This post is about Helsinki Comics Festival 2014. This year's themes were LGBT comics and Germany, both not really my cup of tea. But still - a day trip with some friends to Helsinki on a first weekend of September is more or less a tradition by now. And I needed to get my pre-ordered Surface Pro 3 from the shop there anyway.
Nagu ikka, toimus ka selle aasta septembrikuu esimesel nädalavahetusel kolmepäevane
Helsingi Koomiksifestival. Kuigi seekordsed põhiteemad - Saksamaa ja vikerkaarekoomiks - pole kumbki minu teema ja väliskülaliste seas ei olnud ka just palju huvipakkuvat, siis otsustasime ikkagi selgi korral laupäevast üritust vaatama minna.
Selleks oli tegelikult ka paar lisapõhjust. Esiteks "
Creepy Folk", meie koostatud koomiksinäitus Eesti Majas, mis oli ka festivali ajal avatud ja kuulus festivali ametlike väljapanekute hulka. Ja teiseks, mis tegelikult eriti tähtis - ees ootas oluline käik hiigelsuurde tehnikapoodi verkkokauppa.com, kus ootas omandamist ette tellitud
Microsoft Surface Pro 3. Seda saigi ühe esimese asjana tehtud ja hetkel sisenevadki need sõnad küberruumi just selle seadme klahvide kaudu.
Hommikune peatelk ei olnud just rahvarohke, aga tuttavaidki juba liikus. Äsja Manchesterist Tallinnasse kolinud soome koomiksiklassik
Kivi Larmola (kellega tutvusime juhuslikult Angoulême'is) promos juba väsimatult rahva seas oma uut raamatut. Väidetavalt moodustab festival mõne koomiksiraamatu läbimüügist isegi 80%, seega loodetavasti läks aktiivsus asja ette.
Kirjasto 10-s toimus mitmeid sõjateemalisi vestlusi ja esinemisi. Ostsin peatelgist seekordse esimese raamatu ja suundusimegi kohe seejärel keskpäevaks eelmainitud raamatukokku, kus selle autorid oma trükist tutvustasid - täpsemalt siis
Jussi Karjalainen ja
Ville Hänninen koguteost "
Sarjatulta!" Tegu esimese põhjaliku uurimuse ja ülevaatega Talvesõja kajastamisest tolleaegsete ajalehtede-ajakirjade, sealhulgas rindeväljaannete ja lasteraamatute pilapiltidel ja illustratsioonidel. Nagu autorid mainisid, on venelastega peetud sõdu varem küll igast küljest uuritud, aga karikatuurid oli siiamaani täiesti uurimata ala. Nüüd enam mitte, sest raamat on tõepoolest põhjalik ja muljetavaldav, sisaldades oma 400 illustratsiooni. Paljude kajastatud autorite seas on näiteks ka muumide looja
Tove Jansson ja muinasjuttude illustraator
Aleksander Lindeberg.
Juba traditsiooniliselt oli festivali keskpunktiks Lasipalatsi plats, kuhu selleks puhuks taas suur peatelk püstitati. Sissepääsu ees infolaual olid festivalinännile lisaks müügis mõned tuttavad koomiksiseltsi väljaanded, sealhulgas kataloog, milles ka meie folkloorinäitus kirjas.
Mis aga oli sel aastal teistmoodi, oli nn. "
Pienlehtitaivas", isekirjastatud koomiksite ala. Tavaliselt on see olnud üsna vaeslapse osas, kokku surutud ühte väikesesse telki, mille seinad paari aasta eest ka öö jooksul täis kusti ja nii mikrokliima veelgi "mõnusamaks" muudeti.
Seekord olid telgid veelgi väiksemad, aga neid oli mitmeid. Nii tekkis platsile omamoodi koomiksilinnak, mis hoopis sümpaatsem ja ka huvitavam. Ning, kui kommentaare lugeda, siis oli uuel korraldusel ka osalejate raamatumüügile vägagi positiivne mõju.
Peatelgis käis elu nagu ikka - kodumaised ja välismaised kauplejad pakkusid oma raamatuid, helivõimendusega laval järgnes üks etteaste teisele, rahvas jalutas ringi, ostles ja vahel laskis mõne raamatu autoril ka ära signeerida.
Traditsiooniliselt olid Helsingis kohal meie lõunanaabrid oma "
Kuš!"-kogumikega. Paar päeva varem avastasin, et festivalile tuleb ka mehhiklane
Tony Sandoval. Kohal ta oligi, aga reedel, kus ta just lätlaste kõrval oma paari raamatut müüs. Kas need aga said kõik juba reedel otsa või oli mingi muu põhjus, igatahes laupäeval teda enam näha ei olnud. Kahju iseenesest, kuigi tema väga ilus originaaljoonistus on mul juba Angoulêmest olemas.
Oma raamatuid signeeris ka seekordne festivali peakunstnik ja visuaalia autor
Joonas Rinta-Kanto.
Rahva seas liikus ka eestlasi. Otse Kesk-Euroopa( Liidu)st laekus festivalile kunagi siinmail ajaleheribade maaletoomisele ja tõlkimisele aluse pannud
Meelik Mallene.
Urmas Nemvalts oli festivali ametlike külaliste seas ja müüs
Jenni Kallionsivu abiga oma uut soomekeelset "
Mürakarude" kogumikku.
Loomulikult oli peatelgis ka väike toidunurgake.
Tegelikult oligi festivali peakülaliste seas ainult üks kunstnik, kes mind huvitas.
Charles Berberiani ja tema abikaas
Anna Rozeni aastaid tagasi alustatud Helsingiraamat on lõpuks ilmunud, nägime selle (ja Pariisiteemalise
Lonely Planeti raamatu) originaale suvel ka Pariisis. Mul oli aga hoopis kaasas
Monsieur Jeani esimene kogumik, kuhu ta siis minu bruspeniga pildi joonistas. (Tal endal oli laual ainult mingi peenike marker, pakkusin oma Pentelit ja paistis, et ta kasutas seda heal meelel.) Kuulsin veidi ka tulevikuplaanidest - töös on kaks raamatut ja valmis üks filmistsenaarium. Jeani albumeid lähiajal plaanis pole, sest väga raske on kahel autoril muude tööde vahel samaaegne vaba aeg leida.
Rinnamärgitehas.
Kuigi
Thomas Wellmanni "
Pimo & Rexi" ingliskeelset varianti oli netipoodidest võimatu leida, oli see festivalil saadaval ja nii sai seegi sisse mõnusa pisikese originaaljoonistuse.
Tove Janssoni 100. juubeli puhul oli
Ateneumi muuseumis suur näitus. Kuna seda pikendati veidi just festivali nädalavahetuseni, olid piletisabad päris pikad, vähemalt pool tundi ja meil lihtsalt polnud aega sinna seisma minna. Kuulasime-vaatasime aga vähemalt ära näituse koostaja
Tuula Karjalaineni väga huvitava ülevaate Janssoni elust ja loomingust. See oligi tegelikult ka ainus esinemine, mida seekord peatelgis kuulasin, nii
Tom of Finalandi elulooraamatu esitlus kui näiteks Iisraeli autori
Rutu Modani intervjuu jäid nägemata.
Eestist oli festivalil muidugi rohkemgi rahvast. Näiteks kultusautor
Meelis Kupits ja samal ajal Tallinnas koomiksiresidentuuris oma järgmist lugu kavandav
Sally Jane Thompson. Muuseas, Meelise selja taga pildil on mees, kes märkmikku kõik telki sisenejad üles tähendas. Ma ei tea, mitu korda näiteks mina kirja sain, aga igatahes käis kolmepäevasel festivalil seegi kord väidetavalt 25 000 huvilist.
Ja saigi festival meie jaoks selleks korraks läbi. Palju jäi taas kord nägemata ja ostmata, ka ei saanud ma siingi teada, miks on geide vikerkaares ainult kuus värvi. Järgmisel korral, sügisel 2015 on peateemadeks-riikideks Hong Kong ja Korea ning pisikirjastused.
Eks aasta pärast näeb.
