Monsieur Jean revisited

French 2006 and Finnish 2010 editions

A friend went to Helsinki Comics Festival and got me just released Finnish edition of Monsieur Jean album "Theory About Lonely People" by Philippe Dupuy and Charles Berberian. There are seven albums in the series, plus one making-of book ("Maybe Later", also published in English) and one smaller black and white album. Now this bonus album was published in Finland, but it's different! This time the book has additional colour - blue - drawn by the authors themselves. This really adds to the elegant linework another layer of style, using not so much this blue itself, but white for various (spot)lights. As it turned out, this edition is the first one in the world. Cool!

Eelmisel nädalavahetusel toimus Helsinkis sealne igasügisene koomiksifestival, seekord järjekorras koguni 25-es. Juubeliüritus, seega. Kehvapoolsete olude ja kokkusattumuste sunnil aga oli festival seekord silmapaistvate väliskülalisteta, mistõttu mina sinna minema ei hakanudki. Koomiksiprominent Joonas aga käis ja tõi sealt mulle paar raamatut. Üks neist, mille ilmumise juhuslikult paar päeva enne festivali WSOY kodukalt avastasin, oli Philippe Dupuy ja Charles Berberiani järjekordne Monsieur Jeani album "Jeanin elämää - Teoria yksinäisistä ihmisistä". Selle ilmumine tuli, nagu võib arvata, mulle täieliku üllatusena. Samas annab see pisukese lisapõhjenduse, miks autorid oktoobri lõpul Helsinki Raamatumessile tulevad. Või siis vähemalt üks neist... Lisaks sellele, et nad veetsid Jaanipäeva paiku tüki aega Soomes ja joonistasid seal ära oma järjekordse reisipildiraamatu. Ja käisid korraks ka Tallinnas! No ma ei tea. See on umbes sama, nagu kunagine Hayao Miyazaki Eestiskäik või Jean-Claude Mézièresi Kopli-trett, millest suurt keegi midagi ei teadnud ja mida siinmail keegi ka õigel ajal hinnata ja tähele panna ei osanud...

Aga tagasi teema juurde. Härra Jeani (millest olen siin varemgi kirjutanud) albumeid on ilmunud 7, lisaks üks raamat selle tegemise piinadest ja üks väiksemas formaadis mustvalge album. Seitsmes osa on Soomes veel ilmumata, kuuendast aga mitu head aastat möödas, seetõttu oli väga üllatav, et too väike "Üksikute inimeste teooria" nüüd ühtäkki välja anti. (Tegu siis raamatuga, milles toimuv asetub kolmanda albumi keskpaiga ja neljanda alguse vahele, numbriks sobiks seega 3,5.) Kusjuures tegu on ühe üsna erilise raamatuga.

Nimelt on D & B selle originaalis mustvalge albumi nüüdseks ära värvinud! Seda üheainsa - sinise - tooniga, mängides seejuures mitte niivõrd tolle lisatooni endaga, kuivõrd just valge värviga antud valguslaikude ja spottidega. Tulemus on igatahes tüki kenam ja stiilsem kui originaal oligi. Lood ise, mille nüüd prantsuskeelt mitteoskavana lõpuks ka läbi lugesin, on sama head kui kõik varasemad. Ka sarja soome tõlge on tõeliselt ja ühtlaselt super, igatahes mõnusam lugeda kui USA variant.

Old versus new, uus versus vana

Jean on siis noor ja paljulubav kirjanik, kes pole siin veel abielusadamasse ja lapsevanema staatusse jõudnud, kes elab tavalisevõitu pariislase elu, kelle korteris aga parasiteerib tema süüdimatu lapsepõlvesõber Felix. Too on hetkel kogu naissoos sügavalt pettunud ja arendab igal sobival ja ebasobival hetkel vastavaid teooriaid. Siit ka albumi nimi.

Muuseas, soomlaste raamat on selle editsiooni esimene trükk kogu maailmas, isegi prantslastel tuleb see alles tulevikus! Cool!

Igatahes on see raamat päris kena. Ja mul pole vist vaja lisada, et tegu ilmselt mu lemmikkoomiksiga #1... :-) Tõsi küll, kui õnnestuks oktoobris autoreid naaberlinna vaatama minna, siis ilmselt võtaks signeerimiseks kaasa ikkagi nende artbooki ja prantslaste Jeani topelt-raamatud.

Monsieur Jean 5+6

Kui ma peaksin valima elu jooksul kohatud graafilise kirjanduse seast oma lemmikkoomiksi, oleks see kõigile Hellboydele ja muudele vaatamata ilmselt ikkagi Dupuy ja Berberiani "Monsieur Jean".

Moodsatele aegadele kohaselt ilmuvad ka Jeani lugudest väiksemas formaadis kordustrükid, kaks albumit samade kaante vahel. Ja kuigi kirjastus poolel teel muutus - alates 6ndast albumist on kirjastuseks Dupuis - ilmuvad raamatud edasi. Kolmanda kogumiku, mille täna sain, paber tundub varasemast veelgi paksem, muidu on köide ja stiil täpselt samasugune.

Kuuenda albumi kolm varianti - Prantsuse kõvankaaneline, soome pehmekaas ja uus topeltraamat

Jeani topeltalbumid on igatahes väga mõnusas köites, kaaned on tagasikeeratud servadega (ehk siis "kaanelakkadega", nagu hiljaaegu uue sõna õppisin) ja mõnusal paksul matil paberil. Lisaks on raamatu ümber omapärane osalise kattega ümbrispaber, mille alt paljastub teistsugune ja lakoonilisem kaanekujundus.

Kolm uustrükki, kolmas neist lahtivolditud ümbrisega

"Härra Jeani" albumeid on kokku ilmunud kaheksa, üks neist alternatiivsema olemisega, väiksem ja must-valge. Lisaks on olemas ka autobiograafiline koomiksiraamat ühe Jeani loo kirjutamisest, mis robustsemale vormile vaatamata samuti päris hea. Kuus albumit, kui mitte enamgi, on ilmunud ka Soomes. Inglise keeles on albumeid ilmutanud Montreali kirjastus Drawn & Quarterly - kõvade kaante vahel on nii eelmainitud making-of "Maybe Later" kui kaks esimest albumit. Üks hilisem on ilmunud ka kirjastuse ajakirjas. Jeani lugude ainetel on Prantsusmaal valminud ka film.

Härra Jean, d'Artagnan ja pringid piigad

Sain täna Prantsusmaa netipoestpoest paki paari päris hea raamatuga. Hiljutisel Pariisireisil oli mul väike nimekiri huvipakkuvatest asjadest, mida kindlasti osta või vähemalt oma silmaga üle vaadata soovisin. Nii mõnigi neist ei sattunud aga mulle mitte üheski raamatupoes ette... Üks seesuguseid oli Dupuy-Berberiani "Monsieur Jeani" sarja kahe esimese albumi ühine kordustrükk, mille kohta head inimesed BDNetist ütlesid, et see on lihtsalt läbi müüdud ja vaevalt seda kusagilt saab... Ega saanudki. Kuni endalegi üllatuseks avastasin ta ühes netipoes, kus nimi ei olnud küll päris õige, kuid hind klappis. Kusjuures oligi õige raamat.

Charles Berberian ja Philippe Dupuy on kaks prantsuse koomiksitegijat, kes on välja arendanud täiesti erakordse loomingulise sümbioosi. Mehed nii kirjutavad kui joonistavad koos, kusjuures raske on aru saada, kus ühe joon lõpeb ja teise idee algab. Et nad siiski päris ühes rütmis ei hinga ja koos ei ela, on näha raamatust "Maybe Later", mis dokumenteerib koomiksivormis päevikuna mõlema mehe eraldi üles joonistatud ponnistusi ühe Jeani albumi sünnitamiseks. Väga naljakas lugemine.

Mulle tohutult meelidib Dupuy-Berberiani elegantne joon, lakooniline kuid ilmekas detail ja limiteeritud kui samas ülimaitsekas värvigamma. Meestelt on ilmunud ka kena artbook "Dupuy-Berberiani maailm", milles lehekülgede kaupa postereid, veinipudelisilte, lithosid ja mida iganes nad on oma karjääri jooksul kokku joonistanud. Soovitan soojalt!

Ma ei saa midagi teha, "Härra Jean" on mu absoluutne lemmik, vähemalt eurokoomiksite seas. Lugu 30+ kirjanikust, kes on esimese loo algul just oma debüütromaaniga maha saanud ja nüüd mõõduka kuulsuse, naissuhete ja vanade semude põhjustatud probleemide puntras sipleb, on vaat et parim asi, mida üldse lugenud olen. Jeani süüdimatu lapsepõlvesõber Felix näiteks keerab talle alatihti mingi jama kraesse, ega väsi samas tema kulul liugu laskmast ja oma algkooliealist poega Jeani hoolde lükkamast.

Loos on tähtsal kohal ka Jeani painajaunenäod. Ühes seesuguses näeb ta, kuidas päriselus pealetükkivad naistuttavad rõngassärkides sõdalastena keskaegset lossi piiravad, müüride taga kaitsjateks ja kuningaks Jeani enda kloonid. Ründajate põhirelvaks seejuures beebid, keda katapultidega üle müüri heidetakse, sundides Jean-sõdureid luttide ja pottidega tõusvat titekisa vaigistama. Visuaalselt väga lõbus stseen! Muidugi, ajad muutuvad ja uuemates albumites on Jean juba ka ise pereinimene ja õnnelik isa.

Mul on varasemast olemas nii Soome albumid kui Prantsuse ja USA raamatuid. Tuleb aga tõdeda, et uustrükid on neist konkurentsitult kõige kenamad. Järgmisel pildil ongi võrdluseks originaalne ja traditsioonilises formaadis kõvaköiteline BD, soome pehmekaaneline album, uus topeltalbum ning USA kolmest esimesest koosnev kõvaköiteline raamat.

Uued raamatud on tavalisest BD albumist väiksemad ja nii hoopis sümpaatsemas suuruses - joonise suurus 19,5 x 25,5 cm asemel 17 x 22 cm - ja äärmiselt meeldival pisut kreemikal paberil. Seetõttu on ka värvid kuidagi kenamad, mitte nii säravad kui algses albumis, pigem pisut pastelsed. (Võrdluseks - USA raamatu joonise suurus on 15 x 20 cm ja kuigi vahe on väike, on erinevus lugemiselamuses tõepoolest mäesuurune.) Too uus ja ilmselt mangade populaarsusest mõjutatud formaat on minu isikliku arvamuse kohaselt vaat et ideaalilähedane. Lugeda ja lehitseda on mõnus, samas on ka piltide detailid täiesti olemas ja nauditavad. Selles formaadis raamatuid oli Pariisis tõepoolest päris palju näha ja paistab, et mitmed kirjastused on otsustanud varasemate sarjade kordustrükke ja nn. Integrale-editsioone just sellises mõõdus kirjastada. Jeani raamatute juures on omapärane veel see, et nende ümbrispaber on väiksem kui kaas, paljastades raamatu pealkirja, kuid varjates hoopis teistsugust kaanepilti.

Teine raamat, mis juba Pariisis korduvalt silma jäi ja peaaegu oleks ka ostukorvi jõudnud, on Nicolas Junckeri "d'Artagnan - Journal d'un cadet". Tegu siis 264 lehekülge pika adaptsiooniga kõigile tuntud Alexandre Dumas' "Kolme musketäri" raamatust. Lugu on pajatatud noore keevaverelise gasgoonlase seisukohast, mistõttu pole ime, et see kohati üsna erootiliseks kisub, vähemalt kujutluspiltides... Joonis on lakooniline ja animafilmilik, kuid väga ilmekas, nii ka lehekülgede kompa, pildirütm ja kaameranurgad.

Mis mulle selle raamatu puhul eriti imponeerib - tegu on sisuliselt kogu musketäriraamatu adaptsiooniga. Kui tavaliselt piirdutakse tuntud ja hoogsa kaelakee looga, siis siin on olemas nii Constance Bonacieux' surm kui Mileedi hukkamine. Igatahes kobe raamat ja mida rohkem ma seda lehitsen, seda rohkem meeldima hakkab.

- - -

Taschen on üks paganama huvitav kirjastus. Nende kunstiraamatute hinna ja kvaliteedi suhe ning laialdane teemadevalik on ilmselt maailma parim. Seoses 25. aastapäevaga on ilmunud hulk odavaid ja samas kvaliteetseid (kordus)trükke, näiteks kolmesajakroonine ja kaheköiteline üliinformatiivne skulptuuriraamat. Aastapäevalogo kannab ka Gil Elvgreni kogumik, mille lõpuks täna Apollost ära ostsin.


Gil Elvgren (1914-1980) on USA pin-up-, kalendri- ja reklaampiltide klassik, kelle töödes on midagi sügavalt... ajastulikku? retrolikku? Misiganes, igatahes on see Tascheni kõvas köites raamat lustakas pilguheit hoois teistsugusesse ajastusse. Kuna antud pildid pole joonistatud galeriiseintele riputamiseks vaid trükkimiseks, pole Elvgreni tööde valmimishetk tihtipeale täpselt teada. Siiski, suure töö tulemusena on siia raamatusse kogutud ja järjestatud ca 98% kõigist tema glamuurmaalidest, sissejuhatuseks veel põhjalik essee mehe elust ja karjäärist.

Need pildid, mille pruntissuised ja volüümikad piigad mõjuvad sedavõrd suures hulgas koos küll tiba korduvana (raamatus on kokku 588 reprot!), olid oluliseks tujutõstjaks ja ihalusallikaks depressioonijärgses Ameerikas ja sõjameeste seintel. Täna on nad humoorikad ajastudokumendid, mis oma tehnilises täiuslikkuses on üsna õpetlik ja inspireeriv materjal. Elvgreni mõjud on tänaselgi päeval ilmsed ja on igati tänuväärt, et kunstniku elutöö on ühtede kaante vahele saanud.

Koomiksilinn Brüssel - 2 - Freskod

Brüssel on selles mõttes huvitav koht, et ennast maailma koomiksipealinnana reklaamivas linnas paistab pildiseeria ka tõepoolest linnapildis välja. Siin on tõsine muuseum, mitmed galeriid, Brüsseli linnaga on seotud mitme klassiku tegevus ja koomiksi tegevuspaik.

Lisaks mitmetele skulptuuridele torkavad linnapildis silma ka hulgalised koomiksiteemalised seinamaalingud. (Siin on kaart.) Neid on kokku viiekümne ringis ja tuleb aina juurde. Sain Atomiumi suveniiripoest väikese kaardi, kus enamus neist ära märgitud, tegime seejärel kesklinnas mõned "jahiretked", mille tulemusel jäi minu kaamera ette viisteist freskot.

Nende hulgas on autoreid ja tegelasi, keda mina polegi varem kohanud. Kuid on ka klassikuid nagu Tintin ja Thorgal ning paar minu kõigi aegade lemmikautorit - Yves Chaland ja duo Dupuy/Berberian.

Yves Chaland - Le jeune Albert

Hergé - Tintin

Dany - Olivier Rameau

Philippe Dupuy & Charles Berberian - Monsieur Jean

Tibet - Ric Hochet

Francis Carin - Victor Sackville

Frank Pé - Broussaille

Goscinny & Uderzo - Astérix

Morris - Lucky Luke

Bob de Moor - Cori le Moussaillon

Hermann Huppen - Les rêves de Nic

Edgar P. Jacobs - Blake and Mortimer

Jannin & Liberski - Froud et Stouf

Grzegorz Rosinski & Jean Van Hamme - Thorgal

Will - Isabelle

Influence Map - minu mõjutajad

Influence Map ehk Minu mõjude maakaart on deviantART'ist alguse saanud fenomen, kus kunstihuvidega inimesed samalaadsele pilditoorikule oma mõjutajaid paigutavad. Panin siis minagi seesuguse pildi kokku... Tegu siis MÕJUTAJATE ja mitte LEMMIKUTE kaardiga, seetõttu puuduvad siit näiteks Claire Wendling ja "Preacheri" seriaal. Siin nad on:

Soome TV - Nõukogude Eesti põhjapoolses osas üleskasvanuna on Soome telekanalite mõju võimatu üle hinnata. Lisaks keeleoskuse andmisele muutis see maailmapildi ikka võrratult laiemaks. Ja muidugi voogas sealt silmadesse ja ajju salakaval kapitalistlik meelelahutus oma reklaamide, muusikavideote ja telesarjadega... Muppet Show ja Knight Rider, Dempsey & Makepeace ja Bergerac, Dallas ja Shogun... Jah, Soome telekanalid olid tollal ikka tõeline aken maailma.

Tarzan ongi üks esimesi asju, mida telepildist mäletan; kui olin lasteaiaeas, tuli Soomest igal pühapäeva pärastlõunal Tarzani film, ja neid oli ikka massiliselt. Kui paljudel välismaa filmifriikidel on elu esimene filmielamus vana hea King Kong, siis minul Johnny Weissmülleriga Tarzanid. Džunglitrummide kõla tundub siiani jubedavõitu. Peaks need oma telefoni SMS-helinaks sämplima... Eks ta ole, tollal olid telekad mustvalged ja pätsuaegsetki kinovärki sai telekast vabalt vaadata, praegusaja lapsed ilmselt ei kulutaks neile sekunditki.

Edgar Valter ja Eno Raud - ilmselt oleks üsna võimatu eesti lapsena üles kasvada ja mitte olla mõjutatud Raua raamatutest ja megatalent Valteri illustratsioonidest.

"Punanahka" sari, autoriks Hans Kresse - Tallinnas Niguliste kiriku vastas oli raamatupood ja selle parempoolses otsas välismaa raamatute osakond. Ühel oma esimesel omapäi tallinnaskäigul (koos siiakanti kolinud klassivennaga) ostsin ma sealt kolm esimest selle seriaali soomekeelset albumit. Konkistadoorideaegne apatšilugu oli vinge ja lisaks superhästi joonistatud, ilmselt teostuselt kõige vingem koomiks, mida mul õnnestus lapsepõlves näha (ja hädiselt imiteerida).

Cocteau Twins - üks esimesi CD-sid, mille endal kassetile lindistasin (omaenda ostudeni läks veel paar aastat), oli Twinsi eteeriline album "Blue Bell Knoll" ja see oli tõeliselt silmiavav elamus. Dire Straits ja Marillion jäid tagaplaanile ning õige pea olidki platsis Ride, Curve, Stone Roses, Pixies ja Carter U.S.M. Ja nii ta läks...
(Kes Cocteau Twinsi ei tea, kuulake alustuseks nende lugusid "Aikea Guinea" ja "Iceblink Luck".)

Jamie Hewlett - indieajakiri "Select" haipis kunagi "Tank Girli" päris tõsiselt ja sealt saingi ilmselt tollest tiba Valterit meenutava käekirjaga tüübist teada. Tollane anarhistlik pohhuism ja enesekindel detailsus on nüüdseteks Gorillaz'e aegadeks veel oluliselt coolimaks muutunud. Muuseas, Hewlett joonistas Pulpi "Common People" lool põhineva koomiksi, selle A4 väljatrükid peavad mul kusagil alles olema...

Masamune Shirow - "Ghost in the Shelli" autor koos Katsuhiro "Akira" Otomoga on kaks esimest ja tänapäevani olulisemat manga ja anime-autorit. Shirow kasutas oma joonistustes kollaaž- ja digitaaltekstuure, mis oli päris huvitav ja uudne.

My Neighbor Totoro - Hayao Miyazaki film on minu jaoks kõigi aegade parim animafilm.

Enki Bilal - tema maalitud ja pastellitud koomiksid on ehk veidi staatilised, aga vägagi maalilised. Kujutan ette, et omal ajal neid enda jaoks avastada oli päris suur elamus.

Asterix - üsna raske on olla Uderzo-Goscinny lustlikust ajaloolisest seiklusest mõjutamata, vaatamata sellele, et eesti raamatud on ikka igas mõttes üsna hirmsad.

Ja nüüd hetke suurimad mõjutajad:

Mike Mignola - koomiksiguru, ületamatu meister gootiliku atmosfääriga etno-horrori alal, kelle piltide puhul on joonistuse kõrval sama tähis see, mida ta EI joonista. Valguse ja varju meister, negatiivse ruumi valitseja, kelle joonistused on lisaks ka niivõrd ruumilised, et lausa kisuvad skulptuuri kallal kätt proovima. Lisaks on ta oskus nii lugusid kui lehekülgi komponeerida sama meisterlik kui joonejooks.

Bruce Timm - tema animasarju loetakse ehk parimaks Batmani versiooniks üldse; tema lakooniline joon on uskumatult stiilne ja tema joonistatud tibid uskumatult kuumad.

Dupuy & Berberian - prantsuse koomiksitiim, kelle elegantse joonega sari "Monsieur Jean" on ilmselt mu lemmikkoomiks.

Guillaume Bianco - keegi võrdles tema raamatut Tim Burtoni ja Simpsonite sümbioosiga; isiklik arvamus on, et ta on neist mõlemast parem. Vähemalt joonistajana küll, ka sobib tema must huumor mulle paremini kui aina enam sentimentaalsesse siirupisse kalduv Burton või lõputu teleseep.

Bill Presing - nagu Bruce Timm, on temagi tõeline meister kuumi cheesecake ja pin up tibisid joonistama.

Alexandro Barbucci & Barbara Canepa - Sky Dolli ja mitme teise seriaali loojad, kes lisasid disneylikule nunnundusele seal puuduva cooli aspekti. Uskumatult stiilsed kunstnikud, Canepa seejuures veel superhea värvija ja lisaks ka mitme ainult ülivõrdeid teeniva raamatusarja toimetaja.

Ragnar - meisterlik vektorkunstnik, kelle retrolikud posteridisainid on omas vallas tipp.

Ning lõpuks:

Polümeersavi ja plastiliin - materjalid, mis on ilmselt elu jooksul pakkunud mulle enim loomingulist rõõmu. Plastiliinist sai väiksena tehtud kõiksugu multika- ja raamatutegelasi ning nendega omaenda seiklusi välja mõeldud; polümeersavid - Fimo, Super Scupey ja eriti Cernit on toonud unustatud hobi esiplaanile tagasi ja näidanud, et ilmselt oleks pidanud seesuguse tegevusega oma elus hoopis otsustavamalt tegelema. Aga ehk veel jõuab...

PS: Lisasin pildi taustale veel paar suurt mõjutajat - loomingulised tööriistad, mille seas Penteli brushpen ja Bastille'i kandi metrookaardifragmendina ka Pariisi linna. Ilma nendeta oleks see pilt ikkagi üsna poolik.

Koomiksileheküljed kahanevad

Tuttav kodumaine koomiksikunstnik tundis huvi, milline on Prantsusmaal aina enam leviva väiksema albumiformaadi suurus. Nagu olen kirjutanud, oli sel suvel Pariisi raamatupoodides märgata minu jaoks uut trendi - ilmselt ülipopulaarse manga mõjul on hakatud hulgaliselt ilmutama tavapärasest BD albumiformaadist väiksemaid koomiksiraamatuid, vahel uue kraamiga, vahel vanade asjade kordustrükkidena. Tegin siis mõningad mõõtmised ja tulemused on sellised (sentimeetrites):

Monsieur Jean:
lehekülg - 19x26 / artwork - 16,5x22
d'Artagnan:
lehekülg - 16.5x24 / artwork - 14,2x20.5
Tony Sandovali albumid (Edition Paquet)
lehekülg - 18x24 / artwork - 15,5x21
Le chant des sabres:
lehekülg - 18.5x27 / artwork - 15,5x24

Kolme esimese põhjal saab välja raalida üsna ühese pildiproportsiooni - 3:4. Ehk siis - kui soov joonistada prantsuse stiilis koomiksit, tasub lehekülje proportsiooniks võtta just sama suhe. Ja loomulikult joonistada soovitud trükisuurusest 1,5 korda suuremana. Trükkida oleks aga soovitav pigem just selles moodsas vähendatud suuruses - tavaline album on tõele au andes tõepoolest tiba liiga suur. Mis puutub skännimisse, et asjaga arvutis edasi tegeleda, siis see on omaette pikk teema, mis vajaks eraldi kirjatükki.

Üldiselt on selline väiksem formaat tõesti massiliseks muutunud, peagi ilmub näiteks Enki Bilali 9 albumi väikseformaadine boks, hinnaks 95 eurot... Väiksemas formaadis on ka tulevane haruldus - Hergé Tintini üheköiteline kogumik, milles samade kaante vahel 1408-l leheküljel 24 albumit, mille formaat 193mm x 250mm, tiraaž kõigest 35 000, hind 88 eurot ja ilmumiskuupäev 12. november 2008.

Pariisi reis 04 - Teise päeva raamatusaak

Milles räägitakse peale pikka puiklemist ostuvõrku jäänud raamatutest ja õige pisut ka ühest posterist.

Kui aus olla, on tänaste BD-poodlemise põhiline õppetund see, et Internetist on hoopis lihtsam raamatuid osta kui päris poest. Selleks, et ostmine õnnestuks, tuleks teada nii autorit, nime kui ka kirjastust, sest just viimaste kaupa on vanemad albumid tihtipeale riiuleisse jagatud. Loomulikult on abiks asjatundliku kaupmehe poole pöördumine, aga, jah, mida rohkem raamatust teada, seda tõenäolisem on, et see meeletu massi hulgast silma jääb. Minul oli igatahes soovitu leidmisega tõsiseid probleeme ja on selliseid raamatuid, mida ma pole kahe päeva ja päris mitme poe läbimise järel veel kordagi näinud. Aga midagi siiski leidsime...

Galerii Arludikist sain Bill Presingu "Natsilömastaja Rex Steele'i" prantsuskeelse albumi. See oli üks mu selle reisi kindlaid ostusoove, mis asukohamaale kohaselt kõvakaaneline ja suurem kui originaalne USA vihik. Ning millega on muuseas kaasas ka animafilmiga DVD! Cool.

Väsitavalt mahukatest Albumi poodidest ostsin lõpuks ainult ühe väikese asja - Vatine' teise sketchbooki, mis muuseas ka signeeritud. Samalaadseid sketchbooke on veel, vist tükki kaheksa, suurem osa neist ka saadaval, aga minu maitsele vastas see kõige rohkem.

Sealsamas kõrval Rue Dantel asuvast poest leidis müüja mulle riiulist koguni kolm Tony Sandovali raamatut. (Sandoval oli ka eespool jutuks.) Superkenad köited, mis tavalisest albumist veidi väiksemad ja kandilisemad; loomulikult kõvade kaantega, millel seekord ümarad nurgad ja koguni paelast järjehoidja! Paberit ja trükikvaliteeti pole mõtet kiitagi. Tõepoolest, super, super. Kuna kirjastaja - Editions Paquet, Label Discover - oli andnud välja terve rea samalaadseid koomikseid, siis ei jäänud mul muud üle ja ostsin veel ühe albumi, mis esimesel silmitsemisel valikust sisukam ja stiilsem tundus - Julio Ballester "Georges Caplan vous parle...".

Ja lõpuks, teel koju põikasime taas sisse juba tuttavasse OperaBD-sse. Võib tõesti olla, et see kuni keskööni avatud... Kui esimene käik piirdus ainult vaatamisega, siis seekord ostsin naeratavalt müüjannalt koguni kolm Dupuy-Berberiani raamatut. Mahukaim neist sisaldab "Monsieur Jeani" 3. ja 4. albumit. Tegu siis uustrükiga, mis pehmes köites ja veidi väiksem kui tava-BD, kuid siiski oluliselt suurem USA väljaandest. Ja mille ümber, nagu üllatusega avastasin, on omapärane raamatust väiksem ümbrispaber, mis katab hoopis teistsugust kaanepilti... Kuna mul kolm esimest Jeani oli originaalina puudu, siis loodan leida ka esimest kahte sisaldava uusväljaande, Operas seda polnud. Lisaks ostsin tohu bohu välja antud Jeani - "La theorie des gens seuls", mis mustvalge ja mis miskipärast ei kuulu sarja ametlikku kronoloogiasse. Nüüd on kaks võimalust - kas ma õpin keelt ja loen selle ise läbi või ärgitan Mari seda mulle tõlkima. Pean ju kuidagi oma lemmikraamatu sisuga tutvuma! Kusjuures, imelik on see, et Jeani raamatuid ei jäänud mulle pea kusagil ette, kui, siis ainult vanad. On's põhjuseks äsjane film?

Ja lõpuks kuid mitte riismeks - sealtsamast ostsin ka autoriduo 2008. alguses ilmunud albumi "Un peu avant la fortune" (Hetk enne rikkust), mis pajatab mehest, kellelt koos rahakotiga röövitakse ka suure lotovõidu saanud pilet.

Seega, päris korralik raamatusaak. Mari juba loeb esimest Sandovali... Tõhus aga väsitav päev, eks näeb, mis homme juhtub.

PS: tegelikult ei saa unustada ka Arludikist ostetud printi, millel Hayao Miyazaki Printsess Mononoke ja Moebiuse Arzachi tegelased, mõlemad pliiatsi ja akvarelliga joonistatud.

Pildil: Mari Galerii Arludikis. Uksest vasakul Marjane Satrapi print, paremal Miyazaki ja Moebiuse ühisprint, millise ostsime.

Ja siin on meie print, viimase täispika reisipäeva hommikul kui ta lõpuks enne posteritorru pakkimist lahti rullisin:

Raamatu-radar 2015

Uuendatud 22. mail 2015

List of announced and rumoured books I'm interested in 2015 (and maybe beyond).

Panen siia postitusse nüüd ja edaspidi kirja aastal 2015 ilmuvad paljulubavad raamatud. Osal neist on ilmumispäev paigas, osad alles kuulujutu tasemel ja võivad tegelikult ilmuda ka hilisematel aastatel. Kuna tegu on dünaamilise teemaga, siis loodan seda ajakohasena hoida ja jooksvalt uusi asju juurde lisada.

Lihtsalt - endal oleks elu kergem kui selline nimekiri välismälust võtta ja vaadata oleks.

• Cliff Sterrett - Polly and Her Pals: Complete Sunday Comics 1928-1930 - IDW, 19. mai 12. november
• Moebius - Le monde d'Edena, Intégrale - 3000 ex, 408 lk, Casterman, 18. märts 20. mai 14. okt
• Mike Mignola - Sketchbook 2015 - aprill
• Pierre Paquet/Tony Sandoval - A Glance Backward - Magnetic Press, 29. aprill, 25. november
• Daniel Clowes - The Complete Eightball 1-18 - Fantagraphics, mai
• Mali Siri's Pin-up Art - Soleil/Metamorphose, 20. mai
• André Franquin - Modeste et Pompon : L'intégrale - Lombard, 5. juuni
• Wally Wood's EC Comics Artisan Edition - IDW, 26. mai
• Bruce Timm - Artbook 2 - Flesk Publications, suvi 2015 ???
• Jordi Bernet - Complete Torpedo - IDW, 7. juuli?
• Craig Thompson - Space Dumplins - Scholastic, 25. august
• Franquin - Gaston - l'Intégrale T1 - Dupuis, 2. oktoober
• Le Tendre/Loisel - The Quest For The Time Bird - 238x316 - Titan, 13. oktoober
• Franquin, Chronologie d'une Oeuvre - Dupuis, 16 oktoober
• Ferri/Conrad - Le Papyrus Du César - Editions Albert René, 22. oktoober
• Juan Diaz Canales/Ruben Pellejero - Corto Maltese - Casterman, oktoober
• Guillaume Bianco - Encyclopédie curieuse & bizarre par Billy Brouillard 02 - Les Chats - Soleil/Metamorphose, 12. november
• Yves Chaland - Freddy Lombard - Humanoids Inc, 11. november 
• Guido Crepax - Dracula, Frankenstein and other Horror Stories - Fantagraphics - 27. jaanuar 2016
• Carlos Giménez - Paracuellos Volume 1 - IDW - 12. aprill 22. märts 2016
• Barbucci/Canepa - Sky Doll: Decade - Titan - 16. veebruar 2016
• Donald Duck Sundays Vol. 1 - IDW - 1. märts 2016
• Daniel Clowes - Patience - Fantagraphics, 21. märts 2016
• Jorge Zentner/Ruben Pellejero - The Adventures of Dieter Lumpen - IDW - 24/25. mai 2016
• Walt Kelly's Fables and Funnies - Dark Horse - 17. mai 2016
• The Life and Legend of Wallace Wood - Fantagraphics - 6. juuni 2016
• Mike Mignola - Screw-On Head Artist's Edition - IDW - juuni 2016
• Alex Raymond: An Artistic Journey - Hermes Press - 12. juuli 2016
• Serge Clerc - l’Intégrale Science Fiction - Dupuis, september oktoober 2016
• Walt Disney's Silly Symphonies Vol. 1 - IDW - märts, 27. september 3. mai 2016
• Moebius - The World of Edena - Dark Horse - 25. oktoober 2016
• Claire Wendling - artbook - Galerie Daniel Maghen, ???
• Florent Sacré - koomiks - Soleil/Metamorphose, ?
• Elsa Bordier, Sanoe - Ursa major - Soleil/Metamorphose, ?
• Canepa/Isabella Mazzanti - Mina Diaries (Dracula) - 2016
• Jérôme Hamon/Antoine Carrion - Nils - Soleil/Metamorphose, 25. mai 2016
• Carl Barks - Uncle Scrooge Artist’s Edition - IDW, ?
• Enki Bilal - Nikopol Trilogy hardback - 205x276? - Titan Comics, 12. aprill 2016
• José Muñoz/Carlos Sampayo - Alack Sinner - IDW, 2x300+ lk köidet, 2016
• Hugo Pratt - Corto Maltese limited hardback #1 - IDW, edasi lükatud 2017
• Gauthier/Lefevre - L'Epouvantable peur d'epiphane frayeur - Soleil/Metamorphose - 12. oktoober 2016
• Arthur de Pins - Vectorama - Soleil/Venusdea - 26. oktoober 2016
• Edgar P. Jacobs - Blake et Mortimer - intégrale - Dargaud - 23. september 2016
• La grande adventure du journal Tintin - Le Lombard - 26. august 2016 
• Vehlmann/Kerascoet - Satanie - SoleilMetamorphose, 5. oktoober 2016
• Régis Loisel - Cafe Zombo - Glénat - nov 2016
• Al Severin - A tous les coups c'est Spirou!
• Les Nombrils I 2 - Dupuis
• Jamie Hewlett - Taschen
• Hubert / Augustin - Monsieur Desire? - Glénat
• Gauthier / Lefevre - L'epouvantable d' Epiphane Frayeur - Soleil/Metamorphose
• Lorena Alvarez - Nightlights - Nobrow 

Kolm koomiksit üksikule saarele

My 3 comic books to take to desert island.

Huvitav tegelikult, milliseid koomikseid loevad ja hindavad eesti inimesed? Mõni päev tagasi tuli mulle selline küsimus pähe, ja, löö või maha, mina sellele vastata ei oska. Ka kohtumisel soome koomiksiõpetajaga heitsin selle küsimuse õhku, aga mitte ükski kohalolnu ei kippunud oma lemmikuid paljastama. Kas tõesti on kohalik koomiksihuvi suures osas pigem puhtalt teoreetiline? Raamatuid keegi ei osta ega loe, teatakse Erniet ja Miki Hiirt ja Pesakonda ja kõik? Aga ikkagi nagu huvitab miskipärast see koomiksivärk?

Mõtlesin siis, et tegelikult võiks selle küsimuse Facebooki "Eesti koomiksis" esitada, ehk viitsiks mõni 184-st inimesest midagi vastata, ehk saaks niiviisi midagi huvitavat ja üllatavat teada. Et küsimus veidi piltlikum saaks, mõtlesin selle vormistada kui

"Millised kolm koomiksit võtaksid muude ja vajalikumate asjade kõrval kaasa üksikule saarele?"

Et aga ka mul endal sellele küsimusele vastus olemas oleks, mõtlesin pisut... ja jõudsin järeldusele, et minu kolm raamatut oleks just need, mis üleval pildil näha.

Hellboy Library Edition Volume 2, autor Mike Mignola
Mignola ja tema põhiteos on üks mu alalisi lemmikuid. Kompositsioon, meeleolu, valguse ja varju kasutamine, stilisatsioon, mulle kui kuju-huvilisele veel tema joonistuste närviajav kolmemõõtmelisus - kõik see tagab, et tema asju võib uuesti ja uuesti üle lehitseda. Antud kogumik sisaldab lühemaid Hellboy lugusid, nende seas on ka Saint Augusti huntide peatükk ja legendaarne The Corpse.

Billy Brouillard - Le don de trouble vue, autor Guillaume Bianco
Olen sellest raamatust juba pikemalt kirjutanud, seepärast lühidalt - superstiil, täpselt minu maitsele kohane must huumor ja superilus raamat.

Tout l'univers de Dupuy-Berberian
Ka neist meestest olen ma siin kirjutanud, mis pole ju ime, kuna tegu ühtede mu absoluutsete lemmikutega. Tegu siis nn. "ligne claire" tüüpi kunstnikega ja kui tavaliselt läheb seesugune joonistusstiil steriilseks, siis nende puhul mitte. Põhjuseks muidugi ülielegantne pintslijoon. See raamat siin ei ole tegelikult koomiks, hoopis nende illustratsioonide kopsakas kogumik. "Monsieur Jeani" raamatutest oleks ju võinud ka ühe valida, seda enam, et uutes prantsuse köidetes on igas kaks raamatut koos. Lehitsemiseks ja inspiratsiooniks on aga see siin ilmselt parem pika aja kaaslane. Sest jutt ju üksikust saarest, kui ma ei eksi.

Aga sinna saarele tuleb igatahes brush pen ja pihutäis (tindi)padruneid ka kaasa võtta!

Helsinki Comics Festival 2014

This post is about Helsinki Comics Festival 2014. This year's themes were LGBT comics and Germany, both not really my cup of tea. But still - a day trip with some friends to Helsinki on a first weekend of September is more or less a tradition by now. And I needed to get my pre-ordered Surface Pro 3 from the shop there anyway.

Nagu ikka, toimus ka selle aasta septembrikuu esimesel nädalavahetusel kolmepäevane Helsingi Koomiksifestival. Kuigi seekordsed põhiteemad - Saksamaa ja vikerkaarekoomiks - pole kumbki minu teema ja väliskülaliste seas ei olnud ka just palju huvipakkuvat, siis otsustasime ikkagi selgi korral laupäevast üritust vaatama minna.

Selleks oli tegelikult ka paar lisapõhjust. Esiteks "Creepy Folk", meie koostatud koomiksinäitus Eesti Majas, mis oli ka festivali ajal avatud ja kuulus festivali ametlike väljapanekute hulka. Ja teiseks, mis tegelikult eriti tähtis - ees ootas oluline käik hiigelsuurde tehnikapoodi verkkokauppa.com, kus ootas omandamist ette tellitud Microsoft Surface Pro 3. Seda saigi ühe esimese asjana tehtud ja hetkel sisenevadki need sõnad küberruumi just selle seadme klahvide kaudu.

Hommikune peatelk ei olnud just rahvarohke, aga tuttavaidki juba liikus. Äsja Manchesterist Tallinnasse kolinud soome koomiksiklassik Kivi Larmola (kellega tutvusime juhuslikult Angoulême'is) promos juba väsimatult rahva seas oma uut raamatut. Väidetavalt moodustab festival mõne koomiksiraamatu läbimüügist isegi 80%, seega loodetavasti läks aktiivsus asja ette.

Kirjasto 10-s toimus mitmeid sõjateemalisi vestlusi ja esinemisi. Ostsin peatelgist seekordse esimese raamatu ja suundusimegi kohe seejärel keskpäevaks eelmainitud raamatukokku, kus selle autorid oma trükist tutvustasid - täpsemalt siis Jussi Karjalainen ja Ville Hänninen koguteost "Sarjatulta!" Tegu esimese põhjaliku uurimuse ja ülevaatega Talvesõja kajastamisest tolleaegsete ajalehtede-ajakirjade, sealhulgas rindeväljaannete ja lasteraamatute pilapiltidel ja illustratsioonidel. Nagu autorid mainisid, on venelastega peetud sõdu varem küll igast küljest uuritud, aga karikatuurid oli siiamaani täiesti uurimata ala. Nüüd enam mitte, sest raamat on tõepoolest põhjalik ja muljetavaldav, sisaldades oma 400 illustratsiooni. Paljude kajastatud autorite seas on näiteks ka muumide looja Tove Jansson ja muinasjuttude illustraator Aleksander Lindeberg.

Juba traditsiooniliselt oli festivali keskpunktiks Lasipalatsi plats, kuhu selleks puhuks taas suur peatelk püstitati. Sissepääsu ees infolaual olid festivalinännile lisaks müügis mõned tuttavad koomiksiseltsi väljaanded, sealhulgas kataloog, milles ka meie folkloorinäitus kirjas.

Mis aga oli sel aastal teistmoodi, oli nn. "Pienlehtitaivas", isekirjastatud koomiksite ala. Tavaliselt on see olnud üsna vaeslapse osas, kokku surutud ühte väikesesse telki, mille seinad paari aasta eest ka öö jooksul täis kusti ja nii mikrokliima veelgi "mõnusamaks" muudeti.

Seekord olid telgid veelgi väiksemad, aga neid oli mitmeid. Nii tekkis platsile omamoodi koomiksilinnak, mis hoopis sümpaatsem ja ka huvitavam. Ning, kui kommentaare lugeda, siis oli uuel korraldusel ka osalejate raamatumüügile vägagi positiivne mõju.

Peatelgis käis elu nagu ikka - kodumaised ja välismaised kauplejad pakkusid oma raamatuid, helivõimendusega laval järgnes üks etteaste teisele, rahvas jalutas ringi, ostles ja vahel laskis mõne raamatu autoril ka ära signeerida.

Traditsiooniliselt olid Helsingis kohal meie lõunanaabrid oma "Kuš!"-kogumikega. Paar päeva varem avastasin, et festivalile tuleb ka mehhiklane Tony Sandoval. Kohal ta oligi, aga reedel, kus ta just lätlaste kõrval oma paari raamatut müüs. Kas need aga said kõik juba reedel otsa või oli mingi muu põhjus, igatahes laupäeval teda enam näha ei olnud. Kahju iseenesest, kuigi tema väga ilus originaaljoonistus on mul juba Angoulêmest olemas.

Oma raamatuid signeeris ka seekordne festivali peakunstnik ja visuaalia autor Joonas Rinta-Kanto.

Rahva seas liikus ka eestlasi. Otse Kesk-Euroopa( Liidu)st laekus festivalile kunagi siinmail ajaleheribade maaletoomisele ja tõlkimisele aluse pannud Meelik Mallene.

Urmas Nemvalts oli festivali ametlike külaliste seas ja müüs Jenni Kallionsivu abiga oma uut soomekeelset "Mürakarude" kogumikku.

Loomulikult oli peatelgis ka väike toidunurgake.

Tegelikult oligi festivali peakülaliste seas ainult üks kunstnik, kes mind huvitas. Charles Berberiani ja tema abikaas Anna Rozeni aastaid tagasi alustatud Helsingiraamat on lõpuks ilmunud, nägime selle (ja Pariisiteemalise Lonely Planeti raamatu) originaale suvel ka Pariisis. Mul oli aga hoopis kaasas Monsieur Jeani esimene kogumik, kuhu ta siis minu bruspeniga pildi joonistas. (Tal endal oli laual ainult mingi peenike marker, pakkusin oma Pentelit ja paistis, et ta kasutas seda heal meelel.) Kuulsin veidi ka tulevikuplaanidest - töös on kaks raamatut ja valmis üks filmistsenaarium. Jeani albumeid lähiajal plaanis pole, sest väga raske on kahel autoril muude tööde vahel samaaegne vaba aeg leida.
 

Rinnamärgitehas.

Kuigi Thomas Wellmanni "Pimo & Rexi" ingliskeelset varianti oli netipoodidest võimatu leida, oli see festivalil saadaval ja nii sai seegi sisse mõnusa pisikese originaaljoonistuse.

Tove Janssoni 100. juubeli puhul oli Ateneumi muuseumis suur näitus. Kuna seda pikendati veidi just festivali nädalavahetuseni, olid piletisabad päris pikad, vähemalt pool tundi ja meil lihtsalt polnud aega sinna seisma minna. Kuulasime-vaatasime aga vähemalt ära näituse koostaja Tuula Karjalaineni väga huvitava ülevaate Janssoni elust ja loomingust. See oligi tegelikult ka ainus esinemine, mida seekord peatelgis kuulasin, nii Tom of Finalandi elulooraamatu esitlus kui näiteks Iisraeli autori Rutu Modani intervjuu jäid nägemata.

Eestist oli festivalil muidugi rohkemgi rahvast. Näiteks kultusautor Meelis Kupits ja samal ajal Tallinnas koomiksiresidentuuris oma järgmist lugu kavandav Sally Jane Thompson. Muuseas, Meelise selja taga pildil on mees, kes märkmikku kõik telki sisenejad üles tähendas. Ma ei tea, mitu korda näiteks mina kirja sain, aga igatahes käis kolmepäevasel festivalil seegi kord väidetavalt 25 000 huvilist.

Ja saigi festival meie jaoks selleks korraks läbi. Palju jäi taas kord nägemata ja ostmata, ka ei saanud ma siingi teada, miks on geide vikerkaares ainult kuus värvi. Järgmisel korral, sügisel 2015 on peateemadeks-riikideks Hong Kong ja Korea ning pisikirjastused.

Eks aasta pärast näeb.