Kirjamessut, Kiki ja 3 x Berberian

This post is about our trip to Helsinki Book Fair and about a couple of comic books we got signed there.

"Helsingi on täna haige," laulis kunagi Raadio Maria. Olen küll Soome meedia mõjuväljas kasvanud, ei ole aga kunagi sealmaal ööbinud ega ka ülearu palju kordi käinudki, aga ikkagi on tunne, et viimastel aastatel on seal tõesti midagi muutunud. Kuidagi kulunud ja väsinud on kogu olemine, sõna otseses mõttes - nagu toss oleks kogu kupatusest väljas. Pealinn on muidugi sellele vaatamata tüki suurem ja linlikum kui meie kant siinpool lahte, aga... minaeitea, ennast seal elamas või töötamas ei suuda ma küll mitte mingi nipiga ette kujutada.

Aga käia vahel siiski ju võib. Tänavune Koomiksimess oli juubelinumbrile vaatamata aneemiline, seetõttu jäi vahele. Kuna aga Raamatumess oma Prantsusmaa teemaga tõotas kohale tarida ühe mu lemmikautoritest, siis sai laevasõit kavva võetud. Bloginaaber Joonas oli kaubeldud Koomiksiseltsi koostatud messi-ajalehte pildiseeriat joonistama, temal oli seega ka kohustus kaelas, minu mure oli põhiliselt kohale jõuda ja ennast pressikaardiga sisse nihverdada. Seda tegingi ja tõin messi teisest otsast seltsi boksist ka Joonasele priipääsme ära.

Enne seda vaatasime veel veidi linnas ringi. Joonas ostis Akateemisest paar koomiksialbumit, mina ei leidnud raamatupoodidest midagi, isegi mitte värvilisi tinte või head paberit. Selle asemel ostsin suurest hobipoest meetripikkuse, 0,5 mm läbimõõduga kandilise vasktoru ja murdsin selle kohe ära kolmeks ergonoomiliseks jupiks. Sellisest torust, mida ma polnud varem kunagi isiklikult kohanud, tehakse nimelt kujudele ühenduspistikuid, kui seesugune veider ost peaks sinus, lugupeetud lugeja, küsimusi tekitama.

Ja siis sõitsime trammiga, ise samal ajal nutikatest telefonidest GPS-kaarte piiludes, Messukeskuse poole. Ümbritsev Kallio kant oli kole ja kahtlane, trammi tagaotsas lärmasid ja vennastusid soome parmaadid. Ka selles osas on meil siin elu parem - eesti jotad ei liigu karjana, nad lihtsalt haisevad ja on vähemalt vait.

Messil oli palju raamatuid, kirjastusi, poode ja kõike muud, pidevalt käisid nii boksides kui lavadel konkureerivad esinemised. Korralik mess seega, mis vaatamata reedesele päevale oli üsna rahvastatud. Raamatud tihti 20% odavamad kui poodides, arvata võib, et liikevaihto oli korralik. Ise ostsin tuliuue "Blacksadi" albumi, Mauri Kunnase nunnu ja naljaka "Kuningas Arthuri" ja "Kiki", millest tagapool pikemalt. Ostmata jäi ühe mu lemmikbändi PMMP uus fotoraamat, kuna see lihtsalt ei olnud päris see, mida ootasin. Kaasa taritud biograafia jäi ka signeerimata, kuna algselt plaanitud bänd messile ei jõudnud ja uusteose promoga tegeles ainult päevapiltnik. Ei ostnud ma ka "Punanahka" sarja paari antikvaarset albumit, mida viimati nägin kaugel vene ajal. Kodust kaasa tarisin aga veel kolme raamatut ja need said igatahes autori poolt tähistatud.

Prantsuse koomiksitiimi Dupuy-Berberian üks pool, Charles Berberian oli kohal ilmselgelt seetõttu, et äsja ilmus neilt Soomes WSOY-lt kunagise mustvalge Härra Jeani lisa-albumi uuendatud variant. (Loe sellest siit.) See on siiamaani maailma ainus trükk, kuna Prantsuse oma ilmub alles novembris. Mis oli mulle uudiseks, kuna sellekohast teavet ei olnud ma eelnevalt mitte kusagil kohanud. Raamat tuleb samas formaadis kui kolm senist topeltalbumit, seega Soome omast veidi suurem.

Uusi Jeani albumeid autoritel aga hetkel plaanis pole. Nagu kuulsin raamatute tõlgilt, kes külalist saatis, pole hetkel kavas ka seni viimast (ehk seitsmendat) Soomes ilmutada. Pigem uuritakse maad, ega mõni ajakiri taha selle leheküljepikkusi lugusid järjeloona ära trükkida. Aga raamatute soomekeelne tõlge on igatahes super, oluliselt mõnusam lugeda kui Kanada D&Q oma, mis lisaks ka veel formaadilt veidi liiga väike. Tolles kõvade kaantega köites on koos sarja kolm esimest albumit, veel kaks on ilmunud ajakirjas.

Ühesõnaga, kella kahe paiku ilmus Koomiksiseltsi boksi tuttava välimusega prantslane. Laud, millel kogu muu aja toimus koomiksite joonistamine ja mille tunnistuseks juba reedeks kogu seina kattev (reeglina laste) tehtud pildilooming, tehti lagedaks, dekoreeriti raamatutega ning Charles Berberian võiski töökoha sisse võtta. Tõsi küll, mingi aja pärast vahetus tool mugavama vastu. Pilt, mille kallal ta mõnda aega segamatult nikerdas, läks lehte. Mis aga puudus, oli soome fännidest moodustuv saba - neid lihtsalt polnud. Okei, urgitsesin siis ise oma raamatud välja, astusin ligi, tervitasin ja istusin maha ootama ja vaatama.

Naljakas oligi see, et lõppkokkuvõttes kujunes sellest autogrammisessioonist praktiliselt "Eesti Eri". Peale minu ja Joonase polnud seal kedagi oma aega ootamas, lõpuks küll ilmus välja veel üks meesterahvas. Seetõttu sain ma üle paarikümne minuti ühe oma lemmikkunstniku vastas istuda, juttu ajada ja joonistamist vaadata. Ma ise arvestasin, et prantslastele omase dédicace ehk joonistusega pühenduse võtaksin kõige kobedamasse raamatusse, mis kaasas, teistesse piisaks ka lihtsalt signatuurist. Aga ta võttis kõik kolm ette ja joonistas igaühte ka pildikesi. Ja kes olen mina, et selle vastu protestida. Seda enam, et järge ootas tõepoolest ainult Joonas, temagi minult hommikul ostetud raamatuga.

Olukord oli seega üsna relaxing ja rahulik, seetõttu sain ka ühte-teist küsida. Lugesin mõne päeva eest uuesti läbi Jeani 5. albumi (mida soovitan absoluutselt kõigile hea kirjanduse huvilisele!!!) ja kohtasin seal detaile, mis varem mulle midagi ei öelnud. New Yorgi osas toimus tegevus näiteks Strandi raamatupoes. Tuli välja, et Berberian on selle tõeline fänn, esimest korda NY-sse jõudes tormas ta esimese asjana läbi paduvihma sinna ja ostis kokku paraja portsu raamatuid. Poe enda joonistasid nad koomiksisse fotode põhjal, sisevaated mälu järgi.

Jeani koomiksite ainetel tehtud film talle suurt ei meeldi, eriti lõpp, kuigi peaosaline on hea.

Suvistest Soomekäikudest peaks tulema ka raamat. Mitte selline, nagu nende varasemad reisivisandite vihikud (paar neist on ülalpool ühel fotol näha), aga veel pole päris selge, milline täpselt. Igatahes on plaan järgmisel aastal Soome tagasi tulla.

Küsisin veel ühte ja teist, pistut töövahendeist ja Jeani kanaliümbruse tegevuspaikadest, aga ega siis kõik see enam ju meeles pole. Kui meenub, siis lisan.

Ka Joonas sai oma pildi kätte ja seejärel veel üks idabloki nukufilmi pildiga T-särgis kodanik. Paar tundi hiljem küsitleti Berberiani sissepääsu lähedal Eino Leino laval, vaatajaskonnaks hulk ilmselgeid frankofiile.

Selle tulemusel kujunes järgnenud WSOY signeerimisel juba üsna korralik saba, kus piltide vormistamisel oli käigus vist ainult must brushpen. Meil seega ilmselgelt vedas, kuigi kahjuks jäi mul Berberiani lavaesinemine lõppkokkuvõttes pea nägemata.

Enamus autogrammisoovijaist olid ilmselt spontaansed huvilised, kel näpus uusim raamat. Aga kohe alguses oli platsis ka onkel kõigi Soome albumitega, ju jättis Berberian kõigisse neisse mingi märgi maha.

***

Viimastel aegadel on mul tekkinud huvi ajaloolise koomiksi vastu. Mitte vanade asjade, vaid vanal ajal toimuva, või siis klassikalist sorti kirjandusteoseid kohandavate pildisarjade vastu. Olen mitmeid seesuguseid albumeid ostnud, ja neile on tulemas lisa.

Kui aus olla, tundubki mulle, et see nipp, mis Eestis kohalikule koomiksile tõepoolest kõlapinna alla annaks, oleks JUST NIMELT see kui keegi suudaks meie kirjandusklassikast korraliku ja uudse vaatenurgaga koomiksiadaptsiooni teha. Mitte mingi tolatseva paroodia, aga midagi korralikku, nagu on näiteks prantslaste "d'Artagnani päevik". Tuliuus "Milady de Winter" tundub ka paljulubav. Kas see aga ühel päeval ka juhtub, ei tea. Isegi kui joonistajaid leiduks, korralikke käsikirjutajaid meil ju pole. Ja ma ei räägi siinkohal üldse ainult koomiksitest...

Üks seesugune ajalooline lugu, mis mõne aja eest silma jäi, on "Kiki de Montparnasse". Lugu sõdadevahelisest kunstimuusast Alice Prinist, autoriteks Catel ja José-Louis Bocquet. Mustvalge raamat on mahukas ja põhjalik, sisaldades lõpus ka allikate loetelu ja paarikümne ajaloolise isiku biograafiat, aga Soome versioonis varustetud ka üsna kalli Skandinaavialiku hinnaga. Festivalil maksis ta aga 20 eurot ja selle numbriga ei saanud seda lihtsalt mööda lasta. Autorid ju kohal, äkki ikkagi on raamat hea (millele vihjab ju kirjastusepoolne väga korralik vormistus) ja kui see alles takkajärgi selguks, siis ei jaksaks end ära noomida.

Vestlus autoritega kestis ligi tund aega, vahendajaks minu teada raamatugi tõlkinud Kirsi Kinnunen, mispeale läks sealsamas Arktise Banaani boksis kiireks signeerimiseks.

Ma pean ausalt ütlema, et nii ebamugavat signeerimise-situatsiooni, kus ju vaja ka joonistada, pole mina varem näinud. Kogu üsna pikk saba võetigi ette seesuguses püstijalabaari olustikus...

Olime sabas auhinnalistel teisel ja kolmandal kohal ja saime Joonasega oma raamatuisse üsna identsed pildid. Tundus, et seesama valmis ka kõigisse teistesse. Kunstnik joonistas tibi, käsikirjutaja värvis suu punaseks ja lisas omapoolse pühenduse.

Ja siis oli viimane aeg veel veidi ringi hulkuda ja Joonasel lõpuks lubatud koomiks paberile panna. Mina kuulasin mõningaid esinemisi, kritseldasin oma lõbuks, lehitsesin uut Jaan Tõnissoni raamatut ja otsisin lettidelt vahepeal kuhugi kadunud kuningas Arthuri lugu. Kusagil kaheksa paiku korjasime oma kodinad kokku ning loksusime trammi ja bussiga tagasi sinna pärapõrgusse, kust väljus Tallinki laev.

Kass Arthur ja teised ümarlaua elukad

Põhjanaabrite Mauri Kunnas (kodukas on siin!) on põhiliselt tuntud oma jõulu- ja koeraraamatute poolest, midagi neist on isegi eesti keeles ilmunud. (Tundub, et neli raamatut.) Tal on lasteraamatute illustreerimiseks äärmiselt õnnestunud stiil - piisavalt lõdvalt joonitud, et olla elav ja humoorikas, samas väga detailne ja ilmselgelt äärmiselt mahuka eeltöö tulemusena tekkinud. Mulle endale oleks küll väiksena meeldinud just sellised raamatud, kus lisaks lustakale loole on ka piltides väga palju avastamisrõõmu ja tohutult tegelasi, keda seepeale kasvõi ise plastiliinist valmis vorpida.

Nägin Helsinki Raamatumessil tegelikult päris suurt hulka tema raamatuid, mees on ikka olnud tõeliselt produktiivne. Ja miks ka mitte kui asi sedavõrd käpas on. Mitu muhedat raamatut võiks tegelikult endalegi osta, "Koerte Kalevala", "Robin Hood" ja "Viikingid tulevad!" eelkõige. Ostsin aga ühe, mida korra nägin, mida aga õhtul enam kuidagi leiduda ei tahtnud - "Kuningas Arturi rüütlid". Lõpuks leidsin, kallima küll kui teised tema raamatud ja ingliskeelse, aga mis sellest.

Tõeliselt äge asi, arvan, et kui selle peale esmast tunnipikkust lehitsemist ja piltide uurimist lõpuks ka läbi loen, saan noolemängu moodi laua ümber istuvate rüütlite loost hulga rohkem teada ja tuttavate nimede taga olevale loole sisu juurde. Mis sellest, et Merlin on selles loos põder, Sir Mordred harakas ja enamus teisi kassid.

Loodan ka, et raamat aitas ja autori pere vurrulised lõpetasid tänutäheks mööblil küünte teritamise.

Hellboy The Corpse bust - 04

Hellboy The Corpse bust - 03

Hellboy The Corpse bust - 02

Hellboy The Corpse bust - 01

Pop Sculpture contest

"Pop Sculpture: How to Create Action Figures and Collectible Statues", a making-of book about... pop sculptures, is out now. (It has a blog, I was writing about it here months ago.)

Based on this video it's pretty good and I really should order it. I'd done that already, but for some weird reason it isn't available in Amazon.com and in UK it will come out in December.

Anyway, to celebrate the release of this book, there's a scupting competition in conceptart.org - The Official Comiquette Challenge 2010 Competition. Deadline is November 23. The Brief: Sculpt your favourite action comic character.

The statue or bust should be made between Oct 19 and Nov 23; there should be 6 photos taken, including a photo of armature with piece of fruit next to it.

I have an idea for another Hellboy bust, this time the same size as my Liz and official Abe. I think it's called "Bowen scale". If I'll make it, it should really be the last Hellboy I'll ever make... but the idea is actually pretty good. I'll see, if I could make the armature over the weekend, I may take part of this competition. if I could finish it in time, then it will be the fastest polymer clay statue I've ever made.

Arst & õde

Tallinn, October 18, 2002

Just found this 8 years old photo on my hard disk... A day less than 8 years, to be exact.
Third month with a digital camera... 4 megapixels!

Oz osa 2

Kuna superkangelased mind ei huvita, siis pole ma kunagi ka Marveli raamatute vastu mingit huvit tundnud. Kogu see superherode kamarajura on ju sama hambutu, lõputu ja süldine kui kõik need "Vaprad ja ilusad". Ei ole neil lugudel ei algust ega lõppu ega saba ega sarvi. Alles paaril viimasel aastal kui Marvel on asunud prantslaste Soleili asju tõlkima ("Sky Doll", "Universal War One"), viskan ka nende tulevaste asjadele listile kiirpilgu peale. Ja nii leidsin ka "Võlur Ozi" koomiksiadaptsiooni, tõsi küll, kunstnik Skottie Young oli mulle juba varasemast teada.

Olen juba esimest raamatust kirjutanud, seetõttu seekord lühidalt - väljas on sarja teine kõvas köites raamat, mis algselt samuti 8-osaline vihikusari - "The Marvelous Land of Oz". Seegi osa on sama ilus ja hästi joonistatud, nii leheküljed kui kaanepiltide ja tegelasvisandite galeriid on väga inspireerivad. Young on ikka väga kõva kunstnik, kusjuures täisdigitaalne.

Ja ega's nii edukas sari saa lõppeda kui algmaterjali küll ja veel võtta. Ehtbondilikult on lõpus leheküljesuurune kuulutus, mis teatab et lugu jätkub raamatus nimega "Ozma of Oz". Tuleb katsuda sedagi mitte maha magada, praktika näitab, et kogumik tuleb juba kuu-paar peale viimase vihiku ilmumist, ilmselt septembris 2011.

Dollari-ajakiri

Brittidel ilmub aasta 2004 detsembrist alates säärane ajakiri kui Cinema Retro. Tegu vanadele (kuuenda ja seitsmenda aastakümne) filmidele pühendatud tõelise friigiväljaandega, millel hetkeks ilmunud ka kaks spetsnumbrit. Uuem jäi ka mulle koomiksipoes silma ja jõudis nüüd teiste tellitud asjadega ühes minuni. Tellisin ta aga otse loomulikult ainult ühel põhjusel - tegu Sergio Leone "Dollaritriloogia" erinumbriga.

Kuigi see 80-leheküljeline trükis on pehmekaaneline ajakiri, on infot ja pilte selles raamatu jagu. Väidetavalt saabki kogutud materjalist kunagi ka päris raamat. Ise nad väidavad eessõnas, et see ongi kõige põhjalikum kunagi ette võetud katse sellest filmisarjast ülevaadet kirjutada. Võib täitsa uskuda - pildimaterjaligi on siin üliohtralt, sealhulgas tohutus koguses postereid. Nende seast avastasin juba ka vea - ühte kahest Soome "Hyvät, pahat ja rumat" posterist on nimetatud Jugoslaavast pärinevaks.

Aga muidu, kui kolmele Clint Eastwoodiga filmi DVD-le lisada veel "Once Upon a Time in the West", kuulata-vaadata läbi kõigi nende lisakraam ja lugeda otsa see väljaanne, siis peaks olema küll spagetiwesternite kullafondist väga põhjalik pilt ees. Veel parema saaks ainult siis kui minna ja osta Amazonist ka Eastwoodi filmide plakatite raamat.

Põhjalikumalt saab "Cinema Retro" erinumbrist lugeda siit. Arvan, et vähemalt seni kuniks takkajärgi tellimise võimalust pakutakse.

Casting party

Casting is the most frustrating step in making resin statues, as there are so many moments when something can go wrong. And something usually goes. There are details on every sculpt where some little annoying air bubble can park itself and then there will be another resin copy without some fingers or buckles. Or, when pouring to several moulds simultaneously (usually I mix a little bit more resin than needed for bigger parts, I'll use the rest in small moulds, like hands or tails), resin could get too thick too soon and not flow to all the parts. There are some tricks to try to avoid this, but there's no guarantee that they will work. I don't think even pressure pot + compressor could really help.

Anyway, I've been trying ot pour some copies of my statues lately and usually the whole session doesn't turn out that well. From 7 details I get 2 or 3 which are more or less ok. Some statues are especially pretentious. Like Ilsa - I have several copies with one or more fingers missing. It's just a nuisance!...

Sometimes there are pleasant surprises. First one from today was, that I actually managed - finally! - to get an Ilsa copy with all the fingers intact. So, it IS possible... The first Ilsa mould was better, but I made some modifications to the sculpt and was forced to make a new mould. Although it MAY be possible to modify the old one... But now I just need to get a couple of more good copies, paint one or two for myself and forget it. By the way, polymer clay original is broken now, after all those mouldings.

Second surprise was, that I actually had made a new and different mould for 7 inch Hellboy's legs! I had no resin at that moment, so I just packed it away to wait and then forgot about it. And it turned out to be better than the first mould! No trapped air in revolver or pouches, all the belts and buckles are ok. Nice!

And 7-inch Hellboy body, now with separate hands, turned out OK too! Cool! All the other details - base, tail, hands - are much easier to make.

I already have my painted Liz bust, so a couple of more castings and that's it for this one.

I'm sorting out the decent castings, then I'll fill a small box with some of them and send it to USA. Next I'll paint some statues for myself and then it's probably time to try to make something new. I'd really like to feel again the urge to sculpt, but for some reason the drive has been gone in recent months. It just feels like I couldn't make something I will like or enjoy.

I have some new ideas... but they feel too complicated. It's so much easier, faster (and cheaper) to just buy ready made stuff... But the problem is - no one is producing statues I'd like to have.

Sumo

Midagi kiiret Joonistajate blogile. Tahtsin tegelikult algusest peale joonistada kahte koledat meest üksteist väänamas, nii, et selles mõttes oli asi selge. Aga alles siis kui nende kehade visandamisel ringist lähtusin, läks kompa nii enam-vähem paika. Lisaks hakkasid nad meenutama Yin-Yang sümbolit, mis küll lõppvariandis jälle pigem aimatavaks muutus... Aga, jah, seekord siuke kiire räme pildike.

"Nagu mingi suguhaigus mikroskoobi all," öeldi mulle kodus. Ma võtan seda kui komplimenti.

Muumia kättemaks

Paradis e

Soome Instituudis Harju tänaval, kohas, kus on toimunud ilmselt sama palju koomiksiüritusi kui mujal Eesti pinnal kokku, toimus 1. oktoobril pidulik sündmus - avati Katja Tukiaise näitus "Paradis e (Extension of my personality)" ja ühtlasi ka trepimademel tema tehtud elektrifitseeritud fresko.

Katja Tukiainen, kellel varemgi siin üks näitus olnud, pildil paremal.

Näitus on avatud 4. oktoobrist 5. novembrini 2010 E-R kellaaegadel 10-16. Kujutan ette, et samas saab üleüldse Soomemaa kultuuri ja (aja)kirjanduse (riiulite) vastu huvi tunda.

Spectrum ja raamatute jõgi

Ma olen ilmselt täielik Amazoni fänn. (Amazon. com ja kõik need teised samasugused on siis kokku maailma suurim raamatupood.) Ilma selleta oleks elu siin Eestis ikka üsna keeruline, ilma selleta oleks meie väike maa lihtsalt üks Euroopa äärel asuv kolgas, kuhu info eriti ei liigu ja kus mingi vähegi obskuurse hobiga oleks üsna võimatu tegeleda. Sest raamatud on iga tegevusala lahutamatu osa.

Väide tundub natuke karmivõitu? Okei, toon siis näite omaenda elust.

Üheksakümnendate keskel oli elu siinmail vaikselt kaptalistlikuks kiskumas, isegi Internet oli juba midagi enamat kui kaugekõne Rootsi Amiga serverisse. Kui õigesti mäletan, sain esimese päris oma mailiaadressi 1994. aastal... WWW-d veel polnud, sellisest imeasjast polnud juttu tollases maakeelses internetiõpikuski. Muu aga oli, ftp ja mailing listid näiteks. Olen ilmselt eluaeg püüdnud koomiksitest midagi teada saada, seetõttu lugesin ka ühte koomiksiteemalist listi. Saingi sealt teada mitmeid uusi intrigeerivaid nimesid ja muidugi oleks siis tahtnud mõnda raamatut näha ja ka endale hankida.

Nagu mainitud, oli alanud kapitalismiaeg ja tekkinud uusi välismaa raamatutega kauplevaid poode. Üks neist kandis nime Homeros, tegutses see Tallinna Raekoja platsi serval veneaegse antikvariaadi ruumes. (Ja hiljem mõnes muus kohas, Vene tänaval näiteks). Põhiliselt äritsesid nad õppekirjandusega, aga oli ka Tolkieni ja vist isegi paar koomiksit (Pratchett ja teised seesugused olid selle poe jaoks samas täiesti tundmatud nimed). Seal poes oli ka arvutamise massin ja selles mingi sinine andmebaas, milles kirjas üsna mitu raamatut, mida väidetavalt sai ka tellida. No tellisingi siis paar Sandmani (#2 ja #6) ja Will Eisneri koomiksiõpiku ka. Kui õigesti mäletan, tuli osa rahast ette maksta. Parajasti käisid Vanalinna Päevad, maksin siis ära ja jäin raamatuid ootama.

Möödus aasta, jälle olid Vanalinna Päevad ja mul ootamisest täielik siiber. Ja just siis kui ma raha tagasi küsima läksin, olid raamatud kohal. SEE VÕTTIS AASTA! AASTA!!! Ja ega Homeros polnud erand, hiljem tekkinud muusika- ja koomiksipoest Kosmos Control ei saanud ma ka mitte ühtegi tellitud asja kätte.

Ja siis asus tegutsema Amazon. Aasta oli 1995 ning halli tausta ja siniste linkidega www-leheküljed siin-seal tekkimas. See raamatupood oma netikaubandusega oli ikka üsna uus ja ennenägematu sõna. Just sel ajal meenus mulle kunagi nähtud animatsioonipiibel "Illusion of Life" ja kuna imekombel ilmus just siis selle uustrükk, tegingi oma esimese tellimuse. Ilmselt äsjasaadud plastikkaardiga... Ja kui ma ei eksi, siis mingi kuu-pooleteise pärast olid raamatud käes.

Puhtalt iseendale ääremärkuseks - minu esimene Amazoni tellimus, mis tehtud 26. oktoobril ja postitatud 2. novembril 1995 sisaldas järgmisi raamatuid: Understanding Comics, The Illusion of Life: Disney Animation, Cartoon Animation ning kaks Burne Hogarthi raamatut - Dynamic Anatomy ja Dynamic Figure Drawing. Päris asjalik valik!

(Püüan eelmainitud mälu järgi kirja pandud numbrid ja daatumid hiljem üle tsekata ja vajadusel muudatused sisse toksida.)

Ja nii läkski elu teistele radadele, muusikavalda ilmus näiteks tegutsema ka kadunud CDNow. Ja siis tulid ka teised. Ja sellest peale on mul tegelikult täiesti kama, mida müüvad või ei müü kohalikud raamatu- ja muusikapoed.

***

Ahsoo - SPECTRUM. Vahel on Amazoni andmebaasis vigu ja nii võib leida üsna hämmastavaid hindu. Iga-aastase fantaasiakogumiku kõvaköiteline 2008. aastat kajastav "Spectrum 16" oli näiteks hetkeks müügis 40 dollari asemel hinnaga $4.59. Tellisin ka, ilma erilise lootuseta, et see ka tõesti posti läheb. Aga läks! Kuigi paar kuud peale tellimist, aga nüüd on see mul käes ja ma pean üllatusega tõdema, et vaid hinna pärast tellitud raamat on ehk kaugelt kõige asjalikum sedasorti kogumik, mida näinud olen. Tase on väga kõrge ja sisukas, mille põhjuseks see, et raamatusse saamiseks tuleb maksta osalemismaks ja siis loota, et žürii pakutu ka kõlblikuks kuulutab. Päris karm meetod, aga igatahes taseme see tagab. Kõik pildid on head ja tühja speed paint-tuututamist või raudbikiinides fantaasiabeibesid siin praktiliselt pole. Ainult et nüüd tahaks ka teisi selle sarja köiteid näha... Aga meie raamatupoodides neid muidugi ei müüda.

Olid ajad kui Amazon saatis oma kliendile jõulukingiks hiirepadja. Kusjuures hea, raske ja ideaalse riidekattega padja, mis mul tänaseni rakkes.

Posterite jumal

Maailm on ikka üks imelik paik. Sa võid olla maailma kuulsaimate filmiplakatite autor, kes on vaat et ainuisikuliselt loonud nii "Tähesõdade", Indiana Jonesi kui suure hulga teiste klassikute reklaami-visuaalia, ja ikkagi oled sa stuudiotes sebivate pintsaklipslaste jaoks eikeegi. Ja siin ei aita tihti ka režissööri sõnast - Darabont või Del Toro võivad ju tellida oma uue filmi plakati, mingi turundusosakonna asjapulk aga otsustab selle pikalt saata, laseb ikkagi teha järjekordse photoshopitud suurte hõljuvate peadega fotokollaaži ega vaevu isegi kunstnikku ei otsustest ega põhjustest vähimalgi määral teavitama. Lõpuks ületab selliste lugude arv kriitilise piiri, arvutiajastu tellimuste arv väheneb miinimumini ja nii otsustabki miljonite filmifriikide lemmik pintslid kotti panna ja edaspidi joonistada ainult enda lõbuks ja ainult seda, mis endale meeldib.

Drew Struzani kolmas posteriraamat on täis just seesuguseid frustreerivaid lugusid. See ei ole põhjalik posterikogumik, seesuguseid on juba varem ilmunud. Siit ei leia näiteks ei "Star Wars" originaaltriloogiat ega kõiki Indy pilte. Selle asemel on siiski hulk filmiplakateid koos lühikese sünnilooga ning maiuspalaks enamasti ka päris mitme visandiga, mis enne lõplikku valikut võimalike variantidena sündisid. Struzani visandite detailirohkus on tegelikult hämmastav ja nii mõnigi neist, eriti kui veel ka värviline, võiks ka ise posteriks kõlvata.

Lisaks sellele, et pilte saatev tekst on huvitav ja tihtipeale isegi masendav, on siin kirjas palju anekdootlikke seiku ja pea uskumatuid fakte. Näiteks või see, et virnade viisi plakateid ja raamatukaasi joonistanud kunstnik kohtus näost näkku Harrison Fordiga alles aastal 2010! Või see, et klassikaline "The Thing" poster sai tellitud ja joonistatud ühe jutiga, kusjuures kuller ootas hommikul ja viis vastvalminud pildi otse fotografeerimisele. Värv oli aga veel märg ja kleepus surveklaasile... Või see, et "Back To The Future" plakati jaoks polnudki vajalikku fotomaterjali, Struzan poseeris pildiks ise, seljas sobivad riided. Pluss muidugi ohtrad lood stuudioametnike ülbusest ja ignorantsusest - Warneri uus turundusülemus näiteks saatis kukele plaani, et just Struzan teeks kõigile "Harry Potteri" filmidele ühtlase sarja postereid. Ilmavalgust nägigi ainult esimene ja teise neist lõpetas kunstnik ainult iseenda hinge rahustamiseks... Uskumatu. Kõigele lisaks tõstsid selle raamatu lood oluliselt minu isiklikku arvamust George Lucasest. Tema firma oli ka ainus filmikompanii, kes vaevus pensionile läinud Struzanit tänama, kinkides talle põlvitava Darth Vaderi kuju. Ükski teine filmikompanii ei teinud sündmust märkamagi.

[Ma pean siiski ka veidi kritiseerima, sest minu arust ei ole Struzan sugugi ilmeksimatu. On temagi töödes imelikku anatoomiat (esimene Indie) või paljukirutud hõljuvaid päid, ka on näiteks tema esimese "Hellboy" plakat üsna haltuuramaiguline, olles sisuliselt kinofuajeedes rippunud fotode joonistatud kollaaž. Iseasi, et ilma stuudio surveta oleks tema ise ehk lõppvariandiks mõne teise kavandi valinud...]

Siiski ei ole Struzan päriselt plakatitööst loobunud. Kui ikka sõber palub, siis viskab ta plakati ka täna valmis. Hetke viimane näide peakski olema Frank Darabonti uue Robert Kirkmani koomiksisarjal põhineva zombieseriaali "The Walking Dead" rohekaid ebasurnuid sisaldav plakat. Seega - tulevik ei ole päris pilditu!

Bella ja Burning

Mulle meeldivad plaadid, kus on midagi muud veel küljes kui ainult muusika. Näiteks raamat. Või ka vastupidi - onu Bella memuaaride vahel on nimelt ka CD! Tõsi küll, tegemist on kontsertsalvestustega, ilmselt Rabarockilt ja R2 stuudiost, sound on nagu on, ega seda väga palju just kuulata viitsi.

Raamat ise on aga huvitav ja kannatab täitsa lugeda, sobides samasse ritta mõne varasema sovjeediaega puudutava rockibiograafiaga. Silma torkab küll paar intrigeerivat asja - Öörahu nimelise bändi periood jääb nimelt ühe peatüki lõpulause ja järgmise avalause vahele, mis tähendab, et tegelikult on muusikukarjääri kõige huvitavam periood sellest raamatust tegelikult puudu. Tuleb hiljem veel lisaraamatuid? Või oli see aeg tõesti tagasi vaadates nii traumeeriv? Ei tea...

Teine lisandusega CD viimasest ajast on Mogwai uus "Special Moves" livealbum. Selle pakendis on boonusena DVD, millel kontsertfilm "Burning". Võin liialdamata öelda, et nii nagu kunagi nähtud Hultsfredi festivali Mogwai live on mu elu ehk kõige karmim kontsertkogemus, nii on ka see film üks parimaid kontsertfilme, mida nägema olen juhtunud. Mustvalge ja hüpnotiseeriv.

Paaniraamat

Prantsuse koomiksikirjastuse Soleil alajaotuse Metamorphose superilusate raamatute sekka on lisandunud veel üks - algselt juba aprillis ilmuma pidanud "Yaxin". Mõnele akvarellmaalilisele pisikese paani ja võlur Merlini loo leheküljele saab pilgu peale heita siin.

Nicoletta Ceccoli

Today I got one of the most beautiful artbooks I''ve seen...

Nicoletta Ceccoli on Itaalia illustraator, kelle piltidega on isegi meil siin vähemalt üks muinasjuturaamat ilmunud. Praeguseks on see muidugi läbi müüdud, mina ise pole seda nägema juhtunud. See raamat siin - "Beautiful Nightmares" - on pildialbum, milles tema lowbrow art sorti unenäolised pildid. Ma ei ütleks, et need on painajalikud, pigem kuidagi eteeriliselt nunnud ja ilusad. Raamat on jagatud viieks peatükiks - Babes in Toyland, Beautiful Nightmares, Water Girls, Forbidden Fruit ja Weird and Wonderful. Superilus raamat, mis ajab ilmselt iga joonistaja kadedusest lillaks. Ma ei tea, kuidas Barbara Canepa seda teeb, aga tema kureeritud Metamorphose ja Venusdea on kaks sedavõrd ühtlaselt kõrge tasemega raamatusarja, et midagi samaväärset on sinna kõrvale väga raske leida. Ja lisa on tulemas...

Hämmastav Kruvipea ja teised lood

Vahel on ilmselt päris raske olla Mignola... Loobud suurfirmadele töötamast ja joonistad omaenda koomiksi punasest sinikraelisest Põrguelukast. Too saab populaarseks ja tehakse filmideks ja arvutimängudeks. See, ühes kõikvõimalike tränikauplejate ettepanekutega võtab lõpuks nii palju aega ära, et koomiksite joonistamiseks enam eriti ei jäägi... Ja ega vist väga viitsi ka, sest raha tuleb niigi.

Lood aga pulbitsevad sees ja fännid muudkui nõuavad uut. Nii tulebki perfektsionistist autoril leida kaastöölisi, kes osa kirjutamis- ja joonistamistööd enda kanda võtaks. Peale mitmeid eksisamme asub B.P.R.D.-sarja joonistama Guy Davis, kes on tõeliselt geniaalne leid. Ta on ülimalt kiire ja tema Mignola omast hoopis erinev skisofreeniline stiil on horrori-elementidega fantaasialoo jaoks sama ideaalne. Ka kirjutaja John Arcudi toob Mignola skriptidesse juurde just selle inimsuhete osa, milles leiutaja ise kõige tugevam pole, nii et kogu spin-off seriaal toimib nagu hästitimmitud aurumasin.

Vahel peab aga ka Davis hinge tagasi tõmbama ja nii täidavad pause teisedki kunstnikud. Teiste seas Brasiilia kaksikud Gabriel Bá ja Fábio Moon, kes joonistavad büroo algusaegadesse paigutva loo "1947". Lugu algab üllatavalt - adekvaatselt ropendava vene sõduriga - ja on vormistatud kahe kunstniku eri stiilide koostöös väga toimivaks tervikuks. Tegelikult toob Mooni pintslijoon ja nõiduslik ballitemaatika siin meelde Bulgakovi "Meistri ja Margarita", ta võiks väga vabalt tolle eepose adaptsiooni joonistada.

Aga alati nii hästi ei lähe. Hellboy kõrvaltegelasest pajatava "Witchfinderi" kunstnik Ben Stenbeck on igav, puine ja isikupäratu Mignola kloon. Just selline, keda Hellboy lugude kallale lasta ei tasuks. Aga lastakse, kusjuures ta joonistab tulevikus veelgi asju, täpsemalt ühe Metsiku Lääne loo. Veel imelikum on aga koomiksiklassik Richard Corben, kellel on pehmelt öeldes suuri probleeme elementaarse anatoomiaga. Mnjah, eks meist igaüks tahaks, et isiklik noorpõlveiidol meie loomingule oma jälje jätaks, aga kardetavasti oleks neid lugusid saanud ka hoopis paremini ära vormistada. Sama häda käes kannatab ka Mignola vana semu P. Craig Russell, kelle art deco-lik stiil kohe mitte kuidagi Hellboy gootiliku maailmaga ei haaku.

"Hellboy" uuemates lugudes on Mignola asemel peakunstnikuks siiski mees, kelle isiklik stiil on Mignola mõjudega õnneks üsna edukalt sõlmunud - Duncan Fegredo. Tema joonistada ongi Hellboy põhilugu, kuni Mignola viimaseks peatükiks jälle joonistamise ohjad enda kätte võtab. Fegredo on oma stiilis üsna kindel ja suudab Mignola kujundatud tegelased väga edukalt enda omaks joonistada, lisades detailirohkuse, mida Mignola ilmselt ei suudakski teha, vähemalt mõistlikes ajaraamides mitte.

Õnneks aga tilgub viimasel ajal üle tüki aja ka Mignola enda joonistatud koomikseid. Kümnendas kogumikus on üks selline lugu, uus kõva köitega "The Amazing Screw-On Head and Other Curious Objects" koosneb aga kogu täiega tema enda kraamist. Põhilised on siin kaks auhinnatud lugu, kogumikule nime andnud lugu president Lincolni eriagendist ja tollal seitsmeaastase tütre väljamõeldud "The Magician and the Snake". (Katie Mignolast sai sel moel kõigi aegade noorim Eisneri auhinna laureaat.) Lisaks veel mõned, üks neist varasema pikem ümberjoonistus ja paar päris uut. Peale selle lisavad raamatule mahtu vanadel fotodel põhinevad pin-up portreed, mis värvimata kujul juba sketchbookidest tuttavad. Ja lõpuks veel mõned leheküljed väga skulpturaalseid visandeid. Päris asjalik raamat, kuigi visuaalne pool on tegelikult sisukam kui näiteks raamatu lõpuloo olematu narratiiv. Aga vinge atmosfäär on sealgi.

Influence Map - minu mõjutajad

Influence Map ehk Minu mõjude maakaart on deviantART'ist alguse saanud fenomen, kus kunstihuvidega inimesed samalaadsele pilditoorikule oma mõjutajaid paigutavad. Panin siis minagi seesuguse pildi kokku... Tegu siis MÕJUTAJATE ja mitte LEMMIKUTE kaardiga, seetõttu puuduvad siit näiteks Claire Wendling ja "Preacheri" seriaal. Siin nad on:

Soome TV - Nõukogude Eesti põhjapoolses osas üleskasvanuna on Soome telekanalite mõju võimatu üle hinnata. Lisaks keeleoskuse andmisele muutis see maailmapildi ikka võrratult laiemaks. Ja muidugi voogas sealt silmadesse ja ajju salakaval kapitalistlik meelelahutus oma reklaamide, muusikavideote ja telesarjadega... Muppet Show ja Knight Rider, Dempsey & Makepeace ja Bergerac, Dallas ja Shogun... Jah, Soome telekanalid olid tollal ikka tõeline aken maailma.

Tarzan ongi üks esimesi asju, mida telepildist mäletan; kui olin lasteaiaeas, tuli Soomest igal pühapäeva pärastlõunal Tarzani film, ja neid oli ikka massiliselt. Kui paljudel välismaa filmifriikidel on elu esimene filmielamus vana hea King Kong, siis minul Johnny Weissmülleriga Tarzanid. Džunglitrummide kõla tundub siiani jubedavõitu. Peaks need oma telefoni SMS-helinaks sämplima... Eks ta ole, tollal olid telekad mustvalged ja pätsuaegsetki kinovärki sai telekast vabalt vaadata, praegusaja lapsed ilmselt ei kulutaks neile sekunditki.

Edgar Valter ja Eno Raud - ilmselt oleks üsna võimatu eesti lapsena üles kasvada ja mitte olla mõjutatud Raua raamatutest ja megatalent Valteri illustratsioonidest.

"Punanahka" sari, autoriks Hans Kresse - Tallinnas Niguliste kiriku vastas oli raamatupood ja selle parempoolses otsas välismaa raamatute osakond. Ühel oma esimesel omapäi tallinnaskäigul (koos siiakanti kolinud klassivennaga) ostsin ma sealt kolm esimest selle seriaali soomekeelset albumit. Konkistadoorideaegne apatšilugu oli vinge ja lisaks superhästi joonistatud, ilmselt teostuselt kõige vingem koomiks, mida mul õnnestus lapsepõlves näha (ja hädiselt imiteerida).

Cocteau Twins - üks esimesi CD-sid, mille endal kassetile lindistasin (omaenda ostudeni läks veel paar aastat), oli Twinsi eteeriline album "Blue Bell Knoll" ja see oli tõeliselt silmiavav elamus. Dire Straits ja Marillion jäid tagaplaanile ning õige pea olidki platsis Ride, Curve, Stone Roses, Pixies ja Carter U.S.M. Ja nii ta läks...
(Kes Cocteau Twinsi ei tea, kuulake alustuseks nende lugusid "Aikea Guinea" ja "Iceblink Luck".)

Jamie Hewlett - indieajakiri "Select" haipis kunagi "Tank Girli" päris tõsiselt ja sealt saingi ilmselt tollest tiba Valterit meenutava käekirjaga tüübist teada. Tollane anarhistlik pohhuism ja enesekindel detailsus on nüüdseteks Gorillaz'e aegadeks veel oluliselt coolimaks muutunud. Muuseas, Hewlett joonistas Pulpi "Common People" lool põhineva koomiksi, selle A4 väljatrükid peavad mul kusagil alles olema...

Masamune Shirow - "Ghost in the Shelli" autor koos Katsuhiro "Akira" Otomoga on kaks esimest ja tänapäevani olulisemat manga ja anime-autorit. Shirow kasutas oma joonistustes kollaaž- ja digitaaltekstuure, mis oli päris huvitav ja uudne.

My Neighbor Totoro - Hayao Miyazaki film on minu jaoks kõigi aegade parim animafilm.

Enki Bilal - tema maalitud ja pastellitud koomiksid on ehk veidi staatilised, aga vägagi maalilised. Kujutan ette, et omal ajal neid enda jaoks avastada oli päris suur elamus.

Asterix - üsna raske on olla Uderzo-Goscinny lustlikust ajaloolisest seiklusest mõjutamata, vaatamata sellele, et eesti raamatud on ikka igas mõttes üsna hirmsad.

Ja nüüd hetke suurimad mõjutajad:

Mike Mignola - koomiksiguru, ületamatu meister gootiliku atmosfääriga etno-horrori alal, kelle piltide puhul on joonistuse kõrval sama tähis see, mida ta EI joonista. Valguse ja varju meister, negatiivse ruumi valitseja, kelle joonistused on lisaks ka niivõrd ruumilised, et lausa kisuvad skulptuuri kallal kätt proovima. Lisaks on ta oskus nii lugusid kui lehekülgi komponeerida sama meisterlik kui joonejooks.

Bruce Timm - tema animasarju loetakse ehk parimaks Batmani versiooniks üldse; tema lakooniline joon on uskumatult stiilne ja tema joonistatud tibid uskumatult kuumad.

Dupuy & Berberian - prantsuse koomiksitiim, kelle elegantse joonega sari "Monsieur Jean" on ilmselt mu lemmikkoomiks.

Guillaume Bianco - keegi võrdles tema raamatut Tim Burtoni ja Simpsonite sümbioosiga; isiklik arvamus on, et ta on neist mõlemast parem. Vähemalt joonistajana küll, ka sobib tema must huumor mulle paremini kui aina enam sentimentaalsesse siirupisse kalduv Burton või lõputu teleseep.

Bill Presing - nagu Bruce Timm, on temagi tõeline meister kuumi cheesecake ja pin up tibisid joonistama.

Alexandro Barbucci & Barbara Canepa - Sky Dolli ja mitme teise seriaali loojad, kes lisasid disneylikule nunnundusele seal puuduva cooli aspekti. Uskumatult stiilsed kunstnikud, Canepa seejuures veel superhea värvija ja lisaks ka mitme ainult ülivõrdeid teeniva raamatusarja toimetaja.

Ragnar - meisterlik vektorkunstnik, kelle retrolikud posteridisainid on omas vallas tipp.

Ning lõpuks:

Polümeersavi ja plastiliin - materjalid, mis on ilmselt elu jooksul pakkunud mulle enim loomingulist rõõmu. Plastiliinist sai väiksena tehtud kõiksugu multika- ja raamatutegelasi ning nendega omaenda seiklusi välja mõeldud; polümeersavid - Fimo, Super Scupey ja eriti Cernit on toonud unustatud hobi esiplaanile tagasi ja näidanud, et ilmselt oleks pidanud seesuguse tegevusega oma elus hoopis otsustavamalt tegelema. Aga ehk veel jõuab...

PS: Lisasin pildi taustale veel paar suurt mõjutajat - loomingulised tööriistad, mille seas Penteli brushpen ja Bastille'i kandi metrookaardifragmendina ka Pariisi linna. Ilma nendeta oleks see pilt ikkagi üsna poolik.

Monsieur Jean revisited

French 2006 and Finnish 2010 editions

A friend went to Helsinki Comics Festival and got me just released Finnish edition of Monsieur Jean album "Theory About Lonely People" by Philippe Dupuy and Charles Berberian. There are seven albums in the series, plus one making-of book ("Maybe Later", also published in English) and one smaller black and white album. Now this bonus album was published in Finland, but it's different! This time the book has additional colour - blue - drawn by the authors themselves. This really adds to the elegant linework another layer of style, using not so much this blue itself, but white for various (spot)lights. As it turned out, this edition is the first one in the world. Cool!

Eelmisel nädalavahetusel toimus Helsinkis sealne igasügisene koomiksifestival, seekord järjekorras koguni 25-es. Juubeliüritus, seega. Kehvapoolsete olude ja kokkusattumuste sunnil aga oli festival seekord silmapaistvate väliskülalisteta, mistõttu mina sinna minema ei hakanudki. Koomiksiprominent Joonas aga käis ja tõi sealt mulle paar raamatut. Üks neist, mille ilmumise juhuslikult paar päeva enne festivali WSOY kodukalt avastasin, oli Philippe Dupuy ja Charles Berberiani järjekordne Monsieur Jeani album "Jeanin elämää - Teoria yksinäisistä ihmisistä". Selle ilmumine tuli, nagu võib arvata, mulle täieliku üllatusena. Samas annab see pisukese lisapõhjenduse, miks autorid oktoobri lõpul Helsinki Raamatumessile tulevad. Või siis vähemalt üks neist... Lisaks sellele, et nad veetsid Jaanipäeva paiku tüki aega Soomes ja joonistasid seal ära oma järjekordse reisipildiraamatu. Ja käisid korraks ka Tallinnas! No ma ei tea. See on umbes sama, nagu kunagine Hayao Miyazaki Eestiskäik või Jean-Claude Mézièresi Kopli-trett, millest suurt keegi midagi ei teadnud ja mida siinmail keegi ka õigel ajal hinnata ja tähele panna ei osanud...

Aga tagasi teema juurde. Härra Jeani (millest olen siin varemgi kirjutanud) albumeid on ilmunud 7, lisaks üks raamat selle tegemise piinadest ja üks väiksemas formaadis mustvalge album. Seitsmes osa on Soomes veel ilmumata, kuuendast aga mitu head aastat möödas, seetõttu oli väga üllatav, et too väike "Üksikute inimeste teooria" nüüd ühtäkki välja anti. (Tegu siis raamatuga, milles toimuv asetub kolmanda albumi keskpaiga ja neljanda alguse vahele, numbriks sobiks seega 3,5.) Kusjuures tegu on ühe üsna erilise raamatuga.

Nimelt on D & B selle originaalis mustvalge albumi nüüdseks ära värvinud! Seda üheainsa - sinise - tooniga, mängides seejuures mitte niivõrd tolle lisatooni endaga, kuivõrd just valge värviga antud valguslaikude ja spottidega. Tulemus on igatahes tüki kenam ja stiilsem kui originaal oligi. Lood ise, mille nüüd prantsuskeelt mitteoskavana lõpuks ka läbi lugesin, on sama head kui kõik varasemad. Ka sarja soome tõlge on tõeliselt ja ühtlaselt super, igatahes mõnusam lugeda kui USA variant.

Old versus new, uus versus vana

Jean on siis noor ja paljulubav kirjanik, kes pole siin veel abielusadamasse ja lapsevanema staatusse jõudnud, kes elab tavalisevõitu pariislase elu, kelle korteris aga parasiteerib tema süüdimatu lapsepõlvesõber Felix. Too on hetkel kogu naissoos sügavalt pettunud ja arendab igal sobival ja ebasobival hetkel vastavaid teooriaid. Siit ka albumi nimi.

Muuseas, soomlaste raamat on selle editsiooni esimene trükk kogu maailmas, isegi prantslastel tuleb see alles tulevikus! Cool!

Igatahes on see raamat päris kena. Ja mul pole vist vaja lisada, et tegu ilmselt mu lemmikkoomiksiga #1... :-) Tõsi küll, kui õnnestuks oktoobris autoreid naaberlinna vaatama minna, siis ilmselt võtaks signeerimiseks kaasa ikkagi nende artbooki ja prantslaste Jeani topelt-raamatud.