Härra Jean, d'Artagnan ja pringid piigad

Sain täna Prantsusmaa netipoestpoest paki paari päris hea raamatuga. Hiljutisel Pariisireisil oli mul väike nimekiri huvipakkuvatest asjadest, mida kindlasti osta või vähemalt oma silmaga üle vaadata soovisin. Nii mõnigi neist ei sattunud aga mulle mitte üheski raamatupoes ette... Üks seesuguseid oli Dupuy-Berberiani "Monsieur Jeani" sarja kahe esimese albumi ühine kordustrükk, mille kohta head inimesed BDNetist ütlesid, et see on lihtsalt läbi müüdud ja vaevalt seda kusagilt saab... Ega saanudki. Kuni endalegi üllatuseks avastasin ta ühes netipoes, kus nimi ei olnud küll päris õige, kuid hind klappis. Kusjuures oligi õige raamat.

Charles Berberian ja Philippe Dupuy on kaks prantsuse koomiksitegijat, kes on välja arendanud täiesti erakordse loomingulise sümbioosi. Mehed nii kirjutavad kui joonistavad koos, kusjuures raske on aru saada, kus ühe joon lõpeb ja teise idee algab. Et nad siiski päris ühes rütmis ei hinga ja koos ei ela, on näha raamatust "Maybe Later", mis dokumenteerib koomiksivormis päevikuna mõlema mehe eraldi üles joonistatud ponnistusi ühe Jeani albumi sünnitamiseks. Väga naljakas lugemine.

Mulle tohutult meelidib Dupuy-Berberiani elegantne joon, lakooniline kuid ilmekas detail ja limiteeritud kui samas ülimaitsekas värvigamma. Meestelt on ilmunud ka kena artbook "Dupuy-Berberiani maailm", milles lehekülgede kaupa postereid, veinipudelisilte, lithosid ja mida iganes nad on oma karjääri jooksul kokku joonistanud. Soovitan soojalt!

Ma ei saa midagi teha, "Härra Jean" on mu absoluutne lemmik, vähemalt eurokoomiksite seas. Lugu 30+ kirjanikust, kes on esimese loo algul just oma debüütromaaniga maha saanud ja nüüd mõõduka kuulsuse, naissuhete ja vanade semude põhjustatud probleemide puntras sipleb, on vaat et parim asi, mida üldse lugenud olen. Jeani süüdimatu lapsepõlvesõber Felix näiteks keerab talle alatihti mingi jama kraesse, ega väsi samas tema kulul liugu laskmast ja oma algkooliealist poega Jeani hoolde lükkamast.

Loos on tähtsal kohal ka Jeani painajaunenäod. Ühes seesuguses näeb ta, kuidas päriselus pealetükkivad naistuttavad rõngassärkides sõdalastena keskaegset lossi piiravad, müüride taga kaitsjateks ja kuningaks Jeani enda kloonid. Ründajate põhirelvaks seejuures beebid, keda katapultidega üle müüri heidetakse, sundides Jean-sõdureid luttide ja pottidega tõusvat titekisa vaigistama. Visuaalselt väga lõbus stseen! Muidugi, ajad muutuvad ja uuemates albumites on Jean juba ka ise pereinimene ja õnnelik isa.

Mul on varasemast olemas nii Soome albumid kui Prantsuse ja USA raamatuid. Tuleb aga tõdeda, et uustrükid on neist konkurentsitult kõige kenamad. Järgmisel pildil ongi võrdluseks originaalne ja traditsioonilises formaadis kõvaköiteline BD, soome pehmekaaneline album, uus topeltalbum ning USA kolmest esimesest koosnev kõvaköiteline raamat.

Uued raamatud on tavalisest BD albumist väiksemad ja nii hoopis sümpaatsemas suuruses - joonise suurus 19,5 x 25,5 cm asemel 17 x 22 cm - ja äärmiselt meeldival pisut kreemikal paberil. Seetõttu on ka värvid kuidagi kenamad, mitte nii säravad kui algses albumis, pigem pisut pastelsed. (Võrdluseks - USA raamatu joonise suurus on 15 x 20 cm ja kuigi vahe on väike, on erinevus lugemiselamuses tõepoolest mäesuurune.) Too uus ja ilmselt mangade populaarsusest mõjutatud formaat on minu isikliku arvamuse kohaselt vaat et ideaalilähedane. Lugeda ja lehitseda on mõnus, samas on ka piltide detailid täiesti olemas ja nauditavad. Selles formaadis raamatuid oli Pariisis tõepoolest päris palju näha ja paistab, et mitmed kirjastused on otsustanud varasemate sarjade kordustrükke ja nn. Integrale-editsioone just sellises mõõdus kirjastada. Jeani raamatute juures on omapärane veel see, et nende ümbrispaber on väiksem kui kaas, paljastades raamatu pealkirja, kuid varjates hoopis teistsugust kaanepilti.

Teine raamat, mis juba Pariisis korduvalt silma jäi ja peaaegu oleks ka ostukorvi jõudnud, on Nicolas Junckeri "d'Artagnan - Journal d'un cadet". Tegu siis 264 lehekülge pika adaptsiooniga kõigile tuntud Alexandre Dumas' "Kolme musketäri" raamatust. Lugu on pajatatud noore keevaverelise gasgoonlase seisukohast, mistõttu pole ime, et see kohati üsna erootiliseks kisub, vähemalt kujutluspiltides... Joonis on lakooniline ja animafilmilik, kuid väga ilmekas, nii ka lehekülgede kompa, pildirütm ja kaameranurgad.

Mis mulle selle raamatu puhul eriti imponeerib - tegu on sisuliselt kogu musketäriraamatu adaptsiooniga. Kui tavaliselt piirdutakse tuntud ja hoogsa kaelakee looga, siis siin on olemas nii Constance Bonacieux' surm kui Mileedi hukkamine. Igatahes kobe raamat ja mida rohkem ma seda lehitsen, seda rohkem meeldima hakkab.

- - -

Taschen on üks paganama huvitav kirjastus. Nende kunstiraamatute hinna ja kvaliteedi suhe ning laialdane teemadevalik on ilmselt maailma parim. Seoses 25. aastapäevaga on ilmunud hulk odavaid ja samas kvaliteetseid (kordus)trükke, näiteks kolmesajakroonine ja kaheköiteline üliinformatiivne skulptuuriraamat. Aastapäevalogo kannab ka Gil Elvgreni kogumik, mille lõpuks täna Apollost ära ostsin.


Gil Elvgren (1914-1980) on USA pin-up-, kalendri- ja reklaampiltide klassik, kelle töödes on midagi sügavalt... ajastulikku? retrolikku? Misiganes, igatahes on see Tascheni kõvas köites raamat lustakas pilguheit hoois teistsugusesse ajastusse. Kuna antud pildid pole joonistatud galeriiseintele riputamiseks vaid trükkimiseks, pole Elvgreni tööde valmimishetk tihtipeale täpselt teada. Siiski, suure töö tulemusena on siia raamatusse kogutud ja järjestatud ca 98% kõigist tema glamuurmaalidest, sissejuhatuseks veel põhjalik essee mehe elust ja karjäärist.

Need pildid, mille pruntissuised ja volüümikad piigad mõjuvad sedavõrd suures hulgas koos küll tiba korduvana (raamatus on kokku 588 reprot!), olid oluliseks tujutõstjaks ja ihalusallikaks depressioonijärgses Ameerikas ja sõjameeste seintel. Täna on nad humoorikad ajastudokumendid, mis oma tehnilises täiuslikkuses on üsna õpetlik ja inspireeriv materjal. Elvgreni mõjud on tänaselgi päeval ilmsed ja on igati tänuväärt, et kunstniku elutöö on ühtede kaante vahele saanud.