Ei saaks öelda, et hommikune start just varajane oleks olnud. Aga mis siis, tegu ju puhkusega, kuhu kiiret.
Paar hoovivaadet...
Ooperiteatri esine trepp paistab olevat kujunenud kohalikuks kohtumispaigaks, õhtul on siin ikka ohtralt kõiksugu rahvast. Arvata võib, et suundutakse edasi mõnda lähedalasuvasse kohvikusse, neidki on siinkandis ohtralt.
Sealsamas peesitas ka grupp vana kooli punkareid.
Jalutasime üle Pont de Sully silla Seine'i kahest saarest väiksemale, Ile St-Louis'le.
Veetsime pisut aega maalilises pargikeses saare tipus, klõpsisime pilte ja suundusime siis saare peatänavale.
Üks mu kindlaid sihtkohti seekordsel Pariisireisil oli Galerie Arludik, mis asub just sealsamas Rue St Louis en l'Ile'l. Galerii korraldab päris huvitavaid näitusi koomiksi- ja animatsioonikunstnike töödest, hetkel oli viimaseid päevi üleval nelja Pixari kunstniku pildid. Üks neljast oli ka Bill Presing, kelle raamatutest olen siin blogis juba kirjutanud.
Kohtasime galeriis mehhiklast Javeiri, kes oma Euroopa reisil meiega samasse paika jõudnud ja ka ilmselgelt sarnaste huvidega. Kuuldavasti on Arludikis tulemas tema kaasmaalase, Tony Sandovali näitus. deviantARTist tuttava kunstniku Prantsusmaal ilmunud albumid olid mu ostulistis, seetõttu oli olemas ka ühine jututeema... :-) Ta kurtis, et Sandovali kodumaiste originaalraamatute trükk ja köide ei kannata prantsuse omade kõrval mingit kriitikat - neil on lisaks kõvadele kaantele isegi kangast järjehoidja... Ta oli kahte raamatut juba ka poodides kohanud, panime koordinaadid kõrva taha ja soovitasin vastutasuks kuuldavasti Pariisi parimat koomiksipoodi Super Heros. Kuigi ise polnud veel sinna jõudnudki... Eks näeb, kas netist loetu ka tõsi on.
Üks Bill Presingu originaalidest, mis näha ka eelmisel fotol:
Ostsin galeriist raamatu, mida polnud veel mujal poodides kohanud (ja millest juttu edaspidi) ning Moebiuse-Miyazaki prindi. Autogrammid sellel on kahjuks trükitud, kuid muidu on ju tegu üsna cooli ja dekoratiivse pildiga. Üks seesugune rippus ka galerii teise saalikese ukse kõrval.
Ja siis jätkasime jalutamist aina turistisõbralikumal ja rahvarohkemal tänaval. Kiiksuga suveniiripoed, juustupood, marjonettnukkude poeke...
Ostsime loomulikult ka kohalikku legendaarset Berthilloni jäätist. Põhipood oli küll kollektiivpuhkusel, aga müügipunkte oli sealsamas teisigi. Oli ta siis midagi NII erilist, ei tea... Mari oma maitses nagu marjajää, minu oma kui külmem ja kõvem šokolaadikreem. Aga hea oli küll, ei saa kurta.Vot selline pilt tekib kui kaamera White Balance on ununenud elektrivalgusele ja tulemuseks saadud sinist pilti proovida hädapäraste vahenditega torkida...
Üle Pont St Louis' silla naabersaarele Ile de la Cite jõudes olimegi kohe selle kuulsaima hoone - Jumalaema kiriku ehk Notre-Dame'i taga.
Puhkasime jalgu, uurisime pisut raamatuid ja vaatasime sisse kõrvalasuvasse kirikumusseumi, lootes, et ehk müüakse seal muuseumipasse. Sellega saab sabatamata sisse mitmekümnesse paika, igatahes tasub see ka rahalises mõttes ostmist kui plaanis rohkematesse muuseumidese põigata. Ei müüdud... Klõpsisin vähemalt ülimalt imposantse hoone põhjakülje detailidest hulga pilte.
Kiriku ees on inimkujuline veevõtukoht, mis mõeldud ilmselt turistihordidele joomiseks ja veepudelite täitmiseks, midagi funktsioonilt sarnast võib linnas mujalgi näha. Kuid seda võib edukalt kasutada ka näiteks jalgade pesemiseks.
Kirikusse me ei sisenenud, imetlesime ülimalt isastes univormides ja enese macholikust väljanägemisest teadlikke korravalvureid, mõni jalamees, mõned koguni ratsanikud...Muuseumipasse ei müüdud ka Notre-Dame'i platsil paiknevas krüptimuuseumis, kuid sealt juhatas silt lähedalasuvasse söögikohta. Seal neid tõesti oli, loobusime rahast ja seejärel oli meil olemas ränkraske koorem järgmise viie päevaga võimalikult paljusid passi tunnistavaid muuseume külastada. (Mida, võib ajas ette rutates öelda, mi siiski ei teinud. Jäime mõistlikkuse piiresse.)
Kuna sealsamas oleva Sainte-Chapelle'i sissepääsu ees oli vastik saba, loobusime muuseumimõttest ja suundusime üle silla Ladina Kvartali poole. St-Michelle'i väljak, mis oli oluline paik nii revolutsiooni kui 1968. aasta tudengimässu päevil, on kohalik keskus. Seal asub ka imposantne purskkaev.
Ladina kvartalis asub pea et kobaras koos mitu Albumi koomiksipoodi, mis Pariisi ja ilmselt kogu Prantsusmaa suurimad.
Mõni on keskendunud mangale, mõned kohalikule BD-le, mõnes võib lisaks kohalikule näha uut ja vanemat USA koomiksikraami, seda nii originaalis kui tõlgetena. Lisaks muidugi kõiksugune lelu-, kuju- ja plakativärk.Boulevard Saint Germaini ja Rue St-Jacques'i ristil on kaks suuremat Albumit:
Sealsamas Rue Dantel paar pisemat, kusjuures just sealt sain küsimise peale kolm Tony Sandovali superilusat raamatut:
St-Julien-le-Pauvre kirikukese kõrval on maaliline pargike, mis paistab meelitavat kahtlasevõitu seltskonda, sealhulgas neid, kelle põis vajab tühjendamist.
Vaade sealtsamast Cité saare suunas:
Suviti rajatakse kesklinna Seine'i kaldale kunstlikud liivarannad. Kuigi selleks aastaks sai üritus läbi, oli liiv veel paigas ja sellel mängiti näiteks petanque'i. Mujal paistis ka lamamistoole ning taimi ühes veeaurupihustitega.
Tagasi teispool jõge, Marais' kvartalis.
Rue de Barres ja keskaegse olemisega maja, minu teada küll restaureering ja mitte päris ehtne.
St-Gervais-St-Protais, 6. sajandist pärit kirik, mille fassaadil üksteise otsas dooria, joonia ja korintose tüüpi sambad.
Hotel de Ville, ehk linna raekoda. Siit pildilt ei saa kaugeltki aimu, kui suur ja kaunistatud see hoone tegelikult on.
Ja põhimõtteliselt oligi päev õhtus, järgnes tavapärane õhtune tegevus - net ja blog, AK, söök, avasime lõpuks ka külmas ootava veinipudeli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar