Sky Doll

Joonistasin eile, oma sünnipäeva hommikul pikalt rongis loksudes veidi Sky Doll sarja tegelaskujusid. Polnudki varem vist kunagi rongis joonistanud... Tegelikult ei loksutanudki eriti, päris mõnus oli sirgeldada. Asi kukkus ka päris paljulubav välja, nii et võtsin ja tegin täna nende põhjal ka päris pildi.

Penteli punane 0.5 mm pliiats Cansoni superpaberi eelviimasel lehel (paanika - kuidas kiiremas korras varusid suurendada?), siis brush pen ja siis Photoshop. Ning taustaks veidi pintsliga plötsitud värvi.

Superploomid

Ma ei teadnudki, et ploomid võivad NII head olla...

Sisalikupoeg

Seenepilt

Lihtsalt üks kena kärbseseen, mille öine vihm juba järgmiseks hommikuks ribadeks lõhestas.

A ja O

Taas üks pilt joonistajablogisse, teema oli "SUUR ja väike". Nagu ilmselt ka arusaadav, proovisin seekord Asterixist ja Obelixist oma versioone teha, seda koomiksissse piilumata. Mingit erilist huumorit ei tasu siit küll loota või otsida.

Versioon 3:
Versioon 1:

ETV B-plakatid

Karmo Ruusmaa joonistatud plakatid Anu Välba ja Marko Reikopi uuele argipäevasaatele "Ringvaade" on päris coolid. Selliseid võiks tänavapildis rohkemgi kohata.

Siiski, midagi jääb nagu puudu. Joonistus on tase, kodumaisena ilmselt parim võimalik ja kompad ka kohati huvitavad, samas jääb narratiiv suhteliselt segaseks. Mis neis piltides üldse toimub? Ja ka välimuselt on nad ausalt öeldes pigem hip-hop kui grindhouse, noir või pulp. Aga ma kahtlustan, et geto asemel kiputi ikkagi pigem kuhugile B-kino suunda kogu selle stilistikaga. Mil muidugi saate endaga mitte mingit sisulist seost pole... A reklaam on reklaam.

Mis siin võiks siis teisiti olla? Esiteks, sinist värvi on palju, juba siis kui see toon rohelisega asendada, läheks asi tüki paremaks. Ma ei tea, kas sinine on esimene värv, mis ära pleegib või lihtsalt seda eriti ei kasutatud, aga see on värv, mis minul igatahes kõige vähem vanade filmiposteritega seostub. Pigem on sinine seitsmekümnendate värv, ühes kakapruuniga.

Fondid on igavad. Kui juba pulp, siis miks mitte lisada plakatitele juustuseid kolme hüüumärgiga hüüdlauseid? Rastreid? Veelgi rohkem kortse ja kulumist?

Proovisin siis veidi ise nikerdada, muutsin värve ja ka ühes kohas fonte. Pisikese jpg kallal muidugi erilist nipp-tukki ei tee, lihtsalt väike käeharjutus. Endal oli ka huvitav - kas üldse muutuks midagi. Midagi muutus, aga eks ta natuke liiga rokaseks läks.

PS: filmiposterite fännidele soovitan raamatuid "Attack of the B Movie Posters", "The Art of Noir" ja Tarantino-Rodriguezi "Grindhouse" duubelfilmi artbooki. Ja too aastakümnepõhine sari, mida Apollo müüb, on ka päris hea.

Dracula koomiksid II

Veel veidi Dracula-koomiksite juttu. Mainisin siin kusagil Mike Mignola joonistatud Francis Ford Coppola filmi adaptsiooni. Just selles jõudis ta lõplikult omaenda stiilini, mis juba aasta hiljem jõudis pea muutumatuna tema enda isiklikku "Hellboy" koomiksisse.

Tollal, 90-ndate alguses, mina muidugi mingist Mignolast midagi ei teadnud. Teada sain ma punase deemoniga sarjast, kui mälu ei peta, koomiksiteemalisest newsgroupist. Või oli nähtuse nimi mailing list? Igatahes olid kunagi sellised asjandused, ajal, mil www-s suurt midagi veel surfida polnud. Minu esimene Hellboy kogumik oli "Seed of Destructioni" 2. trükk, mis ilmus juunis 1997. Ju se teavitumine ja Amazonis shoppamine kusagil seal kandis siis toimus...

Aga tagasi "Dracula" juurde. Topps Comicsi adaptsioon ilmus esmalt vihikutena neljas osas, ühe vahel köidetud poster, paaril numbril kaasa mõned "pesapallikaardid". Pole ka ime, too kadunud kirjastus oligi kaardifirma kõrvalharuks. Esimesest koomiksist ilmus veel vist ka metalse foil-logoga versioon, nagu takkajärgi tarkusena tean. Veidi hiljem ilmus siis ka paperback, USA versioon märtsis 1993, UK oma imelikul kombel juba enne seda, jaanuaris. Need mõlemad ongi ülaloleval fotol näha.

Titan Booksi Itaalias trükitud raamat on oluliselt paksem, aga seda ainult ebamugava kaane ja paksema paberi arvelt. Tegelikult on temas sisu isegi vähem - koomiksile lisaks kõigest neli pilti, mis näevad väga välja kui Mignola kujundatud pesapallikaardi kujundused. USA versioonis aga on lisaks Coppola enda sissejuhatus ja filmi käsikirjutaja järelsõna, mille kõrval ka paar Mignola koomiksikülje-kujulist storyboardi filmi lõpustseenidele.

Koomiksivihikutes oli aga mahult veelgi enam lisakraami - neis järgnes lugu filmi sünniloost. Igatahes oli omas ajas tegemist erakordselt tiheda koostööga filmitegijate ja pildisarjaks keerajate vahel, ja kuna enamus asjaosalisi olid ja on tänaseni oma ala tipud, siis pole ime, et raamat sai asine.

Dracula koomiksid I

Vähe on raamatuid, mis meelelahutamise maailma samapalju mõjutanud on kui Bram Strokeri "Dracula". Sama ka koomiksitega. Isegi kui kõiksugu tuletised Buffyst Blade'ini kõrvale jätta, isegi siis saaks romaani ümberjutustustest ilmselt kokku päris korraliku raamatukogu. Mitte, et ma seda kindlalt teaks, aga tundub küll nii.

Mais näiteks hakkas kirjastuselt Dynamite Entertainment ilmuma Strokeri romaani täielik adaptsioon, tabava nimega "The Complete Dracula". Kaanepiltidel pole viga, aga muidu paistab kupatus suhteliselt tuim ja küündimatu maaling, ei saaks öelda, et ostma kutsuks. Igav.

On ka tiba teistsuguseid. Ben Caldwelli cartoonlik raamatuke, mis ka kogu romaani koomiksiversioon, näiteks on päris kena. Tegelikult küll olid netis nähtud leheküljejoonised isegi paremad. Ma ei saanudki tükk aega aru, mis mind asja juures häiris - Caldwell on teinud paar superhead joonistamisõpikut ja tema stiil on tasemel. Nojah, siis tuli välja, et tema joone on keegi teine üle kontuurinud... ja sinna see dünaamika siis kaduski. Aga muidu, sellele vaatamata pole tervikul suurt viga, lihtsalt oleks saanud asja veel vingemalt
vormistada. Stiililiselt lugu igatahes täiesti toimib.

Teine dracularaamat minu riiulis ei olegi koomiks. Tegu on IDW välja antud Strokeri romaaniga, mida aga illustreerivad kirjastuse ühe tippkunstniku, austraallase Ben Templesmithi kujundus ja umbes veerandsada värvilist leheküljesuurust illustratsiooni. (B.T. sai tuntuks kui filmikski muudetud vampiiriloo "30 Days of Night" kunstnik.) Päris hea idee ja ilus raamat, seesuguseid võiks rohkemgi olla.

Chris Sanders 2009

Chris Sanders on üks mõnusama joonega kunstnikke, keda tean. Disneyle Lilo ja Stitchi lugusid loonud kunstnik ja lavastaja on peale "Bolti" filmi teistele radadele keeramist ametis mujal ja teeb nüüd hoopis DreamWorksile digianimatsiooni "How To Train Your Dragon". Linastub see märtsis 2010.

Aga õnneks koostab ta siiski endiselt ka sketchbooke. Sellaastane on sama nunnu kui eelmine, täis pilte ja visandeid tibidest, näkkidest ja tiigri moodi elukatest. Numbrit küll pole, kuid kaane siseküljel on suur signatuur. Igatahes üks ilusamaid sketchbooke mu kogus. Ei julge teist eriti lahti kangutadagi, köide lihtsalt selline, jäigavõitu.

Finnish Heavy Metal

Soome Yle1-s lõppes just Britimaal elava välissoomlase (kes nägi välja nagu Juice Leskise ja Onu Bella hübriid) dokfilm "Promised Land of Heavy Metal", mis pajatas mehe rännakuist heavy metali tõotatud maal, ehk siis Soomes. Käidi Tuska festivalil ja surnuaias, intervjueeriti kõiksugu karvaseid, kiilakaid ja ühte punapead (Tarja Halost) ning arutati, miks ikka just Soome on selline üldrahvalik hevimaa. (Kas ikka on, on muidugi iseküsimus.) Ühesõnaga, huvitav dokfilm isegi minusugusele, kelle jaoks hea muusika Pixiesest, Rammsteinist ja Mogwaist suurt karmimaks ei lähe.

Eriti naljakas oli see, et Him-i lauljal Ville Valol oli seljas... soome legendaarse lastesaate "Pikku Kakkonen" t-särk... :-)

Karikakrad

Saan täna rõõmuga raporteerida, et minu kogusse on lisandunud taas midagi uut - Claire Wendlingi juulis ilmunud raamat "Daisies", väljaandjaks Stuart Ng Books. Mitmes Wendling see mul juba on... Kuues? Jah, kui "igavene" kalender ja Sky Dolli karbi eksklusiivne artbook juurde arvata. Ülejäänud on siis Iguana Bay 2.0 Deluxe (Amazonist ostetud autogrammiga (!) raamat; Drawers 2.0, too 2005. aasta Prantsusmaa reisil ette jäänud artbook, mis siiani üks mu lemmikuid ja mis mind ka tolle autoriga tuttavaks tegi; ning Les Lumieres de l'Amalou: Edition Integrale, Wendlingu joonistatud koomiksisarja kogumikalbum. Puudu on veel Desk, aga see spiraalköites raamat mulle miskipärast ei istu ja nii jäi ta ka kevadel Albumist ostmata.

Nüüd siis üle tüki aja midagi uut. Raamatu, mis umbes A4 mõõtu ja milles koos kaantega 44 lehekülge pilte, tekkimise ettekäändeks said plakatid, mis piktoreskses Prantsusmaa kandis elav Wendling kohalikele kunstifestivalidele aastail 2006-2008 joonistas. Pilte tehes olid tal täiesti vabad käed ja nii võibki neil näha eri vanuses naisterahvaid, muusikainstrumente, taevatähti, raamatuid, tsirkuseatribuutikat ning lõpmatus koguses kõiksuguseid loomi. Ehk siis juba tema varasemast loomingust tuttavaid teemasid.

Nood posterid ühes visanditega ei ole aga sugugi kõik, mida raamatust leiab, oma kolmandik pilte on uued ja spetsiaalselt siia mõeldud. Beežikal paberil ja tihtipeale lillakaspunase pliiatsiga üles joonistatud pildid on tõeliselt nunnud, dünaamilised ja elavad, ühte otsa pidi nagu juugendlikud ja teist otsa pidi nagu gootilikud ning kinnitavad veelkord, et tegemist on ühe mu kõigi aegade lemmikkunstnikuga.

Muuseas, raamatu sisekaanel on paar sõna juttu ka autori töömeetodist. Wendling eelistavat kustutamisele spontaanset pilti, mistõttu joonistab ta tihtipeale neid kogu täiega uuesti üle, seda korduvalt ning korduvalt, kuni lõpuks tulemusega rahule jääb. Kuigi meetod on töömahukas, on sel moel tulemuseks lahtise käega ja ühe jutiga tehtud pilt, milles nii elu kui elegantsi. Just selliseid pilt ongi tema raamatud kuhjaga täis. Sealt ka kompuuterlik "2.0" paari raamatu nimes - selle asemel, et suurema mahuga kordustrükki vaid uusi pilte lisada, on ka nii mõnigi vanem uuega asendatud. Või siis vanaga kõrvutatud.

Igatahes on uus karkakra-raamat oma sisukusega tõeline üllatus. Ise ootasin hoopis väiksemat formaati ja leheküljesuurusi pilte, siinsete külgede sisu on aga hoopis mitmekülgsem, värvilistest plakatitest pisikeste loomavisanditeni. Päris kobe raamat.

Kahju ainult sellest, et raamat pole signeeritud. Kuna müüjaks kirjastaja ise, oleks seda võinud ju eeldada... Samas, eks siis ole midagi ühes võtta kui autor kunagi mõnel festivalil ette peaks jääma. Ei saa ju sedagi välistada. Ja mul tegelikult juba on kolm autogrammi ka.

Koomiksiuudiseid siit ja sealt

Paar koomiksiuudiselinki

USA:

Attack of the Show koomiksirubriik Fresh ink
Comic Book Resources
Newsarama

Euroopa:

BD Gest ja sealsed uute raamatute näited
Forbidden Planet blog

(ilmselt asun seda postitust regulaarselt laiendama)

Bruce Timm 2009

Bruce Timm on hea näide sellest, et nimi maksab. Sketchbooke on ju mitmesuguseid - lihtsamaid ja keerukamaid, must-valgeid ja värvilisi, klammerdatud ja kõvaköitelisi. Ei saa ka öelda, et mida uhkem sb, seda tundmatum tegija - näiteks Traves Charesti lihtsad, kuid ülikvaliteetse trükiga raamatukesed on väga kenad, toda meest aga ei saa keegi tundmatuses süüdistada. Timmi raamatud oleks aga nagu lo-fi supernäide.

Mul on nüüd siis kolm Timmi asja ja kõik nad on ühesugused - suurus 14 x 21,5 cm, paber tavaline paljunduspaber, kaas samuti, lihtsalt värviline ja mõnevõrra paksem. Trükk näeb ka välja nagu tavalisest kvaliteetsest laserprinterist väljunud, ei midagi erilist. Ühesõnaga, animatsioonijumalus BT sketchbookid näevad vormistuselt välja nagu miski, millega saaks tänapäeval igaüks oma kodus hakkama. Välja on need andnud koomiksite originaaljoonistega kaupleja Albert Moy ja ma oletan, et ega erilisi investeeringuid see küll ei nõudnud.

Sellele vaatamata on SDCC-ks ilmutatud Timmi raamatud alati kuum kaup ja ega hiljem neid peale Ebay enam kusagilt võtta pole. Stuart NG Books küll hetkel müüb, kuid hind on $45, ehk siis üle kahe korra rohkem kui algselt. Ja seda juba nüüd, paar nädalat peale ilmumist! Mis teha, turg määrab hinna ja kes ikka Timmi, animatsiooni ja ninnunännu tibipilte fännab, siis ilmselt ostab oma kollektsiooni ka selle ära, hinnale vaatamata.

Kaks viimast Timmi sketchbooki on olnud nummerdamata, see on taas numbri ja täpse tiraažigaga, minu oma #281/500. Hõbemarkeriga signatuur on tagakaanel, number esikaane siseküljel. Piltidel on eranditult tibid, seekord on nad ka pea kõik konkreetsed tegelaskujud Harley Quinnist Vampirella ja Modesty Blaise'ini. Kui ausalt öelda, siis on kolmest raamatust tervikuna ikkagi parim too heleroheline, selle pildid on lihtsalt huvitavamad ja kuidagi nagu toimivad ka ükshaaval paremini. Eks näeb, kuis edasi, loodetavasti pole kvaliteet alalisel allakäiguteel.

PS: keda Bruce Timm huvitab, siis "Modern Masters" sarjas on ilmunud temast päris korralik raamat, milles ka hulgaliselt illustratsioone. Enamus sarja intervjuuraamatutest pajatab supersangareid joonistanud kunstnikest ega paku seetõttu mulle mingit huvi. Aga seal on ka päris huvitavat kraami, Charles Vessi raamat näiteks, või siis sügisel ilmuv Guy Davise raamat.

Metallivärvid

Tegin ühe klõpsu erinevatest metallitooni akrüülidest, mis mul olemas. Tegelikult küll kaks neist ei ole akrüülid. Ja pooled neist väikestest vene topsidest on lootusetult kuivanud...

Different metallic paints I have, all are acrylics, except two. And some of the small Russian ones are hopelessly dried out.

Sky Doll US artbook

Aasta lõpupoolel ilmub USA-s Marvelilt, sealselt "Sky Dolli" kirjastajalt, sarja artbook. Esmalt, nagu sealmaal kombeks, ilmub raamat kahe 64-leheküljelise koomiksivihikuna, kohe seejärel ka üheköitelise paperbackina. (Nii väidab oma blogis üks autoreid, kuigi kipun arvama, et tegelikult tuleb raamat siiski kõvaköiteline.)

Raamatus peaks olema sees kõik see, mis ka Euroopa "Sky Doll: Doll's Factorys". Lisaks aga oma 50 uut lehekülge, sealhulgas 12-küljene lugu "Heaven Dolls" ning hulk uusi homage-pilte. Muuseas, prantslaste joonistamisblogis CSFL käib hetkel tõsine võistlus, kuna sealne parim pilt ilmub samuti juba ka USA raamatus, kõrvuti kõiksugu koomiksikuulsustega.

Esimene vihik ilmub kahe erineva kaanega - ühel Claire Wendlingu uus pilt (mis näha ka üleval), teisel pilt, mis leidub ka 2005. aasta suure roosa raamatukarbi kaanel. Teise vihiku tarvis joonistasid Alessandro Barbucci ja Barbara Canepa aga täiesti uue illustratsiooni.

Kellel juba vana artbook olemas, ei peaks siiski põdema, et uus, sisukam ja ingliskeelne selle mittevajalikuks muudab - originaali formaat on USA omast oluliselt suurem ja nii ka kogu kunst paremini nauditav. Kes aga viitsib oodata ja keeli mõistab - siis aastal 2010 ilmub uuendatud artbook ka Euroopa riikides.

Deadwood fan art

Hm, paistab, et mu kunagise kiirelt tehtud Swarengeni karikatuur-büsti DeviantArti foto on pistetud fan art-lehekülje Fandomania Deadwoodi teemaliste piltide sekka... Mida see muud tähendab kui mõnda lisaklikki galeriipiltidel.

Kuju värviga olen ma vägagi rahul, aluse ja näoga mitte, oleks saanud paremini. Ehk proovin kunagi veel.

Muuseas, Swearengen on ainus polümeersavist originaalkuju (Fimost seekord), mille olen akrüülidega ära värvinud. Ja värv jäi ilma krundita päris hästi peale, oluliselt paremini igatahes kui plastikule.

Edgar Valter

Edgar Valteri (1926-2006) tähtsust eestilastele on võimatu üle hinnata. Kõik need, kes olnud lapsed viimastel aastakümnetel, on üles kasvanud tema piltidega raamatute saatel. Just tema on andnud välimuse nii naksitrallidele, Sipsikule, Krõllile ja pokudele. Ja vähe sellest, tema illustratsioonid on muutnud veel fantastilisemaks nii mõnegi lugemiselamuse, olgu tegu ulme või lihtsa lasteraamatuga.

Valteri fänne on mitmeid ka "Joonistajad koos" blogis, korduvalt on saanud sinna ka Valteri pilte postitada. Nüüd võttiski Joonas ja pani üles spetsiaalse blogi edgarvalter.blogspot.com, mis pühendatud valteri illustratsioonidele. Oleme sinna juba paari raamatu pilte üles riputanud, loodame seda vaikselt edaspidigi teha.

Edgar Valter (1928-2006) is grand old man of Estonian illustration. He gave face to several loved children's book characters, he illustrated many stories in books and magazines from Lindgren and Tolkien to brothers Strugatski, he drew what looks like thousands and thousands of cartoons and magazine illustrations. He was amazingly versatile, it just looks like there wasn't a style he could use.

Valter is virtually unknown outside of Estonia. Now Joonas started a blog about his illustrations - edgarvalter.blogspot.com. We try to scan and post some of his best work there. At the moment there are only a couple of books and some magazine illustrations, but we try to keep them coming.

Ilsa - more modifications...

Neverending story of Ilsa continues, as I made some modifications to original sculpt's face. Cheekbones looked weird on photos, they looked weird when I held the sculpt at my hand, they looked weird when painted. Now they don't, now the face is pretty cool from every angle. Strange. Why I just couldn't make her to look like this earlier, beats me. But it's really about very very small changes and I really didn't know week or two ago how to make this face to look better.

I also changed the lower lip.

And - I totally forgot about straps I planned to add to the sleeves:

As I know that if I just paint the copies I have now, this will bug me forever. So, there are two options for me -
a) make the straps from Aves, Milliput or some other epoxy putty to every resin copy I want to paint, face will still be the old one;
b) add the straps to the original Cernit sculpt, finish the modified face and make new silicone parts of the mould.

Both options suck, but I think I should go with the second one.

PS: I got some new Italian acrylics by www.maimeri.it - bronze, gold, super gold and pewter. I hope they are better and finer than Russian paints.

HQ - 2

Natuke progressi Harley Quinni kujuga. Muuseas, too kõver vineeritükk on täielik veteran, kasutasin just sedasama plaati alusena kui kümmekond aastat tagasi enda jaoks polümeersavi avastasin ja Ghost in the Shelli kuju teha proovisin. Aaste jooksul on ta kandnud ikka nii ühte kui teist kuju, mõni neist sai isegi valmis.

Another try from children's clay

Proovisin vahelduseks jälle veidi DAS-lastesavi käkerdada. Eks näeb, tuleb sest midagi... Kui üldse, siis igatahes ruttu ja robustselt, mis vahelduseks väga teretulnud.

Asjandust hoiavad püsti hambaork, jäätisepulga jupp ja kaks traadijuppi, kõik plaanis lõpuks kõvastunud kujust eemaldada.

HQ - 1

Kodus kujude nikerdamiseks pole polümeersavi sugugi ainus võimalik valik. On ka igasugu lastesavisid, mis õhu käes kõvastudes võimaldavad kiirelt midagi kokku möksida, olen isegi sellist paaril korral proovinud. Aga on olemas ka eposavid.

Hakkasin kunagi ammu-ammu tegema kuju ühest Batmani kõrvaltegelasest, kel nimeks Harley Quinn. Tegu siis erakordse nähtusega kogu nahkhiiremehe mütoloogias, kuna tegelanna pärineb Bruce Timmi ja Paul Dini legendaarsest animaseriaalist ja on sealt jõudnud täieõigusliku liikmena kõigi aastakümnetetaguste kurikaelte kõrvale. Psühhiaater, kes Jokeri mõju alla sattudes temasse armub ja pahade poole üle läheb, on täielik fännide lemmik ja kujunduse mõttes üks atraktiivsemaid Batmani tegelaskujusid üldse. Ime siis, et ka mina Bruce Timmi joonisstiili kolmemõõtmeliseks keeramise katseks just HQ katsejäneseks valisin.

Proovingi siis nüüd vaikselt ja vabadel hetkedel samast tegelasest uut kuju tekitada. Põhimaterjaliks on Aves Apoxie Clay, kahekomponendiline, isekõvastuv, veekindel ja mittepaisuv materjal. Ostsin kunagi poolekilose komplekti ja olen temast varem vaid murdumisaldis pisidetaile teinud. Seekord aga proovin siis kogu peene-jäsemelise tegelase just sellest materjalist vormistada.

Põhjuseid mitu - polümeersavist sedavõrd kiitsakat kuju tehes peaks karkass absoluutselt jäik olema, vastasel juhul on kõiksugu praod garanteeritud. Eposavi on ise padukõva ega paindu üheski suunas. Teiseks vajab selline animatsioonimaketi moodi stiil väga siledaid ja puhtaid pindu, ka seda on liivapaberitega eposavil hoopis lihtsam saavutada. Ja kolmandaks - nagu näitab praktika, moodustab sellest materjalist kujule lisatud detail algsega tõepoolest sama "kamaka". Polümeersavis tegelikult mitte - silu või puhasta palju tahad, TEGELIKULT on uue ja vana savi vahel ikkagi selge eralduskiht ja nad ei ole üks materjalikogum. Lihvides või lõigates tuleb eraldusjoon nähtavale, kihid löövad lahti ja selle vastu ei ole tegelikult peale eriti hoolsa silumise mitte midagi teha.

Selline siis ongi mu uus kujukatsetus. Pea on hetkel eraldi, käed jäävadki eraldi, juhuks, kui tuleb soov kujust vorm valada. Vasak jalg on lihvitud, parem üldse mitte. Proportsioonid on juba üsna olemas, suund on õige. Proovin peagi labajalad ja mingid pistikuga käetoorikud teha, siis saab juba asjast paremini aimu. Pea ja veel mõned detailid tulevad siiski Cernitist.

Ja siin on pildike mu esimesest ja ebaõnnestunud HQ-katsest. Olgu see piinlik pilt õpetuseks! Proportsioonid on valed, pea liiga lai, anatoomia lombakas, savi mõranenud ja tobeda ning ainult 2D pildil toimiva püstoli tegemisel jooksin ma üldse omadega kinni... Sellest ka põhjus, miks tollal asja pooleli jätsin. Õnneks, sest uus tuleb igapidi parem, see on juba praegu selge.

Some days ago I was looking around on Ebay for Bruce Timm sketchbooks and saw some Batman Animated statues. They remainded me my own pathetic try to sculpt Harley Quinn, from a couple of years back. I dug this statue out and took a good look at it. Hm... There is something there... but this cracked statue really is not that good. So - I started over. Made a quick armature and started to sculpt, this time from Aves Apoxie Clay. Most of the statue will be made from this material, except the head - it will be from Cernit.

For base the plan looks like this - I'll buy a deck of cards, drill a hole through the middle, rotate the cards and fix them with glue. And then I'll try to somehow replace the top layer with sculpted Joker card... Or something like this.

PS: it's 1:8 statue. And - the last picture is from my first attempt to sculpt HQ. It's posted here just to embarrass myself.

From The Vault 2

Juulikuisel San Diego Comic Conil oli müügis ka uus Mike Mignola sketchbook, järjekorras kuues. Esimene ilmus 2001 ja meenutas vormistuselt pigem ise prinditud ja klammerdatud ashcankoomiksit kui korralikku trükitoodet. Viis viimast, mis mul olemas, näevad välja niimoodi:

Ülal paremal on järjekorras teine pildiraamat, mis ilmus 2004 ja tähistas Hellboy koomiksite kümnendat sünnipäeva. See on kahtlemata ka Mignola SB-dest ilusaim, kandilise seljaga ja värvilise liimitud lisapildiga. Minu raamat kannab numbrit #800/2000.

Teisena, suvel 2006, ilmus "Some Drawings". Minu eksemplar on #589 of 750. Raamatus on põhiliselt kõiksugu kollid, elukad ja poolkõdununud härrasmehed. Pildid on jagatud kahte ossa - "Kuradid ja koletised" ning "Teised veidrad persoonid". Päris kobedad teised, üks libahunt on näha ka eelmisel lingil.

Kolmas, "From The Vault" tuli suvel 2007. Minu omal (tegelt on mul neid kaks) on kirjas number #1002/1500. Sellesse on filmide ja saja muu haltuuraga koormatud MM pistnud hulga oma varasemaid pilte, suur osa neist kaaned või posterid. Valik on kirju, Shaolin Cowboyst Powerpuffi Piigadeni ja kuigi pildid on tihti korralikumalt paberile kribitud kui tavalised sketšid, pole tervik mitte nii inspireeriv kui varasemates raamatutes leidunu.

2008. ilmus "More Drawings", mul on #137/2000. Esimeses osas on sarja "Darkness Calls" tegelastega pildid, teises tribute Jack Kirby koletistele. Seekord on pildid trükitud ära hallskaalas ja värvi ebaühtlus annab piltidele ikka oluliselt elu juurde. (Mignola ei vaevu oma musti pindu eriti ühtlaseks määrima, arvutis saab need ju nagunii süsimustaks keerata). Üks koll antud raamatust:

Ja nüüd siis selle aasta raamat - "From The Vault 2". Tegu igas mõttes järeltulijaga varasemale sarnasele väljaandele. Sisu on taas eklektiline, mille seas on nii häid pilte kui ka neid, mis vast ei väärinuks omaette lehekülge. Näiteks on siin kolm paariskülge, mis kõrvutavad üsna sarnaseid "B.P.R.D."-sarja kaasi. Aga on ka näiteks üks lakooniline Hellboy. Oleks mul see pilt varem olnud, oleksin kasutanud referentsina oma kuju tegemisel... Sellele vaatamata on ta tegelikult ülimalt sarnane:

Teatavasti osales Mignola Francis Ford Coppola "Dracula" filmi visuaalia loomisel ning joonistas ka tolle filmi koomiksiadaptsiooni (ilmus 1993, mul on üks üleliigne koopia). Just seal raamatus sai lõplikult paika tema signatuurne stiil, mis siis aasta hiljem pea muutumatult esimesse Hellboy minisarja "Seed of Destruction" edasi kandus. Antud sketcbooki üks coolimaid pilte ongi Dracula-aineline pin-up. Kui õigesti mäletan, polegi tegu ametliku pildiga, vaid see on joonistatud fännile tellimustööna. Ajal, mil Mignola originaalid maksid veel kordi ja kordi vähem kui täna ja ajal, mil ta vaevus selliseid tööotsi üldse võtma.

Mike Mignola SDCC 2009 print

Nagu viimastel aastatel tavaks, andis Mike Mignola ka sellesuviseks San Diego koomiksikogunemiseks välja pisiprindi. Nagu ikka, on sellel Hellboy, nagu ikka, on suurus ca A5, nagu ikka, on see nummerdatud ja signeeritud.

Ei julge väita, et seitsmes print oleks sarja parim, selle tiitli saanuks minult kevadine WonderConi print. Aga sari on sari ja jään igatahes ootama, mis edasi. Viie dollari eest saada oma lemmikautori signeeritud pildike - pole ju paha.

Mesilane

Olen veidikeseks suurest linnast eemal, kasutasin hetke, et katsetada Pentaxit ühes vana vene objektiivi Jupiter-37A-ga.

Peab ütlema, et pildistada ju saab, aga ilma zoomita , autofookuseta ja -avata on ikka neetult tüütu nikerdada.