Minu emapoolne vanaisa
Karl (kes suri aastal 1949 kaugel maal; mitte, et ta oleks mingi aktiivne dissident olnud...) oli 1924ndal sõjaväeteenistuses Tartu ratsarügemendis. Tollal olid ajad teised ja noored ajateenijad veetsid
Facebooki piilumise asemel aega enda ja teiste kladedesse salme ja laulusõnu kirjutades. Meil on maal alles kaks seesugust kausta, kuigi vanaemale ei olnud need meeldinud ja ema arvas vahepeal, et ta põletas need mingil hetkel lihtsalt ära.
Omamoodi päris naljakas on vaadata, milliseid laule siis toonased noored ja vemmeldava verega ajateenijad vääriliseks pidasid. Seal on nii sentimentaalset patriotismi ja romantikat, aga on ka lorilaule, mis kohati üllatavalt ropud. Näiteks "
Korstnapühkija", mille peategelane oma suure jämeda luuaga tütarlaste korstnaid nühib ja pühib, "ikka ruttu ja ruttu"... Ja sinna otsa kohe haleromantiline "
Kuldne kodu", millele järgneb üsna roojane ja ropp "
Laupäeva õhtu", mida ma parem ei tsiteeri, kuigi see on naljakas. Ja siis "
Vabale Eestile", erinevad laulud ja erinevad käekirjad, kuupäevad ja allkirjad.
Mõned laulud on isegi tuttavad tänapäevase
Väikeste Lõõtspillide Ühingu repertuaarist, kuigi vahel on sõnad mõnevõrra erinevad. Mõnest loost on kirjas ka paar varianti.
Kujutan ette, et kõiksugu rahvalikele muusikutele siin vast midagi väga avastamisväärset poleks, kuigi, kes sedagi teab. Noor sugulane
Martin õpib kontsis rahvamuusikat ja kääksutab igal võimalusel ja üritusel oma lõõtsu, ehk peaks tegelikult talle neid kladesid näitama kunagi... Kuigi, laenamiseks ei lähe - mis saab laenatud raamatutest, on ju kõigile teada.
2 kommentaari:
vanaema enda vanaisa-eelsed või aegsed märkmed pole suguvõsa õnneks vist säilinud:D? inimesed on muidu praegu sama ilusad, koledad, targad ja lollid nagu vanastigi, aga käekiri oli toona küll kordades ilusam.
mõtlemiskoht...
Kui eestiaegseid noorteseltskondade grupipilte vaadata, siis kusagil mättal lebotades on kindlasti kas jalgpall, jalgratas või viinapudel ligi... :)
Tegelikult kirjutas mu vanaema minu meelest mitu kladet oma mälestusi täis, nii lapsepõlvest kui sõjajärgsest üksinda kahe tütre kasvatamisest kui ka sellest ajast kui mina väike olin. Ma pole neid lugenud, ja ma ei tea, kas julgeksin - elu polnud alati just lihtne. Samas käinud kunagi (kaheksakümnenda lõpus vast) mingid teadlased ka sealkandis mälestusi salvestamas, nii, et kusagil Tartu muuseumis on ilmselt vanaema ja vanatädi juttu ka lindis.
Käekiri on omaette teema, aga mind šokeeris teismelisena kui ma oma vanatädi akvarelljoonistustega vihikuid nägin - mingi pitsriietes beebi istus voodil jne, mul polnud kusagilt sellisteks piltideks vajalikku pintslitki võtta...
Postita kommentaar