01 mai 2015

28 aprill 2015

Corto Maltese Siberis


Hugo Pratti (1927 - 1995) Corto Maltese seiklussarjal on huvitavad ajad. USA-s plaanib IDW anda kolme aasta jooksul ja tosinas raamatus välja kogu seriaali, 2015. aasta lõpus tuleb Prantsusmaal uutelt tegijatelt täiesti uus album. Ka varasemad tulevad uues kujunduses taas välja.


Hiljuti ilmus aga lisaks üks eriline raamat - 1982. aasta albumi "Corto Maltese Siberis" faksiimile-väljaanne. Tegu on suure raamatuga - 27,5 x 31,5 cm ja 160 lehekülge -, mis näeb päris cool välja ja milles igal leheküljel on vaid 3 riba pilte. Seega on koomiks siin silmatorkavalt suurem kui tavaliselt.

Enamus Corto raamatuid on mustvalged, see variant aga on värviline. Siit tuleb tegelikult ka raamatu ainus miinus - kuna originaalis oli tegu retrolikult rasterdatud värvidega, siis siin on see cool täpiline tekstuur ilmselt vanast raamatust skännitud ning siis uue ja peenemaga trükiks üle rasterdatud. Ehk - kui koomiksiribasid väga lähedalt uurida, siis on näha, et tegelikult see ikka päris suureteraline CMYK-raster ei ole.


Lisaks koomiksile endale on siin raamatus ka hulk lisamaterjali, sealhulgas Pratti tegelasvisandeid, mis näevad välja nagu nad olekski sama suurelt joonistatud. Kuna tegu on faksiimilega, mis välimuselt ja sisult 33-e aasta vanust raamatut kopeerib, siis on siia vahele lisatud voldik, milles veel uut ja tänapäevast lisamaterjali antud seiklusloo sünni ja trükis ilmumiste kohta.

Muuseas, just Siberi-osa on see Corto Maltese album, mille üheks peategelaseks meie kandist pärit hull krahv Roman von Ungern-Sternberg.

Raamat André Franquinist


Loomingut on alati raske edetabeliks reastada. Aga kui ikkagi oleks vaja kedagi kõigi aegade parimaks koomiksiloojaks kuulutada, siis, sõltumata kõiksugu ameeriklastest ja jaapanlastest, oleks peamiseks kandidaadiks ikkagi belglane André Franquin (1924-1997). Ja kui päris aus olla, siis siin ei ole ilmselt ka mitte midagi vaielda, asi lihtsalt on nii. Ja kõik.

Inglise keeles on tema kohta keeruline üldse mingit kirjandust leida. Spirou, Gastoni ja Marsupilami albumeid on tõlgitud ja neid leiab ka näiteks soomekeelsena, kuid mingit elulooraamatut tema loomingust minu teada olemas ei ole. Prantsuse keeles on kaks versiooni üsna massiivsest ülevaatest "Franquin - Chronologie d'un œuvre", teine trükk aastast 2012 on seejuures kaks korda esimesest paksem. See on out of print ja vä-ääga kallis. Magasin selle õigel ajal ostmise sõna otseses mõttes maha, kuigi isegi lehitsesin Pariisi koomiksipoes.

Seetõttu oli igati tervitatav kui detsembris 2014 ilmus ajakirjalettidele L'Express-nimelise väljaande ajakirja Lire:-erinumber "Naerumeister Franquin" ("Le géant du rire", sõna-sõnalt: naeruhiiglane). Eriti positiivne aga on, et 124-leheküljesest väljaandest ilmus aprillis 2015 ka kõvas köites raamat, mis mõistliku hinnaga kõigis raamatupoodides saadaval. Lehekülgede arv on kasvanud 132-le, sisu peaks aga olema üsna sama, andes mitmekülgse ülevaate Franquini elust, loomingust ja tegelaskujudest. (Siiski - puudu on Serge Clerci artikkel ja mõned ülevaatlikud paarisleheküljed algusest, see-eest on juures hulk rariteetseid illustratsioone.) Raamatus on palju pilte, sealhulgas originaalidest ja tema varasest koomiksivälisest loomingust. Ka fotomaterjal on rohkearvuline, näha on nii koomikseid inspireerinud paiku kui kasvõi mitmeid Brüsseli seinamaalinguid.

Kuigi Franquini joonistusi tahaks eelkõige näha nende originaalkujul ja -suuruses, siis pakub see raamat ikkagi päris hea ülevaate klassiku loomingust. Seda kõvas köites ja kõigest 12 euro eest.

27 aprill 2015

Mike Mignola sketchbook 2015


Koomiksiautor Mike Mignola on sketchbooke (ehk autori enda kirjastatud ja signeeritud pildiraamatuid) koostanud juba aastast 2001. Esimene neist oli üsna lihtne klamberköites paljundus, aastal 2004 tuli juba korralik kandilise seljaga raamatuke, mis tähistas Hellboy kümnendat ilmumisjuubelit, kus pildid sisaldasid ka pooltoone ja tiitelleht oli isegi värviline. Alates 2006. aastast on Mignola teinud igal aastal festivalihooajaks uue raamatu, vahele jäi vaid 2014 kui Dark Horse'ilt ilmus teine ametlik Hellboy artbook. 2015. aastal oli aga sari tagasi, uus raamat ilmus ECCC festivaliks.


Eelmine sketchbook sisaldas koomiksivihikutele tehtud klassikaliste horror-tegelastega alternatiivseid kaanepilte. Vastavalt oli sel ka sobiv nimi, aga muidu on viimased raamatud olnud üsna ühesugused, seda ka nime poolest. Seekord siis "From The Vault Six". Minu eksemplari number on #402/1000.


Sisuks on raamatul tavapäraselt valik erinevaid kaanepilte ja illustratsioone, millest osa pärit Hellboy lugudelt, osa erinevatest projektidest. Kahjuks pole siin "Bride of Frankenstein" posterit, kuid üldiselt on tegu igapidi traditsioonilise, seega ka tegelikult üllatusevaba Mike Mignola sketchbookiga.

2004, 2006 - 2009
2010 - 2013, 2015

3D printer Rahvusraamatukogus

Märkasin täiesti juhuslikult 6. aprilli lõuna paiku Facebookis, et paari tunni pärast peaks Rahvusraamatukogus toimuma väike 3D printimise-teemaline seminar. Kuna juhtumisi oli vaba päev ja just-just olin asunud Kickstarteris toetama paljulubavat printerit nimega Tiko, siis võtsin end kiirelt kokku ja läksin kohale.


Kohapeal selgus, et ettevõtmise reklaami jäi ilmselgelt vähekseks - kuulajaid oli tulnud ainult mõni üksik, neistki mitu inimest juhuslikud majasviibijad. Seetõttu tegid korraldajad firmast 3DPrinterOS käigult otsuse, et mingit ametlikku esinemist seekord ei korraldata, vastatakse hoopis tunnikese jooksul kohaletulnute küsimustele. Ja ehk tuleb seminar mõne aja pärast sealsamas, aga pikema ja laiema eelteavituse abil, kordamisele.


Minu teadmised nii 3D printeritest kui materjalidest olid siis (ja on ka kirjutamishetkel) üsna pealiskaudsed, tegelikult polnud ma töötavat 3D printerit näinudki. Seetõttu oli asi mulle tegelikult üsna huvitav, seda enam, et töötav printer oli ümbritsetud erinevast materjalist jublakatega.


Enamus neist olid muidugi üsna koledad, just nagu võiski arvata, ka kvaliteet oli nähtud asjadel ikka üsna kõikuv. Ausalt öeldes ei ole tavalisel inimesel minu meelest 3D printeriga hetkel küll mitte kui midagi peale hakata - koledaid plastmassist junne on maailm nagunii täis ja ise juurde tehtud jublakad on üsna tõenäoliselt neistki koledamad. Selleks, et midagi asjalikku teha, peab ikkagi mingeid oskusi omama. Samas, kõiksugu disaineritel ja visualiseerijatel on kvaliteetsest printerist igatahes abi.

Omaette küsimus on muidugi - milline ja kui kallis printer on piisavalt kvaliteetne? Ehk on omamisest mõistlikum ja lõppkokkuvõttes ka palju odavam variant otsida oma väheste printimiste tarbeks teenusepakkuja, kelle alatihti uuendatud riist- ja tarkvara hoopis teisest klassist ja teise tehnoloogiaga kui koduprinter?


Kuna Tiko-temaatikat uurides oli mul tekkinud hulk küsimusi, siis sain neid raamatukogu vabas vestlusringis üsna palju ära küsida. Igatahes sain sellega tüki targemaks. Ma ei tea, kas mu optimism nende liimipüstoli-tüüpi tamiili-printerite osas kõige selle tulemusel vähenes... Mingil määral küll. Kas aga väikesest kodusest printerist ka digitaalseid kujusid tehes kasu on ja kas sellest väljuvad koopiad kvaliteedilt vähegi rahuldavad? Eks seda saab tulevikus näha.

16 aprill 2015

Raamatu-ostlemine Euro-Amazonist


Olen üsna staažikas interneti-ostleja. Tegelikult - just selle aasta (2015) lõpupoolel saab mu esimesest raamatuostust täpselt 20 aastat. Ostukoht oli amazon.com, mida kasutan aktiivselt tänaseni, läbi kõigi nende aastate, kus nii dollari kurss, riigimaksud ja postikulud kui pakendi kvaliteet on üsna tugevalt muutunud.

USA amazoniga on asi võrdlemisi selge. Aga see pole kaugeltki ainus sama kaubandushiiglase haru. Ja just siin, Euroliidus, läheb asi huvitavaks.

Euroopa Amazon on nimelt trikiga ostukoht. Näiteks - kui osta Inglismaalt amazon.co.uk-st mõni raamat, siis läheb see tõenäoliselt posti hoopis Saksamaalt. Tekib küsimus - miks üldse osta UK-st kalli postikuluga, millele lisandub veel ostu vormistamise lõppfaasis Eestisse saatmise puhul meie 9% raamatute käibemaks, kui sama raamatu saab Saksa Amazonist palju odavamalt kätte?

Tegelikult on aga Itaalia Amazon ehk veel odavam. Konkreetne näide - sama raamatu hind on Saksamaal 51,60 ja Itaalias 30,71 eurot, UK-s (enne lisanduvat käibemaksu) 49,99 naela. Absurdne on aga see, et trackingu järgi läks amazon.it-st ostetud raamat posti kohast nimega... "Ridgmont Bedfordshire UK". Saa siis aru.

Üldiselt - amazon.it toimib, raamat oli 11 päevaga kohal, pakiteate arvates postitatud Saksamaalt. Pakend, milles üsna paks ja raske koomiksialbum (Alexandro Jodorowsky "The Metabarons"), meenutab bookdepository oma, selline pappvoldik, kus tegelikult raamatu nurgad rohkem kaitstud kui suures loksuvas kastis.

Raamat, millega Itaalia Amazoni esmakordselt katsetasin ja nii päris suure summa kokku hoidsin, oli eelmainitud  "Metabaronid", paks kultusliku ulmesarja albumite kogumik, mis ise laiendab Jodorowsky-Moebiuse ulmeklassikut "Incal". Sellel sarjal on teisigi kõrvallugusid, kõik nad ilmunud ka ingliskeelsena kirjastuselt Humanoids. Too annab viimasel ajal oma raamatud pea sünkroonselt välja nii Prantsusmaal kui USA-s, kuid tiraažid pole suured, saavad ruttu otsa ja muutuvad järelturul väga kallihinnaliseks.

02 aprill 2015

TIKO 3D printer


Kas see kui toetad Kickstarteris uudset 3D-printerit, näitab, et oled naiivne optimist või siis hoopis tehnika eesliinil liikuv visionäär?

Ei tea. Igatahes alustas kuulsas koosrahastus-kohas 30. märtsil oma kampaaniat Kanada meeskond, kes on välja mõelnud ja valmis teinud uuelaadse, väikese ja ilusa 3D printeri TIKO, mis tagatipuks ka enneolematult odav!

Kohvimasinat meenutava välisilmega seade sai hetkega populaarseks. Esimesele sajale "earliest bird" toetajale pakuti muidu 179 dollarit maksvat printerit 99 dollariga, need said juba kolme esimese minutiga otsa. Soovitud sada tuhat saadi kokku juba kolme tunniga, selleks ajaks olid otsas ka kõik 400 139-dollari hinnaga "early bird" pakkumised. Hoog aga ei vähenenud, kolmandal päeval oli pool miljonit koos ja toetajaid tublisti üle kolme tuhande. Esimene miljon sai kokku kuue päevaga, 6. aprillil kell 4:15; poolteist 11.aprillil kell 4:42; KAKS miljonit (11265 backeri abiga) 17. aprillil kell 4:06; 2,5 miljonit (14066) 25. aprillil kell 12:49. Soovijaid on palju, koormuse hajutamiseks plaanitakse igas kuus posti panna 3000 printerit, seda põhimõttel - mida varem osalesid, seda varem printeri kätte saad.

On see seade siis nii suurt huvi ja optimismi väärt? Pole ta ju esimene printer, millele Kickstarteris rahastust otsitakse. Kusjuures nii mõnigi neist on tugevalt hilinenud või siis surnud aeglast surma kaugelt enne kui toode valmis ja jätnud toetaja niiviisi nii printerist kui rahast ilma. 3D-huvilised on saanud varem nii mõnegi hoiatava õppetunni.

Siiski, TIKO tundub tõepoolest paljulubav. Esiteks, kampaania alguseks oli töötav eksemplar olemas ja ka pressile tutvustatud. Tegu on printeriga, mis kasutab levinuma karteesia-tüüpi mehaanika asemel delta-tüüpi ühendust, kus kolm sünkroonis liikuvat hooba printimispead ringi liigutavad. Põhiline tehniline uuendus sisaldub aga printeri korpuses - kui tavaliselt on tegu keerulise, täpse ja tegelikult ka seadme kõige kallima komponendiga, siis TIKO kesta põhiosa on sisuliselt üksainus kolmnurkne ümarate nurkadega plast-toru, milles juhtsooned hoobade üles-alla liigutamiseks. Seega - alatihti kruvimist ja kalibreerimist vajava metallkarkassi asemel on sellel printeril üksainus lihtne korpus, milles kolm täpsuse jaoks olulist osa jäigalt üksteise suhtes paika integreeritud, mis on tugev ja mida on lihtne toota.


Siit tuleneb ka oluline panus selle 3D printeri odavusse. Väidetavalt tagab seesugune korpus ka, et juhthoovad ei peagi olema ülitäpselt toodetud. Lisaks on printeril titaanist printeriotsik, mille "halb" soojusjuhtivus tagab, et läbi saab mürisevate ventilaatoriteta - robustsel printimis-peal piisab õhkjahutusest. Kilone 165 mm rull standardset 1,75 mm filament-tamiili mahub korpuse sisse, sealsamas on ka akselomeeter, mis tegeleb automaatse kalibreerimisega ja mis, kui printerit töö ajal torgitakse, lülitab ta välja. Printimine toimub suletud korpuses, kus tuul tulemust kõveraks ei puhu. Alus, millele prinditud jublakas kasvatatakse, on spetskattega ja painduv, nii valmiva objekti kinnitus kui valmis tulemuse eemaldamine ei tohiks olla probleem. Ühendus arvutiga toimub ainult läbi wi-fi ja netibrauseri ning peaks töötama isegi nutitelefonis.

Saab siis näha. Kuu aega kestev kampaania saab kindlalt kokku päris suure summa, ennustatakse vähemalt paari miljonit. Loodame siis, et kanadalaste projektil on piisavalt jalad maas ja tootmispartnerid usaldusväärsed, et nad suudavad kõrvale hoida kõiksugu tähelepanu hajutavatest ahvatlustest, lihvida oma brauseripõhise kasutajaliidese piisavalt töökindlaks ja on valmis esimesed tuhanded Hiinas toodetud printerid novembris 2015 rahastajatele postitama. Mõned neist tulevad ilmselt ka Eestisse.

01 aprill 2015

Kõige viljakam koomiksitegelane


Millisest koomiksisarjast ja -tegelaskujust ilmub tänapäeval kõige rohkem uut materjali?

Kui jätta kõrvale Jaapan - sest sellest ma lihtsalt hetkel ülevaadet ei oma -, siis võiks ehk arvata, et teda tuleb otsida USA-st ja sealsete superkangelaste seast. On see Spider-Man? Või Batman? Aga ei. Vastus tuleb hoopis Itaaliast, kus kirjastus Sergio Bonelli annab igas kuus välja 100-leheküljelist ja Soomeski väga populaarset Tex Willeri westernisarja, mille kallal töötab korraga 50 loovmeeskonda. Aga oma 2276 lehekülje ja 17 väljaandega pole ka see tegelane veel rekord.

2014. aastal ilmus Sergio Bonellilt 182-s raamatus kokku 21493 lehekülge uut materjali. Sellest koguni 19 trükist ja 2500 lehekülge pajatab ühest tegelaskujust - paranormaalsest detektiivist nimega Dylan Dog.

Tema ongi ilmselt kõige viljakam koomiksikangelane. Kuigi Dylan Dogi lugusid on ka USA-s ilmunud - neid kirjastas Dark Horse (sealt ka illustreeriv Mike Mignola kaanepilt) ning on tehtud ka kaks ingliskeelset mängufilmi, on ta siiski väljaspool Itaaliat võrdlemisi tundmatu tegelane.

Link: Põhjalik itaaliakeelne ülevaade

Dylan Dog koos Mafalda ja Dick Tracey'ga
Milano koomiksikeskuse valmival freskol (21. juunil 2014)

27 märts 2015

Röövlikoomiks


Detail koomiksist, mille abil õpin digitaalset joonistamist ja mis oleks pidanud algselt saama osaks "Kõheda Folgi" koomiksinäitusest.

20 märts 2015

Päikesevarjutus


Libahunt


Just a quick photo of my 18 cm Libahunt - Werewolf statue. Paint is not final, I will add some details later. Probably some blood... We'll see.

09 märts 2015

Raamatu-radar 2015


Uuendatud 22. mail 2015

List of announced and rumoured books I'm interested in 2015 (and maybe beyond).

Panen siia postitusse nüüd ja edaspidi kirja aastal 2015 ilmuvad paljulubavad raamatud. Osal neist on ilmumispäev paigas, osad alles kuulujutu tasemel ja võivad tegelikult ilmuda ka hilisematel aastatel. Kuna tegu on dünaamilise teemaga, siis loodan seda ajakohasena hoida ja jooksvalt uusi asju juurde lisada.

Lihtsalt - endal oleks elu kergem kui selline nimekiri välismälust võtta ja vaadata oleks.

  • Cliff Sterrett - Polly and Her Pals: Complete Sunday Comics 1928-1930 - IDW, 19. mai?
  • Moebius - Le monde d'Edena, Intégrale - 3000 ex, 408 lk, Casterman, 18. märts või 20. mai
  • Mike Mignola - Sketchbook 2015 - aprill
  • Pierre Paquet/Tony Sandoval - A Glance Backward - Magnetic Press, 29. aprill 
  • Daniel Clowes - The Complete Eightball 1-18 - Fantagraphics, mai
  • Mali Siri's Pin-up Art - Soleil/Metamorphose, 20. mai
  • André Franquin - Modeste et Pompon : L'intégrale - Lombard, 5. juuni
  • Wally Wood's EC Comics Artisan Edition - IDW, 26. mai
  • Bruce Timm - Artbook 2 - Flesk Publications, suvi 
  • Jordi Bernet - Complete Torpedo - IDW, 7. juuli
  • Craig Thompson - Space Dumplins - Scholastic, 25. august
  • Le Tendre/Loisel - The Quest For The Time Bird - 238x316 - Titan, 13. oktoober
  • Franquin, Chronologie d'une Oeuvre - Dupuis, 16 oktoober
  • Ferri/Conrad - Le Papyrus Du César - Editions Albert René, 22. oktoober
  • Juan Diaz Canales/Ruben Pellejero - Corto Maltese - Casterman, oktoober
  • Guillaume Bianco - Billy Brouillard: entsüklopeedia osa 2 - Soleil/Metamorphose, november
  • Carlos Giménez - Paracuellos - IDW, ?
  • Jorge Zentner/Ruben Pellejero - Dieter Lumpen - IDW, ?
  • Daniel Clowes - Patience - Fantagraphics, märts 2016
  • Claire Wendling - artbook - Galerie Daniel Maghen, ???
  • Florent Sacré - koomiks - Soleil/Metamorphose, ?
  • Elsa Bordier, Sanoe - Ursa major - Soleil/Metamorphose, ?
  • Canepa/Isabella Mazzanti - Mina Diaries (Dracula) - 2016
  • Jérôme Hamon/Antoine Carrion - Nils - Soleil/Metamorphose, ?
  • Serge Clerc - ulmelugude kogumik - Dupuis, ?
  • Carl Barks - Uncle Scrooge Artist’s Edition - IDW, ?
  • Enki Bilal - Nikopol Trilogy hardback - 205x276? - Titan Comics, ? 
  • José Muñoz/Carlos Sampayo - Alack Sinner - IDW, 2x300+ lk köidet, 2016
  • Hugo Pratt - Corto Maltese limited hardback #1 - IDW, edasi lükatud 2017

08 märts 2015

USA koomiksitrend on suured ja kallid raamatud

 
Kui jälgida mingis valdkonnas toimuvat, siis ilmselt hakkab tahes-tahtmata märkama mõningaid seaduspärasusi. Nii ka koomiksite vallas, kus joonistuvad välja mõned täiesti selged trendid.

Mis üldse jälgimisse puutub, siis tänapäeval on see ikka väga lihtsaks tehtud. Vanasti, enne Internetti, rääkimata juba hirmsast Vene ajast, tuli mistahes info saamiseks ikka tublisti vaeva näha, mistõttu kõik see terahaaval saadud tarkus oli ka hoopis väärtuslikum. Võtame või poppmuusika - plaadivahetused, Soome raadio ja tv, NME, Melody Maker ja Select ning teised briti ajakirjad, välismaal õppinud sõprade CD-d, millega sai enda kassettidele linnas hulga muusikat kokku vahetada ja salvestada...

Kõik see võttis ikka väga palju jändamist, aga oli ka sellevõrra põnevam ja pakkus ka hoopis enam rahuldust. Millal teadsin ma viimati peast mõne ostetud CD lugude pealkirju? Pakun, et kusagil eelmisel sajandil. Täna pole isegi vaja enam netilehekülgi jälgida, kogu info jookseb ju uudisnuppude ja -linkidena isiklikuks portaaliks kohandatud Facebooki kokku. Teatud hetkest alates pole tõepoolest vaja oma huvidega kursis olemiseks erilist vaeva näha, kõik tuleb ise kohale.


Aga tagasi koomiksite juurde. Uudisvooge jälgides torkab selgelt silma, et USA-s on viimasel ajal hulk kirjastusi "avastanud" ühed ja samad asjad. Esiteks on Euroopa koomikseid inglise keelde tõlkimas rohkem kirjastusi kui kunagi varem, tulemuseks on ka enneolematult suur hulk raamatuid ja sarju. Viimase seesuguse uudisena teatas Fantagraphics, et annab välja Guido Crepaxi (1933-2003) koomiksite 10-köitelise sarja. Raamatud on suures formaadis, peaaegu A3 ja neis on kõigis vähemalt 440 lehekülge. Esimene köide, mis sisaldab näiteks Draculat, ilmub novembris 2015.

Samalaadsed sarjad ilmuvad näiteks Milo Manara ja Hugo Pratti koomiksitest, aga raamatuid tuleb ka kaasaegsetelt autoritelt nagu Tony Sandoval, Kerascoët või Bastien Vivès.

Esimene trend on seega eurotõlgete silmatorkav kasv.


Teine trend on USA enda koomiksiklassikute, eriti vanade ajalehesarjade kogumike aina kasvav hulk. Siia kuulub otsapidi ka Tascheni massivne Little Nemo kahe raamatuga kohver, aga tavamõõtu  kogumikke koostavad regulaarselt päris mitmed USA kirjastused. Gottfredsoni Miki Hiire sarja on selle aasta lõpuks väljas juba kümme köidet, Carl Barksi piilupardiraamatuid on tulnud ühe võrra vähem. Milton Caniffi, Walt Kelly ja Charles M. Schulzi kogutud teoste read aina pikenevad. Tänuväärsel kombel tuleb välja ka vähemtuntud kraami - isiklikult minu jaoks on kahtlemata kõige huvitavam sündmus Cliff Sterretti "Polly and Her Pals" taastatud pühapäevasarjade teise suureformaadilise kogumiku ilmumine märtsis 2015. Tegu on just kunstnike poolt hinnatud autoriga, kelle koomiksileheküljed ja huumor läksid vahepeal ikka täiesti kirjuks ja sürrealistlikuks kätte ära.


Kolmas trend puudutab paljuski USA suurimaid kirjastusi Marvel ja DC Comics, aga samaga tegeleb ka näiteks Dark Horse ning teisedki. Nimelt antakse oma pikaajalistest seriaalidest, millest mõni aastakümnete pikkuse ajalooga, välja nõndanimetatud "Omnibus"-kogumikke. Lahti seletatuna tähendab see raamatut, mis formaadilt reeglina nagu tavaline koomiksi-paperback või ehk õige veidi suurem, milles aga vahel oma 1200 või enamgi lehekülge. Näiteks raamatus nimega "Big Damn Sin City" on sees kogu Frank Milleri seriaal. Seesuguseid kogumikke on ilmunud massiliselt, Marvelil on kasvõi kõiksuguseid X-Men sarja väljaandeid päris suur hulk. Sama seis on ka kõigi teiste tuntumate superkangelastega. Selline köide, eriti kui ta on õmblemise asemel liimitud, on küll veidi kahtlane, kuid hulga õhukeste kogumike asemel massiivsete köidete ostmisel on omad võlud. Arvestama peab muidugi nende päris kõrge hinna ja piiratud tiraažiga, mistõttu järelturul võib mõni out of print köide maksta mitusada dollarit.


Neljas trend on nn. "Absolute Edition" kogumikud, mis on nime saanud DC Comicsi raamatutest. Need on luksusköited, kus mõni klassikaks saanud sari on suuremas formaadis ära trükitud. Näiteks Neil Gaimani "Sandman" ilmus nelja seesuguse köitena, millele hiljem lisandus veel viies lisasarjade kogumik. AE köited on lisaks ka karbis ja sisaldavad peale koomiksite lisamaterjali. Muidugi on teiste kirjastuste sarnastel raamatutel teine pealkiri, IDW näiteks nimetab oma suurt Darwyn Cooke'i "Parkerit" "Martini Edition'iks".

Ja lõpuks:


Viies trend on raamatud, kus koomiksileheküljed just sellisena ära trükitud nagu nad originaalis välja näevad, koos kõigi paranduste, kulumiste ja servamärkustega. Kuna ka formaat ja paber on originaalisarnased, on need raamatud formaadilt väga suured. Alguse sai see kõik IDW kirjastatud väikesetiraažilisest "The Rocketeerist", mille edu sillutas tee teistele "Artist's Edition" väljaannetele. Kuna originaalid on erinevad, on formaadilt erinevad ka selle sarja raamatud.

Reeglina on tegu klassikaliste arvuti-eelsete koomiksitega, kus kõik oli veel puhas käsitöö. Alles suvel 2014 ilmunud Mike Mignola "Hellboy in Hell and Other Stories" oli esimene, kus osa koomikseid ilma tekstimullideta ja seetõttu raamat tegelikult lugemiseks mittesobiv, sest digitaalselt lisatud tekste ju loomulikult originaaljoonistel ei ole. Aga need raamatud ei olegi lugemiseks, vaid pakuvad ostjale elamust, mis võimalikult lähedane originaaljooniste omamisele.


Sarnaseid raamatuid tuleb nüüdseks ka konkurentidelt, seda loomulikult teiste nimetuste all. Iseenesest ongi huvitav, mida on suudetud välja mõelda. Fantagraphics näiteks kutsub oma seesuguseid raamatuid nimega "Studio Edition". Nende esimene ja 200-dollarilise kaanehinnaga raamat on oktoobris 2015 ilmuv "Hal Foster's Prince Valiant". Sellega on aga omamoodi probleem, sest kuigi raamatu suurus on 17″ x 23 1/4″ ehk enam kui 40x60 cm, on see ikkagi palju väiksem kui Fosteri originaalid. Väidetavalt kaalutakse siiski ka näitena paari originaalsuuruses lehekülje voldikuna lisamist, sest algsuuruses raamat ei oleks lihtsalt ei trükitehniliselt ega majanduslikult reaalne.

DC Comicsi analoogsed raamatud kannavad nime "Gallery Edition". Selline on näiteks 29. juulil 2015 ilmuv "The Sandman Gallery Edition", milles lisaks täielikule esimesele osale hulk lehekülgi läbi kogu 75-osalise seriaali, sealhulgas kunstnikelt P. Craig Russell, Charles Vess, Marc Hempel, Jill Thompson ja Michael Zulli. 272 lehekülge paksu ja 13 x 20 tolli suure köite kaanehinnaks on kirjas $175.

Kui ameeriklaste toodangule lisada ka prantsuskeelse koomiksimaailma analoogsed väljaanded, näiteks hulk André Franquini koomiksilehekülgi sisaldavaid suuri raamatuid, siis on selge, et koomiksikogujatel peab tänapäeval olema puuga seljas aina suurem rahakott.

07 märts 2015

Kosmos IMAX Tallinnas



2014 lõpus avati Tallinnas Kosmos IMAX, vana legendaarse kino moodsaks uuendatud versioon. Kuuldavasti on see siinse kandi esimene IMAX-kino oma hiigelsuure ekraani ja kõige muu juurdekuuluvaga.

Olen nüüdseks näinud seal kahte filmi  - Wachowskite 3D-pildiga fantaasia-soga "Jupiter Ascending" ja Neill Blomkampi lapikut räpirobotifilmi "Chappie". Nende põhjal võiks juba teha mõningaid järeldusi selle kinoformaadi ja ka konkreetse Tallinna kinovaatamiskoha kohta.

Esiteks - IMAX-i 3D prillid on suured ja konkurentsitult kõige paremad. Selles osas ei paku teised kinod IMAX-ile mingit konkurentsi. See aga ei tähenda kahjuks, et kinoelamus oleks suurepärane.

Asi lihtsalt selles, et ekraan on tõepoolest suur. Saali keskel on ridade vahel vahekäik ja kui istuda sellest ettepoole, st. kusagile esimesse viide ritta, siis on üsna raske filmi nautida. Pilt on mugavaks vaateväljaks lihtsalt liiga suur, tiitrite lugemine ja näoilmete vaatamine tähendab pidevat pilgu ja pea keerutamist ühest suunast teise, see hakkab üsna kiirelt väsitama. Kui tegu veel ka tiheda montaažiga, siis paneb kogu see vilkumine koos mugavuspiirist valjema heliga vaat' et pea valutama.

"Chappiet" aga vaatasin ma ilmselt saali parimast kohast - kuuenda rea keskpaigast. See koht asub järsu tõusuga saalis peaaegu ekraani diagonaalide lõikepunkti vastas ja tähendab seega üsna mugava nurga all pilti. Heli oli sealgi kõva, aga enam mitte väljakannatamatu. Kvaliteedi mõttes oli see muidugi igati korralik, dünaamiline ja ruumiline. Toolid on mugavad, saalis samas veidi jahe.


Kokkuvõtteks võib vast öelda, et IMAX on kahtlemata eriline kinoelamus. Samas sõltub see kõik filmist, sest igat rääkivate hiigelpeadega asja pole küll mitte mingit mõtet sellisel kujul vaadata. Ja vähemalt sama palju kui filmist sõltub elamus ka vaatepunktist - kui istuda liiga ette, on tulemuseks pidev pea kuklas keerutamine. Lisaks on mul ikkagi tunne (peale esimest vaatamist oli see tegelikult tõsine veendumus), et kui nad seal heli veidi vaiksemaks ei keera, siis jääb paljudele esimene IMAXi-käik ka viimaseks - ei ole lihtsalt üldse mõnus enda aju nii silmade kui kõrvade kaudu ribadeks rebestada. Samas on seesugune heli üks IMAX-i müügiargumente, mistõttu selles osas ilmselt midagi ei muutu.

Kas ma ise ostaksin tulevikus IMAX-isse kinopileti? Ma arvan, et - jah, aga see peab olema film, mille vastu mul on väga eriline huvi. Hiigelsuur ekraan koos kõrvulukustava heliga ei tee veel igast suvaliselt märulist kinoelamust.

07 veebruar 2015

Kivi Larmola "Sineli" esitlus Rahva Raamatus

6. veebruari õhtul, samal ajal kui teises kaubanduskeskuses valmistuti "Savisaare" etenduseks, toimus Viru Keskuse Rahva Raamatus raamatuesitlus. Oma Eesti Koomiksiseltsi väljaandel ilmunud tõlkealbumit "Sinel" tutvustas Soome koomiksiautor Kivi Larmola. Tegu siis Nikolai Gogoli novelli adaptsiooniga, mis kirjutatud noorepoolse autori üleoleva vaatepunkti asemel hoopis loo keskealise peategelase seisukohast lähtudes.


Algselt "Helsingin Sanomates" järjeloona ilmunud Larmola "Sinel" on tõlgitud ka inglise keelde, eesti keel on seega kolmas, milles see raamat olemas. Eestis ei ilmu välismaist autori-koomiksit just tihti, pigem vastupidi. Ka seetõttu on antud album igal juhul oluline kultuurisündmus, seda enam, et autori enda sõnul on meie versioon olemasolevaist kõige kenam.


Kivi jutt raamatu sünniloost, struktuurist ja sisust oli ingliskeelne ja huvitav, kuigi kuulajaid oleks võinud ju ka hulga rohkem kohal olla. Aga ilmselt polnud reede varaõhtu ürituseks parim aeg, seda enam, et suur hulk kultuurihuvilisi oli just samal ajal eelmainitud esietendusele suundumas. Aga, alati ei saagi ju vedada, sest raamatu meedia-kajastusele pole küll suurt midagi ette heita - just samal päeval lisandus varasemale Aktuaalsele Kaamerale ka Postimees. Ja lisa on tulemas.


Otse loomulikult oli lisaks koomiksi-inimestele ja tuttavatele kohal ka paar suvalist vanatädi, kes juhust kasutades korduvalt veinivaati tühjendasid.


Kivi signeeris ja varustas originaalvisandiga nii mõnegi raamatu.


Ka signatuurihuviliste hulgas oli ilmselt täiesti juhuslikku rahvast...

:-)

Paracuellos ja Dieter Lumpen IDW-lt


USA kirjastus IDW, mis on viimastel aastatel saanud üheks juhtivaks vanade lehekoomiksite kogumike väljaandjaks (peagi lisanduvad nende raamatute sekka näiteks ka Donald Ducki lehekoomiksite kogumikud), jätkab oma uut Corto Maltese albumitega alanud Eurocomics'i sarja kahe tõlkega, mis mõlemad ilmuvad veel aastal 2015.

Esimene neist on Carlos Giménezi autobiograafiline koomiks "Paracuellos", mis pajatab karmi loo kodusõjajärgse ja Franco-aegse Hispaania kristlikust orbudekodust. Muuseas, sari oli üheks inspiratsiooniks Guillermo del Toro filmi "The Devil's Backbone" loomisel, autor osales ka filmi ettevalmistamisel, aidates oma piltidega seda visualiseerida.

Originaalis ilmus orbude-sari, mida loetakse Gimenézi tähtsaimaks tööks, kahes osas. 70ndate lõpus - 80ndate alguses tuli 90-l leheküljel 28 esimest episoodi, mis ilmusid kahe albumina; 1997-2003 tegi ta juurde veel 26 episoodi, mille 192 lehekülge ilmusid neljas albumis. Kokku seega kuus raamatut.

USA-s ilmub kogu mustvalge sari ühes kogumikus, loodetavasti tuleb see sama ilus kui prantslaste 2009. aasta intégrale.

Teine tulevane eurotõlge on Jorge Zentneri ja Ruben Pellejero retrostiilis krimisari "Dieter Lumpen". Sarja neli albumit ilmusid aasta 2014 maikuus Prantsusmaal kõik-ühes kogumikuna, USA raamat saab samuti sisaldama kogu lugu.

Huvitaval kombel on just Pellejero see, kes joonistab "Blacksadi" autori Juan Diaz Canales'e käsikirja põhjal uue, oktoobris 2015 ilmuva Corto Maltese albumi...

Seega tuleb eurokoomiksite inglise tõlkeid aina juurde, mis on igatahes täiesti tervitatav suundumus.

31 jaanuar 2015

Eesti koomiksites 1 - Corto Maltese

Hiljuti ilmus Ameerikas IDW-lt esimene Corto Maltese koomiksialbum - Hugo Pratti "Under the Sign of Capricorn", kuuest loost koosnev kvaliteetkogumik.


Sellega seoses on huvitav mainida, et Cortol on väike side ka Eestimaaga - nimelt on loo "Corto Maltese Siberis" üks tegelaskujusid parun Roman Ungern von Sternberg (1886-1921), ülimalt omapärase ja väga vägivaldse elukäiguga Eesti juurtega baltisakslane. Nagu tean, annab ta lähiaastatel ainest veel mõneks koomiksiraamatuks, aga siinsed Pratti versiooniga illustratsioonid on pärit muuseumis Pinacothèque de Paris aastal 2011 toimunud näituse "Le voyage imaginaire d’Hugo Pratt" suurest ja suurepärasest kolmekeelsest raamatust.


PS: sama tegelaskuju - Roman Von Ungern-Sternberg - seikleb ka uues 2015. aasta koomiksis, mil nimeks "Hull parun".

26 jaanuar 2015

Sinel

Reedel, 23. jaanuaril jõudis trükikojast kohale Eesti Koomiksiseltsi viies trükis - Nikolai Gogoli novellil põhinev Kivi Larmola koomiksilugu "Sinel".

Järgneval esmaspäeval oli sellest lugu isegi ETV Aktuaalses Kaameras, tegelikult oli see eetris isegi kolmes saates - 18:30 AK kultuuriuudistes, 21:00 põhisaates ja lisaks tegi oma loo ka Vene AK toimetus.

ERR-i kultuuriportaal kohandas uudisloo ka oma video-uudiseks:

22 jaanuar 2015

Miki Hiir Päevalehes - detsember 1938

(Vaata ka varasemat selleteemalist postitust.)

30. detsembri 1938 "Päevalehes" ilmus pisike artikkel, mis teavitas, et nüüdsest ilmub Miki Hiire koomiks selles lehes iga päev, kusjuures lisandub pühapäevane kolmest reast koosnev koomiks.


Otsusel on ilmselge seos just täpselt samal ajal (29. 12. 1938) Eestis linastunud värvilise "Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi" filmiga. Ju siis oli rahval tõeline nälg Disney toodangu järele ja seda otsustati ka kiirelt rahuldada.

"Päevaleht" alustas pühapäevasarjadena Floyd Gottfredsoni ribade avaldamisega, aga juba üsna varsti järgnesid teiste tehtud lood - lihtsalt avaldamiseni jõuti just siis kui legendaarseim hiireautor nädalalõpu-ribade tegemise lõpetas. Igapäevased ribad meie lehes (mida vahel trükiti ka paarikaupa) olid endiselt Gottfredsoni töö. Järgnevalt näitena üks osa tema "Vahva Rätsepa" koomiksist:


Huvitav on see, et originaalis on lugu 18 osa pikk, aga Eestis trükiti sellest ära kõigest 10 osa, neist viimane isegi teise nime all, jättes tervikust ära nii lõpu kui alguse. Originaalis algab sari sellega, et Mikil heliseb telefon, helistab Walt Disney ise ja kutsub ta uue filmi "Väike vapper rätsep" võtetele. Järgneb filmi koomiksiversioon ja epiloog võttelt lahkuva Miki-Minniga.

Järgnevalt võrdluseks eelnev lehekülg ka "Fantagraphicsi" täielikust Gottfredsoni värviliste nädalalõpu-Mikide kogumikust (mida tuli kaks köidet lisaks endiselt kaks korda aastas ilmuvatele mustvalgete ribade kogumikele). Nagu ikka, on originaalis tekstid hoopis paremini vormistatud kui tõlkes (ja see on tihti tänapäevani nii):