TIKO on valmis!

Esimesed sada kaubanduslikku TIKO 3D-printerit on toodetud ja "earliest bird"-bäkkeritele posti pandud. (Vähemalt 30 neist, mis Hiina tehasest kõikjale maailma laiali suundusid, ülejäänud 70 asuvad teisipäeval üheskoos teele Põhja-Ameerika jaotuspunkti.)

Kolm noort Kanada leiutajat, kes selle omapärase lahendusega odava delta-printeri välja mõtlesid ja eduka Kickstarteri läbi viisid, lahendasid seejärel ka miljon massitootmise, sertifitseerimise, allhangete ja omaenda kooste-tehase rajamisega seotud probleemi ning on kohe jõudmas oma projektiga seeriatootmisse. Kui 16 ja pool tuhat Kickstarteri printerit on valmis ja laiali saadetud, saavad seda ka kõik teised osta.

Siiani on kõik konstruktsiooni- ja sliceri-detailid saladuseks olnud, päev tagasi lekkisid aga sertifitseerimisfirmast hetkeks netti mõned dokumendid ja fotod, sealhulgas ka printeri kasutusjuhend. Need võeti küll kiirelt maha, aga põhiosa kiirkasutusjuhendist on endiselt netis näha.

Poppskulptuur ja 3D printerid

Olen siin blogis korduvalt kirjutanud nähtustest poppskulptuur ja Garage Kit. (Viimane neist eesti keeles ehk hobiskulptuur?) Lühidalt – maailmas valmistatakse hulgaliselt kõiksugu filmist, koomiksist ja mujalt poppkultuurist pärit tegelaskujude lelusid, kujusid ja büste, mida huvilised siis koguda ja nendega oma kodusid kaunistada saavad. On hulk firmasid, kes seesuguseid toodavad, aga on ka hobiautoreid, kes kodustes oludes originaale, vorme ja kujude minitiraaže valmistavad.

3D printer Tiko, mille Kickstarter laheneb kevadel 2016

Selliste kujude põhimaterjaliks on kas spetsiaalne savi (nagu WED), ahjus kõvenev polümeersavi (Sculpey, Fimo, Cernit), kahekomponendine eposavi (Milliput, Apoxie) või vaha. Vaha, mis käes hoides kõva ja kuumutades pehmeneb, on eriti professionaalne materjal, mis vajab küll keerulisemaid tööriistu ja vahel ka lahtist leeki, kuid võimaldab väga teravaid ja väikseid detaile, ei vaja karkassi ning on kiirelt töödeldav nii materjali lisades kui eemaldades. On olemas ka moodsad matejalid, mis oma omaduselt jäävad kuhugile savi ja vaha vahele. Needki muutuvad kuumenedes plastiliini-laadseks ning lõpuks vedelaks ja valatavaks, on aga näiteks käes hoides ja toatemperatuuril kõvad nagu plastmass.

Kodustes oludes, kasvõi Eestis, on täiesti võimalik selliseid materjale kasutada ja ise oma riiulile kasvõi mõni 30-sentimeetrine Nosferatu, Batman või Saruman valmis teha. Vormide valmistamine ja tiražeerimine muudab kogu protsessi küll oluliselt keerulisemaks — siis oleks kvaliteetseks tegutsemiseks vaja juba ka surve- ja vaakumpaake. Kui aga keskenduda kujurdamisele, siis selles osas on viimasel ajal toimunud huvitavaid arenguid. Ja siin tuleb mängu juba tehnoloogia.

Tasuta 3D modelleerimisprogramm,

milles võimalused ka skulptuuriks ja animeerimiseks

Pakuksingi välja ühe intrigeeriva variandi, kuidas tulevikus näiteks mõne filmitegelase kuju ise valmis teha. Seda, kasutades töövahendeid, mis juba õige pea on täiesti kättesaadavad.

Nagu alati, tuleb alustada kvaliteetsest pildimaterjalist. Seekord oleks kõige tähtsam leida tegelaskuju eest- ja külgvaade. Nee tuleb seejärel laadida 3D programmi, näiteks Blenderi ortograafilisse vaatesse, kus nende põhjal on võimalik valmistada õigete proportsioonidega 3D-mudel. Seda saab siis kas sealsamas Blenderis või näiteks skulptuuriprogrammis Zbrush kuni detailideni viimistleda, muuta poos, lisada büstile alus ja teha kõik muu vajalik, kuni digitaalne skulptuur on valmis.

Painduv vahalaadne filament firmalt Adam Beane Industries, 
millest prinditud objekte saab seejärel skulptuuri kombel edasi töödelda

Sellele järgneks skulptuuri õiges suuruses 3D-printimine. Põhimõtteliselt ongi seejärel ju kuju olemas, kuid kui käepärast pole tipptehnoloogiat, siis ilmselt  pole tulemuse pinnaviimistlus just käsitsi tehtu tasemel. Siin aga tulebki mängu uus materjal — nimelt on turule tulemas tavalisse FDM 3D-printerisse sobiv tamiililaadne filament, millest prinditud kuju on tegelikult üsna sarnane vahast tehtud kujuga. Seda saab hiljem edasi töödelda, sulatada, lisada ja lihvida detaile ja pinnatekstuure.

Seega – edaspidi on täiesti võimalik kuju toorversioon arvutis valmis teha, käepärase 3D-printeriga välja printida ja seejärel vanal heal traditsioonilisel moel valmis viimistleda. Näiteks saaks arvutis ette valmistada geneerilisi toorik-skulptuure, mida siis vastavalt vajadusele erilisemaks täiendada või poosi panna saaks — ball joint doll detailid, pulmatordikujukesed, superkangelased… Eriti suureks abiks oleks digitaalne etapp sarnasuse tabamisel, kus võib valmistada õigete proportsioonidega, aga samas madala polügoonide arvuga prinditud peatooriku, mille detailid saab siis juba traditsiooniliste töövahenditega juurde lisada — algne proportsioonide ja sümmeetria paika saamine on tegelikult kujurdamise juures üks keerulisemaid ja tüütumaid etappe. Tundub igatahes, et selline workflow võiks muuta tulemuse saavutamise oluliselt kiiremaks ja painduvamaks.

Traditsiooniline  ja digitaalne skulptuur võivad peale mõningast vastandumist muutuda sama protsessi osadeks.

Tiko 3D printer - funded!

 #1425

3D printer Rahvusraamatukogus

Märkasin täiesti juhuslikult 6. aprilli lõuna paiku Facebookis, et paari tunni pärast peaks Rahvusraamatukogus toimuma väike 3D printimise-teemaline seminar. Kuna juhtumisi oli vaba päev ja just-just olin asunud Kickstarteris toetama paljulubavat printerit nimega Tiko, siis võtsin end kiirelt kokku ja läksin kohale.

Kohapeal selgus, et ettevõtmise reklaami jäi ilmselgelt vähekseks - kuulajaid oli tulnud ainult mõni üksik, neistki mitu inimest juhuslikud majasviibijad. Seetõttu tegid korraldajad firmast 3DPrinterOS käigult otsuse, et mingit ametlikku esinemist seekord ei korraldata, vastatakse hoopis tunnikese jooksul kohaletulnute küsimustele. Ja ehk tuleb seminar mõne aja pärast sealsamas, aga pikema ja laiema eelteavituse abil, kordamisele.

Minu teadmised nii 3D printeritest kui materjalidest olid siis (ja on ka kirjutamishetkel) üsna pealiskaudsed, tegelikult polnud ma töötavat 3D printerit näinudki. Seetõttu oli asi mulle tegelikult üsna huvitav, seda enam, et töötav printer oli ümbritsetud erinevast materjalist jublakatega.

Enamus neist olid muidugi üsna koledad, just nagu võiski arvata, ka kvaliteet oli nähtud asjadel ikka üsna kõikuv. Ausalt öeldes ei ole tavalisel inimesel minu meelest 3D printeriga hetkel küll mitte kui midagi peale hakata - koledaid plastmassist junne on maailm nagunii täis ja ise juurde tehtud jublakad on üsna tõenäoliselt neistki koledamad. Selleks, et midagi asjalikku teha, peab ikkagi mingeid oskusi omama. Samas, kõiksugu disaineritel ja visualiseerijatel on kvaliteetsest printerist igatahes abi.

Omaette küsimus on muidugi - milline ja kui kallis printer on piisavalt kvaliteetne? Ehk on omamisest mõistlikum ja lõppkokkuvõttes ka palju odavam variant otsida oma väheste printimiste tarbeks teenusepakkuja, kelle alatihti uuendatud riist- ja tarkvara hoopis teisest klassist ja teise tehnoloogiaga kui koduprinter?

Kuna Tiko-temaatikat uurides oli mul tekkinud hulk küsimusi, siis sain neid raamatukogu vabas vestlusringis üsna palju ära küsida. Igatahes sain sellega tüki targemaks. Ma ei tea, kas mu optimism nende liimipüstoli-tüüpi tamiili-printerite osas kõige selle tulemusel vähenes... Mingil määral küll. Kas aga väikesest kodusest printerist ka digitaalseid kujusid tehes kasu on ja kas sellest väljuvad koopiad kvaliteedilt vähegi rahuldavad? Eks seda saab tulevikus näha.

TIKO 3D printer

Kas see kui toetad Kickstarteris uudset 3D-printerit, näitab, et oled naiivne optimist või siis hoopis tehnika eesliinil liikuv visionäär?

Ei tea. Igatahes alustas kuulsas koosrahastus-kohas 30. märtsil oma kampaaniat Kanada meeskond, kes on välja mõelnud ja valmis teinud uuelaadse, väikese ja ilusa 3D printeri TIKO, mis tagatipuks ka enneolematult odav!

Kohvimasinat meenutava välisilmega seade sai hetkega populaarseks. Esimesele sajale "earliest bird" toetajale pakuti muidu 179 dollarit maksvat printerit 99 dollariga, need said juba kolme esimese minutiga otsa. Soovitud sada tuhat saadi kokku juba kolme tunniga, selleks ajaks olid otsas ka kõik 400 139-dollari hinnaga "early bird" pakkumised. Hoog aga ei vähenenud, kolmandal päeval oli pool miljonit koos ja toetajaid tublisti üle kolme tuhande. Esimene miljon sai kokku kuue päevaga, 6. aprillil kell 4:15; poolteist 11.aprillil kell 4:42; KAKS miljonit (11265 backeri abiga) 17. aprillil kell 4:06; 2,5 miljonit (14066) 25. aprillil kell 12:49. Soovijaid on palju, koormuse hajutamiseks plaanitakse igas kuus posti panna 3000 printerit, seda põhimõttel - mida varem osalesid, seda varem printeri kätte saad.

On see seade siis nii suurt huvi ja optimismi väärt? Pole ta ju esimene printer, millele Kickstarteris rahastust otsitakse. Kusjuures nii mõnigi neist on tugevalt hilinenud või siis surnud aeglast surma kaugelt enne kui toode valmis ja jätnud toetaja niiviisi nii printerist kui rahast ilma. 3D-huvilised on saanud varem nii mõnegi hoiatava õppetunni.

Siiski, TIKO tundub tõepoolest paljulubav. Esiteks, kampaania alguseks oli töötav eksemplar olemas ja ka pressile tutvustatud. Tegu on printeriga, mis kasutab levinuma karteesia-tüüpi mehaanika asemel delta-tüüpi ühendust, kus kolm sünkroonis liikuvat hooba printimispead ringi liigutavad. Põhiline tehniline uuendus sisaldub aga printeri korpuses - kui tavaliselt on tegu keerulise, täpse ja tegelikult ka seadme kõige kallima komponendiga, siis TIKO kesta põhiosa on sisuliselt üksainus kolmnurkne ümarate nurkadega plast-toru, milles juhtsooned hoobade üles-alla liigutamiseks. Seega - alatihti kruvimist ja kalibreerimist vajava metallkarkassi asemel on sellel printeril üksainus lihtne korpus, milles kolm täpsuse jaoks olulist osa jäigalt üksteise suhtes paika integreeritud, mis on tugev ja mida on lihtne toota.

Siit tuleneb ka oluline panus selle 3D printeri odavusse. Väidetavalt tagab seesugune korpus ka, et juhthoovad ei peagi olema ülitäpselt toodetud. Lisaks on printeril titaanist printeriotsik, mille "halb" soojusjuhtivus tagab, et läbi saab mürisevate ventilaatoriteta - robustsel printimis-peal piisab õhkjahutusest. Kilone 165 mm rull standardset 1,75 mm filament-tamiili mahub korpuse sisse, sealsamas on ka akselomeeter, mis tegeleb automaatse kalibreerimisega ja mis, kui printerit töö ajal torgitakse, lülitab ta välja. Printimine toimub suletud korpuses, kus tuul tulemust kõveraks ei puhu. Alus, millele prinditud jublakas kasvatatakse, on spetskattega ja painduv, nii valmiva objekti kinnitus kui valmis tulemuse eemaldamine ei tohiks olla probleem. Ühendus arvutiga toimub ainult läbi wi-fi ja netibrauseri ning peaks töötama isegi nutitelefonis.

Saab siis näha. Kuu aega kestev kampaania saab kindlalt kokku päris suure summa, ennustatakse vähemalt paari miljonit. Loodame siis, et kanadalaste projektil on piisavalt jalad maas ja tootmispartnerid usaldusväärsed, et nad suudavad kõrvale hoida kõiksugu tähelepanu hajutavatest ahvatlustest, lihvida oma brauseripõhise kasutajaliidese piisavalt töökindlaks ja on valmis esimesed tuhanded Hiinas toodetud printerid novembris 2015 rahastajatele postitama. Mõned neist tulevad ilmselt ka Eestisse.