Eesti 1939

 Peagi saab aasta sellest kui eesti keeles hakkas ilmuma kuulus kollase randiga ajakiri "National Geographic". Minu meelest on igatahes äärmiselt oluline, et selline ajakiri oma kvaliteetlugude ja kvaliteetpiltidega on nüüd ka eestlastele emakeeles kättesaadav. Möödunud aasta näitab, et taset on osatud hoida ja erinevalt nii mõnestki kodumaisest valdkonnast on selles ajakirjas ka tõlketööga kõik üsna korras. Eriti oluline on see ajakiri muidugi põnnidele mõeldes - kes teab, millise positiivse pisiku nad sellest oma edaspidiseks eluks leida võivad. Mäletan endagi lapsepõlvest oma ainsat Tallinna antikvariaadist ostetud numbrit, milles lugu Vesuuvist ja hävinud linnade väljakaevamistest... Kuigi keelest ma aru ei saanud, oli joonistatud piltidega ajakiri väga põnev ja tegelikult on ta mul tänaseni alles.

Ostsin endale hiljaaegu Ebayst lisaks veel ühe vanema The National Geographic Magazine numbri, täpsemalt selle, mis ilmus detsembris 1939. Põhjuseks koguni 32 lehekülge pikk reisilugu Eesti Vabariigist, mille skänne ma mõne aja eest netis kohtasin. Nii pikka Eesti-teemalist kirjutist polegi rohkem selles ajakirjas olnud, uutes numbrites kordustrükitud kuulus Priit Vesilinnu lugu ja sõjaeelne katkend pikemast Balti ringreisist on ju lühemad.

Teadagi, mis aeg see oli - Teine Maailmasõda juba käis, Poola oli jagatud ja Balti riikide lõpuni jäi veel umbes pool aastat. Kõik see ebakindlus kumab läbi ka nii artiklist endast kui ka seda illustreerivalt maakaardilt, millel Leedul puudub piir Venemaaga ja kus Soome on veel viimaseid hetki palju suurem maa. Sellele vaatamata jõuab artiklist tänapäeva lugejani mingi kummaline fatalistlik rahu sellelt tänaseks kadunud muinasjutumaalt, mis purustati ja hävitati brutaalsete võõrvõimude poolt ja millest meie moodsas maailmas pole enam suurt muud järel kui mälestused ja vanad fotod.

Rahvuslik Geograafia

At the beginning of this month the first issue of Estonian version of National Geographic Magazine was published...

Arvestades, kui kiiresti kadus lettidelt eestikeelse "National Geographicu" esmanumber, pole selle ajakirja ilmumine enam mingi uudis. (Väidetavalt trükiti 12000-le veel 3500 tükki juurde.)

Eks see NC on olnud siin Eestis ju alati tuntud ja teatud. Kes ise pole lugenud, teab ilmselt ikkagi legendaarset Priit Vesilinnu artiklit olümpiaeelsest ENSV-st. Isegi ostsin kunagi ammustel aegadel Raekoja platsi antikvariaadist ühe numbri, milles põhilugu Vesuuvist ja tuhast välja kaevatud roomaaegsetest linnadest. Keelt ma ei osanud, aga pildid olid igatahes väga huvitavad. (Mis lisaks tegelikult tähendab, et NC ei olnud ikkagi vene ajal keelatud, nagu eelmainitud härra ajakirjas väidab. A seda peaks veel kontrollima. --- Lisandus: aastal 1980 oli see mõnele eesti perele isegi välismaa sugulaste poolt tellitud. Niipalju siis keelatusest.)

Ja nüüd siis on ka eestlased nende rahvaste seas, kellel võimalus kollase raamiga ajakirja oma keeles lugeda. 1995. aastal alustas esimene - jaapani - tõlkeversioon, nüüdseks on neid 34. Oleme seega oma pisikese rahvaga päris eksklusiivses klubis.

Ajakiri on igatahes igapidi asjalik, isegi reklaamid on selles Eestis trükitud ajakirjas nagu päris. Mulle tegelikult meeldib, et siin ei olegi midagi väga päevakajalist, ilmselgelt võib selle koos tulevaste aastakäikudega riiulisse panna ja millal tahes üle lugeda. Mulle meeldib igati omal kohal olev artikkel National Geographic Society ajaloost. Huvitav on ka lühendatud arhiivilugu 1938. aasta Läänemere ringreisist, mida illustreerivad 1924. aastast pärit fotod.

Tegelikult on sellise ajakirja tõlkimine-toimetamine ja üldse kokkupanek ilmselgelt üks tõeline peavalu. Ma tõesti loodan, et see jääb ilmuma, et ostjaid ja reklaamiandjaid jaguks ka edaspidiseks. Näeb siis, millal saab eesti toimetus hakkama veel eriliselt võimsa teoga ja ajakirja vahele jõuab mõni lahtine maakaart. Ei taha mitte mõeldagi, kui palju sellise tõlkega veel tööd on...

Moodsad meistrid

Tänaseks oma paberkujul ilmumise lõpetanud "The Comics Journal", kallutatud, kuid ingliskeelse maailma kõige tõsisemaltvõetavam koomiksiajakiri, meeldis mulle üsna tugevalt. Nende aastate jooksul, mis mina seda tellisin, jõudis ajakirja välisilme muutuda klamberköitega kehvast pruunikale paberile trükitud fänziinist paarisentimeetrise paksusega raamatu moodi üllitiseks, mille lõppu paks patakas unustusehõlma vajunud vintage koomiksiribasid ära trükitud. Jah, ilmumishetkeks olid tavaliselt kõik uudised, arvustused ja analüüsid juba aegunud, kuid see polnudki peamine.

Põhiline, mis jäi alati samaks, oli igas numbris leidunud mitmekümne-leheküljeline intervjuu mõne tuntud tegijaga. Neis võeti intervjuuvormis üksipulgi läbi kogu peakangelase karjäär, trükkides sinna kõrvale ära nii autori helgeid hetki kui kujunemisaastatest pärit komprat. Vanadest numbritest leiab ka takkajärgi päris huvitavaid asju ja autoreid, aastakäikudel on igatahes täiesti arvestatav õigus kusagil ära pakituna edasi eksisteerida.

Tegelikult oli kunagi olemas ka teine seesuguseid pikki intervjuusid pakkuv ajakiri - "Comic Book Artist". Sellega on mu kokkupuuted väga põgusad, kuid asjalik paistis olnud seegi. Igatahes on mõlema ajakirja Mike Mignola numbrid kahepeale kokku siiani parim ülevaade mehe karjäärist, seda isegi vaatamata möödunud pikkadele aastatele ja vahepeal toimunule. CBA-s on ka detailne nimekiri praktiliselt kõigest, mida MM tolleks hetkeks joonistanud oli, nii koomiksivihikutest kui kaanepiltidest, lisades juurde veel kogu Hellboy teemalise kraami posteritest tulemasinani.

Igatahes kahju, et TCJ on nüüdseks ainult digitaalseks võrguväljaandeks muutunud. On küll plaan asi harvailmuva raamatuna ka paberil taastada, aga need ei tule ilmselt enam sedavõrd huvitavad.

Pikad ja põhjalikud intervjuud koomiksitegijatega ei ole aga tegelikult kuhugile kadunud. Kirjastus TwoMorrows, seesama, mis tegi ka eelmainitud ajakirja CBA, annab muu värgi kõrval välja ka sarja Modern Masters. Iga raamat on pühendatud ühele koomiksikunstnikule, kokku on selliseid ilmunud nüüdseks täpselt veerandsada ja need on kõik ka saadaval. Ainult üks neist, mis nimekirjades figureerib - Darwyn Cooke - on salapärasel põhjusel haihtunud.

Minul on sellest sarjast kolm raamatut. Palju rohkemat tegelikult ei oskakski tahta, kuna enamus kajastatud autoreid on põhiliselt ametis trikoomutantide vorpimisega. Aga need kolm on küll päris head. Loen ise praegu äsja postkasti laekunud Guy Davise oma ja olen saanud teada nii mõndagi huvitavat. Näiteks seda, et tal on tõsine pungitaust ja karjääri algusaegadel kandis ta ka oma peakuplil vastavat oranži harja, ehmatades nii näiteks Stan Sakai ikka üdini ära; või siis seda, kuivõrd on ta stiil tegelikult aastatega muutunud ja arenenud. Suurem osa raamatust on veel ees, nii et huvitavat jagub veel küllaga.

Joonispresident

Ameerika Ühendriikides on paar põhilist koomiksiajakirja, mille abil saab selles vallas toimuvaga kursis olla. Üks neist on "The Comics Journal", pretensioonikas ja paks, aga põhjalik ja kohati isegi vaat et teaduslik väljaanne.

Tavalisele koomiksifännile aga, kelle huvi piirdub suures osas trikoomutantide ja nendest pressitud produktidega, on olemas "Wizard", värviline, kirju ja infantiilsevõitu ajakiri. Seegi on viimastel aegadel veidi oma formati (suuremaks) ja sisu (laiemaks) muutnud. Näiteks on varem suure tüki sisust röövinud hinnatabelid suures osas ilmselt kusagile internetti ära kolitud.

"Wizard" on üks üsna kõikuva kvaliteediga nähtus. Kui supersangarid ei huvita, siis võib juhtuda, et polegi suurt midagi lugeda. Vaadata siiski küll, sest kui ei muud, siis eri kunstnike stiilinäiteid leiab sealt virnade viisi. Positiivsena peab mainima, et totaalselt lapsik supersonimine a la "Kes võidaks kakluse, kas Roheline Latern või Veealune?" on viimasel ajal oluliselt vähemaks jäänud ja ajakirjast leiab ka päris huvitavat kraami. Selle aasta augustinumber tundus küll igav, aga juulinumber see-eest on üsna omapärane.

Lehitsekski siis selle läbi ja vaataks, mida pakutakse. Ajakiri ilmus kolme erineva kaanega, ühel Ultimate Avengers (mingi mutandikamp), teisel Megan Fox (ajakirjas on viimastel aastatel väga tugev rõhk ka filmidel ja telel) ja kolmandal ei keegi muu kui presidendipaar ise. Obama esinemistest koomiksites (ta on seda juba korduvalt teinud!) on ka paariküljene lugu.

Kaks esimest lehekülge on sarja "True Blood" 2. hooaja rekaam. Päris stiilne. Siis küsimused-vastused Garth Ennisega; siis lugu Twitterist ja koomiksitegijaist, milles väga vaimukaid näiteid (Brian Michael Bendis: "Mu kutsikas sõi just ära mu Iron Man 2 käsikirja. Spoilereid leiate homme hommikul tagahoovist."). Siis lugu Supermani looja Joe Shusteri S&M fetišikoomiksitest; Lugu sarjast "B.P.R.D.:1947", Marveli sketchbook, lugu Dawnist; 6 lehekülge Fantagraphics-kirjastuse ajaloost; tulevase Bruce Willise ulmeka "Surrogates" koomiksivariandist; "Mice Templar"-sarja 2. osa tutvustus koos näitelehekülgedega; 6 külge uute indieraamatute tutvustustega; lood "Heroes" uuest hooajast ja kommaritega seotud "Atomika" sarjast; intervjuu Shia LaBeoufiga; lugu seriaalist "The Last Days of American Crime", lugu Skottie Youngi joonistatud väga vingest "Võlur Ozi" sarjast (kogumikraamat ilmub paari kuu pärast); uute raamatute ülevaade ja veel mitme kamaluga kõiksugu tihendavat pudi sinna vahele.

Ma ei tea, see on vist üldse kõige sisukam "Wizard", mida näinud olen. Kui presidendiga kaanepildil on tuumakusele selline mõju, siis paluks sama nippi teine kordki kasutada!