Tänase päeva alustuseks oli plaan selline: mina lähen otsin üles paar kunstitarvete poodi, Mari käib samal ajal paaris ümbruskonna poes, mis talle silma jäänud. Siis koju tagasi ja koos muuseumisse.
Ilm oli vihmane, kohati isegi väga vihmane. Aga üllatused ei jäänud tulemata - nimelt avastasin, et sealsamas nurga taga on ilmaselt Pariisi kõige mõnusam koomiksipood! Ja mul, kes ma tegin ikka tugevat eeltööd, tuli see täieliku ootamatusena. Poe nimi on BDNet ja see tegeleb minu arusaamise kohaselt koomiksite müügiga ka netis, kasvõi siiasamasse, Eestisse. Kahjuks ei ostnud ma miskipärast midagi, kuigi valik oli päris korralik ja seda nii raamatute kui muu träni osas. Tagasiteel küsisin sealt paari raamatu kohta ja sain kahjuks teada, et neid on pea võimatu saada...
Ja mida veel, järgmine tänav ja seal oli koomiksipoode koguni mitu! Enamus neist küll anime- ja mangapoed.
Ühe erandiga - "Myth & Magic" on küll koomiksipood, kuid veidi teistsugune kui enamus Pariisi omi. Seal on nimelt suur rõhk USA toodangul, kusjuures sugugi mitte supersangarikraamil, pigem on tegu sellise coolimat sorti raamatupoega, milles hulgaliselt kõiksugu artbooke, sketchbooke ja ja muidugi ka koomikseid. Raamatute rida, mida heal meelel omaks, oli ikka päris pikk...
Ostsin sealt kaks asja - Jean-Baptiste Monge'i "Keldi haldjate" raamatu, mis oli reisi üks kindlamaid ostuplaane kuid mida ma seni kusagil kohanud polnud; ja Mark Rydeni Jaapanis ilmunud kunstialbumi "Fushigi Circus". Olin tast lugenud ajakirja "High-Fructose" 3. numbri kaaneloost (just nägin, et sama # on Ebays müügis 60 dollariga?!?) ja olin netist uurinud ka raamatute saadavust. Nüüd siis jäigi see päriselus ette... ja ostsin ära. Nagu tulevaseks sünnipäevakingiks iseendale või nii... Tegu teise trükiga, esimene peaks olema musta kaanega. Olemas on ka suureformaadiline väljalase, mis oli ka sealsamas müügil. Muidugi oluliselt kallimalt... :) Aga, nagu müüja ütles, muutub ka see punane raamatuke päev-päevalt hinnalisemaks, mida ka täiesti usun.Rydeni maalid on piisavalt friikjad asjad. Neil on kujutatud roosa ja ninnunännu muinasjutumaailm, mis lähemal vaatamisel ei ole enam sugugi nii süütu ja ohutu. Ülidetailsetel maalidel on korduvateks elementideks näiteks venekeelsed kirjad, putukad, veidrad lelud, religioossed detailid ja eriti ootamatult kõiksugused toore liha viilakad. Äärimiselt iseäralik visuaalmaailm ja väärt tutvumist, soovitan.
Veel üks animepood sealsamas...
Lõpuks, läbi tugeva vihma, jõudsin ka kunstipoodi. Ostsin mingi veidra pintsli, Penteli brushpeni ühes lisapadrunitega, paki illustratsioonipaberit ja paar sketchbooki, mis, nagu hiljem selgus, on päris hea köitega ja mida saab edukalt skännimiseks lapikuks lahti suruda.
Ja põhiline - sain sobiva posteritoru, millesse Miyazaki-Moebiuse print pakendada.Siis koju, väike puhkus ja tagasi linna.
Oh seda vihmakest, muudab kõik ilusaks, läikivaks ja veel fotogeenilisemaks...
Otsustasime metroo asemel bussi proovida, seda enam, et peatus sealsamas. Kehtis sama pilet, mis ka metroos, miks siis mitte.
Ühesõnaga - sihtpunktiks sai Louvre.
Raamatud soovitasid siseneda Louvre'i mitte läbi klaaspüramiidi peasissepääsu, kus nügeleb suur turistitropp, vaid kõrvaltiivast. Mis läks tõepoolest väga ruttu - tugevalt abiks ka muuseumipass - ja viis välja samasse kohta. Pildil kesksaal, mis asub tuntud klaaspüramiidi all ja kus spiraaltrepi keskel sõidab üsna omapärane lift:
Selge on see, et Louvre'i mastaapidega muuseumis on mõttetu loota kõigele huvitavale ühe visiidiga ammendav ring peale teha. Seepärast keskendusime skulptuurile ja suundusime nn. Richelieu tiiba.
Ohh... Hobiskulptorile on see palee ikka tõeline inspiratsiooni kullaauk. Isiklikult oli üks huvitavamaid kujusid François Rude (1784-1855) "Jeanne d'Arc hääli kuulatamas". Ma ei oska seletada, mis muudab ühe skulptuuri teistest huvitavamaks, aga siin oli midagi teistsugust kui enamuses ümbritsevates, iseenesest ju ka väga muljetavaldavates klassikalistes kujudes.
Sealsamas lähedal paikneb ka orientaalse antiigi osakond Mesopotaamia kraamiga. Seal näeb näiteks ajalooõpikutest tuttavat Hammurapi seadustega kivisammast:
Või massiivseid kiviväravaid. Selliseid kahe inimese kõrgusi inimhärgi oli ühes ruumis reljeefidele lisaks oma viis tükki.
Tegelikult, uurides hetkel Louvre'i kaarti, jäi ikka väga palju nägemata. Aga vähemalt leidsin endale Prantsuse 18.-19. sajandi kunstnike seast uue lemmiku - Antoine-Louis Barye (1795-1875). See mees oli dünaamiliste loomakujude tegemisel ikka tõeliselt ületamatu. Lisaks veel ka paras perfektsionist oma pronkside paatina ja teostuse osas. Kusjuures, kõik need lõvid ja elevandid, karud ja pantrid on loodud enne googeldamist ja fotograafiat! Uskumatu.
Veel üks vinge kunstnik ja kuju: François Jouffroy (1806-1882) ja "Esimene Venusele usaldatud saladus"
François Joseph baron Bosio (1769 - 1845)
Ja veel veidi antiiki:
Louvre'i poes müüdi lisaks raamatutele muidugi ka ersatskujukesi, mõni neist ikka päris kobakas ja justkui loodud vene uusrikka maitsetusse esikusse riidenagi kõrvale:
Üldiselt meil vedas - tavaliselt suletakse muuseum kell kuus, ainult neljapäeviti ja reedeti on ta lahti kella kümneni. Tegime ka õues mõned kenad pildid, kasutades ära saabunud hämaruse ja süüdatud valguse...
Sajad ja sajad fotod mälukaardil ja muljed peas, sõitsime metrooga koju. Võib etteruttavalt öelda, et see ei jäänud viimaseks Louvre'is-käiguks. Ja kui kõik läheb hästi, satun sinna ehk veel tulevikuski. Igatahes vaatamist jätkuks.
2 kommentaari:
milleks see da vinci pintsel hea on?
interntist vaatasin, et see on mingi puuetega inimestele ja väikelastele mõeldud sari...
:)
Kui sa arvad, et ma tean, milleks kõik asjad, mida ostan, head on, siis igatahes eksid...
:)
Ahh, spontaanne ost. Ma polnud siukest lihtsalt enne näinud ja tundus, et ehk on kuidagi teistmoodi tunne seda käes hoida ja mingeid värvilaike tekitada... Eks näeb.
Pintslivalik oli tegelikult üsna suur, aga ma ei suutnud välja mõelda, mida võiks osta. Ja ega ma tunnegi suurt puudust, mõni üsna korralik on juba olemas ka ja vajadusel võtta.
Postita kommentaar