03 jaanuar 2017

Filmiaasta 2016 - Parimad palad

2016 oli tõepoolest üks imelik ja šokeeriv aasta. Samas, filmide osas oli ta pigem kuidagi taltsas ja tasane — tõeliselt säravaid asju oli ju tegelikult üsna vähe. Sama ka animafilmidega — ameeriklastel tuli neid välja päris suur hulk, aga meelde jäi vaid mõni üksik. Nii mõnigi hea Euroopa pikk multifilm on mul aga veel lihtsalt nägemata…

Tegelikult tundubki, et tõeliselt põnev elu keerleb hoopistükis telesarjades. “Tele” on isegi juba veidi vale mõiste, sest Netflixi ja Amazoni sorti tootjad on oma olemuselt juba pigem Internet kui televisioon. Lisaks vaheldusrikkale sisule on uued tegijad muutunud ka viisi, kuidas seriaale tarbitakse — ühekorraga publiku ette paisatud hooajad on loonud täiesti uue tava, nn. “binge”-vaatamise. Ise me pole küll kunagi suutnud üle kolme seeria korraga ette võtta.


Telesarjades jätkasidki hoogsalt mitmed vanad lemmikud. “The Game of Thrones” oli endiselt valitseja, jõudes nüüd juba põhjalikult raamatutest ette ja pakkudes hulgaliselt emotsioone nii lahingute, roheliste plahvatuste kui šokeerivate surmadena.
Hold the door!…

Endise hooga jätkus “Orphan Black”, “Poldark” oli mõõdukalt seebine ajalooline meelelahutus, “The Durrells” näiteks väga korralik filmiversioon vanast heast raamatust. John Oliver ja Graham Norton olid endiselt ületamatud saatejuhid. Aasta lõpp aga kuulus HBO uuele ulmesarjale “Westworld”. Metsiku Lääne teemapargis toimuv sari kujunes ootamatultki sisukaks ja andis nii mõnigi kord ainet takkajärgi targutusteks.


Aga aasta telesari number ÜKS on siiski suvine superüllataja “Stranger Things”. Ma vist pole kunagi näinud ühe uue meedianähtuse nii kiiret ja laialdast kultus-staatusse tõusmist, sest selle retroseriaali muusika, noored näitlejad ja kõik muu täitsid juba mõne nädalaga suure tüki Internetist. Mitteametlike T-särkide valik on samuti enneolematu.


Huvitaval kombel pole mul seekord Eesti filmidest suurt midagi meenutada. Nägingi vist ainult kahte — “Perekonnavaled” ja “Päevad, mis ajasid segadusse”. Esimene käis ju kah, aga teine pole üldse minu teema, sest üheksakümnendad olid hoopis briti indie kuldaeg ja kogu "Teise Eesti" rullnokkade päkapikudisko läks minust suure kaarega mööda. Võõrad mured, ühesõnaga. Linastus veel hulk kodumaiseid filme — “Ema”, “Polaarpoiss”, “Luuraja ja luuletaja”, “Teesklejad” ja muidugi rekordeid purustanud tõlkefilm “Klassikokkutulek”, aga need jäid mul kõik vaatamata. Ma ei tea, kas see ongi eriline kaotus.

Muu maailma filme, mille vaatamist ma ei kahetse, leidus siiski parasjagu. Mõned neist:

The Hateful Eight — Tarantino verine westernietendus;
Carol — kaks naist kohtuvad;
Trumbo —Hollywoodi kommunistide raske elu;
The Big Short — kinnisvaramulli koomiline lõhkemine;
Brooklyn — iirlanna läheb Ameerikasse;
Hail, Caesar! — kuldaegne Hollywood, kus detailid on paremad kui tervik;
Spotlight — ajakirjanikud uurivad katoliku kiriku pedofiile;
A Bigger Splash — rockstaar ja vanad sõbrad puhkavad Itaalia saarekesel;
Eddie the Eagle — Kingsman Taron Egerton on Matti Nykäneni kolleeg;
Hardcore Henryfirst person shooter keset Moskvat;
Jungle Book — veenvate digiloomadega Mowgli multika uusversioon;
En man som heter Ove — Rootsi raudteepensionäri elulugu;
The Neon Demon — visuaalne veenmiskatse moemaailma pinnapealsuses;
Suicide Squad — DC hullud koomiksikangelased lastakse lahti;
The Shallows — surfitibi satub merehätta;
The Secret Life of Pets — animeeritud lemmikloomad;
Florence Foster Jenkins — vanatädi tahab väga-väga laulda;
The Girl with All the Gifts — zombie-epideemia ja lapsed;
The Light Between Oceans — majakasaare vanamoodne peredraama;
Doctor Strange — arstionust saab psühhedeelne superkangelane;
Hacksaw Ridge — sõdur ei kanna relva, aga teeb kangelastegusid;
Saabumine — pretensioonikas kohtumine tulnukatega,
Train to Busan — ja veelkord zombied, seekord Korea reisirongis.

PS: ja siis, päris aasta lõpus oli veel muidugi ka

Rogue One: A Star Wars Story, korralik (tähe)sõjalugu, kus palju viiteid varasematele filmidele, kus korralikud peategelased ja paar ebaveenvat digitaal-näitlejat, mille ma aga kummalisel kombel seda lugu kirjutades täiesti ära unustasin.

Nüüd aga filmid, mis mulle isiklikult aastat 2016 kõige enam meenutama jäävad. Siin nad on:

The Revenant
Aasta esimene kinoelamus oli Alejandro G. Iñárritu kauaoodatud Metsiku Lääne ellujäämisfilm. (Sama lavastaja "Amores Perros" ja "Birdman" on samuti ühed parimad asjad, mida üldse näinud olen.) Loomulikult on siin lisaks loodusele peategelasteks habemesse kasvanud Leonardo DiCaprio ja kuri karu, aga tegelikult ei tohi mingil juhul unustada ka Tom Hardy ja Domhnall Gleesoni panust. See film on visuaalselt ikka tõeline-tõeline saavutus ja üks neist vähestest, mida oleks pidanud kohe päris kindlasti suurelt kinoekraanilt vaatama.

Deadpool
Superkangelastega filmid jätavad mind üsna ükskõikseks, eriti need, mille alguses on Marveli märk. Nad alustavad küll hoogsalt, aga ei vii lihtsalt reeglina mitte kusagile välja, neil pole erilist sisu ja kõik see on lõpuks üks tühi ja tulemuseta nühkimine nüüdseks juba vaat et kümnete omasuguste seas. Ryan Reynoldsi pikalt arendatud  ja siis väga piiratud eelarvega tehtud “Deadpool” on silmatorkav erand. Seejuures ka metsikult edukas, tehes R-reitinguga filmide kõigi aegade suurima avanädala ja püstitades veel mitu muud kassarekordit. Kuigi filmi varane reklaamkampaania jäi minu jaoks arusaamatuks ja pole siin ka ühtegi mulle tuttavat superkangelast, siis oli see täiesti jabur ja iseenda üle irvitav ropusuine märul üks päris lõbus ja silmatorkavalt teistsugune vaatamine.

Zootopia
Peale konna ja printsessi lugu lõpetas Disney traditsiooniliste joonisfilmide tegemise ja keskendus tütarfirma Pixari kombel arvutianimatsioonile. Esimesed 3D-filmid olid kohmakavõitu, aga ühest hetkest olid nii animatsioon kui lood ja laulud tagasi tipptasemel. “Zootopias” küll laule ei ole, aga on tõeliselt sisukas loomadega lugu mitmekesises maailmas endaks jäämisest ja oma unistuste kõige kiuste teoks tegemisest. Lisaks toimub see kõik ühes erakordselt ilusas ja detailirohkes maailmas, mis võrdluses mitmes mõttes samalaadse uue “Sing”-nimelise loomalinna filmiga jääb ilma igasuguste pingutuseta võitjaks.

10 Cloverfield Lane
J. J. Abramsi varasema New Yorgi elukafilmiga seob siinset peale pealkirja ka osa tegevusest, aga põhiliselt on see üks päris korralik omaette ulme-thriller. Mary Elizabeth Winstead on neiu, kes ärkab peale avariid kummalise onkli (suurepärane ja üldse mitte naljakas John Goodman) betoonpunkris, kus see väidetavat tulnukate tuumasõda üle püüab elada. Michelle aga kipub arvama, et ta on tegelikult mingi hullu käes ketis ja nii suunabki ta kogu energia vangipõlvest pääsemiseks. Kas see tal õnnestub, tuleb muidugi filmist vaadata, aga nii palju võib öelda, et asjad on tegelikult veel hullemad kui alguses tundub.

The Witch
Ameerika asunikupere, kes oma usuhulluses on isegi teistele samasugustele liig, aetakse külast minema. Üsna väikese vaevaga panevad nad metsaveerde püsti toimiva talu ja nii nad seal siis oma kitsega elavad, isegi indiaanlased ei kimbuta. Aga toimima hakkab siiski midagi kummalist, suisa saatanlikku… Adekvaatset paarisaja aasta tagust kõnepruuki ja laulukesi sisaldav film on täiesti harukordne horrorfilm, sest paneb tõesti suurt rõhku ajastutruudusele, on seejuures täiesti adekvaatselt kõhe ja kõlbab niiviisi ka neile, kes tegelikult õudusfilmide vastu muidu üldse huvi ei tunne.

Sausage Party
Produtsent Seth Rogeni kanepihuumor tekitas küll ette tõsise eelarvamuse, aga kinos tuli välja, et supermarketi toidukaubast pajatav ning religiooni ja kõiksugu rahvuslikke klišeesid pilav film oli päris tõsiselt terav ja vaimukas. Kahjuks on aga selle väidetavalt kõigest 19 miljonit $ maksnud eduloo taga teine ja see on üsna ebameeldiv. Nimelt käitusid Nitrogen Studios ja lavastaja Greg Tiernan oma kehvade töötingimuste vastu protestinud animaatoritega päris vastikult — oli nii ähvardusi, väljapressimisi kui vallandamisi ning niiviisi pole peaaegu poolte animaatorite (36/83-st) panust filmi tiitrites üldse mainitudki. Kuigi just nemad animeerisid pea kõik selle, mis filmi treilerites näha…

Green Room
Üks parajalt lühike ja samas algusest lõpuni tõeliselt pinges lugu sellest, kuidas algaja USA punkbänd kogemata natside sarasse esinema satub ja seal veriste juhtumiste ahelasse kistakse. Karm film, kusjuures üks viimaseid, kus sai näha õnnetult hukkunud Anton Yelchinit. Tegu oli tõeliselt andeka noore näitlejaga, keda ise märkasin esimest korda kunagises Spielbergi telesarjas “Taken”.

The Accountant
Ben Affleck kipub lavastajana olema parem kui näitlejana. Seekordsesse omamoodi Batmani-filmi aga tema tuimavõitu näolapp täitsa sobib — siin on peategelaseks autistist raamatupidaja, kes oma fenomenaalse mäluga käib valgustkartvate äride raamatupidamist kontrollimas, teenib sel moel päris hästi, aga hoiab samas ka madalt profiili. Meil siin “Audiitori” nime kandnud film on ilmselt minu jaoks aasta parim märul, selline, kus ka parasjagu huumorit ning mõned päris head süžeepöörded. Paar neist arvasin tegelikult filmi vaadates ära, aga vähemalt üks tuli ka ootamatusena.

Kubo and the Two Strings
Laika Stuudio neljas pikk film pajatab jaapanipärase mõistuloo ühe silmaga poisist nimega Kubo, tema isast-emast, kahest võlutud reisisaatjast ja kurjadest sugulastest. Seegi lugu on visuaalselt uskumatult detailirohke, siin on tõepoolest väga palju vaadata. Ka ei jää filmi võitlusstseenid üldse mitte maha seda sorti mängufilmidest. Siiski on tervik kuidagi natuke liiga raskepärane ja seetõttu jäävad minu Laika-lemmikuteks endiselt “Coraline” ja “ParaNorman”.

Fantastic Beasts and Where to Find Them
Harry Potter
i raamatute lugemiseni jõudsin mina alles kõnesoleva aasta sügisel ja tuleb tunnistada, et nad on silmatorkavalt paremad kui filmid. Samas J. K. Rowlingu enda käsikirjutatud uus elukate otsimise kinolugu meeldis mulle oluliselt enam kui nood “päris” potterid. Visuaalia oli siin kuidagi hoopis paremini viimistletud ja maailm kuidagi… ma ei tea… ehtsam? Aga võib-olla on mul lihtsalt nõrkus selle fläpperite, džässi, keeluseaduse, gängstrite ja art deco ajastu vastu.

Suburra ja Perfetti sconosciuti/Täiuslikud võõrad
Itaallastel on muidugi oma suured filmiklassikud, aga kuna ma nendega lähemalt tuttav ei ole, siis seostuvad sealtmaa filmid pigem lõputu kiima ja väga halva näitlemisega. Seetõttu oli üllatav, et juhtusin seekord nägema koguni kahte head Itaalia filmi. Esimene neist pajatab päris kriminaalse ja mitme lõimuva liiniga loo Itaalia peal- ja allilma sümbioosist. Teine aga räägib neljast lapsepõlvesõbrast, kes koos elukaaslastega õhtusöögile kogunedes otsustavad pidevaks nuhtluseks saanud nutitelefonid käest panna ja kõik õhtu jooksul saabunud sõnumid, kõned ja pildid avalikuks teha. Loomulikult on see väga halb mõte.

Trolls
Vanu häid Muppets'eid meenutav ja justkui vildist tehtud maailmaga muhe muinasjutt on esimene animafilm, mille eestikeelse heliga Blu-rayd tahaksin ka endale saada. Tavaliselt on eesti tõlked imelikud ja mõni hääl filmis väga vale, aga seekord on küll kõik pea täiuslikult paigas. Muidugi, Cyndi Lauperi “True Colors” on tänu filmi kontekstile tõlkimiseks paras pähkel, aga see on ka ainus asi, mille kallal ehk norida annaks. Rolf Roosalu on ka hea, aga teine peaosaline Saara Kadak sai nii lauldes kui rääkides oma osaga lausa enneolematult hästi hakkama. Ega ma mäletagi, et mõni tuim eestlane oleks ameerika emotsioonide vilkuvat virrvarri sama edukalt esitanud.

La La Land
Sadistliku muusikaõpetajaga "Whiplash" tundus mulle väga ebarealistlik ja ma ei suutnud seda filmi seetõttu ka tõsiselt võtta, veel vähem lemmikute hulka arvata. Aga sama lavastaja Damien Chazelle’i vanamoodne muusikal džässmuusikust ja näitlejannast on küll üks tõeliselt hea asi. Peategelaste Ryan Goslingu ja Emma Stone’i vahel toimib juba korduvalt ära proovitud keemia, ka on tore, et oma lauludes-tantsudes jäävad nad üsna inimlikeks ega muutu treenitud toruhäältega muusikali-masinateks. Pildiliselt on siin filmis hämmastavalt keerulisi stseene, kasvõi kohe alguse liiklusummiku-number. Ka sisult ei ole see lugu üleüldse nii üdini “happy-happy” kui võiks oodata, pigem paneb isegi takkajärgi natuke mõtisklema.

See ongi kõik. Hea filmiga uude aastasse!

02 jaanuar 2017

Filmiaasta 2016 – pahn ja pettumused

2016 oli muidugi mitmes mõttes imelik aasta. Nii filmis, muusikas kui kasvõi koomiksis oli hulk ootamatuid lahkumisi, seda tihtipeale parimas loomeeas. Poliitikas sai tõeks asju, mida keegi ei uskunud — USA presidendiks valiti multikategelane, britid aga otsustasid muutuda marginaalseks saareriigiks ja anda Euroopa ohjad sakslastele.

Samal ajal käitus Venemaa muidugi endiselt nagu Sopranode seriaal. Isegi Eestis käis tõeline möll — presidendiks sai viimasel hetkel mängu sekkunud naisterahvas (kes minu arust küll väga hea valik) ja peaministriks veeres keskerakondlik Ratas juba hetk peale seda kui Savisaarlik piduritropp osava liigutusega eest ära saadi. Aga aitab poliitikast, see siin on ju filmitabel.

Tegelikult jäi mul sel aastal päris suur hulk halbu filme nägemata. Independence Day: Resurgence, Warcraft, Bridget Jones’s Baby, Gods of Egypt, Ben-Hur, Alice Through The Looking Glass… Kõik nad väärinuks kohta aasta ebaõnnestujate hulgas. Mõned hingetud vene filmid lihtsalt ei vääri mainimist ja halvad prantsuse või hispaania komöödiad on ka nii tavalised, et lihtsalt pole kõneväärt. Seetõttu on järgnev täiesti subjektiivne rida, kuhu lisasin kohe algusse paar nägemata asja puhtalt isiklikule eelarvamusele tuginedes. :)

Yoga Hosers
Kevin Smithi “Põhjatriloogia” esimene film “Tusk” on üks KÕIGE-KÕIGE halvemaid filme, mida ma eales näinud olen. Smith lihtsalt ei oska peale rääkivate peade mitte midagi muud lavastada ja teeb filme põhimõtteliselt ainult iseendale. Uus film, mille peaosades on tema tütar Harley Quinn (!) ja Johnny Deppi järeltulija ning milles tegutsevad elusad natsi-grillvorstid, on ilmselgelt nii halb, et ma ei tahagi seda näha.

Toni Erdmann
Ma keeldun uskumast, et tegu on selle aasta ehk parima Euroopa filmiga. Esiteks, kui saksa huumor on olemas, siis miks juhib Euroopa filmigaalat too ebard, kes ka Tallinnas käis? Teiseks pole ma näinud kinoseinal halvemat plakatit kui selle filmi oma — sealt vaatab vastu mingi arusaamatu sakslaste tehtud tiibeti loomaporno. Ja see pole üldse minu rida. Ma ei vaata seda filmi mitte kunagi.

Ja nüüd filmid, mida ma näinud olen.

Jason Bourne
Perestroika ajal ilmus meil siin paar Robert Ludlumi krimkat ja need olid päris pingelised külma sõja spioonilood. 1988. aasta minisari “The Bourne Identity”, kus peaosades Richard “Shogun” Chamberlain ja Jaclyn “Charlie ingel” Smith oli samuti pinev ja põnev. Matt Damoni kannaga näkku tegelaskuju on aga hoopis mingi muu ooper ja pole mind kunagi eriti huvitanud. Ma pole kõiki neid filme näinudki, aga seda viiendat nägin ja see oli algusest lõpuni üks suur sisutu igavus. Seal lihtsalt ei juhtunud mitte kui midagi.

Star Trek Beyond
Ma olen tõenäoliselt näinud kinosaalis kõiki uusi Star Treki filme. Seetõttu on täiesti fenomenaalne, et praktiliselt ainus asi, mis ma neist meenutada suudan, on mingisugune punaste puudega planeet. Ja seegi mälupilt on ilmselt pärit treilerist. Kogu see nähtus on lihtsalt kuidagi eriliselt steriilne ja igav; kuna kinos tuli, 3D prillid peas, korduvalt unele alla vanduda, siis ilmselgelt ei ole need filmid üldse minu teema.

Absolutely Fabulous: The Movie
See, mis töötab teles, ei pruugi kinos absoluutselt toimida. Asi lihtsalt ei käi nii, et võtad ühe groteskse ja üle näideldud kultussarja, jätad taustanaeru ära ja venitad siis hädise stsenaariumi ja suure karja kuulsaid sõbrannasid suurele ekraanile paari tundi täitma. See brittide film siin on nii puhas haltuura, et selle pärast võiks kõigil asjaosalistel tõsiselt häbi olla.

Zoolander 2
Täpselt sama jutt ka siin. Eduka komöödia järjeks ei piisa sellest, et kaubelda kõrvalosadesse uskumatu hulk kuulsusi paariks sekundiks amatöörnäitlema, stsenaariumit on ka vaja. Ma loodan, et USA kinodes teenitud 28 miljonit oli tegijate jaoks väga valus laks, kuigi kahtlemata saavad nad ka karma käest karistada.

Finding Dory
Ma ei ole vist ühtegi Pixari filmi peale perekond “Imeliste” rohkem kui korra näinud. Jah, nad on teinud väga häid filme, aga tervikuna ei ole Pixar siiski päris minu rida. Seesama “Kalatüdruk Dory” siin oli USA kinode 2016. aasta kõige edukam film, aga minu jaoks oli see vaid üks üsna mõttetu ja igav järg mitte ka just väga huvitavale filmile. Kahjuks hiilgabki Pixar viimastel aegadel pigem just seesuguste ebavajalike lisalugudega, originaalsuse osas on neil toss üsna väljas.

Swiss Army Man
Näitleja, keda teatakse kui härripotterit on seekord üks uppunud mees, keda saab tänu tema massiivsetele peerudele vesi-skuutrina kasutada. Üleüldse keerleb see film põhiliselt peeretamise kui niisuguse ümber ja kuigi kõik see on kahtlemata väga enneolematu ja omapärane, on tervik siiski liiga veider, et aasta paremate filmide nimekirja pääseda. Las ta olla parem siin.

Miss Peregrine’s Home For Peculiar Children
Mul vist hakkab Tim Burtonist vaikselt küllalt saama. Paar tema vana asja kuuluvad mu püsilemmikute sekka, aga mida edasi, seda rohkem tundub ta olevat kinni omaenda loodud klišeedes — ta ei suuda neist ei loobuda ega ka midagi huvitavat välja võluda. Ransom Riggsi raamat on tõsiselt hea ja filmiversiooni ootused olid seetõttu ka kõrgel. Selgus aga, et raamatus toimuvast kapati kiirkorras läbi, et vaid saaks The Killersi video luukeresid taaskasutada ning juurde leiutatud Blackpooli mäsuga palju aega ära raisata. Just see pealiskaudsus raamatust tuttava osas ning mitmed põhjendamata muutused tegid filmist eriti suure pettumuse.Nüüd tuleb hakata raamatu teist osa lugema…

Moana ehk Vaiana ehk Oceania
Ma ei saa aru, miks on filmistuudiotel vaja tekitada seesuguseid segadusi — üle paarikümne aasta tagasi surnud Itaalia pornostaar ei saa ju olla põhjus, miks Disney peaks oma filmi ja selle peategelast eri maades erineva nimega turustama?… Seda enam, et Google töötab ju igal pool ühtemoodi. Film ise on visuaalselt ülimalt kena, eriti ookeanivesi ja peategelase kohev juuksepahmakas. Eriti huvitav aga see lugu just ei olnud, mistõttu “Frozeni” masti klassikut ei saa temast küll mitte mingil juhul. Tegelikult on ta oluliselt kehvem ka teisest Disney 2016. aasta filmist — “Zootopiast”.

Bad Santa 2
Ma ei ole algset filmi näinud ja ei tea seetõttu, kas toona oli tõepoolest tegu millegi vaimukaga. Järjelugu on igatahes küll üks halvasti näideldud, ebameeldivate tegelaste ja igava sisuga ajaraisk.

Ahvikuningas: Kangelane on tagasi / Xi you ji zhi da sheng gui lai
Ma lihtsalt ei saa aru, miks oli vaja see animeeritud asi üldse eesti keelde dubleerida ja meie kinodesse tuua. Ahvindus võib ju olla oluline osa Hiina mütoloogiast - on ju isegi Jamie Hewlett selle tegelaskujuga tegelenud-, aga halvasti animeeritud, väga kehvalt helindatud ja kaugelt liiga pikk film on valgele inimesele nii arusaamatu asi vaadata, et see on lihtsalt kokku üks hiina piin ja mitte multikas.

26 detsember 2016

Miki Hiir tõmbab mitmed otsad kokku

Prantsuse kirjastus Glénat, mis annab sealmaal välja nii uusi kui vanu Disney koomikseid, tellis erakordse ettevõtmisena mõned Miki Hiire albumid oma kodumaistelt autoritelt. Tavaliselt see nii ei käi, kogu toodang on ikkagi tõlgitud ja kas siis Ameerikas või näiteks Itaalias joonistatud. Seetõttu on Glénat' neli raamatut üsna harukordne sündmus, sellisena saanud ka hulgaliselt rahvusvahelist tähelepanu ning üsna kiirelt ka tõlkeversioone. Käesoleval hetkel on kaks neist juba saadaval USA-s ja üks isegi Soomes.


Minu jaoks on vaieldamatult neist kõige huvitavam sarja viimane, kultusliku klassiku Loiseli vanadele Floyd Gottfredsoni seiklusribadele austust avaldav raamat "Cafe "Zombo"". Tegu on heas mõttes ilusalt vanamoodsa, punasest kangast seljaga nõnda-nimetatud "Itaalia stiilis" laiupidi raamatuga, milles 80 lehekülge, neist enamusel kaks pildiriba. Raamat olekski nagu värviliste ajaleheribade kogumik. Loo toimumisajaks ja -kohaks on depressiooniaegne Ameerika, mis ju ongi nii filmistaar Miki Hiire kui ka tema ajalehekoomiksite sünniaeg.

Miki ja Goofy on töötud, kes peale järjekordset ebaõnnestunud tööturgu otsustavad Donaldi, Minnie ja Clarabellega väikese telkimisretke teha. Tagasi kodus, avastavad nad, et linn on vahepeal täiesti muutunud - kohalik rahajõmm Rock Fuller on krundid kokku ostnud, plaanib kõik siledaks lükata ja golfiväljaku rajada. Ja mis veel hullem - tema töölised joovad salapärast Zombo-kohvi ja on muutunud... zombideks!... Järgneb hulk seiklusi, kõik see vanas heas Gottfredsoni vaimus. Samas on joonis ja ribade "kaameratöö" ikkagi teistsugune, oma detailirohkuses üsna ilmselge Loisel.


Umbes samal ajal ilmus USA-s Fantagraphics-kirjastuse Floyd Gottfredsoni Miki Hiire ajalehe-koomiksite kaheteistkümnes kogumik (kahes neist on värvilised pühapäevakoomiksid) ja ühtlasi sarja kuues kahe-raamatu-kinkekarp. Aastal 2017 ilmub veel kaks köidet ja siis ongi lõpp, sest kõik Gottfredsoni pikad seiklused on raamatutesse ära raiutud. Ta joonistas küll Miki koomikseid veel koguni paar aastakümmet, aga nood olid igapäevased naljaribad, millel omavaheline järgnevus puudus ja mis ei paku enam ilmselt koomiksifriikidele nii suurt huvi, et töömahukat restaureerimis- ja toimetamistööd õigustada.

Nombrils, Miki ja teised - aastalõpu raamatud Prantsusmaalt

Ostsin veel päris aasta lõpus mõned koomiksiraamatud, seekord Prantsusmaalt. Detsembrikuises pakis oli neid neli. Esiteks üks Kuningas Arturi loo tegelaskuju Morgane variatsioon, mis jäi sügisel Brüsselis ostmata. Väga stiilselt ja dünaamiliselt joonistatud, umbes nagu mõne animafilmi kavandid. Värvid, šeibid, kompad, huvitav. Siis vanamoeline ja kuidagi väga nostalgilise olemisega Loiseli Miki Hiire raamat, milles koomiksiribadena tehtud seikluslugu ja mis otse loomulikult homage Floyd Gottfredsonile ja teistele kuldajastu koomiksiautoritele. Tõeliselt ilus köide.

Kolmandaks üheksa albumi "integraal" sarjast "Pin-up", mis ka omamoodi homaaž, seekord vanadele pin-up staaridele ja filmidele. Albumid toimuvad eri aegadel, aga algus peaks olema teise ilmasõja aastatel, kui üks USA sõdur armub joonistatud plakatistaari, teadmata, et kunstniku modelliks on tema enda tüdruksõber. Selle loo taustu peaks täpsemalt uurima, sest seal on muude koomiksikaadrite seas konkreetselt Milton Caniffi signatuuri ja tegelastega koomikseid. On ka Caniffi nägu tegelaskuju. Hiljem tuleb mängu ka Hitchcock. Seesuguseid kogumikke tehakse reeglina ainult üks trükk ja kui see on otsas, siis lihtsalt ongi otsas. Ja kõik.

Ja lõpuks ehmatavalt suures formaadis Arthur de Pinsi artbook, lademes täis tema vektorpilte ja veidi ka ilma arvutita tehtud asju. Kusjuures, mitut pilti olen isegi aastate jooksul Pariisi Arludiki galerii näitustel näinud.


Novembrikuu raamatute nelikus oli üks tõeline haruldus - aatomistiili klassiku Serge Clerci ulmelugude kogumik, mis nummerdatud ja signeeritud. Teadagi, tema samasugune aastatagune rockiraamat on juba päris korraliku hinnanumbriga trükis. Siis Al Severini uus retrostiilis Spirou, tõeline rastrite ja pintslijoonte möll. Siis kolmeosalise "Le désespoir du singe", taaskord väga stiilselt joonistatud sarja "integraal", mis suvel Pariisis ostmata jäi. Ja lõpuks Kanada autorite tibidesarja "Les Nombrils" teine kogumik.

Sellega seoses tuleb muidugi mainida, et eelmainitud humoorika seriaali autorid Delaf ja Dubuc olid ka Brüsseli festivalil kohal. Väga keeruliste manöövrite tulemusel õnnestus ka mul reserveerida koht signeerimisjärjekorras ning oma kaasavõetud raamatusse autogrammid ja pilt sisse saada.


Aga, nagu öeldakse - seegi pole veel kõik! Enne jõule postitasid nad ootamatult oma Facebooki lehel mu kunagise homaažpildi, mille eest ma toona isegi tegelaste kujudega karbi sain. Kusjuures kunstnik mäletas seda mu pilti ka Brüsselis. :) Igatahes oli see postitus väga ootamatu ja kummaline. Aga ka lõbustav, sest 550+ laiki on kaugelt rohkem kui mu mistahes muu pilt eales netis saanud on.

22 november 2016

Koomiksilaat Solarises 2016

20. novembril toimus taas kord juba traditsiooniks saanud Koomiksilaat. Tegu on filmivestivalide PÖFF ja Animated Dreams ajal ning viimasega seotud ettevõtmine, millel on vanust juba päris mitmeid aastaid. Ega teist sellist üritust Eestis polegi, kus lisaks kodu-ja välismaistele raamatutele saaks osta ka minitiraažis koomikseid ja fänziine, seda vahel otse autorilt endalt, koos joonistuse ja signatuuriga.


Tavaliselt on animatsioonifestivali-aegne üritus toimunud Solarise Keskuse ülakorrustel - müügilauad püstitatud Artise kino fuajeesse ja näitusestendid Apollo raamatupoe ette.


Seekord näitust polnud ja teist aastat olid ka müügilauad hoopis nullkorrusel. Festivalirahvast liikus ehk seetõttu vähem, aga kindlasti juhtus raamatute juurde hoopis rohkem juhuslikku rahvast, kes näiteks teel toidupoodi.


Kohal oli uus koomiksipood Snikt ja traditsiooniliselt Heiki Waher oma müügikohvriga.


Ennast tutvustas ka Lasnamäe Pinna bussipeatuse kandi Paepealse raamatukogu, kuhu on tänaseks kogunenud juba väga korralik koomiksikollektsioon.


Valik postkaarte ja fänziine, sealhulgas mõned Eesti Koomiksiseltsi väljaanded.


Televisioon, täpsemalt ETV2 ja "PÖFFi kaheksa ja pool" koomiksitegijaid tüütamas...


Koomiksifännist saab tegelaskuju...


Liisa Kruusmägi lett T-särkide, printide ja koomiksitega.


Joonas Sildre signeerib "Kosmosekassi".


Elina Sildre joonistab samuti sedasama Kosmosekassi, aga oma pildiraamatusse.


Alar Sapelkov ja "Tartu Surmaneedus" jagasid lauda.

Mul endal oli kaasas hulk välismaist päritolu raamatuid, nagu Carl Barksi kogumik, Long John Silveri "integraal" või Al Feldsteini elulooraamat. Koju tagasi ei tassinud midagi. Ise ostsin küll ainult ühe asja - Liisi Grünbergi "Kameeleoni". Veel üks lisandus kohalike harulduste sekka.

Hea, et traditsioon jätkub. Nagu näha aastal 2016 toimunust ja sellest, mis kõik 2017 ees seisab, siis ei saa küll öelda, et Eestis koomiksielu ei ole. Alati saaks muidugi paremini ja aktiivsemalt, siin aga on just kirjastajatel suur töö ära teha.

17 november 2016

Serge Clerc - ulmekogumik


Serge Clerc on prantsuse koomiksitegija, kes alustas juba teismelisena ajakirjas "Metal Hurlant" ja kellest hiljem omaenda stiili välja kujunedes sai üks aatomi stiili klassikuid. (Atom style on ligne claire koomiksite alaliik, mis ammendab oma visuaalias ainet 1958. aasta maailmanäituseks Brüsselisse rajatud aatomi mudeli kujuga paviljonist ja üldisemalt selle ajajärgu optimistlikust esteetikast, arhitektuurist, muusikast, moest ja autodest.)


Kahe aasta eest ilmus kirjastusel Dupuis tema muusikateemaliste illustratsioonide ja koomiksite kogumik, millest kirjutasin põhjalikumalt siin.


Just nagu rockiraamatus, on ka ulmekogumikus tõeliselt palju materjali ja see kõik tundub olevat ikka väga põhjalik. Mis siin 384 leheküljega raamatus veelgi enam välja paistab, on tema stiili muutumine ja arenemine. Ulmeperioodil oli Serge Clerc veel tõepoolest väga noor, stiil alles tekkimas ja eeskujude mõjud reeglina piltides väga ilmsed. Eriti paistavad mu arust välja nii Jean Giraud kui kasvõi Tardi ja ilmselt teisedki kolleegid. Alles raamatu lõpupoole hakkab tulema tuttavama ilmega pilte.


Ka see raamat ilmus väga väikeses tiraažis - 2500 eksemplari tähendab, et 10. novembril 2016 ilmunud kogumikust saab kiirelt haruldus. Mul õnnestus see ette tellida, raamat, mille kuller koju tõi, kannab järjekorranumbrit #1532/2500.