25 jaanuar 2017

Hall Tsoon - grafiti sünd

Tartu Kunstimuuseumi 2017. aasta alguse koomiksinäituse "Hall Tsoon" tarbeks taastas selle kujundaja Veiko Tammjärv oma kunagi kümmekond aastat Tallinna linna kaunustanud Rock Summeri seinamaalingu. Rockmuusikat, poppkunsti ja koomiksit sünteesinud pilt on tänaseks ammu ajalugu, aga õnneks õnnestus leida kellegi tänavakunstihuvilise foto. Selle abil saigi pilt taastatud ja ühe pika päeva jooksul jälle seinale kantud.

Allpool mõned jäädvustused seinapildi sünnist, fotode autor on näituse koostaja Mari Laaniste.








21 jaanuar 2017

Eesti Rahva Muuseumis


Seoses koomiksinäitusega sattusin üle hulga aja Tartusse. Kuna näituseni oli mõni tund aega, siis suundusime Raadile äsja-avatud uut massiivset Eesti Rahva Muuseumit vaatama.


Tuleb tõdeda, et see uus muuseum on oluliselt vingem kui ma ette arvasin. Meedia ja telepildi põhjal jäi mulje, et moodne betoonist ja klaasist maja on ehk kõle, kõrge ja hõredate eksponaatide jaoks liiga suur. Tegelikult on aga kõik üsna hästi balansis — põhinäitus on päris hästi üles ehitatud ja täiesti mõistliku ajaga ilma väsimust tundmata üle vaadatav, kusjuures igal sammul on interaktiivseid võimalusi süveneda ja oma ringkäiku ajaliselt palju pikemaks teha.


Probleem võib olla vaid selles, et tegelikult on pikas majas paiknev väljapanek üsna lineaarne. Peaukse poolt sisenedes satub vaataja kaasaega, startuppide ja Estcube'i aega ja liigub sealt otsejoones läbi nõukogude, EW ja ärkamisaegade keskaja kaudu kiviaja kirvesteni. Jõudes ühtlasi maja teise otsa, kus saab küll vaadata maalinäitust ja külastada kohvikut (mis mõlemad jäid mul nägemata), kust aga tagasi garderoobi ja parklasse pääsemiseks tuleb näituselt uuesti läbi jalutada.



Mul küll õnnestus poolkogemata kivikirveste juures ots ringi pöörata ja enne uurimata kõrvalruume kaudu tagasi algusse tulla, et siis sealtsamast kassade juurest "Uurali kaja" ugrinäitusele minna. Too oli küll silmusekujuline ja viis kavalalt läbi kahe korruse algusesse tagasi.





Kui väljapaneku huvitavamatest eksponaatidest rääkida, siis kahtlemata on kõige põnevam nn. "Kukruse Emand", kes on hämaras orvas üsna ehedal väljakaevatud kujul näha. Sealsamas kõrval on ka detailirohke tekstiga interaktiivne infopaneel.


Eestlase jaoks vast kõige olulisem eksponaat siin on muidugi esimene rahvuslipp. Selle detailidest ei olnud mul enne muusemiskäiku ka üldse aimu.


Teine suur näitus — "Uurali Kaja" oli samuti üsna muljetavaldav oma kostüümide ja majakestega.




Eestlasena on seda näitust muidugi huvitav vaadata, aga võib vaid oletada, mis tundega külastavad seda väljapanekut ja kogu hoonet mõne ugri väikerahva esindajad... Tõenäoliselt on see kõik üsna ainulaadne.


Kokkuvõttes — päris väärt muuseum on valmis saanud. Kui suvi käes ja ümbrus korrastatud, siis näeb kõik ilmselt veel ilusam välja kui jaanuarikuu lumetuisus.

Hall Tsoon - koomiksinäitus Tartus


Tartu Kunstimuuseumis avati 12. jaanuaril suur koomiksinäitus Hall Tsoon. Kuigi osavõtjate arvult on Eestis toimunud palju suuremaidki koomiksinäitusi, on see siiski praktiliselt esimene kord, kus koomiksid on nii laialdaselt jõudnud kunstimuuseumisse, seda ka korraliku eelarvega, mis võimaldas töid sobivas formaadis ja sobivates raamides eksponeerida. Seetõttu on ka vaheldusrikkust sel näitusel tavapärasest rohkem.





















Näituse tarbeks taastas oma kunagise Tallinna leidunud Rock Summeri seinamaalingu Veiko Tammjärv. See on ka näitust sissejuhatav ja suurim originaaltaies. Veiko tegeles ka kogu näituse ja selle kataloogi kujundusega, kasutades osavalt, nagu näha, ka Comc Sans fonti. Mis trükisesse puutub, siis 300-ses tiraažis raamat näev samuti päris hea välja ja sisaldab näitusereprodele lisaks muuseumi direktori Rael Arteli ja koostaja Mari Laaniste sissejuhatused "Eesti autorikoomiks kümme aastat hiljem" ja "Kohtumine tundmatuga", 20 osaleja tutvustused  ning Mari Laaniste ja Andreas Trosseki vestlus "Kaks kunstiteadlast räägivad koomiksist ja kunstist". Kokku on see päris korralik näitus, kus kuuldavasti käib ka rahvast.

Link: ka ERR telesaade "OP" pajatas "Hallist Tsoonist" ja eesti koomiksist


03 jaanuar 2017

Filmiaasta 2016 - Parimad palad

2016 oli tõepoolest üks imelik ja šokeeriv aasta. Samas, filmide osas oli ta pigem kuidagi taltsas ja tasane — tõeliselt säravaid asju oli ju tegelikult üsna vähe. Sama ka animafilmidega — ameeriklastel tuli neid välja päris suur hulk, aga meelde jäi vaid mõni üksik. Nii mõnigi hea Euroopa pikk multifilm on mul aga veel lihtsalt nägemata…

Tegelikult tundubki, et tõeliselt põnev elu keerleb hoopistükis telesarjades. “Tele” on isegi juba veidi vale mõiste, sest Netflixi ja Amazoni sorti tootjad on oma olemuselt juba pigem Internet kui televisioon. Lisaks vaheldusrikkale sisule on uued tegijad muutunud ka viisi, kuidas seriaale tarbitakse — ühekorraga publiku ette paisatud hooajad on loonud täiesti uue tava, nn. “binge”-vaatamise. Ise me pole küll kunagi suutnud üle kolme seeria korraga ette võtta.


Telesarjades jätkasidki hoogsalt mitmed vanad lemmikud. “The Game of Thrones” oli endiselt valitseja, jõudes nüüd juba põhjalikult raamatutest ette ja pakkudes hulgaliselt emotsioone nii lahingute, roheliste plahvatuste kui šokeerivate surmadena.
Hold the door!…

Endise hooga jätkus “Orphan Black”, “Poldark” oli mõõdukalt seebine ajalooline meelelahutus, “The Durrells” näiteks väga korralik filmiversioon vanast heast raamatust. John Oliver ja Graham Norton olid endiselt ületamatud saatejuhid. Aasta lõpp aga kuulus HBO uuele ulmesarjale “Westworld”. Metsiku Lääne teemapargis toimuv sari kujunes ootamatultki sisukaks ja andis nii mõnigi kord ainet takkajärgi targutusteks.


Aga aasta telesari number ÜKS on siiski suvine superüllataja “Stranger Things”. Ma vist pole kunagi näinud ühe uue meedianähtuse nii kiiret ja laialdast kultus-staatusse tõusmist, sest selle retroseriaali muusika, noored näitlejad ja kõik muu täitsid juba mõne nädalaga suure tüki Internetist. Mitteametlike T-särkide valik on samuti enneolematu.


Huvitaval kombel pole mul seekord Eesti filmidest suurt midagi meenutada. Nägingi vist ainult kahte — “Perekonnavaled” ja “Päevad, mis ajasid segadusse”. Esimene käis ju kah, aga teine pole üldse minu teema, sest üheksakümnendad olid hoopis briti indie kuldaeg ja kogu "Teise Eesti" rullnokkade päkapikudisko läks minust suure kaarega mööda. Võõrad mured, ühesõnaga. Linastus veel hulk kodumaiseid filme — “Ema”, “Polaarpoiss”, “Luuraja ja luuletaja”, “Teesklejad” ja muidugi rekordeid purustanud tõlkefilm “Klassikokkutulek”, aga need jäid mul kõik vaatamata. Ma ei tea, kas see ongi eriline kaotus.

Muu maailma filme, mille vaatamist ma ei kahetse, leidus siiski parasjagu. Mõned neist:

The Hateful Eight — Tarantino verine westernietendus;
Carol — kaks naist kohtuvad;
Trumbo —Hollywoodi kommunistide raske elu;
The Big Short — kinnisvaramulli koomiline lõhkemine;
Brooklyn — iirlanna läheb Ameerikasse;
Hail, Caesar! — kuldaegne Hollywood, kus detailid on paremad kui tervik;
Spotlight — ajakirjanikud uurivad katoliku kiriku pedofiile;
A Bigger Splash — rockstaar ja vanad sõbrad puhkavad Itaalia saarekesel;
Eddie the Eagle — Kingsman Taron Egerton on Matti Nykäneni kolleeg;
Hardcore Henryfirst person shooter keset Moskvat;
Jungle Book — veenvate digiloomadega Mowgli multika uusversioon;
En man som heter Ove — Rootsi raudteepensionäri elulugu;
The Neon Demon — visuaalne veenmiskatse moemaailma pinnapealsuses;
Suicide Squad — DC hullud koomiksikangelased lastakse lahti;
The Shallows — surfitibi satub merehätta;
The Secret Life of Pets — animeeritud lemmikloomad;
Florence Foster Jenkins — vanatädi tahab väga-väga laulda;
The Girl with All the Gifts — zombie-epideemia ja lapsed;
The Light Between Oceans — majakasaare vanamoodne peredraama;
Doctor Strange — arstionust saab psühhedeelne superkangelane;
Hacksaw Ridge — sõdur ei kanna relva, aga teeb kangelastegusid;
Saabumine — pretensioonikas kohtumine tulnukatega,
Train to Busan — ja veelkord zombied, seekord Korea reisirongis.

PS: ja siis, päris aasta lõpus oli veel muidugi ka

Rogue One: A Star Wars Story, korralik (tähe)sõjalugu, kus palju viiteid varasematele filmidele, kus korralikud peategelased ja paar ebaveenvat digitaal-näitlejat, mille ma aga kummalisel kombel seda lugu kirjutades täiesti ära unustasin.

Nüüd aga filmid, mis mulle isiklikult aastat 2016 kõige enam meenutama jäävad. Siin nad on:

The Revenant
Aasta esimene kinoelamus oli Alejandro G. Iñárritu kauaoodatud Metsiku Lääne ellujäämisfilm. (Sama lavastaja "Amores Perros" ja "Birdman" on samuti ühed parimad asjad, mida üldse näinud olen.) Loomulikult on siin lisaks loodusele peategelasteks habemesse kasvanud Leonardo DiCaprio ja kuri karu, aga tegelikult ei tohi mingil juhul unustada ka Tom Hardy ja Domhnall Gleesoni panust. See film on visuaalselt ikka tõeline-tõeline saavutus ja üks neist vähestest, mida oleks pidanud kohe päris kindlasti suurelt kinoekraanilt vaatama.

Deadpool
Superkangelastega filmid jätavad mind üsna ükskõikseks, eriti need, mille alguses on Marveli märk. Nad alustavad küll hoogsalt, aga ei vii lihtsalt reeglina mitte kusagile välja, neil pole erilist sisu ja kõik see on lõpuks üks tühi ja tulemuseta nühkimine nüüdseks juba vaat et kümnete omasuguste seas. Ryan Reynoldsi pikalt arendatud  ja siis väga piiratud eelarvega tehtud “Deadpool” on silmatorkav erand. Seejuures ka metsikult edukas, tehes R-reitinguga filmide kõigi aegade suurima avanädala ja püstitades veel mitu muud kassarekordit. Kuigi filmi varane reklaamkampaania jäi minu jaoks arusaamatuks ja pole siin ka ühtegi mulle tuttavat superkangelast, siis oli see täiesti jabur ja iseenda üle irvitav ropusuine märul üks päris lõbus ja silmatorkavalt teistsugune vaatamine.

Zootopia
Peale konna ja printsessi lugu lõpetas Disney traditsiooniliste joonisfilmide tegemise ja keskendus tütarfirma Pixari kombel arvutianimatsioonile. Esimesed 3D-filmid olid kohmakavõitu, aga ühest hetkest olid nii animatsioon kui lood ja laulud tagasi tipptasemel. “Zootopias” küll laule ei ole, aga on tõeliselt sisukas loomadega lugu mitmekesises maailmas endaks jäämisest ja oma unistuste kõige kiuste teoks tegemisest. Lisaks toimub see kõik ühes erakordselt ilusas ja detailirohkes maailmas, mis võrdluses mitmes mõttes samalaadse uue “Sing”-nimelise loomalinna filmiga jääb ilma igasuguste pingutuseta võitjaks.

10 Cloverfield Lane
J. J. Abramsi varasema New Yorgi elukafilmiga seob siinset peale pealkirja ka osa tegevusest, aga põhiliselt on see üks päris korralik omaette ulme-thriller. Mary Elizabeth Winstead on neiu, kes ärkab peale avariid kummalise onkli (suurepärane ja üldse mitte naljakas John Goodman) betoonpunkris, kus see väidetavat tulnukate tuumasõda üle püüab elada. Michelle aga kipub arvama, et ta on tegelikult mingi hullu käes ketis ja nii suunabki ta kogu energia vangipõlvest pääsemiseks. Kas see tal õnnestub, tuleb muidugi filmist vaadata, aga nii palju võib öelda, et asjad on tegelikult veel hullemad kui alguses tundub.

The Witch
Ameerika asunikupere, kes oma usuhulluses on isegi teistele samasugustele liig, aetakse külast minema. Üsna väikese vaevaga panevad nad metsaveerde püsti toimiva talu ja nii nad seal siis oma kitsega elavad, isegi indiaanlased ei kimbuta. Aga toimima hakkab siiski midagi kummalist, suisa saatanlikku… Adekvaatset paarisaja aasta tagust kõnepruuki ja laulukesi sisaldav film on täiesti harukordne horrorfilm, sest paneb tõesti suurt rõhku ajastutruudusele, on seejuures täiesti adekvaatselt kõhe ja kõlbab niiviisi ka neile, kes tegelikult õudusfilmide vastu muidu üldse huvi ei tunne.

Sausage Party
Produtsent Seth Rogeni kanepihuumor tekitas küll ette tõsise eelarvamuse, aga kinos tuli välja, et supermarketi toidukaubast pajatav ning religiooni ja kõiksugu rahvuslikke klišeesid pilav film oli päris tõsiselt terav ja vaimukas. Kahjuks on aga selle väidetavalt kõigest 19 miljonit $ maksnud eduloo taga teine ja see on üsna ebameeldiv. Nimelt käitusid Nitrogen Studios ja lavastaja Greg Tiernan oma kehvade töötingimuste vastu protestinud animaatoritega päris vastikult — oli nii ähvardusi, väljapressimisi kui vallandamisi ning niiviisi pole peaaegu poolte animaatorite (36/83-st) panust filmi tiitrites üldse mainitudki. Kuigi just nemad animeerisid pea kõik selle, mis filmi treilerites näha…

Green Room
Üks parajalt lühike ja samas algusest lõpuni tõeliselt pinges lugu sellest, kuidas algaja USA punkbänd kogemata natside sarasse esinema satub ja seal veriste juhtumiste ahelasse kistakse. Karm film, kusjuures üks viimaseid, kus sai näha õnnetult hukkunud Anton Yelchinit. Tegu oli tõeliselt andeka noore näitlejaga, keda ise märkasin esimest korda kunagises Spielbergi telesarjas “Taken”.

The Accountant
Ben Affleck kipub lavastajana olema parem kui näitlejana. Seekordsesse omamoodi Batmani-filmi aga tema tuimavõitu näolapp täitsa sobib — siin on peategelaseks autistist raamatupidaja, kes oma fenomenaalse mäluga käib valgustkartvate äride raamatupidamist kontrollimas, teenib sel moel päris hästi, aga hoiab samas ka madalt profiili. Meil siin “Audiitori” nime kandnud film on ilmselt minu jaoks aasta parim märul, selline, kus ka parasjagu huumorit ning mõned päris head süžeepöörded. Paar neist arvasin tegelikult filmi vaadates ära, aga vähemalt üks tuli ka ootamatusena.

Kubo and the Two Strings
Laika Stuudio neljas pikk film pajatab jaapanipärase mõistuloo ühe silmaga poisist nimega Kubo, tema isast-emast, kahest võlutud reisisaatjast ja kurjadest sugulastest. Seegi lugu on visuaalselt uskumatult detailirohke, siin on tõepoolest väga palju vaadata. Ka ei jää filmi võitlusstseenid üldse mitte maha seda sorti mängufilmidest. Siiski on tervik kuidagi natuke liiga raskepärane ja seetõttu jäävad minu Laika-lemmikuteks endiselt “Coraline” ja “ParaNorman”.

Fantastic Beasts and Where to Find Them
Harry Potter
i raamatute lugemiseni jõudsin mina alles kõnesoleva aasta sügisel ja tuleb tunnistada, et nad on silmatorkavalt paremad kui filmid. Samas J. K. Rowlingu enda käsikirjutatud uus elukate otsimise kinolugu meeldis mulle oluliselt enam kui nood “päris” potterid. Visuaalia oli siin kuidagi hoopis paremini viimistletud ja maailm kuidagi… ma ei tea… ehtsam? Aga võib-olla on mul lihtsalt nõrkus selle fläpperite, džässi, keeluseaduse, gängstrite ja art deco ajastu vastu.

Suburra ja Perfetti sconosciuti/Täiuslikud võõrad
Itaallastel on muidugi oma suured filmiklassikud, aga kuna ma nendega lähemalt tuttav ei ole, siis seostuvad sealtmaa filmid pigem lõputu kiima ja väga halva näitlemisega. Seetõttu oli üllatav, et juhtusin seekord nägema koguni kahte head Itaalia filmi. Esimene neist pajatab päris kriminaalse ja mitme lõimuva liiniga loo Itaalia peal- ja allilma sümbioosist. Teine aga räägib neljast lapsepõlvesõbrast, kes koos elukaaslastega õhtusöögile kogunedes otsustavad pidevaks nuhtluseks saanud nutitelefonid käest panna ja kõik õhtu jooksul saabunud sõnumid, kõned ja pildid avalikuks teha. Loomulikult on see väga halb mõte.

Trolls
Vanu häid Muppets'eid meenutav ja justkui vildist tehtud maailmaga muhe muinasjutt on esimene animafilm, mille eestikeelse heliga Blu-rayd tahaksin ka endale saada. Tavaliselt on eesti tõlked imelikud ja mõni hääl filmis väga vale, aga seekord on küll kõik pea täiuslikult paigas. Muidugi, Cyndi Lauperi “True Colors” on tänu filmi kontekstile tõlkimiseks paras pähkel, aga see on ka ainus asi, mille kallal ehk norida annaks. Rolf Roosalu on ka hea, aga teine peaosaline Saara Kadak sai nii lauldes kui rääkides oma osaga lausa enneolematult hästi hakkama. Ega ma mäletagi, et mõni tuim eestlane oleks ameerika emotsioonide vilkuvat virrvarri sama edukalt esitanud.

La La Land
Sadistliku muusikaõpetajaga "Whiplash" tundus mulle väga ebarealistlik ja ma ei suutnud seda filmi seetõttu ka tõsiselt võtta, veel vähem lemmikute hulka arvata. Aga sama lavastaja Damien Chazelle’i vanamoodne muusikal džässmuusikust ja näitlejannast on küll üks tõeliselt hea asi. Peategelaste Ryan Goslingu ja Emma Stone’i vahel toimib juba korduvalt ära proovitud keemia, ka on tore, et oma lauludes-tantsudes jäävad nad üsna inimlikeks ega muutu treenitud toruhäältega muusikali-masinateks. Pildiliselt on siin filmis hämmastavalt keerulisi stseene, kasvõi kohe alguse liiklusummiku-number. Ka sisult ei ole see lugu üleüldse nii üdini “happy-happy” kui võiks oodata, pigem paneb isegi takkajärgi natuke mõtisklema.

See ongi kõik. Hea filmiga uude aastasse!