Pariisi reis 13 - 25.08 - seitsmes ehk viimane pärispäev

Milles ostetakse kustukumm, saadakse totaalne turistimürgitus rahvamasside, vägivalla ja verega, vaadatakse Vana-Kreeka kujusid ja da Vinci toodangut ning avastatakse kodu lähedal veel mitu väga cooli kohta.

Viimane tõeline Pariisihommik. Vähemalt selleks korraks, sest ilmselt läheb homne siin linnas viibimine puhtalt ärasõidule. Seega, viimane võimalus võtta, mis veel võimalus ja vaadata, mida jõuab. Ilm paistis lõpuks ometi ilus, seega just õige aeg kunagise kunstnikerajooni ja Sacré-Coeuri kanti liikumiseks.

Reisi planeerides tegin ma üsna põhjalikku uurimistööd, sealhulgas panin kirja ka hulga poode, mida oleks soovinud külastada. Nende seas oli ka kaks kunstipoeketti. Ühes juba käisin, läbi lõputu vihma marssides, teise aga polnud veel jõudnud, kuigi asukoht kõigest paari metroopeatuse kaugusel. Kuna aga nüüd lõpuks oli asja ka just sinna suunda - Montmartre'i poole - siis otsustasimegi teha väikese väljapõike ja vaadata ka toda Rougier & Plé kauplust.

Esmamulje oli veider. Nagu ikka, ununes kohe, mida konkreetselt osta soovisin, seda enam, et tegelikult ei paistnudki midagi huvitavat - mingi laste käsitöökraam pigem. Siis aga selgus, et tegelikult paikneb pood koguni kolmel korrusel ja seal kõrgemal ikka leidus nii mõndagi.

Tõsisel kunstnikul oleks seal olnud valida nii ühte kui teist, mina ostsin mõned pisemad joonistamis- ja skulptuuritööriistad - paar kõvema otsikuga clay shaperit, paar isetäidetavat brushpeni, mis kõlbavad ka tindile ja akvarellile, sulguriga sulepea ja pliiatsikujulise kustuka.

Ja sealt edasi Montmartre'le. Pigalle'i peatus on sealkandis, kus kunagi litsid hullasid ja kus tänagi Moulin Rouge'le lisaks lahtiriietumine turiste meelitab - sellelgi pildil paistab neoonkiri SEXODROME...

meie aga ei viitsinud mägisel maastikul hulkuda ja sõitsime metrooga ühe vahe edasi Abbesses'i peatusse. Sealne on üks väheseid siiani säilinud Art Nouveau stiilis metroojaamu, arhitektiks Hector Guimard.

Kohe Abbesses' platsi ääres asub huvitav hoone - St-Jean l'Evangéliste de Montmartre. Tegu on esimese raudbetoonkirikuga, mis valmis aastal 1904, mille fassaad on kaetud tellismustritega ja mille välimuses on lisaks Art Nouveaule mõningaid mõjutusi islamist.

Suundusime siis edasi. Teele jäi pisike prügiauto ja idüllilisi tänavaid.

Aina tihedamaks muutus tänavatel turistivälimusega isikute hulk ja aina selgemaks sai, et läheneme vääramatult kogu Pariisi linna turismihulluse epitsentrile... Ja seal me olimegi.

Sacré-Coeuri kiriku ümbrus on iseenesest väga kena kant. Mäe otsas asuv valge kirik on Pariisi panoraamil ilmeksimatult silma jääv, ka kiriku enda eest avaneb linnale võimas vaade. Järgmisel pildil on näha näiteks too uskumatult kohatu Montparnasse'i torn, mille otsast sai varem linnavaateid klõpsitud.

Ümbrus on tõepoolest väga maaliline ja seda mitte ainult arhitektuuri vaid ka pargitaimestiku osas.

Lõpututele treppidele lisaks saab üles kiriku juurde ka furnikulööriga ehk kaabeltrammiga, mille kaks vagunit üles-alla siiberdavad ja uudistajate jalavaeva vähendavad.

Sellest kõigest aga tegelikult probleemid algavad. Kogu see küngas on nimelt totaalselt mobbed by tourists, tihedad rahvamassid lebotavad murul, pildistavad üksteist treppidel ja nügelevad kitsastel tänavatel. Kõige sellega kaasnevad ka Aafrika päritolu "pisiärimehed", kes agressiivselt ligi tikuvad ja võlts-sõbralikul moel oma totrustega ohvreid püüavad. Jantisin minagi ühe seesuguse paelamehega kui Mari poodi põikas ja mina oodates all karuselliplatsil pilte klõpsisin.

Trepid, trepid, trepid...

Jeanne d'Arci ratsakuju kiriku fassaadil.

Kui kiriku ees olid rahvamassid, siis tegelikult oli asi kiriku taga veel hullem. Seal asuvad paar kvartalit kunagise kunstnikerajooniga, mis nüüd kaetud kohvikute, tränipoodide ja tänavakunstnikega. Viimaste seas on nii muidumaalijaid kui ka neid, kes kiirportreedele ja -saržidele spetsialiseerunud. Klientuuri suur osa paistab olevat koledad paksud naisterahvad ja virilad lapsed, keda vaimustunud vanemad poseerima pressivad. Igatahes on osa seesugustestki ettevõtjatest üsna agressiivsed. Mari ajas kogu see tihke kupatus nii närvi, et ta nõudis ultimatiivselt kiiret Montmartre'lt lahkumist.

Tegime siiski pisitiiru ja tõele au andes langeb turistide konsentratsioon üsna kiiresti, kogu see hullumaja on keskendunud üsna kompaktse ala rüüstamisele, juba mõned sammud eemal muutub asi märgatavalt hõredamaks.

Muuseas, valgest kivist kiriku tagakülg on uskumatult must. On see aastakümnete jooksul korstendest pärit nõgi või tänapäevane saaste... ei tea.

Montmartre'ilt on pärit ka kogu reisi ainus vägivallaelamus, üldiselt jättis ju kogu linn äärmiselt sõbraliku turvalise mulje. (Ega me muidugi ka getodesse kippunud.) Olime just Dali poe ja muuseumikese ees, vaatasime sisse ja ringi... kui äkki kostis karjumist. Paremal, naaberkohviku terrassil uhas mingi mees mahakukkunud naisele mitu kiiret lööki näkku, korjas sõnavalingu saatel maast suure hulga pabereid kaenlasse... ja kadus. Maha jäi katkise ninaga noorepoolne naine, valge pluus ohtra verega koos, maas samuti märkimisväärne vereloik, teda püsti aitav vanem naine ja paar röökivat last, kõik neli loomulikult üsna hüsteerilises seisus. Kohvikutes vaikis muusika ja paistis nii ligi jooksvaid kokki kui muid kohalikke. Päris karm värk, kusjuures järgmine pilt on tehtud paar minutit enne juhtunut...

Sõitsime furnikulööriga alla ja jalutasime kogu seda kammi selja taha jättes metroosse, et sõita tagasi kesklinna.

Ja olimegi tagasi Louvre'is. Seekord plaaniks vaadata veidi antiikskulptuuri.

Loomulikult jäi ka seekord silma hulgaliselt inspireerivaid taieseid.

Ausalt öeldes on Milo Venuse õnn, et see kuju on ajaloo veeredes katki tehtud - nii on tema vormi tekkinud mingi mõnus lainjas voogavus, mida minu meelest kätega variandis ei pruukinudki olla. Samas ja tõele au andes - tegelikult on kujutatud naine ikka üsna kole ja robustse näoga, rääkimata juba hiigelsuurest jalanumbrist (ja ma miskipärast ei usu, et skulptor siia mingi perspektiivimoonutuse kivisse meelega sisse toksis).

Samothraki saarelt pärit tiivulise võidujumalanna Nike kuju, mis valminud kusagil 3. sajandil enne meie aega, on teine Louvre'i kuulsaimatest antiikskulptuuridest:

Ja järgmisel pildil, teadagi, mis... Nagu teised maalid, millele lähedale sai, näitasid, oli Leonardo da Vinci ikka päris-päris kõva maalija. Samas, tolle pildiga seotud haip on ikka tiba liig küll. Aga, noh - ära sai nähtud nii pilt kui hüsteeria, kuigi lähemale kui neli-viis meetrit ei pääse ja seega pildist tegelikult mingit ettekujutust ei saa. Kui, siis ehk ainult selle suurusest.

Vana ja uus.
Ja veelgi vanem - Louvre'i kohal asunud keskaegse kindluse vundament:

Jalutasime üle Passerelle des Arts puitkattega jalakäijatesilla ja siis edasi vasakule, mööda jõeäärt bukinistide müügilette vaadates Ladina kvartali suunas. Klõpsisin sillalt mõned pildid ja monteerisin hiljem kahest kokku päris kena panoraami:

Kolasime veidi ringi, põikasime jälle Albumitesse ja siis taas maa alla metroosse, kus sõitsime juba tuttavast "signeeritud" lagedega Cluny la Sorbonne'i jaamast Austerlitzi kaudu tagasi Bastille'sse. Tunnikeseks koju taastuma, teel jäi pildile ka tuttav toidukoht.

Tunnikese pärast, enne üheksat, läksime uuesti välja, et teha väike hüvastijäturing ümbruskonnas. Tiirutasime veidi naabertänavatel, klõpsisin poode ja söögikohti. Neid ikka tõepoolest sealkandis leidub, ka klientidest ei paista puudust.

Kohe Bastille' väljaku kõrval on idülliline kanal. Selle äärde on rajatud äärmiselt meeldiv park, kus meie jalutuskäigu ajal üheksa paiku õhtul istus hulgaliselt noori ja kõlas araabialik-aafrikalik keelpill ja laul...

Osa Bastille'i metroojaamast asubki tegelikult vabas õhus ja sellesama kanali kohal (paistab ka alloleval pildil).

Sealsamas asub teinegi vaatamisväärsus - vana raudteesild. Selle asemel, et kasutu ehitis lammutada, muutsid geniaalsed pariislased selle... aiaks! Kes näinud filmi "Before Sunset", teab paika kohe päris kindlasti. Seega, silla peal kasvavad puud ja saab jalutada. Meil jäi see küll kahjuks tegemata, sest pool kümme õhtul aed lukustatakse. Silla all võlvkaartes aga asuvad ateljeepoed kõiksugu käsitöölistele kunstirestauraatoritest kangakudujateni. Üks seesuguseid poode näiteks müüb lilli...

Need on kunstlilled, ausalt!

Igatahes, kui kunagi sinnakanti veel asja (ja ma loodan, et on), tuleb nii aia kui poodidega kindlasti lähemalt ja soodsamal kellaajal tutvuda.

Ja oligi õhtu. Sõime viimase pidusöögi, jõime Kir Royal'i, kolasime netis... ning püüdsime oma kaasavõetud ja juurdesiginenud kodinad kohvritesse-kottidesse pakkida. Nii kurb kui see ka pole, lõpp läheneb.