Sõdurilaulikud

Minu emapoolne vanaisa Karl (kes suri aastal 1949 kaugel maal; mitte, et ta oleks mingi aktiivne dissident olnud...) oli 1924ndal sõjaväeteenistuses Tartu ratsarügemendis. Tollal olid ajad teised ja noored ajateenijad veetsid Facebooki piilumise asemel aega enda ja teiste kladedesse salme ja laulusõnu kirjutades. Meil on maal alles kaks seesugust kausta, kuigi vanaemale ei olnud need meeldinud ja ema arvas vahepeal, et ta põletas need mingil hetkel lihtsalt ära.

Omamoodi päris naljakas on vaadata, milliseid laule siis toonased noored ja vemmeldava verega ajateenijad vääriliseks pidasid. Seal on nii sentimentaalset patriotismi ja romantikat, aga on ka lorilaule, mis kohati üllatavalt ropud. Näiteks "Korstnapühkija", mille peategelane oma suure jämeda luuaga tütarlaste korstnaid nühib ja pühib, "ikka ruttu ja ruttu"... Ja sinna otsa kohe haleromantiline "Kuldne kodu", millele järgneb üsna roojane ja ropp "Laupäeva õhtu", mida ma parem ei tsiteeri, kuigi see on naljakas. Ja siis "Vabale Eestile", erinevad laulud ja erinevad käekirjad, kuupäevad ja allkirjad.

Mõned laulud on isegi tuttavad tänapäevase Väikeste Lõõtspillide Ühingu repertuaarist, kuigi vahel on sõnad mõnevõrra erinevad. Mõnest loost on kirjas ka paar varianti.

Kujutan ette, et kõiksugu rahvalikele muusikutele siin vast midagi väga avastamisväärset poleks, kuigi, kes sedagi teab. Noor sugulane Martin õpib kontsis rahvamuusikat ja kääksutab igal võimalusel ja üritusel oma lõõtsu, ehk peaks tegelikult talle neid kladesid näitama kunagi... Kuigi, laenamiseks ei lähe - mis saab laenatud raamatutest, on ju kõigile teada.