This posting is about our visit from Tallinn to the Helsinki Comics Festival 2012 on September the 8th.
Nagu ikka septembris, toimus selgi aastal Helsingi Koomiksifestival, seekord siis järjenumbriga 27. Vähe sellest, et üritusel on pikad traditsioonid (lugu sellest, mis toimus aasta eest), sellest on kujunenud ka Põhja-Euroopa suurim omalaadne. Meie, eestlaste jaoks tähendab see seda, et lihtsalt kättevõtmise kauguses on üsna harukordne võimalus saada osa päris korralikust koomiksimelust - vaadata näitusi, lehitseda ja osta raamatuid, kuulata loenguid ning kohtuda oma ala tegijatega.
Soome koomiksielu on väga aktiivne - juba pildivormis blogijaid on palju -, loomulikult on ka festival suuresti kodumaakeskne ja lähtub kohalikest tegijate ja kirjastajate ettevõtmistest. Igal aastal on siiski kutsutud ka välismaiseid külalisi. Seekordse festivali põhiteema oli kunstkoomiks ja teemamaa Belgia, seetõttu olid ka külalised suuresti just sealtkandist.
Alustasime oma ühepäevast festivaliretke laupäeva varahommikul. Joonas oli juba reedest peale Helsingis, mõned tuttavad kas tööl või kaugemal ära, seetõttu oli sõitjaid neli. Kui pool seltskonda - Gerda ja Anni - võitlesid unega, siis kõige hilisem ärkaja Elina oli ergas ja veetis laeval aega kasulikult - ajakirjale pilte joonistades.
Ilm oli sügisene kuid täiesti talutav, ka vihma ei paistnud esialgu kusagilt. Kuigi kodus ja programmi põhjal koostatud päevaplaani kohaselt oli esimese huvitava etteasteni napp kolmveerand tundi, otsustasin siiski suunduda esimese asjana kirjastuse WSOY poodi paari raamatut jahtima.
Poe ees pargis nägid puud välja nagu Pussy Riot.
Sopilise poe sees aga oli veel rohkem huvitavat. WSOY on suur kirjastus ja selektsioon seinast seina. Neilt leiab täiesti korraliku valiku koomikseid, aga ka näiteks Mary Blairi piltidega raamatu ning hulga muid ilusaid asju, kõigil soolane skandinaaviapärane hind. Ostsingi kaks raamatut, mille pärast ma sinna poodi üldse suundusin - Aleksander Lindebergi (s. 1917) illustratsioonidega "Kalevala lood" ja "Vene muinasjutte". Eestiski elanud soome illustraatori pildid on oma vormide, tekstuuride ja kompositsioonidega absoluutselt fantastilised ja ajaksid ilmselt iga animaatori pöördesse, kui ta vaid teaks, et selline kunstnik kusagil kaugel Põhja-Euroopas tegutses. Mõlemad raamatud on vanade väljaannete kordustrükid - Kalevala ilmus aastal 1966 (uusversioon 2010) ja muinasjutud 1967 (2008). Pildid on originaalidest uuesti skännitud ja sedaviisi isegi kvaliteetsemad kui originaalis. Kuigi, sinise raamatu iga teine paariskülg on miskipärast mustvalge.
Taaskord oli festivali keskmeks Lasipalatsi platsile püstitatud suur telk, mille kõrval väiksem "Pisilehetaeva" tarbeks. Tegelikult oli seekordne festival veelgi kompaktsem kui varasemad - sealsamas lähedal asub näituse- ja loengupaik Kiasma, Kamppi kaubakeskuse raamatupoes toimusid vestlused ja signeerimised, Henry's Pub oli koht hängimiseks ja kehakergendamiseks ning isegi Goethe Instituut oma paari ettevõtmisega asub sealsamas. Muidugi oli hulgaliselt näitusi ka linna peal laiali, aga põhitegevus toimus tõepoolest väga kompaktsel alal, sisuliselt ühe ja sama platsi eri servades.
Ja seda põhitegevust tõepoolest jagus. Kui tuua kohe välja festivali põhiprobleem, siis oli selleks kahtlemata erinevate huvitavate asjade alatihti kattuvad toimumisajad. Signeerimiste puhul pole vast midagi teha, need tähendavad sabatamist ja lihtsalt võtavadki aega, aga suhteliselt tobe on kui pead valima näiteks Belgia koomiksiajaloo loengu ja samas kõrval toimuva Emilé Bravo esinemise vahel. Ja selliseid olukordi oli ridamisi.
Äsjavalminud ümara ja puitlaudisega Kamppi kabeli kõrvalt festivalitelgini jõudes nägime üsna kohe igavlevat Joonast, kes koomiksiautori ja kutsutud külalisena oli juba eelmisel päeval Eesti koomiksielust rääkinud ja nüüd ootas telkide ees kallite kaasmaalaste saabumist.
Kell oli juba keskpäeva kandis kui veel hõredavõitu rahvaga telgis esimese ülevaatliku ringi tegime.
Lugesin eelmisel suvel Koomiksikeskuses läbi Kati Närhi timburtonliku lasteraamatu "Saniaislehdon salaisuudet", mis üks väga muhe lugu. Nüüd ilmus selle jätkuosa, kus peaosalisest plika oma kurbade koolikaaslaste kadumist uurib ja just Närhi esinemine oligi mul festivali ajakavast esimese asjana välja vaadatud. Kahjuks oli intervjuu meie saabumiseks juba läbi, aga vähemalt oli just-just alanud signeerimine. Otsustasin ostes uue ja senilugemata raamatu kasuks ning sain sellesse ka pisikese pildi. Kuigi avastasin juba põgusalt sirvides sealt ühe tobeda toimetajapoolse failivea, tundub see gootilik koomiks sama muhe kui esimene ja läheb igatahes lähiajal lugemisele. Ja nii oligi autogrammiskoor avatud.
Kui Bravo lõpetas, tundus ka Belgia loeng läbi olevat. Igatahes eestlasi ma Kiasmas ei kohanud (ega kohanudki enam niipea) ja nii suundusin tagasi peatelki.
Nagu järgnevalt pildilt paistab, jõudsid selleks ajaks festivalile kohale ka tuulise ilma tõttu laeva vahetanud Soome Instituudi "koomiksitädid" Jenni ja Kadri, kaasas suur kohver ja soov oma asutuse Tartu koomiksiriiuleid täiendada. Soovitasin neile ühte-teist ja kuna järgmise päevakorrapunktini oli aega, siis tegin ise telgis esimese põhjalikuma tutvumisringi.
Eelneva pildi paremas servas vestlevad "koomiksitädid" lätlaste laua juures auhinnatud antoloogia "Kuš!" (e.k. "Kuss!") esindusega, järgneval fotol on festivali infolaud.
Üldiselt ilmub Soomes päris palju erinevat koomiksikraami. Kodumaiseid albumeid pole vist kunagi nii palju tehtud kui praegu, ka tõlkeid tuleb nii autorikoomiksist kui kõige mutandiküllasemast mainstreamist. Siit ka tegelikult mõningad probleemid, mis panevad mind põhjanaabrite koomiksifoorumit lugedes endiselt imestama - ega neid inimesi, kes end mujal maailmas toimuvaga aktiivselt kursis hoiavad, pole ka neil seal just palju. Massid rahulduvad sellega, mida neile kirjastajad tõlgitud peast ette söödavad ja nii ongi mul vahel tunne, et Soomes pole alati populaarsed mitte head koomiksid, vaid lihtsalt need, mida tuima järjekindlusega aastakümneid soome keelde tõlgitakse. No kas Eestis (või Ameerikas, UK-s) teab keegi midagi itaallaste seebiwesternist nimega "Tex Willer"? Pole märganud, samas on see Soomes massiivne. Teine näide minu jaoks arusaamatust populaarsusest leidus ka festivalikavas, aga sellest hiljem.
Üldiselt jäi mulle mulje, et mullusega võrreldes oli nii rahvast kui kaupmehi mõnevõrra vähem. Rahvast vist oligi (25 asemel 20 tuhat), lettide osas ei tea tegelikult pead anda. Igatahes juba lettide asetus tundus tiba hõredam küll.
Tegelikult muidugi oli pakutavat palju ja sellesse oleks pidanud hoopis rohkem süvenema. Kohal oli ka väliskaubitsejaid ja näiteks Belgia letilt leidis Joonas koju kaasa nii mõndagi huvitavat. Minul jäi tõenäoliselt päris palju põnevat lihtsalt märkamata.
Festivalitelgi kõrval oli väljas ka natuke teemakohast vabaõhukunsti.
Ka "Pienlehtitaivas", ehk siis telk, kus koomiksitegijad ise enda tehtud raamatuid, plakateid, postkaarte ja muud sarnast pakkusid, tundus seekord kuidagi hõredam kui aasta eest.
Aga igatahes, täpselt nii nagu koomiksiblogid, õitseb Soomes ka koomiksiraamatute isetegemise komme. Väga paljud loomingulised inimesed on leidnud eneseväljenduseks just sarjakuva ja tegelevad selle kunstiharuga fanaatiliselt ja silmade särades.
Seejärel saabus jälle aeg mitmeks samaaegseks ürituseks. Kuna Kamppi raamatupoes veel signeerimist ei paistnud, põikasin kiirelt tagasi peatelki, kus sakslane Arne Bellstorf oma Biitlite algusaegadest pajatavat raamatut signeeris. "Baby's in Black", mille peajooneks Stuart Ratcliffe ja Astrid Kirchherri lugu, ilmus just ka soome keeles. Minul oli kodunt kaasas kirjastuse First Second kõvakaaneline ja veidi väiksem köide, autorile paisis see väljaanne meeldivat ja ta joonistas sellessegi päris ilusa pildi.
Siis aga oli Suomalaise Kirjakauppa poodiumil Emilé Bravo koha sisse võtnud ja tekkinud ka pisike signatuurisaba. Sattusin oodates vestlema soomlasega, kes püüab leheküljel www.europeancomics.net kirja panna kõik inglise keelde tõlgitud Euroopa koomiksid. Asjalik koht, mis väärt meeldejätmist.
Ja oligi minu kord. Istusin diivanile, saba hetkel vist polnudki ja nii sain paar sõna juttugi ajada. Bravo oli meeldivalt üllatunud, et tal on ka Eestis lugejaid. Ta teadis ise Tallinnat, mul jäi mulje, et ka seda, et Satrapi on siin käinud. Muidugi, ta on ju teinud mitu ajastukoomiksit ja ilmselgelt Euroopa minevikuga kursis.
Küsisin ka ta spetsiifiliselt krobelise joone kohta. Joon tuleb lihtsalt paberi tekstuurist ja sellest, et ta püüab pildi kiirete tõmmetega paberile panna, suurt muud nippi polegi. Kui valesti läheb, saab ju valgega parandada. Muuseas, Pentelile eelistab ta teist brush peni, millega saab paremini kustutamist kannatava joone ja millesse saab vist ise tušši valida. Sellega ta joonistaski, ja - no on ikka šeff vaadata küll, kuidas tippkunstnik paberile jooni tekitab!
Taaskord sai tõestust, et tasemel tegijad on sageli ka inimesena äärmiselt meeldivad. Pean küll siinkohal mainima, et tegelikult sai Joonas juba päev varem enda raamatutesse kaks väga cooli joonistust, seega ei olnud ma esimene eestlane, kellega Bravo kokku puutus. Damn, oleks tegelikult pidanud ka Spirou albumi kaasa võtma... :(
Peatelgi laval oli sel ajal lõppemas soome autori M. A. Jeskaneni etteaste. Kahjuks kuulsin sellest ainult päris lõpuotsa, nägemata jäi ka tema raamatupoe esinemine. Üllatav oli see, kuivõrd erinev on ta tegelikult kodulehekülje ja raamatu fotol paistva karmi piibumehega võrreldes. Seda erinevust mainis humoorikalt ka autor ise oma esinemise lõpul, kinnitades, et see on tõepoolest tema, kuigi kiilas ja prillideta.
Nägin Jeskaneni raamatut "Perkele" juba aasta eest, siis aga lõppes festivalipäev kuidagi ootamatult, müügiletid suleti ja raamat jäi ostmata. 2011. lõpus ilmus ka selle jätkuosa "Santala", mõlemad stiilsed köited pajatamas folkloorist inspireeritud rahvalikke õudusjutte. Esimeses raamatus on mitu erinevat lugu, teine on üks pikk graafiline romaan, mis räägib soome verd teadjamehest Santalast ja rootsi verisest nõiakütist Laurentius Hornaeusest. Joonistsusstiil ja mõningad detailid toovad heas mõttes meelde Mike Mignola ja Guy Davise koomiksid, aga üldiselt on tegu üsna omapärase asjaga. Nagu hiljem kodus veendusin, on nad ka väga hästi kirjutatud-komponeeritud ja tekitavad lugemisel täieliku kinolaadse elamuse. Lugu voolab ludinal, on põnev, kõhe ja ootamatu. Igatahes on need kaks ilusat köidet sellised asjad, mida näeks heal meelel ka inglise keelde tõlgituna, kuigi see ei oleks etnograafilise tausta ja kasutatud arhailise soome keele tõttu ilmselt lihtne ülesanne.
Muuseas, esinemislava oli seekord telgis paigutatud otsaseina asemel vasaku külgseina äärde. See tundus parem lahendus, kuigi endiselt oli toimuv kosta ainult lava lähedale ja juba veidi kaugemal oli üsna raske üldse aru saada, kas ja mis seal parasjagu toimub.
Jeskaneni etteaste ajal hakkas vaikselt vihma sadama. Peale esinemise lõppu astus tema juurde veel üks kummaline onkel, keda paistsid eriti huvitavat surnud ja nülitud loomad. (Raamatus valvas seesugune hobune Baba Jaga varandust.) Ta tuli autoriga ka signeerimispaika kaasa ja jätkas sealgi oma mõnevõrra veidrat vestlust.
Üsna kiirelt oli käes minu kord ja nii said ka varem samast ostetud raamatud allkirjad-pühendused sisse. Tegelikult oli üks neist juba ostes signeeritud, nii joonistaski ta mulle "Santalasse" ühe Hellboy-sarnase sarviku. Muuseas, Jeskaneni signeerimise ajal läks tõeliseseks paduvihmaks, mis tekitas paksust plastkilest telgis sellise müra, et praktiliselt mitte kui midagi polnud enam kuulda. Küsisin, kas poleks olnud parem neid raamatuid kahel eri aastal ilmutada, kasvõi juba auhindadele mõeldes. Ta oli põhimõtteliselt nõus... Ja veel - neile kahele raamatule pole järge oodata, hetkel töötab Jeskanen juba Vana-Kreeka müütidel põhineva koomiksi kallal.
Nagu juba mainisin, oli festivalil kohal ka Läti esindus David Schilteriga eesotsas. Lätlaste koomiksielu, tuleb kadedalt tõdeda, on meie omast jupi ette rebinud, nende antoloogia "Kuš!" sai ju sel aastal Angouleme'i festivalil parima alternatiivkoomiksi auhinna. See on ikka üks ülimalt suur saavutus, mille eest lõunanaabritele täis tunnustus! Suured tänud Davidile ka selle eest, et sain oma rasket raamatumärssi nende laua all hoida ja tänu sellele festivalil mugavalt ringi liikuda. Paldies! :)
Festivali kaugelt kõige populaarsem külaline oli Benoît Sokal, kelle Canardo (soomes Ankardo) albumid on sealmaal aastakümneid ilmunud ja ilmselgelt suure fännkonna tekitanud. Isiklikult ei saa ma sellest populaarsusest küll eriti aru, aga ehk on see minu viga. Igatahes tekkis igal signeerimisel tema juurde alati pikk saba, pikem kui kellegi teisel. Raamatupoes, kus veidi tema pardipildi-konveierit vaatasin, tõmmati ühel hetkel piir ette ja lubati järgmise esinemiseni jäänud veerandtunni jooksul vaid saba eesotsale soovitud signatuur. Ülejäänuil soovitati hilisemat peatelgi signeerimist passida.
Jeskaneni esinemise asemel läksin tagasi telki, kus samal ajal algamas belglase François Schuiteni intervjuu. Arhitektide perest pärit kunstniku enda raamatud on ka pea alati mingit pidi ehitistega seotud, seetõttu oli veidi ootamatu kuulda, et tal endal pole kunagi olnud otsest huvi arhitektuuriga tegeleda. Muuseas, tema kujundatud on ka üks päris cool Pariisi metroojaam - see ju puhas steampunk!
Schuiteni uusim raamat "12 La Douce", mis just ka soome keelde tõlgiti, on samuti rööbastega seotud - idee tuli tema kuueaastasest koostööst raudteemuuseumiga, selle loo peategelaseks ongi rong, ainus säilinud eksemplar kunagisest kiireimast auruvedurist, mis oma artdecolikus voolujoonelisuses pani Schuiteni koheselt endasse armuma.
Selle raamatuga on seotud ka üks huvitav tehniline detail. Nimelt on albumi sisekaanel pilt, mis netikaameraga ja vastava programmiga läpaka ekraanil vaadates muutub ruumiliseks ja liikuvaks - sellele sõidab rong. Kui seejärel raamatut kaamera ees kallutada, hakkab rong kihutama läbi maastike, samal ajal pildis taustaks avatud koomiksiraamat ja seda käes hoidev inimene. Keeruline kirjeldus, aga seda demoti ka Helsingis, vahepeal ronis Schuiten ka ise põlvili arvuti taha.
Festivalil oli seekord kombeks, et intervjuu saateks joonistas mõni kohalik kunstnik sealsamas kõrval illustreerivaid koomiksipilte. Nii ka Schuiteni ajal, aga miskipärast oli seda kuidagi piinlik vaadata - kummaline ebakõla oli intelligentse vestluse ja triviaalsete primipiltide vahel.
Pärast vestlust toimus loomulikult ka signeerimine, mõni piltidest sai ikka eriti ilus.
Minul oli kaasas tema raamat "La tour" ehk "Torn", mille päev varem kuller Prantsuse koomiksipoest mulle koju tõi. Ka Schuitenil kogunes päris palju autogrammisoovijaid ja minu meelest signeeris ta raamatuid ikka tüki maad kauem kui tunni.
Peale Schuitenit sain taas teiste eestimaalastega kokku, nägin Joonast tegelikult juba varem tema etteastet salvestamas. Nagu kuulsin, võttis ta linti ka terve Belgia koomiksi loengu, mida saab siis loodetavasti hiljem failist üle vaadata. Joonas ostis ka Schuiteni rongiraamatu.
Samas lähedal Goethe Instituudis toimus vestlusring, kus juttu ajasid kaks rokkivat kunstnikku - Arne Bellstorf ja Mauri Kunnas, seltsiks kirjastaja Seppo Lahtinen ja teemaks muidugi The Beatles. Kuulajaskond oli veidi vanem, nii mõnigi neist oli ilmselgelt isegi kaugetel kuuekümnendatel mop-top'pe fännanud.
See oli taaskord üks vestlus, millest suurem osa jäi kahjuks nägemata. See-eest kuulsime pärast paar lugu biitmuusikat, jõime veidi veini, käisime korralikus WC-s ja, mis peamine, nii "koomiksitädid" kui mina saime oma raamatutesse Mauri Kunnase signatuurid! Kes on Kunnas, pole loodetavasti vaja seletada, raamatust, milles nüüd minu enda markeriga tehtud pühendus, kirjutasin ma pikemalt juba siin.
Festivalipäeva lõpp lähenes. Peatelgis esines veel Benoît Sokal, ümbritsetuna austajate hordidest. Nagu öeldud, ega ma eriti aru ei saa tema populaarsusest. Arvan tegelikult, et küsitleja tabas naelapead kui oletas, et see on seotud soomlaste Aku Ankka hullusega - Sokali pardikoomiks lihtsalt pakub lisaks seda, mida ontlikust disney-tootest iialgi lugeda ei saa. Kuna mul oli ikkagi ka üks tema raamat kaasas, läksin enne vestluse lõppu kirjastajaleti juurde valmis. Ja õigesti tegin, sest ma ei olnud üldse mitte esimene, mõne aja pärast aga tekkis mu selja taha nii massiivne saba, et see oli juba mõnevõrra ebareaalne. Kirjastusetädi teataski, et pildid saavad vaid 10 esimest, ülejäänud võivad uuesti õnne katsuda pühapäevasel signeerimisel või siis piirduda allkirjaga. Elina uuris saba ja tuli tagasi teatega, et mina olen... üheksas. :) No igatahes joonistas ta mu "Paradise" kogumikku (mis ka päev varem kohale jõudis) ühe lohaka pantriprofiili. Asi seegi.
Sellega oligi põhimõtteliselt festivaliprogramm täidetud. Läksime veel Soome Instituudi inimestega sööma, tellisime pizzad-supid ja rääkisime paarist tulevikuprojektist. Siis suundusid nemad Koomiksikeskuse afterpartyle ja meie sadamasse, kus tropp rahvast laevalepääsu oodates rahulolematult sumises. Veerand tundi enne väljumist avati uksed ja kõik see mass voolas laeva.
Leidsime mugava istekoha, seadsime end sisse ja ajasime üle mere kulgemisks kulunud kaks ja pool tundi juttu ning vaatasime raamatuid. Peab ütlema, et Sidrete saak oli huvitavam kui minu oma - ostsin kokkuvõttes kuus raamatut, kõik sellised, mis olid juba kodus plaani võetud. Ei mingit spontaansust, ei mingeid üllatusi.
Mainimata siin raportis on neist veel vaid Dupuy/Berberiani sarja "Monsieur Jean" viimane album, mis alles nüüd Soomes välja tuli. Tuleb tõdeda, et inflatsioon on karm, sest see maksis ikka tublisti rohkem kui varasemad, aga kuna tegu mu lemmiksarjaga, ei jäänud muud üle kui osta.
Aga raamatute osas läks tegelikult hästi. Mul olid tõsised kahtlused kui kodust viis albumit endaga kaasa tarisin, aga lõpuks said kõik need signeeritud. Selles osas oli festival igatahes jackpot. Eks näeb, kas ja mis siis ka aasta pärast toimub... Vahepeal võib juhtuda, et midagi huvitavat juhtub ka kodumaal, näiteks võiks aasta lõpus üleval olla filmikoomiksite näitus. Saab näha...
