7-inch Hellboy

It's summer 2018 and my 7-inch Hellboy (I started already in... 2007) is finally ready! I am quite happy how it turned out, I like most of the details here (like tail, RHoD, hooves/boots, proportions of legs etc), as they are actually more "comics-accurate" than most of the official toys and statues. 1:10 is my favourite scale for this kind of sculpts, I hope one day 7-inch Liz will join Hellboy, Abe and Ilsa I've made so far. I already started, and so far it looks like Liz will be influenced not only by Mignola, but also by Guy Davis' B.P.R.D. art.

Aasta 2018. On palav suvi ja mu 2007. aastal alustatud 7-tolline Hellboy kuju on lõpuks valmis!
No mitte veel päris, natuke liimimist on veel teha ja tegelikult tahaks proovida ka erinevaid aluseid - praegune ketas on tegelikult väike ja tehtud Abe Sapieni kujule -, aga värv on tõepoolest värvitud ja Hellboy oma lõpliku välimuse saanud.

Inspiratsioon just selliseks Hellboyks tuli DC Comicsi mustvalgete Batmani kujude sarjast. Selle Mignola stiilis skulptuur on üldse üks parimaid omasuguste seas ja lisaks ka väga heas ja käepärases suuruses - 1:10 pole just väga levinud mastaap, aga pakub piisavat võimalust detailideks, olemata samas riiulil liialt suur. Kuna seesugust ametlikku Hellboy kuju olemas polnud, otsustasin sellise ise teha. Põhineb ta Mike Mignola joonistusstiilil aastatest 2002+, proportsioonid ja detailid on pärit "Art of Hellboy" raamatu jooniselt, põhimaterjaliks sai taas kord saksa polümeersavi Cernit.

7" Hellboy with Abe Sapien original and unfinished The Corpse bust

Olen lõpptulemusega tänaseni päris rahul. Vahepealsete aastate jooksul on juurde tulnud hulk nii filmist kui koomiksist inspireeritud märulilelusid ja kujukesi, aga minu oma paistab nende seas endiselt päris respektaabel. Siin on hulk detaile, mille olen enda arust paremini ära tabanud kui enamus ametlikke skulptoreid - Hellboy kivist käsi näiteks, või saba, või jalgade kuju ja proportsioonid võrreldes ülejäänud kehaga. Pea kõigil ametlikel skulptuuridel, kuitahes head nad ka poleks, on tihti mõni asi väga vale ja raske on isegi aru saada, miks.

My Hellboy with Mezco action figure

Hellboy on minu seesuguste kujude seas kolmas, olemas on ka Abe Sapien ja Ilsa. Mõlemad ootavad veel valamist-värvimist. Loodetavasti lisandub neile ka Liz, nägu juba võtab isegi kuju... Aga, praeguste plaanide järgi tuleb see pigem isegi Guy Davise mõjudega.

Copenhagen, osa II - Art Bubble 2017 Comics Festival

Art Bubble festival toimus laupäeval-pühapäeval 18.-19. novembril 2017 vanalinna Rundetårn - Ümaras Tornis. Tegu ajaloolise vaatamisväärsusega, mis turistide hulgas popp ja mille katuselt avaneb vanalinnale ja linna piiravale tööstusele üsna korralik vaade.

Üles torni ei vii mitte trepp, vaid spiraalne 7,5 ringiga tellisrada. Torn polegi tegelikult päris torn, selle juurde kuulub ka ehitis, kusagil pooles tornis pääseb selle raamatukogusaali, mis oligi festivali päralt.

Taanikeelne- ja keskne festival Art Bubble ei ole eriti suur, rõhk on kohalikel autoritel ja väliskülalisi kutsutakse vaid loetud arv. Aga seda suurem tähelepanu neile vähestele suundub. Seekord oli kutsutuid kolm – Mike Mignola, Skandinaavias ülipopulaarne piilupardi-mees Don Rosa ja prantslane Keramidas.

Too on viimasel ajal samuti Miki Hiire koomiksiga tähelepanu saanud, joonistades Glenat’ kirjastuse albumisarjale Lewis Trondheimi kirjutatud seikluse. Nagu selgus, oli Mignola ühtlasi nende iga-aastase Hanne Hanseni auhinna üks laureaate ja viis koju päris kena keraamilise kujukese.

Festival toimuski tegelikult ühes suures saalis, millest osa oli vaheseinaga eraldatud toolidega esinemisalaks. Kohal oli ilmselt Taani autorite koorekiht, nagu ikka, oli kohal hulk kirjastusi ja kaupmehi. Lisaks raamatutele oli saadaval pisut ka muud - Disneyteemalisi printe ja originaale, Calvini & Hobbes’i piraatmaale, üks onkel tegeles koomiksitegelaste viltimisega, keegi mängis fantaasiamänge…

Lisaks siis tavalised müügilauad, enamasti sisaldamas tõlkeid või siis kohalikku kraami, mis silmatorkavalt vähem alternatiivsed kui tüüpiline soomlaste-rootslaste looming. Aga samas ka mitte nii lihvitud kui ameeriklaste toodang ning keelt oskamata ka mitte eriti põnevad vaadata.

ELCAFi-laadset zine-subkultuuri praktiliselt näha polnudki. Siiski, kohaliku animatsioonikooli väljapanekust ostsin ühe raamatukese, ka jagasid nad oma kooli kena promokoomiksit. Cosplay säras samuti oma puudumisega, kui üks naissoost Hellboy välja arvata.

Huvitav oli ka see, et laupäeval-pühapäeval toimunud festivali dünaamika oli tavapärasest teistsugune. Tundus, et kõik die hard fännid olid juba esimesel hommikul kell kümme kohal, et piletiga autogrammisabad ära reserveerida ja allkirjad kätte saada.

Kõige rahvarohkemad hetked olidki vist kohe peale avamist, hiljem läks isegi nagu liikumisruumi mõttes lahedamaks. Meie veetsime festivalil põhiliselt laupäeva, pühapäeval käisime seal põhimõtteliselt vaid Mignola esinemist vaatamas.

Muidugi võtsin ka mina kodunt mõned raamatud kaasa. Superstaar Don Rosa signeeris tegelikult kogu festivali aja, kaks päeva jutti, enamasti autogramme, aga teistkordselt sappa võtnuile ka pilte. Need suured pardinäod võtsid muidugi tohutult aega, mistõttu liikus saba päeva lõpupoole üliaeglaselt. Kõik piletiomanikud pidid aga oma kätte saama ja nii signeerinudki Rosa laupäeval veel poolteist tundi peale festivali ametlikku lõppu.

Mina sain oma autogrammi peale pikka ja tüütut seismist lõpuks ikkagi enne kella kuut kätte. Seejuures juhtus aga piinlik lugu – nimelt teatas Rosa, et Egmonti kirjastatud eestikeelest “Kuldsed Lood” raamatut (mis algselt üks raamat pikast taanikeelsest sarjast) ei tohiks üldse olemas olla, sest tema ei tea sellest midagi ja pole ka autoritasusid saanud.

Mind ta ju otseselt ei süüdistanud, aga ikkagi oli meie väikene vestlus kummaline ja ei jätnud temast just kõige meeldivamat muljet. Samas, oma paprikat ta ju pakkus – ta on nimelt ka innukas aednik. Ah, eks ta ole, vana inimene juba ja pikk päev selja taga ka.

Pühapäeval leidsin ka hetke, kus Keramidas vaid ühe inimesega tegeles ja sain ka temalt kaks signatuuri ja prantsuse kombe kohaselt ka joonistused. Mul oli kaasas tema Miki Hiire seikluse USA tõlge ja lentikulaarse kaanega “Druuna” sarja artbook.

Seda nähes oli ta üsna üllatunud ja uuris, kust ma selle sain, tegu ju ammu läbi müüdud raamatuga. Arvan, et aasta võis siis olla 2008, ostsin ta kunagisest mõnusast Virgin Megastore'i Louvre’i poest.

Peapõhjus Taani sõita oli aga muidugi vana lemmik Mike Mignola, Hellboy autor ning gootiliku koomiksi meister. Mignola signeeris mõlemal päeval kahel korral, iga kord paar tundi, ka oli tal mõlemal päeval ka esinemine. Lisaks kujundas ta seekordse festivali tarbeks taaniteemalise Hellboy posteri.

Mignola signeerimine oli minu jaoks tegelikult mitmes mõttes eriline. Sain sõna otseses mõttes taanisõidu eelõhtul valmis ja värvitud esimese koopia oma uuest Abe Sapieni kujukesest, plaan oli see Taani kaasa võtta ja Mignolale kinkida. Tegin kujule kapadest ka transpordikindla karbi, kõik see võttis õhtuti nii palju aega, et festivalinädalal ma just väga palju ei maganud…

Mignola ja Rosa signeerimiseks oli välja mõeldud süsteem, mis tekitas alguses parasjagu segadust, aga üldiselt siiski toimis. Nimelt jagati autogrammisoovijatele numbritega pileteid, sealsamas oli ka valge bürootahvel, kus igal hetkel kirjas 10 numbrit, millel luba antud hetkel autogrammisappa võtta. Nii hoiti saba pikkus kontrolli all, tuli lihtsalt tahvil silm peal hoida. Oodates võis festivalil vabalt ringi liikuda või kasvõi linna peal ära käia.

Saba aga liikus tegelikult üsna kiirelt. Sellal kui Mignola autogramme kirjutas, suhtles ja selfidele poseeris, tegeles kõrvalistuv assistent juba järgmise soovijaga, kontrollis piletit ja raamatute arvu ning pani ka nime paberile kirja. Kõik käis sujuvalt, aga seetõttu polnud tegelikult kellelgi ka võimalust jääda Mignolaga liiga pikalt jutustama.

Oli ette teada, et Mignola midagi ei joonista, kirjutab ainult autogramme ja pühendusi, teada oli ka kolme signatuuri piirang. Mul oli kaasas (st. kotis ja hostelis) hulga rohkem raamatuid, sealhulgas suured Artist’s Edition köited, aga kuna olime kahekesi ja käisime kahel laupäevasel signeerimisel, siis sain kõigisse autogrammid sisse. Signeeritud on mul nüüd näiteks nii “Dracula”, üliharuldane mustvalge prantsuse “Aliens” kui mu kõige esimene Hellboy raamat aastast 1997. Mignola signeeris seejuures loominguliselt, valides vastavalt raamatule nii asukohti kui eri värvi markereid.

Kohe hommikul andsin üle ka oma Abe Sapieni kuju. Nagu öeldud, polnud seal aega pikalt suhelda, aga usun siiski, et kuju talle meeldis – vähemalt on Abe skulptuurina palju haruldasem kui Hellboy, koomiksi stiilis kujuna veel eriti. Igatahes kiitis ta ka karpi ja küsis lisaks, kas ma ikka ise kuju ära signeerisin. :)

Tegelikult sai Mignola fännidelt ilmselt üsna palju kingitusi – nägin paari koomiksiraamatut, mingit väikest sarvilise tegelase büsti ja skulptuurset sõrmust, mille talle andis ülikummaline mustade sulgedega nahktagis tüüp, kellel lisaks käe otsas meetripikkune okstest mehike. Christine Mignola, keda paaril korral märkasin, festivalil üleliia palju aega ei viitnud, loodetavasti mahtusid kojusõidu-kohvritesse nii tema ostud kui fänninänn. :)

Mignola esinemised kahel päeval olid mõnevõrra erinevad. Mõlemad võeti linti ja peaksid mingil hetkel ka netti jõudma. Pühapäevane ja pooletunnine esinemine oli tavapärasem, laupäevane kestis aga tunni ja koosnes tegelikult ainult publiku küsimustest. Seal oli tegelikult päris palju huvitavat, sealhulgas pisut juttu ka uuest Hellboy filmist ning sellest, mida Mignola tegelikult kahest esimesest arvab. Tollel vestlusel oli muuseas ka viipekeeletõlk, kes seisis kogu selle tunni kangelaslikult taburetil ja viiples.

Sain talt ka ise paari asja küsida, nii signeerimisel kui pärast esinemisi. Tuleb takkajärgi tõdeda, et et Mike Mignola on üheaegselt nii geniaalne kunstnik ja autor kui ka täiesti normaalne inimene, kes saab oma kuulsusekoormaga päris hästi hakkama. Ja on seejuures sümpaatselt irooniline, näiteks tõdedes, et oleks ta teadnud, et peab Hellboy kivist kätt tulevikus veel kümneid aastaid joonistama, oleks ta selle neetud (f****ng) juraka hoopis lihtsamaks kujundanud.

Kokkuvõttes – Art Bubble 2017 oli üks kena väike festival, mis aitas Taanit muu Skandinaavia koomiksikonteksti panna.

Poppskulptuur ja 3D printerid

Olen siin blogis korduvalt kirjutanud nähtustest poppskulptuur ja Garage Kit. (Viimane neist eesti keeles ehk hobiskulptuur?) Lühidalt – maailmas valmistatakse hulgaliselt kõiksugu filmist, koomiksist ja mujalt poppkultuurist pärit tegelaskujude lelusid, kujusid ja büste, mida huvilised siis koguda ja nendega oma kodusid kaunistada saavad. On hulk firmasid, kes seesuguseid toodavad, aga on ka hobiautoreid, kes kodustes oludes originaale, vorme ja kujude minitiraaže valmistavad.

3D printer Tiko, mille Kickstarter laheneb kevadel 2016

Selliste kujude põhimaterjaliks on kas spetsiaalne savi (nagu WED), ahjus kõvenev polümeersavi (Sculpey, Fimo, Cernit), kahekomponendine eposavi (Milliput, Apoxie) või vaha. Vaha, mis käes hoides kõva ja kuumutades pehmeneb, on eriti professionaalne materjal, mis vajab küll keerulisemaid tööriistu ja vahel ka lahtist leeki, kuid võimaldab väga teravaid ja väikseid detaile, ei vaja karkassi ning on kiirelt töödeldav nii materjali lisades kui eemaldades. On olemas ka moodsad matejalid, mis oma omaduselt jäävad kuhugile savi ja vaha vahele. Needki muutuvad kuumenedes plastiliini-laadseks ning lõpuks vedelaks ja valatavaks, on aga näiteks käes hoides ja toatemperatuuril kõvad nagu plastmass.

Kodustes oludes, kasvõi Eestis, on täiesti võimalik selliseid materjale kasutada ja ise oma riiulile kasvõi mõni 30-sentimeetrine Nosferatu, Batman või Saruman valmis teha. Vormide valmistamine ja tiražeerimine muudab kogu protsessi küll oluliselt keerulisemaks — siis oleks kvaliteetseks tegutsemiseks vaja juba ka surve- ja vaakumpaake. Kui aga keskenduda kujurdamisele, siis selles osas on viimasel ajal toimunud huvitavaid arenguid. Ja siin tuleb mängu juba tehnoloogia.

Tasuta 3D modelleerimisprogramm,

milles võimalused ka skulptuuriks ja animeerimiseks

Pakuksingi välja ühe intrigeeriva variandi, kuidas tulevikus näiteks mõne filmitegelase kuju ise valmis teha. Seda, kasutades töövahendeid, mis juba õige pea on täiesti kättesaadavad.

Nagu alati, tuleb alustada kvaliteetsest pildimaterjalist. Seekord oleks kõige tähtsam leida tegelaskuju eest- ja külgvaade. Nee tuleb seejärel laadida 3D programmi, näiteks Blenderi ortograafilisse vaatesse, kus nende põhjal on võimalik valmistada õigete proportsioonidega 3D-mudel. Seda saab siis kas sealsamas Blenderis või näiteks skulptuuriprogrammis Zbrush kuni detailideni viimistleda, muuta poos, lisada büstile alus ja teha kõik muu vajalik, kuni digitaalne skulptuur on valmis.

Painduv vahalaadne filament firmalt Adam Beane Industries, 
millest prinditud objekte saab seejärel skulptuuri kombel edasi töödelda

Sellele järgneks skulptuuri õiges suuruses 3D-printimine. Põhimõtteliselt ongi seejärel ju kuju olemas, kuid kui käepärast pole tipptehnoloogiat, siis ilmselt  pole tulemuse pinnaviimistlus just käsitsi tehtu tasemel. Siin aga tulebki mängu uus materjal — nimelt on turule tulemas tavalisse FDM 3D-printerisse sobiv tamiililaadne filament, millest prinditud kuju on tegelikult üsna sarnane vahast tehtud kujuga. Seda saab hiljem edasi töödelda, sulatada, lisada ja lihvida detaile ja pinnatekstuure.

Seega – edaspidi on täiesti võimalik kuju toorversioon arvutis valmis teha, käepärase 3D-printeriga välja printida ja seejärel vanal heal traditsioonilisel moel valmis viimistleda. Näiteks saaks arvutis ette valmistada geneerilisi toorik-skulptuure, mida siis vastavalt vajadusele erilisemaks täiendada või poosi panna saaks — ball joint doll detailid, pulmatordikujukesed, superkangelased… Eriti suureks abiks oleks digitaalne etapp sarnasuse tabamisel, kus võib valmistada õigete proportsioonidega, aga samas madala polügoonide arvuga prinditud peatooriku, mille detailid saab siis juba traditsiooniliste töövahenditega juurde lisada — algne proportsioonide ja sümmeetria paika saamine on tegelikult kujurdamise juures üks keerulisemaid ja tüütumaid etappe. Tundub igatahes, et selline workflow võiks muuta tulemuse saavutamise oluliselt kiiremaks ja painduvamaks.

Traditsiooniline  ja digitaalne skulptuur võivad peale mõningast vastandumist muutuda sama protsessi osadeks.

Alice'i näitus Tallinnas - It's Always Tea-Time

Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinna vanalinna serval avati 2. oktoobril 2015 Viive Noore kureeritud illustratsiooni- ja nukunäitus "It's Always Tea-Time", mis inspireeritud Lewis Carrolli raamatu "Alice Imedemaal" esmailmumise 150ndast aastapäevast ja kuraatori enda sünnipäevast.

Näitus sai suur, osa sellest on üles pandud isegi kusagile tagumisse trepikotta, kuhu maja külalised niisama naljalt ei juhtugi. Osalejaid oli 72 ja üsna paljudest maadest - Eestist, Soomest, Prantsusmaalt, Valgevenest, Bulgaariast, Gruusiast, Saksamaalt, Ungarist, Iisraelist, Itaaliast, Lätist-Leedust, Poolast, Portugalist, Venemaalt, Hispaaniast, Ukrainast, USA-st ja isegi Iraanist. Näitusest ilmus ka ruudukujuline kataloog ning see rändab edasi veel mitmele maale.

Lisaks piltidele oli väljas ka Tatjana Mohrjakova kureeritud nukunäitus ja lauakesetäis lätlanna Aira Lesina serviisi. Pildistasin seal näitusel põhiliselt just kujukesi, kusjuures üllatav oli näha, et autorite hulgas oli päris mitu eesti nime.

Libahunt/Werewolf is finally ready

My Werewolf statue, as in June 2015. I think it's finally ready - adding more blood will just mess it up. Now I just need to find a glass dome to cover it with...

Mu kauatehtud Libahundi kuju on lõpuks valmis. Materjaliks akrüülidega värvitud Cernit, kõrguseks 18 cm. Tegelikult oli algusest peale plaan veidi "verd" lisada, aga täpne pihustamine on äärmiselt täpne tegevus ja ma lihtsalt ei riskinud seda teha. Kuniks olin lihtsalt sundseisus, sest vajasin ühe trükise tarbeks oma kujukesest korralikku fotot...

Nüüd tuleb ainult leida selline antiikse moega puitalusel klaaskuppel, nagu neid kõiksugu topiste ja veidruste katmiseks kasutatakse, minimaalse diameetriga 16 cm ja kõrgusega 20 cm. Ehk siis umbes 7" ja 8". Ei tea kahjuks veel, kust sellist osta...

Mock-up