Londonis, suvel 2017

Sõitsime selgi suvel Londonisse, et nii ELCAF-festivalil kui linnas endas mõned päevad veeta.

Ma ei tea, kui tihti juhtub, et Lufthansa enne maandumist tükk aega Londoni kesklinna kohal tiirutab. Seekord igatahes tiirutas ja nii sain ma kuulsatest kohtadest mitmeid päris õnnestunud pilte.

Ikoonilised Picadilly Circuse videoreklaamid olid seekord hoopistükis remondis.

Tänavakunsti oli muidugi mitmel pool näha, see siin on näide Brick Lane'i kandist...

...ja see meie korteri lähistelt Islingtonis.

Käisime üsna varasel hommikul Rough Trade East plaadipoes, ajal kui Shoreditchi tänavatoidupaiku alles avati.

Olime esimesed kliendid, vaatasime ettevalmistusi ja võtsime Jordaania lipuga kujundatud vegan-letist ühe ülivärske Beiruti pagarite valge khobez-leiva sisse keeratud falafeli. Ports oli suur ja erinev kastmerohkest falafelist, mida serveeritaksde Pariisi vanas Le Marais juudikvartalis.

Londonis asub Barbican-nimeline kvartal, mis on püsti pandud kunagises suures betooni-vaimustuses ja mis näeb tõeliselt õudne ja totalitaarne välja. Seesugune on ka kogu vastav arhitektuurivool - brutalism.

Loomulikult saavad nad sellest ka ise aru ja kasutavadki seda turunduses - näiteks on kultuurikeskuses müügil spets-kujunduses Penguini ulmeklassikud. Nüüdseks on see kompleks arhitektuurimälestis.

Läksime me Barbicani, et vaadata ulmenäitust "Into the Unknown", kus väljas ühte-teist huvitavat ja mille vaieldamatuks tõmbenumbriks Ray Harryhauseni looming, täpsemalt tema kavandijoonised ja dinosauruse-maketid.

Mida veel huvitavat nägime? Angeli kandi kaubanduskeskuses jäi näiteks silma Amazoni pakiautomaat, kuhu saaks ka ise Londonis viibides pakke tellida.

Laupäevaõhtusel Leicester Square'il oli algamas Transformeri-filmi punane vaip, aga enne seda käis seal veel paras tingel-tangel. Eelmisel pildil maitsekalt dekoreeritud SAAB selles istuva pealikuga.

Sohos sai üldse suhteliselt palju ringi käidud, nii koomiksipoodides kui söögi- ja mullitee-kohtades.

Käisime näiteks ka Fiori Corneris õhtust söömas.

Briti Muuseumis oli seekord avatud väga mahukas ja põhjalik Hokusai näitus. Katsushika Hokusai (1760-1849) oli Jaapani kunstnik, kes oma pika elu ja paljude eri nimede all just Fuji mäge kujutavate puulõigetega kuulsaks sai. Populaarne näitus, mille pilet tuli ette osta ja mis näitas külastusaja algust veerandtunnise täpsusega, pakkus ilmselt ainukordse võimaluse sedavõrd suurt hulka Jaapani originaale näha. Ja kinnitas veelkord, et kahjuks ei suuda ükski kunstiraamat originaalide mõju ja detailsust edasi anda.

Eks oli üks omamoodi elamus ka öösel 0:18 paiku alanud ja tunde kestnud operatiivautode sireenid ja kopterilennud. Mingi aja pärast saabus selgus kui BBC koduleheküljelt võis lugeda, et juhtunud oli järjekordne terroriakt. Seekord küll veidi teistsugune, aga kergelt kõhedaks võttis aknast kostev ikkagi, sest kõik see toimus linnulennult kilomeeter-poolteist meie üürikorterist põhjas.

Rabarberimoos sidruni ja kardemoniga

Olude sunnil tekkis peale maalkäiku kööki 5,1 kilo värsket rabarberit. Osa sellest läks tükeldatuna sügavkülma, et talvel kookideks ja muffiniteks muutuda, aga ülejäänust sai moos, näiteks maasika-rabarberi segu.

Mina leidsin netist lihtsavõitu retsepti ja proovisin selle kahes satsis kergete muudatustega ära. Lasin rabarberid läbi pisikese mahlapressi ilusaks punaseks vedelikuks (pinnale settiv roheline vahune sade tuleks kohe ära korjata - keetmisel vahtu vähem ja tulemus palju selgem), lisasin kaalult umbes sama palju moosisuhkrut ja ühe suure sidruni mahla. (Esimesel moositeol läks pool kilo, teisel ca 750 g suhkrut.) Lisaks soputasin juurde kardemoni, millest suurem osa jäi peale viieminutist keetmist potti, aga osa kaunistab ka purgipõhju kahtlase hõreda musta puruna. Kõik kokku saime 14 purki moosi, sellest eelmainitud 750 g suhkru satsist 4x330 ml ja 1x250 ml purgid.

Vanillijäätisega on see rabarberi-sidruni-kardemonimoos igatahes tõeliselt hea!

Piparkoogid

Jälle see falafel

Tegime üle hulga aja falafeleid. Seekord veidi suuremaid ja lapikuid, mida oli pärast hoopis mugavam pita-leivaga portsjoniks vormistada. Ca 250 g kikerherneid pluss sibul, küüslauk, köömned; petersell, jahu, sool-pipar-chillipulber. Päris tõhus toit tuli kokku. :-)

Pariis 2013 - 9. päev - Tagasi koju

Tagasi kodus. Tundub, et täiesti õigel hetkel, sest juba paar päeva hiljem tegi Brad & sõbrad selle linna ilmselt maatasa.

Pariis 2013 - 1. õhtu

Saiakesed

Tegin enne riigi sünnipäeva ja üle pika aja saiakesi. Rosinad sees ja puha ja muidu ka täitsa söödavad. Vist mingi 35 tükki tuli kokku.

Toiduteemal

Tulime Helsinkist kontserdilt ja kuna hiljaaegu oli kuulda ja lugeda, et Tallinnast saab falafelit osta, siis võtsime ka prooviks.

Tegelikult muidugi on falafelid nood kikerhernest "frikadellid" kuid nagu ka hamburgeril, on nimi kandunud üle neid sisaldavale kiirtoidule. Olen paari erinevat sellist "võileiba" Pariisis söönud ja proovinud korra neid ka ise teha. Mõlemal korral oli tegemist tõhusa kõhutäitega, kuigi kodukootul oli sisuks üsna kohalik kaup - tomat, eri sorti kapsad ja kreekapärane kaste.

Nüüd huvi pärast ostetud Tallinna asi oli mitu korda väiksem kui Marais' oma, kuidagi õhuke ja lapik. Ma ei tea, mis seal üldse veel vahel oli, igatahes oli seda vähe, see oli hapu ja kuna midagi kastmelaadset ma ka ei suutnud tuvastada, siis kuiv. Täieliku vandaalina lisasin poolel söömisel laraka Felixi kartulikastet. Läks paremaks.

Igatahes on isiklik kokkuvõtte sellest söömaeksperimendist selline - kuna ma pole piisavalt hipster, et paljalt haibi ja trendihoorluse pärast mingit asja järada ja üleüldse satun ma sinnakanti ehk heal juhul paar korda aastas, siis maitsen järgmist falafelit ilmselt Pariisis. Kui tuttavad kokkajad just midagi kodustes oludes ette ei võta.

Falafel!

Peale Pariisi linna Marais' kvartalis väidetavalt maailma parima falafeli söömisi on alati olnud soov neid pruune lihapalli moodi taimseid jublakaid ning nendega kiirtoitu ka ise teha proovida. Ja täna siis lõpuks tegimegi!

Need kuulid maitsevad tõepoolest üsna seda moodi kui lihapallid, kuigi tegelikult on nende põhikoostisosaks hoopis kikerherned, koos sibula, küüslaugu, köömnete, peterselli, koriandri, natukese jahu, muna ja soola-pipraga.

Lõplik hilisõhtune söömaaeg valmis siis kui poest leitud pisikeste pita leibade vahele sai surutud paari sorti kapsast (ja kapsasalatit), kurki, tomatit, muidugi falafeleid ja peale kreekapärast tzatziki dipikastet. Kaks seesugust leiba ja kõht oli ääreni täis!

Piparkoogid

Tegin ise piparkoogitaigna Nami-Nami retsepti järgi. Glasuur on poest, aga lisaks väga headele muredatele piparkookidele oli ka see üllatus - oranž oli nimelt apelsinimaitseline!

Pariis 2012 - päev 5 - Cromwell ja Meddour

Tänane päev, laupäev, algas varem kui tavaliselt. Asi lihtsalt selles, et kui eelmisel õhtul reisieelse "to do"-nimekirja täitmata punktid üle käisin, selgus, et enamus neist kohtadest on nii pühapäeval (mis Nelipüha) kui esmaspäeval suletud. Teisipäeval aga juba koju. Nii tuligi sellest päevast võimalikult palju välja pigistada.

Peale väikest lähikonna poeringi suundusin kesklinna ja Galeriisse Arludik, kus on alati mõni huvitav ja otsapidi animatsiooni või koomiksiga seotud näitus üleval. Tuli aga välja, et kell oli veel vähe ja galerii alles kinni. Nii seal seekord käimata jäigi...

Arludik asub Île Saint-Louis saarel, mis on siis väiksem kahest tänapäevani säilinud Seine'i jõe looduslikust saarest Pariisis. Seal lähedal on ka bussipeatus, omakorda mille kõrval saare idatipus on loomaskulptor Antoine-Louis Barye monument pisikese pargikesega. Seekord tegi seal seltskond naisi tai chi-d, eelmine kord kohtasin lõbusat pruudipeo seltskonda.

Jõudsin seega seekord esmakordselt jõeni ja edasi ka paremkaldale. Suundusin kõigepealt Galerie Daniel Mahgen'i, mis tegeleb koomiksioriginaalidega ja on ka mõningaid raamatuid kirjastanud. Hetkel oli seal väljas Cromwelli maalide müüginäitus. Igatahes taas üks väga meeldivate töötajatega kohake. Taustaks mängis, muuseas, Radiohead... :)

Tundub, et kõik maalid seintel olid nende seast, mis moodustasid tema "Viimase mohikaanlase" BD-adaptsiooni. Iga koomiksikaader selles raamatus on siis eraldi maalitud pilt, mis lehekülgedeks kokku monteeritud. Järgnevatel fotodel on paar galeriivaadet, kus näha ka mapid-sahtlid eri autorite originaalidega.

Väljas oli ka neli skulptuuri, kolm neist pronksist, kui mitte rauast, üks natuke tavalisem koomiksikuju.

Päris põnev oli igatahes originaalmaale näha, kõigi tekstuuride ja sügavpuhaste värvidega, mida raamatus kahjuks võimatu edastada. Fotol ka... Lehitseda oli ka Cromwelli äsjane artbook, mis samuti päris cool. Cromwelli stiil meenutab pisut Jamie Hewlett'it, ta on küllaltki groteskne, kuid jääb oma deformatsioonidega siiski enam-vähem mõistlikku anatoomia piiresse. Igatahes on ta huvitav kunstnik ja näitus oli samuti vaatamist väärt.

Seejärel jalutasin veidi niisama Ladina kvartalis...

On see nüüd tänavamuusik või klaverireklaam? Ei tea.

Peale tavapärases headuses Albumi keti koomiksipoode, kus sirvisin nii mõndagi veel nägemata uut raamatut nii siit kui sealtpoolt ookeani, läksime edasi Itaalia väljakule. Sealses FNAC-is oli kohe-kohe algamas koomiksikunstniku signeerimisüritus.

Signeerimine Prantsusmaa moodi tähendab siis seda, et kunstnik joonistab autogrammi kõrvale ka pildi, vahel lihtsama, vahel keerulisema. Üldiselt näitab praktika, et ühele dédicace-signatuurile kulub ikka oma kaheksa kuni kümmekond minutit, kui mitte rohkem. Seega arvestasin vähemalt tunnise ootamisega - väike saba oli juba olemas. (Järgneval pildil küll on mulle järgnenud inimesed.) Nagu näha, ei ole siingi tegu just teismelistega... :) Paar kundet kolis peale pildi saamist taas saba lõppu, et teinegi raamat ära tähistada.

"John Arthur Livingstone - Le Roi des Singes" kunstnik Fabrice Meddour oli oma joonistustempolt tegelikult üsna aeglane, sest vähemalt pool aega võttis jutuajamine ja žestikuleerimine. Vesteldes tuli välja, et Mike Mignola on üks USA joonistajaid, kes talle üldse ei istu. (Mulle eelnenud "klient" tõi talle riiulist näha "Daydreamer'i", mis ka minu arust 2011. aasta ehk parim koomiksialbum. Selle autorid Ba ja Moon on ka B.P.R.D.-d joonistanud, sealt tuli jutuks.) Ma ei hakanud väga vaidlema...

Itaalia väljakult suundusime tagasi kesklinna, kus jäi täna veel kaubamaja BHV kunstiosakonnas ostuvõrku neli potsikut vedelat akvarellvärvi, üks punakaspruun tindipott...

...ja köögiosakonnas mahlajää kestade komplekt ning üks jublakas, millega peaks järgmine piparkookide garneerimine mööduma väiksema plökerdamisega kui siiani kombeks.

Sellal kui mina sabatasin raamatupoes dédicace'd, käis elukaaslane sealsamas asuva Euroopa suurima Hiinalinna Tang Frères supermarketis ja ostis hunniku kõiksugu kraami, näiteks paar purki mulliteed. Ei saa öelda, et oleks olnud sama hea kui mullune Belleville'is värskelt valmistatud jook.

Muuhulgas leidis ta ka just neid kuulikesi, mida mullitee seest läbi kõrre joogile lisaks manustatakse. Eks kodus näeb kui suureks nad siis märgudes paisuvad ja mis maitsega on.

Õhtu lõpetas loomulikult Eurovisioni lauluvõistlus, mis muu. Erinevalt eelvoorudest näitas seda ka kohalik TV. Ott Lepland ("Ot-leBloonde - super bien!" "Kuuuula!" :) esines ju hulga paremini kui eelvoorus ja sai sel eurodemokraatia õppetunnil koguni kuuenda koha. Võitis ülekaalukalt rootslaste tümakas, vene mammide leivaküpsetamine tuli vist teiseks. Brittide estraadilegend Engelbert Humperdinck hävis eelviimaseks, suure osa napist punktisaagist andis Eesti. Kõike seda jaburust oli Prantsuse TV, Guardiani liveblogi, Facebooki ja Marko Reikopi jutu läbi üsna lõbustav jälgida.