Eesti 1939

 Peagi saab aasta sellest kui eesti keeles hakkas ilmuma kuulus kollase randiga ajakiri "National Geographic". Minu meelest on igatahes äärmiselt oluline, et selline ajakiri oma kvaliteetlugude ja kvaliteetpiltidega on nüüd ka eestlastele emakeeles kättesaadav. Möödunud aasta näitab, et taset on osatud hoida ja erinevalt nii mõnestki kodumaisest valdkonnast on selles ajakirjas ka tõlketööga kõik üsna korras. Eriti oluline on see ajakiri muidugi põnnidele mõeldes - kes teab, millise positiivse pisiku nad sellest oma edaspidiseks eluks leida võivad. Mäletan endagi lapsepõlvest oma ainsat Tallinna antikvariaadist ostetud numbrit, milles lugu Vesuuvist ja hävinud linnade väljakaevamistest... Kuigi keelest ma aru ei saanud, oli joonistatud piltidega ajakiri väga põnev ja tegelikult on ta mul tänaseni alles.

Ostsin endale hiljaaegu Ebayst lisaks veel ühe vanema The National Geographic Magazine numbri, täpsemalt selle, mis ilmus detsembris 1939. Põhjuseks koguni 32 lehekülge pikk reisilugu Eesti Vabariigist, mille skänne ma mõne aja eest netis kohtasin. Nii pikka Eesti-teemalist kirjutist polegi rohkem selles ajakirjas olnud, uutes numbrites kordustrükitud kuulus Priit Vesilinnu lugu ja sõjaeelne katkend pikemast Balti ringreisist on ju lühemad.

Teadagi, mis aeg see oli - Teine Maailmasõda juba käis, Poola oli jagatud ja Balti riikide lõpuni jäi veel umbes pool aastat. Kõik see ebakindlus kumab läbi ka nii artiklist endast kui ka seda illustreerivalt maakaardilt, millel Leedul puudub piir Venemaaga ja kus Soome on veel viimaseid hetki palju suurem maa. Sellele vaatamata jõuab artiklist tänapäeva lugejani mingi kummaline fatalistlik rahu sellelt tänaseks kadunud muinasjutumaalt, mis purustati ja hävitati brutaalsete võõrvõimude poolt ja millest meie moodsas maailmas pole enam suurt muud järel kui mälestused ja vanad fotod.