Viimane päev Pariisis, selge siis see, et midagi muud peale lahkumise polnudki päeva planeeritud. Pakkisime juba õhtul oma kodinad kokku, mistõttu aeg pärast üheksast ärkamist kulus viimastele korrastustöödele. Just kokkulepitud ajal, täpselt kell kümme, saabus korteriomaniku ema (omanik, kellega Mari mailiga ja telefonis asju ajas, on ise samuti puhkusel ja ära). Kohtusime õues prügikotte tühjendades, ronisime koos neljandale ja läksime juba üsnagi algses korras korterisse. Väike kontroll - kõik toimis ja töötas, Mari sai makstud garantiisumma allkirja vastu tagasi, mõni sõna ja oligi aeg lahkuda.
Viimane pilt hoovist...
Kodinatega metroosse ja edasi RER-rongiga de Gaulle'i lennuväljale jõudmine käis 40-minutisele rongisõidule ja koormale vaatamata üsna libedalt, kaugelt libedamalt kui Pariisi saabumine. Raudtee ümbrus oli endiselt kole ja kaunistatud kilomeetrite ja kilomeetrite graffitiga, aga õige vaja siis seda vaadata. Omaette elamuse pakkus mustlase moodi onkel, kes äkitselt välja ilmus, just meie lähedal ukse all seisma jäi ja oma veidral viiuli ja pasuna tunnustega bastardpillil paar kõrvulukustavat lugu ette kandis. Rahvas andis raha, sealhulgas ka Mari, kes vabanes nii oma peenrahast... Misjärel onu kõrvalvagunisse liikus. Õnneks, sest tema torust tulnud helilaviin oli tõepoolest räigelt valju.Jõudsime Gare du Nordi, läbisime kõik trepid, eskalaatorid, lindid ja koridorid üllatavalt kiirelt ja olimegi lennujaama 2B terminalis. Jõudsime tegelikult päris korraliku varuga kohale, mistõttu aega oli piisavalt ja põhjusi stressata peaaegu polnudki.
De Gaulle'is läkski igas mõttes sujuvalt, seda suuresti profile ja vastutulelikule check-in tibile. Minu kohver kaalus 20,2 kilo, mis tähendas, et polnudki vaja asju ümber pakkida... Mari küll grupeeris veidi seljakotis ja kohvris asju ringi, kuna selgus, et kaalutakse ka salongi võetav pagas ja tema seljakott osutus liig raskeks. Aga nagu öeldud, läks asi libedalt.
Kummalisel kombel ei jäänudki seekordsel reisil ette massiivsemat ajakirjanduse müügipunkti, kus oleks saanud uuemat kohalikku ja rahvusvahelist ajakirjavalikut silmitseda. Seetõttu tegin seda lõpuks alles lennujaamas. Ei saaks öelda, et muu maailma väljaannete valik oleks just suur olnud, pigem oli see üsna kidur. Kodumaist kaupa oli loomulikult ohtralt, fotograafiast ja poliitikast poppmuusika ja plastilise kirurgiani. Silma jäi ka päris sisukas, aga kallis koomiksiajakiri dBD. See jäi küll ostmata, selle asemel võtsin juba ooteruumist ligi teise analoogse asja - Lanfeust, mida kirjastab Soleil ja mis sisaldab enam kui kahesajal leheküljel hulgaliselt kvaliteetseid BD-katkendeid. Iseenesest päris hea alternatiiv erinevate autorite stiilinäidetega tutvumiseks, siin on neid ikka seinast seina.
Check-in järel lennukilepääsu oodates tegin ooteruumis paar klõpsu. Seepeale astus ligi autoriteetse olekuga tume turvamees ja soovis mu pilte näha. Ju siis polnud seal midagi olulist, ei lennukeid ega läbivalgustusruumi... :)
Istusime ja keerasime kinni paar kaasavõetud tuunisaia. Asi sujus......kuni Leedu lennuk asus hilinema. Ta tuli ette, kuid eelmine seltskond väljus sealt alles ajal kui meie oleks pidanud juba sisenema. Hiljem väitis kapten, et põhjus oli õhuliikluse ummik. Igatahes ei saanud see olla ilm, see oli ilusam ja pilvitum kui viimasel ajal tavaliselt. Lõpuks siiski algas ka pardale minek ja 14:10 startima pidanud lend kerkis lõpuks õhku vast poole tunni jagu lubatust hiljem.
Meie lennuk stardirajale rullumas, taamal legendaarne Concorde, mis ilmselt enam kunagi ei lenda...
Klõpsisin aknast mõned pilvemaastikud...
Lend Leetu läkski kokkuvõttes kiirelt. Vilniuses oli meil ümberistumiseks algsest 50-st minutist veelgi vähem aega, kuid vaatamata kohalike asjameeste soovile inimesi viiekaupa ette võtta ja läbi valgustada, saime siiski siva lennukisse. Lõpuks väljuski see Tallinna suunas, kusjuures üsna õigel ajal, tehes tasa Pariisis toimunud pikavõitu hilinemise. Lennukis oli jahe, aga ruumi mõttes lahe, täituvus vast kusagil kahe kolmandiku kandis. Magasin, lehitsesin ajaviiteks taas totralt keelevigast FlyLAL-i Baltimaade ajakirja... Ja enne kaheksat õhtul olimegi Tallinnas.Kuigi ka Pariisis ei valitsenud just tavapärane augustikuine palavus, tundus Tallinn oma 15 kraadiga ikka päris külm. Õnneks tuli meile auto vastu, laadisime kohvrid ja seljakotid ja iseendid peale... ja koju.
Kodus selgus, et Mari korraliku ja metallkantidega kohvri üks külg oli päris põhjalikult puruks rebitud. Õnneks olid asjad sees terved, ainult üks raamat sai veidi kannatada. See saaga saab veel jätku... [Takkajärgi lisandus: Saigi, peale lennujaamaskäike ja pusimist paberitega kompenseerisid nad 450 krooni.]
Mis aga ei vähenda möödunud päevade väärtust. Nüüd vaja muljeid seedida, raamatuid lehitseda, fotosid sortida, tuttavatega muljetada ja loodetavasti midagi nähtust ka loomingusse vormistada. Kui muud mitte, siis nähtud skulptuurid andsid küll paar proovimist väärt ideed.
Ja mis puutub korterisse, siis on olemas kutse sinna edaspidi agentuuri asemel otse omanikuga suheldes tagasi minna. Hetkel igatahes tundub, et seda tuleb kindlasti teha - nii mõndagi plaanitust jäi nägemata, Bastille'i väljak elukohana oli lihtsalt super ja raske oleks ette kujutada paremat paika selle cooli, kultuurist kubiseva ja sõbraliku linna avastamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar