22 juuli 2014

Patti Smith Tallinnas


Legendaarne Patti Smith käis Tallinnas. Kontserdile ma kahjuks ei jõudnud, aga vähemalt külastasin pärastlõunast kohtumist raamatupoes. Üldiselt, mulle tundub, et fotoga on tema olemust ikka väga raske kinni püüda, tegemist on väga karismaatilise ja sümpaatse ikooniga.

08 juuli 2014

24 juuni 2014

Raamatud Milanost


Milano on mõnepäevase tutvuse põhjal kummaline linn. Toidupoode on väga vähe, ühistranspordi - metroo/bussi/trammi - voldikuid ei ole vist üldse olemas. Raamatupoed on võrreldes Londoni-Pariisiga ikka väga kehvapoolsed, isegi Hoepli, mida reklaamitakse kui Itaalia suurimat, ei tundunud oma väikeste korrustega mahukam kui Tallinna RR ja Apollo kokku. Kui sedagi, igatahes lasteraamatute osakond oli väga väike.

Koomiksipoed on ka nagu paralleeluniversumist, sest neis on peaaegu kõik olemas - nii itaalia enda Dylan Dog-tüüpi pulp ja soomlaste arusaamatu lemmik Tex Willer, tuttava välimusega Fantagraphicsi Barksid ja Peanutsid, prantsuse ja USA altrnatiivkoomiks, Bone, (Before) Watchmen, Marveli vihikud, mangad ja Ghibli artbookid, olemas oli isegi nädal varem Prantsusmaal ilmunud Cyril Pedrosa sketchbook. Aga kõik see on itaalia keeles. Ehk teiste sõnadega - praktiliselt kõik tõlgitakse itaalia keelde ja huvi importraamatute vastu on praktiliselt olematu.

Osta polnudki suurt midagi, sest ka kohalike meistrite ülevaateraamatuid just väga palju ei näinud. Nii ostsingi ainult ühe pisikese Anna Merli koomiksi ja kolm Sergio Toppi geograafiapõhist kogumikku. Need on mahukad aga odavad ja tuleb tõdeda, et köitekvaliteet on ka ikka üsna juhuslik. Üks neist oli täielik praak (kiletatud, aga räpane ja lisaks kaaned tagurpidi külge kleebitud), nii et käisime seda isegi vahetamas. Ja ega korralikumas kiles asenduseksemplar ka nüüd perfektne ei satunud, selle üks kaanelakk on poolenisti lahti lõigatud.

Aga, variante väga pole, sest Toppi raamatuid on inglise keeles ilmunud ülivähe (üks on küll just ilmumas) ja alla kümne euro eest üle 200 lehekülje Toppi pilte ja koomikseid on tegelikult ikkagi päris hästi saadud.

15 juuni 2014

Raamatud ja CD-d Londonist


Neli CD-d Rough Trade East'ist, üks neist signeeritud peale pooletunnist pärastlõunakontserti...


kaks plaati poest nimega FOPP...


paar ex librisega tellitud raamatut Gosh! Comicsist...


...ja päris mitu raamatut ELCAF 2014-lt. Tõsi, neli neist oli kodust signeerimiseks kaasas ja veel ühe ostsin Pariisist ettenägelikult juurde. D&Q Tom Gauldi pildiga tote-kott lisandus lihtsalt raamatuostule.

Signeerijaid - Luke Pearson, Tom Gauld, Seth, Chris Ware, WJC ja mitmed teised. ERITI tõstan esile Nobrow kirjastatud lõõtsraamatut "Merel juhtub hulle asju", mille joonistajaks Kellie Strøm ja mis on tehnilises mõttes üks äraütlemata cool objekt. ngau ka signatuuri juurde joonistatud vaalaskala.

Samas, ega päris kõik festivaliostud polegi signeeritud, 3 Rootsi Peow! Stuudio raamatut täpsemalt, sest neid autoreid lihtsalt polnud kohal. (Raamatud on rasked ja neid on väga tüütu lennukile tarida, seetõttu jätsin nii mõnegi huvitava asja ostmata.) Samas ei jäänud pildile Chris Ware'i kujundatud poster ja WJC Tank Girli plakat, mõlemad signeeritud.

Festivalist kunagi pikemalt.

08 juuni 2014

Raamatud Pariisist



05 juuni 2014

Another Abe



Small preview of my new take of sculpting Mignola's Abe Sapien... I will finish, bake and attach the head before continuing with the body. It's still pretty much start, but the pose of re-used armature is better than on my earlier attempts.

04 juuni 2014

Mary Blair


Mary Blair (1911-1978) on üks kõigi aegade mõjukamaid animatsiooniga seotud illustraatoreid ja üks väheseid naisi, kellel oli väga oluline roll Walt Disney meediaimpeeriumi visuaalse külje kujunemisel. Ta töötas seal stuudios päris pikalt, osales mitme täispika filmi loomises ja kujundas ka olulisi atraktsioone nii Disneylandis kui 1964. aasta maailmanäitusel. Blairi värviküllaselt geomeetriline stiil on väga isikupärane ja saanud paljude järgnevate kunstnike inspireerijaks.

Raamatuid temast ja tema piltidega polegi aga just väga lihtne leida. Jaapanis toimunud näituse kataloog on kallis ja John Canemakeri kunagine biograafia out of print. Nüüd aga on neid üsna lühikese aja jooksul tulnud isegi mitu.

Kõigepealt ilmus Blairi piltidega Little Golden Books - raamatukeste kogumik, mis formaadilt originaalidest suurem ja seega pildihuvilise jaoks isegi parem kui originaalid. Siis tuli ülevaateraamat Disney multikatel põhinevatest sama sarja raamatutest, kus muidugi ka Blairi asjad sees. Viimatimainitud raamatus on palju pilte, mis skännitud otse imekombel säilunud originaalidelt - nimelt leiti need kirjastusest maha jäänud kastidest. Jah, ka mujal kui Eestis ei osatud illustratsioonide väärtust omal ajal üldse hinnata.

Maikuus 2014 ilmus aga koguni kaks raamatut, põhjuseks Disney peremuuseumis toimunud suur Mary Blairi ülevaatenäitus. Üks neist on eelmainitud Canemakeri ohtralt illustreeritud biograafia kordustrükk, mis sisult täiendatud ja ilmselt parema trükikvaliteediga kui kergelt kritiseeritud originaal. Teine raamat on paksem, selles on rõhk leheküljesuurustel piltidel ja sisu otseselt näitusega seotud. Ka selle tekst on Canemakerilt. Osa pildimaterjalist kahes raamatus muidugi kordub, kuid on ka erinevusi - õhemas näiteks näeb Blairi joonistatud sigaretireklaame.

Neli raamatut seega, nüüdsest pole Mary Blairi fännidel ilmselt enam põhjust nuriseda. Muidugi, mõne aasta pärast on pea kõik need raamatud jälle out of print.

31 mai 2014

Edgar Valterit lehitsedes



Tegin Edgar Valteri uuest kogumikust "Lasteraamatute illustratsioonid 1948 - 2005" väikese lehitsusvideo.

Tegemist on päris-päris hea raamatuga, kus küll kõik pildid pole originaalidelt skännitud - neid lihtsalt ei ole enam alles, tõenäoliselt visati nad toimetustes lihtsalt minema. Esitlusel rääkiski Leelo Tungal, kuidas ta ühe oma loo pildid sisuliselt prügihunnikust päästis, ega julenud seda Etsile öelda... Kvaliteet mõne üksiku erandiga päris sellele vaatamata päris hea, koostajad on tõeliselt südamega oma tööd teinud.

Tuntumate ja korduvalt ümber ja üle joonistatud raamatute juurde on pilte on püütud leida nii eri aastate trükkidest kui isegi ajakirjadest, kus antud loo katked esmakordselt ilmusid. Sipsikust näiteks on illustratsioone läbi üsna mitme aastakümne. Lisaks on siin piltide kõrval ka lugude sisukokkuvõtted, hulgaliselt mälestuskilde kolleegidelt ning lõpus ka Valteri illustreeritud raamatute päris põhjalik nimekiri.

Edgar Valter oli hämmastavalt mitmekülgne kunstnik, Vähe sellest, ta oli oma stilistikaga ka täiesti ajakohane ja kannatab igati välja võrdluse ka nende tuultega, mis puhusid samal ajal kusagil kaugel raudeesriide taga. Häbeneda pole mitte midagi, see raamat peaks küll huvi pakkuma illustratsioonihuvilistele üle maailma.

14 mai 2014

Edgar Valteri pildiraamat 1948 - 2005


12. mail esitleti Eesti Lastekirjanduse Keskuses uuenduskuuri läbi teinud Edgar Valteri galeriid ja äsjailmunud massiivset pildiraamatut "Edgar Valter. Lasteraamatute illustratsioonid 1948 - 2005".






04 mai 2014

Hellboy 20 esimest aastat

"Vastikult skulpturaalsed pildid. Minge p****e."

Selline oli mu reaktsoon kui seda Hellboy 20ndat sünnipäeva tähistavat raamatut laupäevasel pärastlõunal lebotades lugesin ja lehitsesin. Mitte, et see oleks mingi eriline avastus - Mike Mignola joonistused ON nagu skulptuurid ja see võib lapsest peale plastiliiniga mänginud inimesele omamoodi kinnismõtteks kujuneda.

Ja ma pole ainus. Peter de Sève kirjutab oma eessõnas:

"There's an increasingly sculptural quality to Mike's work as the years go by. The more detail Mignola casts aside, the more his drawings take on a craggy volume, as if all the elements, including Hellboy's pitted face, are carved in stone. In fact, most Hellboy drawings practically beg to be brought into the third dimension. They are composed like solid hunks of granite that fit together in such a chunky, pleasing way that they make you want to turn the forms around and admire them from every angle."


Esimese Hellboy koomiksivihiku ilmumisest sai märtsis 2014 mööda 20 aastat. Algus oli küll juba veidi varem, San Diego festivali bukleti jaoks joonistatud groteskses sarvilises tegelaskujus, kelle rihmapandlale mahtus täpselt absurdne nimi "Hellboy". Ja ilmselt veelgi varasemas ajas, stiililiselt Coppola "Dracula" filmi adaptsioonis ning, nagu koomiksiarheoloogid on avastanud, tegelaskujuna ühe itaalia fänziini tarvis tehtud halli kolliga kaanepildis.

Minu esimene Hellboy raamat oli "Wake the Devil" kogumik. See pidi olema üsna kohe peale ilmumist - raamat tuli välja mais 1997. Sain sellest tegelasest ja Mignolast teada koomiksiteemalisest mailing listist, mida läbi katkeva analoogse telefoniliini ja moodemi e-mailina lugeda püüdsin. Interneti imelised algusajad... :) Amazon see ostukoht polnud, ilmselt hoopis juba toona netis tegutsenud USA koomiksipood, kust tänaseni oma koomiksid saan.

Aga nüüd uuest raamatust. See pole jätkuosa kunagisele "The Art of Hellboy" raamatule, formaat juba on erinev, sisu ka. See siin annab ülevaate Mignola stiili kujunemisest läbi Hellboy aastate ja selle käigus sündinud parimatest piltidest autori enda valikul. Siin on hulgaliselt kaasi, mõned prindid-posterid ning isegi järgnevaid koomiksilehekülgi. Rõhk on siiski viimase kümne aasta loomingul, sest varasem on esimeses raamatus juba piisavalt põhjalikult olemas. Mõnest pildist on siin ka variandivisandid või siis pliiatsilehekülg kõrvuti värvilise lõppvariandiga. Tegu ongi kommentaarivaba pildiraamatuga, kus ainsaks selgituseks lõpus olev piltide päritolu-loetelu.

Arvestades selle kõvaköitelise raamatu üllatavalt madalat kaanehinda, on see päris hea vahend Mike Mignola stiiliga tutvumiseks. Päris uut tuli mulle siin küll üsna vähe ette, aga eks ma olen ka tema tegemistega keskmisest rohkem kursis. Nii neile, kelle jaoks Mignola on üks kõigi aegade parimaid koomiksiloojaid kui ka neile, kelle jaoks Hellboy on pigem hoopis filmitegelane, peaks see raamat küll üsna huvitav olema.

PS: raamatu kaanepilt ilmus 2011. aasta suvel 334mm x 433 mm prindina, mille signeerisid nii Mignola kui kolorist Dave Stewart. Ilmus see 150-ses tiraažis, millest minul on #3/150.

09 aprill 2014

15 eriti head pildiraamatut

15 great and massive books about comic book masters.

Maailmas ilmub palju raamatuid ja nende seas on hulgaliselt üsna häid. Tegelikult tundub, et hetkel ongi vähemalt koomiksihuviliste jaoks käes täielik kuldaeg - vanade klassikute kvaliteetseid ja taastatud pildiga kogumikke tuleb suisa tohutus koguses aina juurde. Kõige sellega on raske isegi kursis püsida.

Ka kunstnike pildi- ja elulooraamatuid ilmub palju. Need on aga oma tasemelt juba üsna erinevad, nagu on erinevad ka autorid, kellest juttu. Siin tuleb juba lugeja isiklik maitse mängu, aga siiski on ka raamatuid, mis lihtsalt ongi teistest sisukamad. Mõned sellised, mis koomiksimeistritest pajatavad ja mis minu arvates omasuguste seas parimad, panengi nüüd siin allpool kirja. Kõik nad on isiklikult ostetud ja läbi testitud. :)


Berni Wrightson (1948) on ameerika koomiksikunstnik, kes on eelkõige tuntud oma Frankensteini illustratsioonideks tehtud ülidetailsete sulejoonistustega. Ühtlasi on ta ka üks stiilsemaid USA horrorkoomiksi klassikuid, kandes paar aastakümmet hiljem edasi EC legendaarsete lugude hõngu, seda näiteks klassikalises sarjas Swamp Thing. Antud raamatus, mis originaalis ilmus juba 1978, on "kõigest" tema kunstnikutöö esimese aastakümne kokkuvõte, kuid see kokkuvõte on selline, millist enamus kunstnikke ei saa ka kordi kauem kestva karjääriga kokku.


Claire Wendling (1967) ei ole just produktiivne koomiksitegija, pigem vastupidi. drawers 2.0 on tema veidi varasema artbooki täiendatud kordustrükk. Sama trikki on ta tegelikult paar korda teinud - andnud varasemast raamatust välja uue variandi, milles osa pilte uuesti ja paremini üle joonistatud.


Daniel Clowes (1961) joonistas 1989-2004 ajakirja-kujulist antoloogiasarja Eightball, milles vist iga viimne kui sõna oli käsitsi kirjutatud ja milles ilmunud sarjadest on vast tuntuim filmiks tehtud Ghost World. Clowesi loomingu taustast on tulnud viimastel aastatel üsna mitu ülevaateraamatut, aga see on neist suurim.


René Hausman (1936) on belgia kunstnik, kelle loomingu seas on nii koomikseid, muinasjutupilte kui isegi postmarke. See raamat on otsast otsani tema pilte täis, teksti nagu polekski (kuigi on, ja piisavalt), mis teeb sellest prantsuse keele oskuseta inimese jaoks veel eriti hea.


Mike Mignola (1960) oleks väärt ka mitmekülgsemat raamatut, see siin on aastal 2003 ilmunud ülevaade tema Hellboy seriaalist. Tegelaskuju 20. juubeli puhul, märtsis 2014 tuli ka uus samalaadne raamat, aga see siin on siiski oluliselt suurem ja sisukam. Sisaldab see enamust tolleks ajaks trükitud kaantest ja plakatitest, lisaks muidugi hulgaliselt kommentaare ja visandeid. Täpselt samas kujunduses Library Edition kogumikena ilmus hiljem ka kogu Hellboy seriaal ise.


Cromwell (1959) on prantsuse kunstnik, kelle uuematest töödest on vast tuntuim tema Viimase mohikaanlase adaptsioon, mille kõik kaadrid on tegelikult omaette õlimaalid. Siin raamatus on nii neid, tema Anita Bomba pilte kui isegi metallist skulptuure.


Walt Kelly (1913 - 1973) töötas pikalt Disneys ja joonistas seal nii klassikalisi filme kui ka koomikseid. Tema peatööks sai aga sõjajärgne seriaal Pogo, milles nimitegelasest opossum ühes teiste elukatega kusagil Florida soos elas ja oma asju ajas. Tehniliselt ülimalt meisterlikus lehesarjas oli hulgaliselt äratuntavaid prototüüpe ja toonase päevapoliitika satiirilist kommentaari. See teeb koomiksist arusaamise nüüd ja siinkandis keeruliseks, aga lugu toimib tegelikult ka lihtsalt loomaloona. Siin raamatus on Kelly kõiksugustest originaalidest väga head reprod, millel tema fantastilist pintslijoont täiega nautida saab.


Grzegorz Rosiński (1941) alustas oma kirevat kunstnikuelu Poolas. 1976. aastal sai ta stipi Belgiasse, kus kohtus Jean Van Hammega, koos loodi viikinglik fantaasiasari Thorgal. Töötas ja elas ta aga endiselt sotsialistlikus Poolas. Kui 1981. aastal kuulutati välja sõjaseisukord, kolis ta lõplikult Belgiasse ja jätkas seal oma edukat koomiksikarjääri. Selles monograafias on tema mitmekülgsest karjäärist päris põhalik ja mitmekülgne ülevaade.


Milton Caniff (1907 - 1988) on üks USA koomiksi suuri meistreid ja alusepanijaid - tema Terry and the Pirates ja Steve Canyon on sarjad, milleta on sealset koomiksiajalugu võimatu ette kujutada. See massiivne visuaalne elulooraamat siin on üks parimaid, mida ma üldse näinud olen ja võiks küll igal koomiksihuvilisel olemas olla. Kui ta ka ise vähegi joonistab, siis seda enam.


Hugo Pratt (1927 -1995) oli Corto Maltese looja, rahvuselt itaallane, kuid väga kireva elulooga mees. Tema Soolase mere ballaadi loetakse sageli esimeseks koomiksiromaaniks, kuigi tegu ikkagi algselt ribadena ilmunud järjeloona. 2011. aastal Pariisis toimunud näitusega seotud suur kataloog (on ka õhem olemas) sisaldab lisaks eluloole sadu suuri akvarellpilte, ka on tekst siin kolmes keeles.


Jack Kirby (1917 - 1994) on üks neist, kes panid aluse ameerika superkangelase-kesksele koomiksikultuurile. Kuigi ta ei olnud päris esimene, oli ta siiski juba aastal 1940 koos Joe Simoniga Captain America looja. Hiljem, ja juba Marvelis, tuli tema pliiatsist ja Stan Lee mõtteist nii Fantastic Four kui Hulk ja X-Men. Kirby tõi koomiksilehekülgedesse ülima dünaamika, ta on nerdide jaoks kuningas ja isegi siis kui trikoomutandid tegelikult ei huvita, paneb see sümpaatne raamat temast lugu pidama.


Osamu Tezuka (1928 - 1989) on mees, kes paljuski ainuisikuliselt vastutab tänapäeva Jaapani anime- ja mangakultuuri olemasolu ja välisilme eest - just tema leiutas lääne multikatest inspireerutuna "suurte silmade" stiili. Iseloomulikke paksu raamiga prille ja musta baretti kandev alati muhe Tezuka suri juba kuuekümneselt, aga jõudis selleks ajaks toota-kirjutada-joonistada tohutu hulga multikaid ja koomikseid. Mangasarjade lehekülgede arv ületavat 150 000... Imekspandav, aga selle kõige tase on kõrge ja seal seas on hulgaliselt klassikuid, nagu Astro Boy, Black Jack, Princess Knight, Kimba, Buddha, Phoenix... Selle punase raamatu vahel on muuseas ka DVD, millel filmike tüüpilisest Tezuka tööpäevast. Raamat ise oli mingil ajal Amazonis saadaval vaid viie dollariga...


Tim Sale (1956) on retroliku joonega USA koomiksikunstnik, kelle kõige tuntum töö on vast Batman: The Long Halloween. TV-s kasutas tema joonistusi seriaal "Heroes". Sale'i stiilis on suur rõhk mustal ja valgel, joonel-valgusel-varjul, mis pole ka ime, sest tegelikult on ta värvipime.


Robert Crumb (1943) on undergroundkoomiksi klassik, kes elab viimased ajad hoopis Prantsusmaal. Seal toimus ka tema suur ülevaatenäitus, mille puhul ilmus ka põhjalik ja mahukas raamat. Ka ingliskeelne tekst on siin olemas, loomulikult näevad ka illustratsioonid välja nagu vaataks originaaljoonistusi, mitte trükitoodet. Muuseas, veidra kompaga ümbrispaber on tegelikult lahtivolditav poster.


Wallace "Wally" Wood (1927 - 1981) on üks neid legende, kes peale Teist Maailmasõda USA kirjastuse EC kogumikes horrorit, krimit ja ulmet joonistasid.Teda loetakse joonistusoskuselt üheks suurimaks ameerika koomiksimeistriks ja tema lehekülgi vaadates on sellega raske mitte nõustuda. Hispaanias toimunud harukordselt põhjaliku näituse raamatust ilmus mõni aasta hiljem ka USA versioon.

06 aprill 2014

Talvel Pariisis


Ma polegi varem talvel Pariisis käinud. Jaanuari lõpp - veebruari algus 2014, ühildatuna Angoulême'i festivali külastusega, oli esmakordne. Muidugi, meie mõistes mingit talve seal tegelikult polnudki - ilma mõttes tundub oktoober otse aprilliks üle minevat.


Raekoja ees oli liuväli ja tähistati ka Hiina uut aastat...


Panthéon oli tellingutes...


Ajaloolisel keskturul ja nüüdses põlatud kaubanduskeskuses Les Halles käisid endiselt ümberehitustööd...


Uues poppkultuurimuuseumis Art Ludique oli avatud suur Pixari näitus.


Suveniiriletid olid seal kidurad, aga näitus ise oli hea - väljas oli hulgaliselt kaadritaguseid pilte ja skulptuure ehk seda kraami, mida muidu näeb filmide "art of"-raamatutes. Nende seas oli nii mõnegi tippkunstniku originaale. Lisaks veel spetsiaalne läbi filmide ja piltide liikuv veerandtunnine ülilaiekraanfilm ja Ghibli muuseumist inspireeritud 3D zoetrope.


Bastille'i väljakul müüdi jäätist. Miks just talvel? Huvitav, kas turutelgid on sealt nüüd lõplikult kadunud...


Kirik oli selline nagu alati.

* * *


Just sel ajal oli Chaillot' Palees avatud näitus "1925 - kui art deco hämmastas maailma". Art deco on kõige šefim kunstivool üldse, loomulikult käisin seda vaatamas. Väidetavalt oli tegu selle kunstivoolu esimese sedavõrd suure retrospektiivga Pariisis. Pealkiri viitab toona sealsamas linnas toimunud suurele maailmanäitusele, üritusele, kus art deco oma tippvormi jõudis.


1100 ruutmeetril oli väljas kõike, raamatutest ja fotodest alates mööbli, keraamika, skulptuuri, maja- ja laevamakettideni. Seintel olid kolmes keeles informatiivsed selgitused, põhjaliku kohapealse lugemise asemel pildistasin need endale hilisemaks üles.



Kõrvalsaalides näidati art deco pärleid erinevates maalmalinnades, sealhulgas oli näiteks ühe luksuslaeva interjööri tutvustus ja Rio de Janeiro kuulsa Jeesuse kuju makett.


Üks huvitavamaid vitriine minu jaoks sisaldas ligi viiskümmend miniskulptuuri, mis toona autode kapotil radiaatorikorke kaunistasid. Inspiratsiooniks oli olnud nii naised, indiaanlased, aga ka näiteks lennuk, tennisemängija ja isegi mõned tuntud filmitegelased.