Ma ei saa midagi teha, mulle jubedalt meeldib siinne räämas koridor, mis pole aastakümneid värvipintslit näinud. Samas, nagu Mari märkis, siin ei haise. Mis tähendab, et kogu see aegadest järatud look on suhteliselt šikk ja mitte kurvameelselt hüljatud. Rohkem veel kui koridor meeldib mulle puutrepp. Neljandale korrusele ronimine on omaette ettevõtmine (ei taha mõelda, kuidas siia kõik see mööbel on taritud), kuid trepi jalgadest kulutatud tekstuur on lihtsalt fantastiline. Ma lihtsalt pean seda iga jumala päev pildistama...
Otsustasime ka täna pisut omi teid käia. Mari suundus Galeries Lafayette'i, mina Forum des Halles ostukeskusse, et sealses FNAC-raamatupoes pisut ringi vaadata.
Teel jäi ette tuntud kahjuritõrjepood, mis figureeris, kui mälu ei peta, ka Pixari Ratatouille'i filmis.
Renessansiaegne St-Eustache kirik (1532-1637), mille ees mõnus avar istumisplats ja selle ees skulptuurpea, mille otsa labiilsematel turistidel lihtsalt on vaja ronida...
Forum des Halles on massiivne ostukeskus, mis asub mitme korruse ulatuses maa all. Kusjuures huvitav on see, et kompleksi keskel on haljastatud siseõu, mis tegelikult ümbritsevast maapinnast mitu korrust allpool! Kuuldavasti on kiriku ja keskuse vahel asuv park õhtuti tiba kahtlane koht, kuid poed on sealkandis igatahes huvitavad, Dr. Martensi saabaste oma näiteks.
Ostsin FNAC-ist neli raamatut, kõik ostud spontaansed ja planeerimata. "Pin-Up Girls" on Fred Peltrani retrostiilis pildialbum; "Le Chant des sabres" ("Mõõkade laul", autorid: Ozanam & Tentacle Eye) on visuaalselt muljetavaldav ja lakoonilise joonega maalitud samurailugu. "Droles de balades dans Paris" on lustakas lasteraamat Pariisi linnast, "Odi's blog 1.0" (Sergio Garcia & Lola Moral) tekstivaba koomiks, mis oluliselt paremgi kui esmapilgul arvasin. Tegu siis kahe naaberlehekülje suuruste raamideta koomiksiga, üks stripp näeb näiteks välja nii:Tibi triigib pesu, kõrval suur virn särke ja pükse; äkki vajub virn kaarja lainena ümber talle kaela; tibi hüppab triikimislauale; võtab põlvitava poosi, tõuseb püsti, püüab saada tasakaalu; surfib edukalt pesulaineil; kaotab äkki tasakaalu ja kukub pesumerre; haarab triikimislauast, hulbib väsinult... kuni pesulaua kõrval on virnad triigitud ja volditud pesuga.
Selline raamat... :)
Pariisi raamatupoodide kammimise suur pluss on raamatute oma silmaga nägemine. Mõni, mis neti põhjal tundus paljulubav, osutub igavaks, samas jääb ette nii mõnigi üllatav asi. Igatahes panin nii mõnegi nime kirja ja proovin nendega kodus Amazoni ja arvustus-saitide vahendusel edasi tegeleda. Kohvri kandevõimel on ka lõpeks piirid...
Seejärel saime Mariga Louvre'i ees paiknevas Jardin des Tuileries' pargis taas kokku ja vaatasime veidi, kuidas inimesi hiidrakulkaga õhku lennutati. Ja ühtlasi kuulasime asjaosaliste röökimist...
...ning suundusime üle Concorde'i väljakule. Nagu piltidelt näha, oli täna reisi esimene tõeliselt päikeseline päev, seetõttu sain lõpuks Pentaxile ka polarisaatorfiltri lisada.
Sealt jalutasime edasi Pont Alexandre III ehk Aleksandri silla suunas.
Art Nouveau stiilis sild on vaieldamatult Pariisi uhkeim, ehitatud aastail 1896-1900, kujutab endast ühte pikka teraskaart ja on nime saanud nurgakivi asetanud Vene tsaarilt.
Rodini muuseum, mõisamõõtu maja ja park Invalides kvartalis. Kunstnik elas siin 1908-1917, vastutasuks ateljeeruumide eest pärandas Rodin (1840-1917) oma teosed riigile ja nii ongi Hotel Biro's nüüd muuseum.
Fotosid vaadates jääb tunne, et kivi oli pronksist hulga muljetavaldavam...
Muuseumis on oma tuba ka Rodini õpilase Camille Claudeli (1864-1943) töödel. Ausalt öeldes on mõni neist tüki hämmastavam kui vanamehe enda omad.
Rodin kippus nimelt tüütult palju koledaid vanamehi Balzac'i ja Hugo'd kivvi raiuma, mis hakkas ausalt öeldes pikapeale pisut tüütavaks muutuma - neid oli ikka igas nurgas, üks paljam kui teine. Ja kuigi tegu oli vaieldamatu geeniusega, jättis kogu muuseum tegelikult oluliselt lahjema mulje kui oleks võinud. Ei oska isegi öelda täpselt, miks. Oli see siis varasem Louvre või lihtsalt kuidagi igavavõitu ülesehitus ja olematu kohtvalgustus...
Aga siiski, väärt käik ja päris ilus aed, eriti tagumine osa.
Sealsamas asub ka Kuppelkirik, milles ka Napoleoni haud.
Paari metroopeatuse kaugusel aga kõrgub Tour Montparnasse, 210 meetrine, 59-kordne ja aastal 1973 ehitatud torn. Kuigi see maja oma kõrguse tõttu ümbruskonda absoluutselt ei sobi, avanevad tema 56. korruse vaatesaalist ja katuselt siiski päris võimsad linnavaated.
Montparnasse'i surnuaed.
Vaade Luxembourg'i aia suunas.
Sellise kaadervärgiga pestakse pilvelõhkuja aknaid...
Tagasi kesklinas Champs-Elysees'l, käisime pisut poodides, leidsime isegi avatud Monoprix' ja ostsime süüa.
Ja siis koju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar