Õunakook

Ema tegi sünnipäevaks õunakoogi.

Keegi elas siin

Tegelikult on päris mõnus kui vahel saab postkasti juurde minnes selliseid pilte teha...

Tekid

Aastal 2003 ilmunud Craig Thompsoni "Blankets" on üks selle sajandi olulisemaid koomikseid. Autobiograafiline, meisterlikult kirjutatud ja joonistatud, on selle lugemine vaatamata mahukusele - ligi 600 lehekülge! - väga sujuv ja voolav elamus.

Nüüd, augustis 2011, ilmus sellest uus väljaanne, kõvas köites ja veidi muudetud (kandilisemas) formaadis. Selle põhjuseks muidugi Thompsoni uus pildiromaan "Habibi", mis on veelgi mahukam, mille kallal autor on tööd teinud alates 2004. aasta lõpust ja mis kuu aega peale uut "Blanketsit" ilmumas. (Tegelikult said õnnelikud huvilised mõlemat raamatut juba SDCC-l osta.) Kordustrükk on seega uue raamatuga samas mõõdus. See on küll minu spekulatsioon, aga paistab, et Thompson tegi oma varasema loo ameerika vihikute moodi formaadis, uus on aga pigem euroopalikus mastaabis lehekülgedega.

Igatahes on uus kõvas köites "Blankets", mis originaalkirjastajalt Top Shelf juba 12. trükk, hea põhjus kõigil koomiksihuvilistel see oma riiulisse muretseda. Seda enam ju, et see klapib ilusti kokku "Habibiga", mis ilmselt saab samasuguseks klassikuks. Ma ei ole küll kindel, aga tavaliselt ei tehta kõvas köites ilukirjandusest kordustrükke, hilisemad tulevad odavamad ja pehmekaanelised.

Loomulikult peaks sedavõrd olulised teosed olema kättesaadavad igas kultuurkeeles ja nii mõneski ongi, aga eesti keel nende sekka vaevalt lisandub. Lugema aga seda raamatut peaks.

PS: aastakümneid ilmunud ajakirjas The Comics Journal (mis alates 301. nubrist küll hoopis harvailmuv raamat) oli kunagi pikk ja põhjalik intervjuu Thompsoniga. Number on #268 ja seda peaks lisaks minule olema ka vähemalt Tartu Kunstikooli raamatukogus.

Jälle koosjoonistamine

Kuigi suve lõpp paistab ja inimestel on aina enam kiirus taga - kes tööl, kes kolinud välismaale õppima, kes rabeleb siinsamas oma koolitöödega - tegime ikkagi ühe väikese õhtuse koosjoonistamise.

Seekordne uustulnuk ja aukülaline oli koomiksitegija Meelis Kupits, praegune lennundusproff, kes üheksakümnendate alguses "Meie Meeles" (veneaegse pioneerilehe "Säde" järeltulija) ja mujal ilmunud mitmete koomiksisarjade autor. Mina neist SuperJuliuse lugudest eriti midagi ei tea, aga tollased teismelised fännasid neid ilmselt kõvasti - olen kohanud mitmeid inimesi, kes neid lehtedest välja lõikasid. 25. augustil osales siis klassik meie joonistusõhtul. Ülaloleval pildil ongi tema, näpus Joonase lapsepõlvekodust pärit vihik kleebitud koomiksisarjaga.

A muidu sõime kooke, vatrasime juttu ja joonistasine niisama. Siin valmib Elina Kohvipausi-pilt JK-le. Pildi servas paistab minu kehvapoolne katse ühte šokolaadipildi kavandit kontuurida...

Joonas joonistas mingeid tegelasvisandeid, ilmselt palgatöö tarbeks... Õues, kusjuures, ei olnud üldse nii pime kui pildilt paistab.

Meelis joonistas mingit rongi, ka blogiteemana...

Sildrete järelkasv tegutses niisama kääride ja pliiatsitega.

Proovisime ka sketchbooke käest kätte andes üksteise pilte arendades JK maskoti-teemat aretada. Nalja sai, aga ega vist maskotti veel ei saanud.

Hero Complex Poster

Peale pisukest PayPal-draamat jõudis minuni järjekordne Mike Mignola asjandus - seekord Hollywoodis toimunud filmifestivali Hero Complex Film Festival plakat, #48/100. Nagu numbrist näha, tehti neid sada tükki ja see on ju päris stiilne.

Eelmainitud draama seisnes selles, et maksin 21. juunil, 26. augustil lõpuks minuni jõudnud plakat postitati aga alles 17. augustil. Võib juhtuda, et üks eksemplar eksles teel kuhugi musta auku...

Roheline häärber

London, 1899. Hulluarst doktor Thorne läheb Bethlehemi Psühhiaatriahaiglasse, et uurida ühte sealset kummalist patsienti - Thomas Below-nimelist vanameest, kes arvab, et ta on... maja. Saja-aastane Rohelise Häärberi klubihoone, mille seinte vahel on toimunud kõige kummastavamad kuritööd. Kuigi patsient olevat ettearvamatu ja hetketi purskavalt vägivaldne, läheb doktor temaga kongi vestlema. Ja kuuleb hullusärgis vanamehelt ühe uskumatu loo teise järel.

Denis Bodarti joonistatud ja Fabien Vehlmanni kirjutatud prantsuse koomiks koosneb kolmest albumist, originaalid on kirjastanud Dupuis, inglise tõlked brittide Cinebook. Brittidel on tegelikult hoopis kaks pehmes köites raamatut - ühes esimene, Assassins and Gentlemen, teises miskipärast koos kaks ülejäänut - The Inconvenience of Being Dead ja Murderous Fancies. Tulemust see suurt ei muuda. Või muudab?

Asi selles, et originaaliga võrreldes ilmneb üks kummaline asi. Võrrelda on mul hiljutise ülimalt vinges köites "integraaliga", kus koos kogu sari. Prantslased nimelt annavad viimasel ajal välja oma sarjade kogumikke, mis küll reeglina paistavad olema ühekordsed tiraažid - kes ostmisega üle paari kuu venitab, jääb ilmselt ilma. Mina seekord ei jäänud. Kuna tegu on väga kõva joonistajaga ja kogumikus on lisaks raamatutele veel ka visandeid, kavandeid ja pliiatsilehekülgi, siis oli see üsna ahvatlev ost.

Kolme albumi ülesehitus on sama - sissejuhatus, siis seitsmeleheküljesed iseseisvad krimilood ja lõpuks epiloogilehekülg. Huvitaval kombel on aga kogumik teistsugune. Teise ja kolmanda raamatu raamlugude 3-küljene intro ja lõpulehekülg on miskipärast suurest raamatust puudu! Selle asemel on esimese osa leheküljed paigutatud kogu lugu raamima. Pluss siis veel 23 lehekülge lisajoonistusi.

Sisust vast ei kirjutagi. Tegu on päris muhedalt kirjutatud heas mõttes klassikaliste krimilugudega, kokku on neid 16. Igati britilik vaib on neis sees. Joonis on muidugi ka ikka päris hästi õmmeldud, lennukas ja spontaanne, sobivas segus nii karikatuurne kui realistlik ja samas väga detailne ning väljendusrikas. Hea raamat, ühesõnaga.

Vabaduse Laul 2011

20 years ago, on August 20th 1991 Estonian Republic regained it's independence, when freely elected and last Soviet-era parliament declared that the CCCP occupation is finally over. Estonia got through the collapse of the Soviet Union with minimal human losses, the way Estonian politics, dissidents and cultural elite acted on those years was pretty much exeptional. That was our Singing Revolution... And it may look however it is from the outside, Estonians were the people who broke the crumbling Perestroika era CCCP with their sneaky border-pushing politics. Or, quite ironically, the seeds of the death of USSR were planted with tragic Molotov-Ribbentrop pact on 1939...

So, yesterday there was a big musical event in Tallinn, on our Song Festival grounds - Vabaduse Laul 2011 (Freedom's Song 2011). Estonian artists plus some guests from the countries who were the first to recognize our restored independence. For some reason the first of those countries - Iceland - was missing, if we don't count Iceland's president Ólafur Ragnar Grímsson, who was there and made a speech. But today is Iceland's Day in Tallinn anyway.

Pretty cool event, reminded to me and all "the old people" late Rock Summer festival, where we saw on our homeland bands like The Jesus And Mary Chain, Blur, Inspiral Carpets, EMF, Mercury Rew, Pil, The Shamen, Big Country, Levellers... Oh, the nostalgy...

Kimmo Pohjonen (Finland)

Renārs Kaupers from Brainstorm (Latvia)

Ewert Sundja from Ewert & The Two Dragons

president Toomas Hendrik Ilves

Vaiko Eplik

Mari Boine (Norway)

Robin Juhkental from Malcolm Lincoln

Jarek "Chalice" Kasar

Lauri Saatpalu from Dagö

Riho Sibul

Mari Kalkun

Kerli

singing regilaul-folksongs with the public

Sinéad O'Connor (Ireland)

Poison

Kärbes

Nukud

Haapsalus ja sealses Lasteraamatukogus oli muudki huvitavat kui raamatuesitlus, seal oli nimelt nukunäitus.

Tuleb välja, et Tallinnas on Eesti nukukunsti maja. Asub see vanalinnas Vene 12/1b, ehk Katariina käigus. Neil on ka kodukas - dollart.ee. Seal on ilusad pildid, aga eestkeelne jutt on ikka väga vigane. Ilmselgelt on tegu robustse venelase tehtud tõlkega vene keelest, kus osa sõnugi on segi aetud, kokku-lahku kirjutamine on üldse tundmatu teema. Aga, noh, pildid on seal ilusad ja tegevust on neil palju. Paistab, et Haapsalus väljas olnud nukud on nende "Meremuinasjuttude" näituselt pärit. Tolle näitusega on seotud ka Eesti Lastekirjanduse Keskus, mistõttu on kogu see invagrammatika ikka tiba imelik. Aga nukud on šefid!

Sõnajalg

Muinasjuturaamat

Laupäeval, 13. augustil toimus Haapsalu lasteraamatukogus uue Petrone Prindi raamatu "Muinasjutud armastusest" esitlus, ametliku nimega Muinasjutupidu. Kuna üks autoreid oli sinna minemas ja kutsus mindki ajaviiteks kaasa, siis sattusingi üle tüki aja sellesse linna. Ühtlasi olid käimas sellesuvised Valge Daami Päevad, tänav oli täis müügilette, turiste ja tantsijaid.

Muuseas oli oma letiga väljas ka antikvariaat, mille virnadest avastasin kaks eksemplari legendaarset koomiksikogumikku "Piilupart, Miki ja teised". Üks eksemplar oli kõvas köites, teine pehmes, üks ilmunud 1972, teine 1973. Mõlema tiraažiks 30 000, kusjuures kaupmehe sõnul olevat pehmes köites variant palju haruldasem - see lihtsalt muutus kapsaks veel kiiremini kui kõvade kaantega variant. Kuigi kõvakaanelise tagumine pool oli tõsiselt lõhki, olid mõlemal raamatul hinnad siiski täpselt samad. Palju siis? Kroonisumma oleks ilmselt ilus ja ümmargune, aga eurodes saab praegune inimene endale tolle nõukogudeaegse Disney-harulduse 63 euro eest. Pole paha. Hea, et mul endal on olemas pehmekaaneline, mida pole tegelikult kunagi loetud ja millel ainult kaanel väike kleepunud klaaskommist tekkinud rebend-defekt. Veel üks asi "päranditombus"... Kõvakaanelise lugesin lapsena loomulikult tükkideks.

Aga tagasi. Muinasjutuüritus oli päris nunnu - virnade viisi lapsi ja emasid, pluss mõned tagaplaanile hoiduvad papad. Raamatukogu ise on ka väga inimsõbralik paik, kus oleks väga mõnus raamatuid lugeda ja laenutada. Kuigi see katusealune ruum, kus asi toimus, oli raamatute endi osas suht' tagasihoidlik, pigem siuke chillimisruum, Edgar Valteri originaalmaal seinal ja puha.

Kohal oli ka käputäis kunstnikke, kes lahkelt raamatutesse autogramme jagasid. Eelmisel pildil ongi kirjastaja ja muinasjututädi Epp Petrone ning üks illustraatoreid Elina Sildre.


Kuigi Joonas selles raamatus ei osalenud, ei pääsenud temagi oma "Maailma naba" signeerimisest. Jääb siis üle loota, et kui noorest fännist endast kunagi koomiksitegija peaks saama, ei tee ta depressiivseid indielugusid inimsuhete purunemisest... ;-)

Nii Joonas kui Elina signeerisid mõlemad oma raamatuid ka õues, kus nende kirjastaja enda väljaandeid müüs. Ostsin minagi esitluselt selle muinasjutukogumiku ja lasin asjaosalistel oma signatuurid sisse teha.