Prantsuskeelne koomiksiaasta 2015

Ka selle aasta alguses andis Prantsuse Koomiksiajakirjanike Assotsiatsioon ACBD välja põhjaliku 2015. aasta ülevaate, mis kajastab koomiksiraamatute kirjastamise hetkeseisu Prantsusmaal (koos sama keelt kõnelevate Belgia ja Šveitsiga).

Olen eelmisest, 2014. aasta kokkuvõttest juba kirjutanud, ka seekordses on palju numbreid ja palju inforikkaid graafikuid. Siin on taas kord väike kokkuvõte prantsuskeelse koomiksi ehk Bande Dessinée olukorrast aastal 2015:

2015. aastal ilmus 5255 koomiksialbumit, mille seas on nii kohalik toodang kui tõlked, sealhulgas manga. Neist 3923 olid täiesti uued raamatud, seega uusi asju ilmus õige pisut vähem kui aastal 2014 (3946). Uutest 1421 ehk 27,1% oli kohalik prantsuskeelne originaallooming. Ilmus 960 kordustrükki, 276 pildiraamatut (kalendrid, värviraamatud jne) ja 96 koomiksteemalist uurimus-raamatut.

Uutest raamatute seas ilmus tüüpilisi Prantsuse-Belgia albumeid 1531, mangasid isegi rohkem - 1585; USA koomikseid 419 ja graafilisi romaane 388.

Sealhulgas traditsioonilist BD-d žanri kaupa - huumorit 399, ajaloolisi 372, ulmet ja fantaasiat 192, krimit 189, lastekoomikseid 336 ja erootikat 43 nimetust. Kokku tulebki eelmainitud number 1531. 1177 uut albumit ehk 61,3% on seriaalide osaks, ülejäänud järelikult omaette lood.

Kirjastusi oli tegutsemas 368, kolm domineerivat gruppi - Média-Participations, Delcourt ja Glénat - katsid 35,2% kogu turust, vastavalt 762, 698 ja 392 raamatuga. Esimese alla kuuluvad näiteks Dargaud, Kana, Urban, Dupuis ja Lombard, teisele Delcourt, Soleil ja Quadrants, kolmandale Glénat oma Disney, manga ja koomiksi alajaotustega.

Kokku tõlgiti 2015. aastal 35st riigist 2311 koomiksiraamatut. Domineeris muidugi Jaapan 1501 mangaga, aga USA-st tõlgiti 524, Itaaliast 83, Hispaaniast 35 ja UK-st kõigest 16 koomiksit. Seejuures on väga huvitav mainida, et Soome tõlkeid ilmus 8, aasta varem 7. Seega - kahe aastaga on prantsuse keeles ilmunud 15 soome koomiksialbumit!

Kordustrükke ilmus 960, sealhulgas 318 integraal-kogumikku. Seesuguste klassika-kogumike trükiarvud pole küll suured ja jäävad reeglina vahemikku 6000-3000. Samas, Franquini "Modeste et Pompon", mis ka mul olemas, oli teisel kohal 12 000-se traažiga. 191 vana koomiksit ilmus uustrükina esmakordselt.

Suurima tiraažiga oli uus Asterix - 2 250 000 eksemplari, uut Corto Malteset trükiti 300 000 (pluss mustvalget versiooni 57 000), suurem osa tipptiraaže jääb juba 40 000-st allapoole. USA koomiksitest valitses Walking Dead, mille osi 22-24 tehti igaühte sada tuhat, mangadest oli võitja One Piece, mille albumid moodustasid selle alajaotuse esikolmiku 170 000 + 2x160 000-ga.

Ilmus 71 koomiksiajakirja, suurimad tiraažid olid Disney Piscou (Donaldi) väljaannetel - 204 000, 2 x 140 000 ja 100 000 ning Miki Hiirtel - 122 000 ja 130 000. huumoriajakiri Fluide Glazial ilmus 120 000-ses ja Spirou 83 000-ses traažis. Samas, Ultimate Spider-Man vihiku trükiarv oli 50 000, enamus 32-st superhero sarjast kippus aga jääma juba vahemikku 13-20 tuhat.

Üldiselt, kui paar erandit välja arvata, siis on sarjade uute osade tiraažid viieteist aastaga oluliselt langenud, seda isegi 2-3 korda.

Ilmus 10 ajakirjataolist temaatilist trükist ning 4 suuremat ja 11 väikest perioodilist koomiksiteemalist ajakirja. Internetis domineerib infoallikana väga tugevalt üks lehekülg - www.bdgest.com oma 959 990 igakuise kasutajaga, teiste lugejaskond on selle kõrval pea olematu. Digitaalses koomiksilevis olev nimetuste arv on 2010. aasta 600-lt kasvanud 14 000-le.

Euroopa prantsuskeelses koomiksimaailmas (koos Belgia ja Šveitsiga) oli eelmisel aastal tegutsemas 1399 professionaalset autorit, kellelt saadaval vähemalt 3 raamatut. (1602 autorit avaldasid 2015 ühe raamatu.) Neist ainult 173 olid naised ja 252 käsikirjutajad, kes ise ei joonista. Siin on numbritega keerulisem, sest ühel raamatul võib olla mitu autorit, sama käsikirjutaja võib töötada mitme kunstnikuga jne.

2015. aastal tehti prantsuskeelsetest koomiksitest 3 mängufilmi ja 1 seriaal; samas koguni 24 TV animasarja. Kirjandusteostel põhines 178 koomiksit, lisaks tehti 98 koomiksit tegelaskujudest, mis pärit filmidest, animatsioonist või arvutimängudest.

Koomiksite originaale müüdi oksjonitel 30,7 miljoni euro eest.

BD on seega endiselt suur äri. Ma tegelikult ei kujuta neid riiuleid ette, kuhu prantsuse kodudes kõik need ostetud raamatud pannakse...

Filmiaasta 2015 – Parimad palad

2015 oli üsna erakordne kinoaasta. Eesti film – “Mandariinid” – kandideeris esmakordselt Oscarile, PÖFF jõudis maailma kõige olulisemate filmifestivalide sekka; ekraanidele jõudsid sauruste pargi ja tähesõdade uued osad. Häid filme oli palju, isegi kodumaiseid, nii mõnigi jäi neist nägemata või linastus auhindu jahtides nii aasta lõpus, et jõuab meile alles uuel aastal.

Üllatavalt palju oli seekord filme, mis põhinesid tõestisündinud lugudel ja isikutel. Lühikesse tabelisse mahub vähe, seepärast siinkohal loetelu ülejäänud headest asjadest, mida möödunud aastal näha sain:

'71 – briti sõdur rahutus Belfastis;
Samba – tumedanahaline illegaalne immigrant Pariisis;
Un moment d'égarement – justkui Manara joonistatud teismeline flirdib oma sõbranna isaga, kelleks Vincent Cassell;
Wild – lugu matkarajal targaks saanud naisest;
The Theory of Everything – Stephen Hawking jääb haigeks, teeb teadust ja abiellub korduvalt;
Imitation Game – Alan Turing leiutab arvuti;
Fifty Shades of Grey – lugu tudengineiust, kellel pole läpakat;
American Sniper – vana Eastwoodi film rekord-snaiperist;
The Longest Ride – noore Eastwoodiga lugu rodeo staarist;
The Voices - Marjane Satrapi vägivaldne skiso-komöödia;
A Royal Night Out – tulevane kuninganna seikleb sõjalõpu Londoni öös;
Pawn Sacriface – Iivo Nei aitab Spasskil Fischeri vastu maletada;
Sicario – kompromissitu narkosõda USA-Mehhiko piiril;
Everest – tõestisündinud ja õnnetu lõpuga alpinismiretk;
The Program – eduka dopinguratturi Lance Armstrongi lugu;
Legend – Tom Hardy kehastab Londoni gängsterikaksikuid;
Black Mass – Johnny Depp kui külmavereline Bostoni gängster;
Amy – dokumentaal varalahkunud geniaalsest muusikust, kes armus valesse mehesse;
Minions – kollased 3D-julgad teevad nalja;
Shaun of the Sheep – Aardmani lambafilm, mille tegelasi kohtasin Pariisi näitusel.

Ka teleekraanidel toimus nii mõndagi huvitavat. “Game of Thrones” jätkas endise hooga ja jõudis juba raamatusarjast ette, “Downton Abbey” tõmbas jõuluseeriaga oma otsad kokku. “Knick” osutus päris õpetlikuks ja tihtipeale isegi šokeerivaks sajanditaguseks haiglalooks, “Outlander” tõeliseks ajalooliseks naistekaks, Vertigo koomiksil põhinev “iZombie” aga humoorikaks krimisarjaks. Jõudsime lõpuks ka “Orphan Blacki” vaatamiseni ja sellega tuleb kindlasti jätkata. Aasta parima uue teleseriaali auhinna saab aga “Mr. Robot” — häkkerisari, mis tõi muuhulgas positiivses anarhistlikus mõttes meelde klassikalise “Fight Clubi”.

Ja muidugi Last Week Tonight with John Oliver - see on ilmselt parim päevakajaline telesari, kuigi tegelikult ju hoopis komöödia.

Nüüd siis aasta 2015 meeldejäävamad filmid. Kuna täiesti erakordsel kombel tuli sel aastal ka hulk kodumaiseid kinotükke, siis alustangi eraldi neist.

Supilinna Salaselts
Lõpuks ometi ometi on Eestis tehtud täpselt selline lastefilm, mida oleks tahtnud ka ise väiksena vaadata – põnev, humoorikas, heade lapsnäitlejate ja ilusa olustikuga. Salapärane Tartu ülikoolilinn on väga vanamoodsalt idülliline, ei mingit nõukogude taaka, just nagu mõne Lindgreni raamatu tegevuspaik.

Vehkleja
Natuke aneemiline vast oli see film, aga kuna tegijaks suuresti välismaalased, siis ehk on stalinistliku hirmuajastu lugu ka väljaspool Eestit arusaadav. Üldiselt jäi sellestki ekraaniloost siiski positiivne mulje, kuigi siin oli ka ajaloolisi ja sportlikke ebatäpsusi. Laste ja õpetajate suhted olid näiteks ehk liiga soomelikult familiaarsed, ka tegevuspaigana kordusid sõjajärgse Haapsalu ühed ja samad tänavanurgad.

Roukli
Ega ma väidagi, et ma sellest omamoodi sõjafilmist suurt midagi aru sain. Aga tervikuna see mulle meeldis, kuigi üks idioodist kriitik oma suure sõbraga tegid kinosaalis kõik, et vaatamist ära rikkuda — see on lihtsalt üks sedasorti film, mille õhkkonda tuleb lasta end segamatult sisse tõmmata, lubada argimõtetel minna ja vaadata, kuhu film ise su lõpuks välja viib. “Roukli” meenutaski mulle nagu post rock kontserti, mis oma hüpnootilise kordusega tahab kuulajas-vaatajas transsi tekitada.

Must alpinist
Ma ei osanud sellest meedias palju kajastatud lumeprobleemidega filmist eriti midagi oodata. Seda ootamatum oli tulemus, mis ju täiesti korralik kõhedusfilm. Olustik oli detailides veenvalt veneaegne, isegi muidu tüütud näitlejad said oma osaga eesrindlikult hakkama. Helinivoo oli küll kinosaalis kohati moonutuses, aga muidu ütleksin küll, et lavastaja Urmas Eero Liiv võiks ikkagi tulevikus veel filme teha.

1944
Vaatasin seda rahvuslikku sõjafilmi oma elu esimeselt eesti filmi Blu-ray kettalt, millel kahjuks vigaselt tehtud tiitrid. Film ise tundus tehniliselt täiesti toimiv, kuigi kalkuleeritud erapooletus, suund välisvaatajale ja kramplik poliitkorrektsus koos kahtlasemate teemade täieliku eiramisega paistsid vaadates küll igal sammul silma. Üldiselt seisis lugu siiski lõpuni koos, kuigi ka totakaid detaile kogunes lõpuks omajagu. Aga neist tegi ülevaate juba “Tujurikkuja”. Siiski, hoopis midagi muud kui marmostahvlid.

Ja nüüd – muu maailm.

Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)
Aasta on tegelikult edetabelite koostamiseks liiga pikk aeg. Lõpus linastunud asjad võivad meile ekraanidele jõuda alles järgmise alguses (nagu "The Revenant"), tagasi vaadates tunduvadki nad aga kuuluvat juba eelmisse tsüklisse ja võivad nii üldse tähelepanuta jääda. Alejandro G. Iñárritu teatrilooga olekski peaaegu nii läinud. Aga ka aasta hiljem on selge, et tegu oli igas mõttes ühe viimaste aegade kõige huvitavama filmiga. Helipool oli samuti üks muljetavaldavamaid, mida üldse kinos kuulnud olen.

Big Hero 6
Disney ei tee enam joonisfilme. Sellest on kahju, aga vähemalt on arvuti-animaatorid saavutanud nüüdseks pliiatsiga kunstnike taseme. Ulmelises San Fransokyos toimuv robotilugu põhineb Marveli koomiksitest pärit tegelaskujudel, kuid on teistest samalaadsetest superkangelase-seiklustest meeldivalt erinev. Juba täispuhutav robot Baymax ühe peategelasena eristub teistest omasugustest ja jääb meelde.

Kingsman: The Secret Service
Šotlane Mark Millar kirjutab superkangelasekoomikseid, aga teeb seda isikupäraselt ja mõnusa iroonilise, aga heatahtliku huumoriga. Tundub ka, et tema enda väljamõeldud sarjad kipuvad üks teise järel filmiks muutuma — “Wanted”, “Kick-Ass” ja nüüd ka “Kingsman”, kusjuures lisa on tulemas. Pätipoisist superagendiks sirguvast noormehest pajatav seiklus, mida kaunistab Tallina Kaubamaja külilikeeratud logo, on tempokas, teravmeelne ja lõbus. Ja väga-väga vägivaldne, Colin Firth pole ilmselt eales ekraanil nii palju rahmeldanud kui siin. Filmil oli muuseas mitmel pool ka tsensuuriga probleeme – Hiinas lõigati välja kogu kirikutaplus, koduselt Ameerika DVD-lt aga lõpukaadrite Rootsi printsessi pepu.

Ex Machina
Inimühiskonda saabuvatest robotitest on viimasel ajal aina rohkem ulmefilme tehtud. See siin on lavastaja jaoks debüütfilm, aga tegelikult pole ta üldse tundmatu uustulnuk — Alex Garland on ka kirjanik ja stsenarist, “The Beach” on tema raamat, filmid “28 Days Later” ja “Dredd” tema kirjutatud. “Ex Machina” on igatahes üks viimaste aegade huvitavamaid väikese eelarve ulmelugusid, väga hästi valitud stiilsete tegevuspaikade, laetud õhkkonna ja tõusvate noorte staaridega.

Inside Out
Ma ei ole tegelikult eriline Pixari austaja, olen vist ainult ühte nende filmi rohkem kui korra näinud. Aga seda esmapilgul imeliku ideega animalugu vaatan üsna tõenäoliselt veel, ja mitmeidki kordi. Peategelaste pea sees toimub huvitavaid asju, üks oluline osaline hoiti osavalt eelreklaamidest eemal ja ka emotsionaalselt on seekord osatud üsna õigeid ja päris mõjusaid nuppe vajutada. Ma ütleksin, et see on üks Pixari kõigi aegade parimaid filme.

Song of the Sea
Aga lõpuks on pea kõik arvutianimatsioonid väga ühesugused. Loomulikult on lugu see, mis teeb filmist meeldejääva, aga animafilm võiks siiski ka visuaalselt teistest erineda. Iiri stuudio Cartoon Saloon teine täispikk joonisfilm on tõeliselt erinev.  Käsitsi joonistatud poeetiline ja tegelikult kurvavõitu iiri mütoloogiast inspireeritud film on vähemalt sama stiilne ja ilus kui tegijate eelmine, “The Secret of Kells”. Mis tähendab, et see on üks kõigi aegade kõige ilusamaid animafilme. Ja seda tuleb kindlasti vaadata HD-s, DVD detailsusest jääb ilmselgelt väheks.

Spy
Kunagine sarja “Gilmour Girls” matsakas kokk Melissa McCarthy on kujunenud USA kinokassade stammkoomikuks. Siin saab tema tagasihoidlikust CIA arvutioperaatorist ootamatult väliagent, kes koos surmtõsiselt surmava Jason Stathami ja šarmikalt libeda Jude Law’ga rahvusvahelist kurjamite kampa tabada püüab. Ajal, mil Bondi filmid on liiga süngeks ära pööranud, on sellist lustakat agendiparoodiat hoopis mõnusam vaadata.

The Martian
Matt Damon mängis Marsile maha jäänud astronauti ja sai selle eest parima komöödianäitleja Golden Globe’i. Film ei ole muidugi komöödia, aga on põnev ja usutavalt pingeline, kohati muidugi ka naljakas. Ja, mis eriti oluline — legendaarne Ridley Scott tegi taas ühe väga hea filmi, kusjuures sellise, mis toimub kosmoses ja mida võib vabalt ka ulmekaks nimetada. Ja millest sai tema kõigi aegade kassaedukaim kinotükk.

Crimson Peak
Kui Guillermo del Toro teeb uue filmi, siis, pole midagi teha, on see sees ka minu aastatabelis. “Veripunane mäetipp” ei ole kaugeltki del Toro parim film, aga ta on väga-väga ilus; nagu alati, on ka seekord iga kulutatud sent ekraanil näha. Kuigi lugu ise jääb lõpuks ikkagi kuidagi verevaeseks, sobib see tippnäitlejatega õudusfilm, mida lavastaja ise gooti romansiks nimetab, teiste Hammer Horrori meeleolusid kandvate uute filmide kõrvale. Sinna, kus on juba ees “The Wolfman”, “Sleepy Hollow” ja “Sweeney Todd”.

Bridge of Spies
Lugu sellest, kuidas Tom Hanksi jurist allatulistatud ameerika luurelendurit ja naiivset tudengipoissi USA-s tabatud vene spiooni vastu Berliinis välja kauplemas käis, on päris põnev, põnevam kui Kagu-Eesti spioonide sild. Spielberg on üks parimaid möödunud aegade taaselustajaid, seegi film on juba olustiku poolest väga huvitav vaadata. Minu jaoks oli aga kõige hämmastavam selline uus teadmine, et ajal kui Eesti NSV-s võeti vallatuid kurve ja raadio meeskvartett laulis romantikast, oli Saksa DV pealinn Ida-Berliin vene okupatsioonivõimude käsul endiselt varemeis. Seda viisteist aastat peale suure sõja lõppu!

Star Wars: The Force Awakens
George Lucas rikkus käpardlike eelosadega oma klassikalise kosmosesaaga ikka päris põhjalikult ära. Siis aga tuli Disney, ostis mehelt kaubamärgi nelja miljardiga välja ja asus ise uusi filme tegema. Neid on nüüd tulemas omajagu, aga põhine on ikkagi uus triloogia, mille sündmused seekord toimuvad aastakümneid peale kolme originaalfilmi aegu. Sarja VII-nda osa lavastas J. J. Abrams ja sai sellega tegelikult päris hästi hakkama. 3D kinos oli algusest lõpuni põnev olla, tegelikult polegi Tähesõdade maailm kunagi nii hea välja näinud. Kuigi takkajärgi analüüsides võib uuele filmile ette heita nii kalkuleeritust, toimuva väga suurt sarnasust 1977. aasta filmiga ning ka lihtsalt tobedusi, suutis see siiski edukalt anda uuele põlvkonnale omaenda uued Tähesõdade kangelased ja samas tuua ka vanadel fännidel heldimuspisara silma.

Mad Max: Fury Road
Pole ju tõenäoline, et ühest Austraalia post-apokalüptilise kultustrioogia aastakümneid hilinenud järjest võiks saada aasta 2015 tähelepanuväärseim film, aga just nii see läks. Arvutitega saab tänapäeval mida tahes ekraanile manada, publik teab seda ja on tegelikult igasuguste vaatemängude osas üsna tuimaks muutunud. Seetõttu oli vägagi ootamatu, et George Milleri peatumatu hooga kihutav pöörane ulmeseiklus kinos sedavõrd võimsa elamuse pakkus. Loomulikult on seegi film arvutis kokku pandud, aga seda niivõrd osavalt, et üle pikkade aegade näeb kogu vaatemäng välja nagu oleks see ka päriselt kaamerate ees juhtunud. Tõeline kinoelamus, istud ja vaatad ja lihtsalt ei usu oma silmi. Sest kõik see on ju päris — nii ogalised autod, Charlize Theroni rauast käsi, leeke heitev kitarr kui ritvadel õõtsuvad kaamed kõrilõikajad.

Filmiaasta 2015 - Pahn ja pettumused

2015 oli päris huvitav filmiaasta. Linastus mitmeid kauaoodatud filme, vaadata oli palju, nii mõnigi huvitav asi jäi kõige selle keskel kahjuks lihtsalt nägemata. Ehk kunagi hiljem… Ka palju halbu filme läks seekord minust lihtsalt mööda. Nii ongi järgnevas nimekirjas lisaks tõeliselt halbadele filmidele ka selliseid, millest oleksin hoopis enamat oodanud, samas paljud keskpäraselt kehvad lood on juba ka lihtsalt ununenud. Seega, siin on just selline kokkuvõte nagu pealkiri lubab — aasta 2015 pahn ja pettumused. Järjekord on suvaline ja filmide arv ka just selline nagu lõpuks juhtus.

Jupiter Ascending
See on juhtumisi esimene film, mida nägin Tallinna uues kinos Kosmos IMAX. Istusin tundmatus saalis pisut liiga ette ja nii oli pilt mugavaks vaatamiseks ja tiitrite jälgimiseks liiga suur, põhjustades koos kaasneva lärmiga paraja peavalu.
Film ise ei aidanud ka üldse enesetundele kaasa. Wachowskid on varem lavastanud kolm filmi, mis mulle meeldivad, aga nende uuemad asjad on kuidagi ikka liiga arusaamatud. See siin on ulme-uinamuinasjutt, kus noor Chicago koristajamutt osutub intergalaktiliseks pärijannaks ja surnud kuninganna klooniks. Järgneb, nagu ikka, paras mäsu. Ma tõesti ei saa aru, miks ja kellele on vaja teha nii keeruliseks aetud ja hingetut meelelahutust.

Pan
“Peter Pan” ei kuulunud raamatuna minu lapsepõlve. Ka Disney animafilm on siiani nägemata, nii polnud mul ka eelloo osas mingit ootust või eelnevat emotsiooni. Film, mis omakorda oli esimene, mida nägin kobarkino uuendatud Scape-saalis, osutuski üsna igavaks – värve ja madinat muidugi oli, aga lugu oli nii sisult kui vaatemängult lõpuks ikkagi üsna keskpärane. Piraadipealikust Hugh Jackmani esitatud “Smells Like Teen Spirit” tundub ka takkajärgi üsna arusaamatu detail.

Last Witch Hunter
Vin Diesel ikka oskab filme valida — ainus huvitav roll viimastest aastatest on ju see, kus ta mängib jalgadega puud. Kui keegi peaks mingil põhjusel otsima võimalikult ebaoriginaalset filmi, kus järjekordne surematu nõiakütt järjekordsete kurjuse jõududega võitleb, siis — just see siin on väga õige asi vaadata.

Fantastic Four
Kui võrrelda kahe suure koomiksigigandi lähenemist oma superkangelastest tehtud filmidesse, siis on see ikka väga erinev. DC maailm on sünge, nende kangelastel on kulm kortsus ja kurjamitel meditsiiniline diagnoos. Marvel seevastu on lõbus ja hoogne; kuigi nende filmides tambitakse alati pool maailma segamini, siis surnukehi ega verd ei näe ja kõik on põhimõtteliselt selline sõbralike aluspesus inimeste omavaheline näkku-makku-tüüpi maadlemine.
Marveli filmid on viimastel aegadel ka väga edukad, eriti nüüd kus nad on Disney kaubamärgi alla kolinud. Samas kuulub Fantastiline Nelik ekraanidel Foxile ja kuigi tegu on ühe kuulsaima koomiksisarjaga, ei paista nood tõepoolest enam teadvat, mida oma tootega ette võtta. Selleski versioonis on mõned paljulubavad detailid, aga tervik on nii hall ja saamatu, et isegi lõpustseen, kus nelik endale nime leiutab, on pigem piinlik. Kuigi peaks ju hoopis järgmise osa ootuse kõrgele kerima. Aga seda järgmist osa nüüd ehk ei tulegi.

The Second Best Marigold Hotel
Briti vanureid võõrustavast India hotellist pajatava filmi jätkuosa on tehtud ainult raha pärast ja on veel halvem kui esimene. Palju vananevaid staare, aga sisu on täiesti ebaoriginaalne ja igav. Õnnestunud heatujufilm see pole, ma isegi ei kujuta ette, kes seda vaadata tahaks. Paar “Downton Abbey” staari pole ju ka NII suured publikumagnetid…

Jurassic World
Kui võtta legendaarne filmisari ja hakata seda jätkuosadega uuesti ellu äratama, võiks vähemalt olla olemas ka uus ja huvitav lugu, mida jutustada. Neljas dinosaurusefilm oli kaks tundi pikk, aga selle aja jooksul ei juhtunud tegelikult mitte kui midagi. Lihtsalt korrati üle kõike seda, mida Steven Spielberg juba esimeses filmis "Jurassic Park" palju paremini ja põnevamalt ekraanile tõi. Jah, raha teenis uus osa ju vägagi palju — $1,67 miljardit, aga nii vaatajad kui Chris Pratt oleks väärinud siiski palju paremat saurusefilmi.

Far From the Madding Crowd / Victoria
Sel suvel oli kinos kaks filmi, milles peategelaseks äärmiselt loll naine. Esimeses eelistas töökas talutüdruk kuldsete kätega maamehele ja rikkale mõisnikule punases pintsakus vuntsidega mehikest, kelle ainus oskus oli mõõgaga vehkimine. Muidugi tuli sellest hulk jama. Teise filmi peategelaseks oli Berliinis elav lõbus välismaalanna, kes öiselt peolt lahkudes otsustab hängida kahtlase kambaga, töllab ringi, käib jorssidega vargil ja läheb isegi kaasa panka röövima. Ka sellest tuleb hulk jama, aga üldiselt lõpeb lugu õnnelikult — kõik peale lolli tibi saavad surma. See film on saanud ohjeldamatult kiita kuna olevat ühes tükis üles võetud. Mis aga ei muuda fakti, et tegemist on täieliku jamaga.

Cinderella
Disney on võtnud plaani oma klassikalistest joonisfilmidest näitlejatega filmid teha. Rahalises mõttes on see vägagi toimiv idee, selliseid annab ju tulevikus paljudele põlvkondadele maha müüa. Tuhkatriinu oligi kinodes väga edukas, kuigi tegelased näevad välja ja käituvad nagu zombied ja kogu filmi visuaalia on nagu mingi painav unenägu.

Chappie
Neill “District 9” Blomkampi robotifilm tundus plakatite ja treilerite põhjal väga paljulubav. Aga, kahjuks oli ta tõsine pettumus - liiga palju getoblingi, liiga vähe põnevust ja nii ongi ta aasta lõpuks praktiliselt meelest läinud.

Les Gazelles /
Parisian Bitch ehk Connasse, princesse des coeurs
Mul on tunne, et ma olen seda juba kirjutanud… Aga ikkagi — kohati on tunne, et prantslastel pole vist üldse mingit huumorimeelt või näitlemisoskust ja see vähene, mis on, ei ulatu silmade punnitamisest ja kätega vehkimisest kaugemale. Siin on kaks täpselt seesugust filmi. Ühes ajab seltskond Pariisi kanasid oma Pariisi kana-asju. Teises püüab üks neist samadest kanadest Pariisis ja Londonis Borati kombel piilukaamera nalja teha, mängides mingit prints Harryt stalkivat napakat. Kõik see pole üleüldse naljakas vaid on üsna totaalselt piinlik.

Entourage
Ma ei saa aru, miks mitmed mu tuttavad seda telesarja fännavad — mõttetu staarikese ja tema parasiidist sõprade sebimistes pole ju midagi huvitavat. Jätkufilm on samasugune – paar kuulsat cameod, aga see oli ka kõik.

Macbeth
Shakespeare’i kurikuulsa näidendi tippnäitlejate ja ilusa plakatiga ekraniseering oli väga staatiline, isegi võitlus-stseenid olid aeg-luubis. Üks tõeliselt pikk ja tüütu film. Ainuke kasulik õppetund, mida kaasa võtta, oli see, et äärmiselt ebaloomuliku eestikeelse tõlkega võrreldes on originaaltekst üllatavalt suupärane ja kõlab peaaegu nagu normaalse inimese jutt.

Tomorrowland
Üks Disneylandi neljast ajaloolisest osast andis nime ja inspiratsiooni ulmefantaasiaks, mille lavastajaks sai ei keegi muu kui Brad Bird, Raudhiiglase ja Imeliste looja. See oli üks oodatud film, mis pakkus tegelikult ka päris palju fantaasiaküllast silmailu. Kui aga saabus kulminatsioonikoht, siis ei osatud pinget enam vajalikku kõrgusse kerida ja nii jäigi üldmulje takkajärgi kahjuks üsna lahjaks.

San Andreas
USA läänerannikul toimuvat iga paarisaja aasta takka väga purustav tsunamidega maavärin, seni viimasest on tähtaeg juba tükk aega üle läinud. See ajudeta katastrooffilm siin on aga teisest maavärinast, sellisest, mis muuhulgas purustab pilbasteks Hooveri tammi. Selle asemel, et inimesi päästa, ärandab teeneline piloot Dwayne "The Rock" Johnson kopteri ja lendab San Franciscosse oma tütart ära tooma. Tollel pole tegelikult häda midagi.

Kill Your Friends
“Trainspotting” on väga hea raamat ja väga hea film. Tema edu valemit on seejärel korduvalt püütud välja raalida ja järgi teha, aga alati ebaõnnestunult. Sõna otseses mõttes üle laipade minevast Briti muusikatööstuse A&R-mehest pajatav kinotükk on järjekordne katse, aga loomulikult ei õnnestu temalgi pealiskaudsest ponnistusest kaugemale jõuda.

Steve Jobs
“Trainspotting” on väga hea raamat ja väga hea film. Kolme Apple’i tooteesitluse lavatagustes toimuv ei ole aga küll see, mida Danny Boyle tingimata lavastama peaks. Ma ei ole ka telest tuttava Aaron Sorkini austaja — tema tegelased on alati kõik täpselt ühesugused kõiketeadjad pahurad ülbikud, kes siis omavahel lõputuid argumenteeritud vaidlusi peavad. Nii ka selles kuuldemängus.

PS: Olles nüüd kõik selle kokku kirjutanud, on mul tunne, et siin nimekirjas on siiski paar filmi, mis vääriks veelkordset vaatamist. Kas nii ka juhtub... ei tea.
:)

Head uut aastat!