Libahundinäitus

On omamoodi ime, et kapitalistliku Tallinna vanalinnas asub maja - Eesti Lastekirjanduse Keskus, mis on kogu täiega pühendatud lastekirjandusele ja illustratsioonile. Alatasa on seal ka näitusi ja 2018. aasta hiliskevadel oli seal jälle mitu samaaegset, üks neist pühendatud ei kellelegi muule kui... Libahundile!

Tegu oli Peterburist pärit illustratsiooni- ja nukunäitusega "Бегать с волками/Jookseb koos huntidega", mis on omamoodi järjeks varasemale Balti autorite libahundinäitusele.

Trepigaleriis olid väljas hunditeemalised pildid ja kollaažid, neist kahtlemata kõige silmatorkavamad Valgevene kunstniku Anna Silivontšiku humoorikad maalid.

Nagu ikka, on päris maali näha hoopis midagi muud kui sama asja fotol või raamatus vaadata. Maal pole ju ainult pilt - maal on tegelikult kolmemõõtmeline objekt koos kõigi oma mõõtude, tekstuuride ja pindadega. Fotoga kahjuks seda kõike just väga edukalt edasi ei anna.

Oli ka teisi kunstnikke, siin näiteks Leedu kunstniku Appias Albina "Karjaseadused" ja Venemaa Jelena Brõzgalova kaks autoportreed.

Üleval Muinasjutupööningul oli klaasi taga väljas 18 kunstniku Libahundinukud.

Neid oli väga erinevaid, alates leidobjektidest-kividest tehtud hundi moodi asjadest kuni vitriinis vormitult lebavate maski-kudumiteni, mänguasjalaadsetest nukkudest väga töömahukate ja üsna suurte skulptuurideni.

Tehnikate, materjalide ja oskuste osas oli seega skaala päris lai.

Kahtlemata oli kõige impressiivsem moskvalanna Natasha Pobedina "Ivan Tsaaripoeg ja Hall Hunt", kus kaks enam kui poolemeetrist nukku ratsutavad klaasist silmade ja ehtsa olemisega irevil kihvadega hundi seljas. Tekstuuride ja materjalide möll selles kujus on ikka päris hull ja see, kuidas õhukesest kangast on volditud ja vanutatud hundi karvkate, on tehniliselt ikka väga märkimisväärne.

Tänud ka maja töötajatele, kes vastutulelikult  oma klaaskapid avasid, nii sain kujudest ja nukkudest üsna korralikud fotod!

Maus - Elu pärast ellujäämist

Lõpuks on üks koomiksimaailma tippteoseid - Art Spiegelmani "Maus" ka eesti keeles ilmunud. Siin on blogi külalisautori - Mari Laaniste EE-s ilmunud raamatuarvustuse pikem autorivariant:

Elu pärast ellujäämist
Mari Laaniste

(Art Spiegelman, "Maus. Ühe ellujäänu lugu". OÜ Pythagorase Püksid, 2018.)

Ameerika koomiksikunstniku Art Spiegelmani (s. 1948) tuntuim teos, 13 aasta jooksul peatükkhaaval valminud graafiline romaan "Maus" alustas ilmumist 1980. aastal koomiksiajakirjas Raw. Kui püüda selle mõjukust kuidagi kokku võtta, võiks öelda, et on suuresti "Mausi" teene, et selline sõnapaar nagu "koomiks holokaustist" ei mõju enam pühaduseteotusena – "Maus" oli üks võtmeteoseid, mille kaudu läks õnneks vähemalt osa koomiksimeediumi väljundite kultuuriväärtuslikuna kehtestamine angloameerika keeleruumis ja viimase tuules mitmel pool mujalgi. Ühtlasi on "Maus" üks enam tõlgitud koomiksiraamatuid – tagantjärele on raske uskuda, et esialgu oli Spiegelmanil raskusi kirjastaja leidmisega. Pühalikuks kujunenud oreool on aastakümnete möödudes tekitanud ka omajagu protesti ja kriitikat, kuid äsjast eestindust üle lugedes tuleb tunnistada, et raamat peab ajale väga hästi vastu.

Tuhandete n-ö klassikalisemas kirjanduslikus vormis holokaustimemuaaride seas eristub "Maus" kihilisuse ja eneseteadlikkusega. Art Spiegelmani isa Władek Szpigelmani mälestused sõjaeelsest ja sõja-aegsest Poolast on raamistatud argielustseenidega 1970. aastatest, kus poeg, kes ei kannata tülika isaga pikalt ühes ruumiski viibida, on otsustanud, et peab siiski ära kuulama ja jäädvustama tema mälestused. Suur osa "Mausi" võlust seisneb oskuslikus jutustamises, sundimatus liikumises kontrastsete kihtide vahel. Mälestuste Władek on ettevõtlik tüüp, kes püsib pinnal ka siis, kui hea elu asendub juudi getode, põgenemiste ja enese varjamisega ja viimaks koonduslaagriga. Sündmuste põhjapaneva katastroofilisuse kiuste – ümberringi tapetakse kümneid tema ja ta naise Andzia sugulasi, sõpru, tuttavaid – on Władeki kirjeldustel olukordade ülekavaldamisest ja kõige kiuste elus püsimisest groteskselt seikluslik mõõde. 1970. aastate stseenides toimuv on samuti masendav, kuid teisel moel: see elu on rõhutatult banaalne, täis piinlikke konflikte mõttetutel teemadel. Ilmselgelt pole ellujääjate osaks happy ever after Ameerika unelmas, ka Art kui formaalselt sõjast puutumata järeltulija kasvab üles "kummitusvenna" varjus ning oma vanemate üleelamistest moondunud mõttemaailma mõjuväljas.

Spiegelman ei suuda ega püüagi kõiki kihtide vahel kerkivaid vastuolusid selgitada. Noort Władekit, kes on nägus nagu Rudolph Valentino ja visa nagu romaanikangelane, ambitsioonikas, sihikindel ja leidlik, ilma näinud ja keeli oskav mees, on hilisemates stseenides raske ära tunda. Konarlikus inglise keeles kõnelev vana Władek pole harras märter, vaid on lausa karikatuurselt ebameeldiv tüüp: manipuleeriv, kitsarinnaline ja patoloogiliselt ihne. Jääb mõistatuseks, kas needsamad omadused aitasid tal ellu jääda, või muutis elu ise ta selliseks, või kui usaldusväärne ta jutustajana üldse on. Küsida pole ka suurt kelleltki, kuna nagu Tõnu Tepandi laulus "Kiri kodukandist" on kõik surnud. Üks "Mausi" läbivaid teemasid on Arti kibe puudusetundmine oma ema perspektiivist: nõrgema närvikavaga Andzia on läinud vabasurma, lisaks selgub, et Władek, kes muidu iial midagi ära ei viska, on täiesti ebakarakteerse liigutusena hävitanud ka naisest maha jäänud päevikud. Kuigi Spiegelman otsib võimalusel tuge dokumentaalsest materjalist, teadvustab ta oma võimetust tegelikule ajaloole ligi pääseda või toimunu kogu õudust isegi hoomata, mis lisab "Mausile" ajuti musta huumori varjundi.

"Mausi" justkui rohmaka, kuid tõhusa ja detailirohke pildikeele kõige silmatorkavam joon on zoomorfism: Spiegelman on andnud eri rahvustest tegelastele lihtsustatud loomanäod. Juudid on hiirepealised, sakslased vastavalt kasside ja poolakad sigade nägudega, ehkki autor signaliseerib, et tegemist on abstraheeringuga – poolakatena esinevad juudid kannavad seamaske, juudi ja sakslanna segaperekonna lapsed on triibulised hiired, jne. Sellist stereotüpiseerimist on muidugi arvustatud, ent raamatu kontekstis on võte nutikas ja jutustamise seisukohtast praktilise väärtusega.

Mausi algne versioon soome keeles

Adaptsioonide vohamise ajastul paistab "Maus" silma ka sellega, et eksisteerib endiselt ainult koomiksi kujul – Spiegelman pole kunagi lubanud seda kohandada. On ilmne, et filmiks, muusikaliks jne ümbervormimine tõotaks kadu originaali meediaspetsiifiliselt vahendatud tähenduskihtidele, mida Spiegelman kui teeneline avangardkoomiksi eestvõitleja ei saaks kuidagi heaks kiita. Teisalt pole ta algusest peale varjanud oma kõhklusi ja süümepiinu kogu ettevõtmise eetilisuse osas: teema on selline, et tulemuse vähimgi "menu", isegi graafilise romaani obskuurses meediumis, tähendab teiste kannatuste kuulsuseks ja rahaks tegemist. Selles valguses on otsus hoiduda igasugusest edasisest kommertspotentsiaali ekspluateerimisest täiesti arusaadav.

7-inch Hellboy

It's summer 2018 and my 7-inch Hellboy (I started already in... 2007) is finally ready! I am quite happy how it turned out, I like most of the details here (like tail, RHoD, hooves/boots, proportions of legs etc), as they are actually more "comics-accurate" than most of the official toys and statues. 1:10 is my favourite scale for this kind of sculpts, I hope one day 7-inch Liz will join Hellboy, Abe and Ilsa I've made so far. I already started, and so far it looks like Liz will be influenced not only by Mignola, but also by Guy Davis' B.P.R.D. art.

Aasta 2018. On palav suvi ja mu 2007. aastal alustatud 7-tolline Hellboy kuju on lõpuks valmis!
No mitte veel päris, natuke liimimist on veel teha ja tegelikult tahaks proovida ka erinevaid aluseid - praegune ketas on tegelikult väike ja tehtud Abe Sapieni kujule -, aga värv on tõepoolest värvitud ja Hellboy oma lõpliku välimuse saanud.

Inspiratsioon just selliseks Hellboyks tuli DC Comicsi mustvalgete Batmani kujude sarjast. Selle Mignola stiilis skulptuur on üldse üks parimaid omasuguste seas ja lisaks ka väga heas ja käepärases suuruses - 1:10 pole just väga levinud mastaap, aga pakub piisavat võimalust detailideks, olemata samas riiulil liialt suur. Kuna seesugust ametlikku Hellboy kuju olemas polnud, otsustasin sellise ise teha. Põhineb ta Mike Mignola joonistusstiilil aastatest 2002+, proportsioonid ja detailid on pärit "Art of Hellboy" raamatu jooniselt, põhimaterjaliks sai taas kord saksa polümeersavi Cernit.

7" Hellboy with Abe Sapien original and unfinished The Corpse bust

Olen lõpptulemusega tänaseni päris rahul. Vahepealsete aastate jooksul on juurde tulnud hulk nii filmist kui koomiksist inspireeritud märulilelusid ja kujukesi, aga minu oma paistab nende seas endiselt päris respektaabel. Siin on hulk detaile, mille olen enda arust paremini ära tabanud kui enamus ametlikke skulptoreid - Hellboy kivist käsi näiteks, või saba, või jalgade kuju ja proportsioonid võrreldes ülejäänud kehaga. Pea kõigil ametlikel skulptuuridel, kuitahes head nad ka poleks, on tihti mõni asi väga vale ja raske on isegi aru saada, miks.

My Hellboy with Mezco action figure

Hellboy on minu seesuguste kujude seas kolmas, olemas on ka Abe Sapien ja Ilsa. Mõlemad ootavad veel valamist-värvimist. Loodetavasti lisandub neile ka Liz, nägu juba võtab isegi kuju... Aga, praeguste plaanide järgi tuleb see pigem isegi Guy Davise mõjudega.