Juhan Ulfsaki metsaärikas. Polegi nii mõistlikku ja ilusat lastefilmi kaua aega näinud.

Overlord
Teine Maailmasõda. Enne D-Day dessanti visatakse grupp USA sõdureid Prantsusmaale, et nad teeksid kahjutuks kohalikku lossi rajatud raadiotorni. Muidugi ei lähe kõik nii libedalt nagu plaanis ja tagatipuks selgub, et lossis toimub peale raadosaatmise veel hirmsaid inimkatseid, mille eesmärgiks on valmistada Kolmandale Reichile zombielaadseid supersõdureid... Päris huvitav film, mis alguses ei anna üldse märku, et žanr saab olema midagi hoopis muud kui tavapärane sõjadraama. Teema on tõeline pulp aga seesugune tõsisem lähenemine annab siinkohal üsna meeldejääva tulemuse. Produtsent muuseas ei keegi muu kui J.J. Abrams.

Seltsimees laps
Kui minu käest küsida, on Leelo Tungla elulooraamatute triloogial põhinev Moonika Siimetsa film iseseisva Eesti parim. Sisu on ju teada - aasta on 1950 ja Eestis ehitatakse hoolega nõukogude riiki, püüdes muutunud oludes eluga kuidagimoodi edasi minna ja samas stalinliku terrori hirmus oma tõelisi mõtteid varjata.
Eks eriti keeruline oli tollal lastega ja väike Leelo (Helena Maria Reisner) oli just üks selline laps, kes võis suurte inimeste tegemistest omamoodi aru saada ja valel ajal - vales kohas midagi ohtlikku välja partsatada. Kui nüüd koolijuhist ema kodanliku natsionalistina esmalt arreteeritakse ning siis Siberisse saadetakse, püüab isa Feliks (Tambet Tuisk), keda ennast ei kaitse alati ka sõjaveterani staatus, kurja reaalsust lapse eest varjata. Nii peabki Leelo just oma kehva käitumist ema kadumise süüdlaseks ja loodab, et tubli laps olles tuleb ta kiirelt koju tagasi...
Sellest ajastust on palju filme tehtud, aga selliseid, kus toimuvat läbi väikese lapse silmade jälgitakse, ilmselt palju pole. Siin on ka mitte ainult elustatud ajaloovisuaalia, vaid ka väga korralik lugu, milles kuidagi eriti täpselt doseeritud nii huumorit, kõhedust kui põhjamaiselt mõõdukat paatost, andes kokku filmi, millele tõepoolest pole suurt midagi ette heita. [Kui, siis äkki oleks võinud proovida filmi lõpustseenidesse otsida sama nägu, kuid mõned aastad vanema tüdruku?... Vaataja oleks nii ehk ema positsiooni viidud, kes kohtas ju praktiliselt võõrast last.]  Usutavasti annab seesugune hästi tabatud olustikuga film ka paljudele muu maailma inimestele võimaluse koos Leeloga seda imelikku aega avastada ja aru saada. Ise arvangi, et just see film koos Priit Pärna animafilmiga "Eine murul" annavad selle minevikku kadunud absurdiriigi olemust kõige paremini edasi.