Agnes

Postitan selle pildi iseendale moraalse surve avaldamiseks - loodan, et sellest saab mõningaste ponnistuste tulemusel minupoolne "Viimse Reliikvia" koomiks nimega "Agnes" ühisprojekti "Eesti Film Koomiksina".

BDFugue.com

This posting is about my first experience with French online comics shop called BD fugue. It took more time than needed (they had some problems with new software exactly at that time), but I think I could recommend this shop - books were delivered by courier, in perfect condition ( not like from Amazon!) and with some bonus prints.

BD fugue on üks prantslaste netipoode, mis paistab pakkuvat head valikut ja kuuldavasti korralikult ja kindlalt pakendatud postipakke, mistõttu oleks ta ilmselt päris hea alternatiiv prantsuskeelsete albumite ostmiseks. Kuna sügisel ilmub paras ports häid asju ja ma tahtsin enne Helsingi Koomiksifestivali saada paari kohalesaabuva autori albumit, tegin sealt oma esimese tellimuse.

Esmaspäev tundus OK aeg tellimiseks, arvestades, et festivalikäik toimuks järgneva nädala laupäeval ja kirjade järgi oleks postitus pidanud toimuma 24 tunni jooksul. Long story short, seda ei juhtunud, midagi hakkas muutuma alles reedel kui saadeti vabandav mail, milles teatati softi-uuendusega seotud pidurdustest.

Aega kippus väheks jääma. Saatsin seepeale omapoolse e-maili, milles küsisin võimaliku saabumisaja kohta, sest vajanuksin neid raamatuid ju täpselt nädala pärast... Nädalavahetusel oli endiselt vaikus ja tellimuse olukord kodukal muutumatu, kuni esmaspäeva õhtul tuli vastus. Selles teatati, et pakk läks tegelikult juba reedel posti, anti tracking number ja arvati, et varasemat arvestades peaks ta küll reedeks (festivalisõit oli plaanis laupäeva varahommikul) kohal olema.

Ainuke häda, et postifirma tracking ei näidanud mitte mingit muutust. Siiski, mingil hetkel ilmus lõpuks kiri, et pakk on teel sihtmaale. Neljapäeval peale kuut õhtul avastasin, et pakki saab jälgida ka hoopis detailsemal Eesti Posti leheküljel. Sealt selgus, et see on Eestis ja et on juba tehtud katse kuhugi helistada. Mulle igatahes mitte... Infotelefon oli selleks ajaks õhtul, aga saatsin igaks juhuks neile e-maili oma kontaktide ja kullerile võimalik-et-vajaliku lisa-aadressiga. Mailile lubati vastata 7 tööpäeva jooksul.

Reede hommikul tegin sis kõne infotelefonile. Asja uuriti, helistati tagasi ja teatati, et pakk on kulleri käes ja ta on juba liikvel. Varasel pealelõunal, kui olin ise väljas, toodi see mulle koju. Raamatud olid terved ja mullikiles, päev hiljem olid kaks neist ka signeeritud. Selline õpetlik lugu.
 

Veel pisikesi pildiraamatuid

Veel mõned sellesuvised kunstnike endi tehtud raamatukesed:

Dustin Nguyen on päris kõva superhero-joonistaja, kusjuures vähemalt sama hästi valdab ta ka jaapanipärast chibi-stiili ja üsna tihti pistab ta need kaks ühe asja sisse kokku. Tema akvarellpildid on tõeliselt coolid ja igapidi paigas. Kaanepilt juhib tegelikult veidi valedele jälgedele, tema tegemistest saab adekvaatse pildi kas kodukalt või deviantART'ist.

Joshua Middleton on minu jaoks võrdlemisi tundmatu autor, aga näinud, milleks ta võimeline on, oli sketchbook üsna prioriteetne ost. Selles on tema pildid nii, nagu nad paberile saavad, see tähendab puhta joonena. Ehk, nagu ta ise kirjutab, "enne kui ta need Photoshopis ära rikkus". Minu absoluutne lemmik temalt on Sandmani õe Deliriumi portree, mis oma täiuslikkuses tegelikult "lihtlabane" festivalitellimus. Ka selle pildi joonversioon on siin raamatus olemas.

David Petersen on autor, kelle "Mouse Guard" on ka meil siis müügil ja kelle pilte mina nägin Hellboy foorumis kui ta oli veel tavaline andekas Mike Mignola fänn. Selleaastane sketchbook sisaldab tavapärast valikut tema siia-sinna tehtud piltidest. Number on #83/400.

Alex Ross on kuulus koomiksimaalija, kelle keskealised superkangelased on küll kui ühe ema lapsed, aga seda kompenseerib tema piltide tohutu detailirohkus ning stiliseeritud ja alati äratuntav fotorealism. Ma ei saa üldse öelda, et ma oleksin Rossi fänn või et ma viitsiks ta raamatuid lugeda - mu enda joonistused on lihtsalt hoopis midagi muud ja ma kaldun  "fännama" pigem neid, kellelt mul on otseselt palju õppida. Aga signeeritud sketchbook on ikkagi väiksesse kollektsiooni tore lisandus.

Chris Sanders 2012

Minu sketchbooki-kogusse lisandus hiljaaegu mõningaid uusi raamatuid, tänu Joshuale, kes need mulle oma kiirete tegemiste kõrval San Diego Comic Con'ilt ostis. Eestikeelsed tänusõnad! :)

Chris Sanders on endine Disney animaator ja lavastaja, kes nüüd teises stuudios suuri tegusid teeb, tema lavastatud on "Lilo & Stitch" ja "How To Train Your Dragon". Mul on enamus tema sketchbooke varasemast olemas, aga miskipärast juhtus mulle viies, mis oli signeerimata. Nüüd sain veel ühe eksemplari ja selles on autogramm olemas.

Päris uut raamatut Sanders sel aastal kokku ei pannud, selle asemel võttis ta oma esimese ja uuendas selle nime "Sketchbook 1X" all tänasesse päeva. Originaalis oli see suurel Xerox-masinal paljundatud asi, mitte just parima resoga ja mustvalge. Nüüd trükiti kõik pildid väga kvaliteetses värvitrükis, lisaks on raamatul ka päris uus kaas. Tegelikult on neid isegi kaks, sest saadaval on see kahe erineva kaanepildiga - vihikut käes hoidval tibil võib täheldada puusade ümber erinevat rõivaeset. Lisks on kaas ka ruumiline - pilt on kaanepapis reljeefseks pressitud.

Tegelikult meeldib mulle see sketchbook rohkem kui paar viimast - köide on lihtsam ja nii saab tõepoolest korralikult vaadata. Kandilise seljaga ja küljelt klammerdatud köidet pole lihtsalt võimlik lõpuni avada ja nii jääb mõnest paarislehe-pildist osa nägemata.

Sandersil on ikka eriti nunnu stiil, varsti näeb seda DreamWorksi animafilmis The Croods.

Bruce Timm teaser 2012

Flesk Publications annab veel sel aastal välja väiksemas formaadis ja pehmekaanelise versiooni oma edukast Bruce Timmi artbookist "Naughty and Nice", erinevuseks lisaks eelmainitule ka see, et välja jääb DC Comicsi superkangelaste peatükk ja nii pole kirjastajal vaja ka litsentsitasu maksta.

Ilmselt just selle väljaande promoks koostati tänavuseks San Diego Koomiksifestivaliks teine teaser-sketchbook, mis sama kvaliteetne ja värviline kui esimene. Selleski on kaanetega koos 20 Timmi tibipilti, seekordki tegu uute piltidega, mida suures raamatus pole. Tiraaž on 1000 ja minu eksemplaride numbrid on 891 ja 892. 

Eesti Film Koomiksina - 12

Koomiksiprojektil "Eesti Film Koomiksina" oli 30. augustil esimene kokkuvõtete tegemise aeg. Selleks ajaks oli koos oma tosinkond koomiksit, aga tegelikult peaks erinevas valmimis-astmes olema veel koguni 16 pildilugu. Pole paha! Samas, lisa on alati oodatud, seepärast - kes seda siin lugema juhtub ja arvab, et tal on tahtmist ja oskusi ka ise midagi paberile panna, siis soovitan SIIT reegleid lugeda ning joonistustarbed haarata.

Järgmine kokkuvõtete tegemise aeg on septembri lõpus, siis vaatame, mis edasi saab.

Eesti 1939

 Peagi saab aasta sellest kui eesti keeles hakkas ilmuma kuulus kollase randiga ajakiri "National Geographic". Minu meelest on igatahes äärmiselt oluline, et selline ajakiri oma kvaliteetlugude ja kvaliteetpiltidega on nüüd ka eestlastele emakeeles kättesaadav. Möödunud aasta näitab, et taset on osatud hoida ja erinevalt nii mõnestki kodumaisest valdkonnast on selles ajakirjas ka tõlketööga kõik üsna korras. Eriti oluline on see ajakiri muidugi põnnidele mõeldes - kes teab, millise positiivse pisiku nad sellest oma edaspidiseks eluks leida võivad. Mäletan endagi lapsepõlvest oma ainsat Tallinna antikvariaadist ostetud numbrit, milles lugu Vesuuvist ja hävinud linnade väljakaevamistest... Kuigi keelest ma aru ei saanud, oli joonistatud piltidega ajakiri väga põnev ja tegelikult on ta mul tänaseni alles.

Ostsin endale hiljaaegu Ebayst lisaks veel ühe vanema The National Geographic Magazine numbri, täpsemalt selle, mis ilmus detsembris 1939. Põhjuseks koguni 32 lehekülge pikk reisilugu Eesti Vabariigist, mille skänne ma mõne aja eest netis kohtasin. Nii pikka Eesti-teemalist kirjutist polegi rohkem selles ajakirjas olnud, uutes numbrites kordustrükitud kuulus Priit Vesilinnu lugu ja sõjaeelne katkend pikemast Balti ringreisist on ju lühemad.

Teadagi, mis aeg see oli - Teine Maailmasõda juba käis, Poola oli jagatud ja Balti riikide lõpuni jäi veel umbes pool aastat. Kõik see ebakindlus kumab läbi ka nii artiklist endast kui ka seda illustreerivalt maakaardilt, millel Leedul puudub piir Venemaaga ja kus Soome on veel viimaseid hetki palju suurem maa. Sellele vaatamata jõuab artiklist tänapäeva lugejani mingi kummaline fatalistlik rahu sellelt tänaseks kadunud muinasjutumaalt, mis purustati ja hävitati brutaalsete võõrvõimude poolt ja millest meie moodsas maailmas pole enam suurt muud järel kui mälestused ja vanad fotod.

Sõdurilaulikud

Minu emapoolne vanaisa Karl (kes suri aastal 1949 kaugel maal; mitte, et ta oleks mingi aktiivne dissident olnud...) oli 1924ndal sõjaväeteenistuses Tartu ratsarügemendis. Tollal olid ajad teised ja noored ajateenijad veetsid Facebooki piilumise asemel aega enda ja teiste kladedesse salme ja laulusõnu kirjutades. Meil on maal alles kaks seesugust kausta, kuigi vanaemale ei olnud need meeldinud ja ema arvas vahepeal, et ta põletas need mingil hetkel lihtsalt ära.

Omamoodi päris naljakas on vaadata, milliseid laule siis toonased noored ja vemmeldava verega ajateenijad vääriliseks pidasid. Seal on nii sentimentaalset patriotismi ja romantikat, aga on ka lorilaule, mis kohati üllatavalt ropud. Näiteks "Korstnapühkija", mille peategelane oma suure jämeda luuaga tütarlaste korstnaid nühib ja pühib, "ikka ruttu ja ruttu"... Ja sinna otsa kohe haleromantiline "Kuldne kodu", millele järgneb üsna roojane ja ropp "Laupäeva õhtu", mida ma parem ei tsiteeri, kuigi see on naljakas. Ja siis "Vabale Eestile", erinevad laulud ja erinevad käekirjad, kuupäevad ja allkirjad.

Mõned laulud on isegi tuttavad tänapäevase Väikeste Lõõtspillide Ühingu repertuaarist, kuigi vahel on sõnad mõnevõrra erinevad. Mõnest loost on kirjas ka paar varianti.

Kujutan ette, et kõiksugu rahvalikele muusikutele siin vast midagi väga avastamisväärset poleks, kuigi, kes sedagi teab. Noor sugulane Martin õpib kontsis rahvamuusikat ja kääksutab igal võimalusel ja üritusel oma lõõtsu, ehk peaks tegelikult talle neid kladesid näitama kunagi... Kuigi, laenamiseks ei lähe - mis saab laenatud raamatutest, on ju kõigile teada.

Ootamatu sünnakink

Peale ilusat ja korralikku, aga kohati üsna šokeerivat Hiina sõjadraamat "The Flowers of War" (kus peaosas Christian Bale ja paar väga kena hiinlannat - Ni Ni ja Xinyi Zhang) kutsus Lauri mu üles tema ja Timo tööruumi ning ulatas sünnipäeva puhul väikese nosu kolme animatsiooniteemalise vidinaga. Aitähh! Püüan siis edaspidi kõiki tuttavaid antud filmi voorustes veenda... :)

Muuseas, nii "ParaNorman" kui "Frankenweenie" tulevad meie kinno ainult originaalkeelsena. Mis ju hea!

Nukitsamees

Hiljaaegu mittetulundusühinguna asutatud Eesti Koomiksiselts (esialgu põhiliselt selleks, et Soome aktivistidel oleks Eesti poolel kellegagi asju ajada) kuulutas Jaanipäeva paiku välja Eesti filmi 100. aastapäevaga seotud ettevõtmise

Eesti Film Koomiksina.

Lähemalt saab sellest lugeda siit ja põhjalikumalt Facebooki grupis Eesti Koomiks. Lühidalt on tegu koomiksivormis leheküljepikkuste filmiadaptsioonidega, millel sisuline või kasvõi ainult inspireeriv side mõne saja aasta jooksul loodud kodumaise filmiga. Esimene tähtaeg oma lugude esitamiseks on 30. august 2012. Täiesti juhuslikult on see minu sünnipäev... :)

On minulgi mitmeid ideid; esimene, mis tegelikult ülbelt vahele trügis ja esimesena vormistatud sai, on "Nukitsamees".

Joonistasin Sildre valguslaual hunnikust visanditest kokku enam-vähem toimiva koomiksilehekülje...

Sama asi kolmel eri moel - 1) leheküjevisand; 2) skännitud, arvutis nihutatud ja seejärel kolmes osas prinditud ning A3-ks kokkuliimitud lehekülg (mil pildialaks nõutud 25,5 x 39 cm) ja 3) Cansoni koomiksipaberile kontuuritud "originaal":

Ja lõpuks arvutis valmis tehtud koomiks, kus hulk detaile hiljem siiski veel eraldi üle joonistatud.

"Hukkunud Alpinisti" hotell

Järgmisel nädalal toimub Tartus kultusfilmi ""Hukkunud Alpinisti" hotell" teemaline konverents. Peetakse igasugu loenguid ja vestlusringe ning tehakse isegi T-särk.

Löö või maha, nii film ise oma teemalt ja meeleolult kui peategelane on ikka väga sarnased "Blade Runneriga", mis ju tiba uuem film...

Mary Blair

Mary Blair (1911 - 1978) on animatsiooni alal äärmiselt oluline kunstnik. Ta oli üks esimesi tähtsaid naisi Disney stuudios, kelle stiili ja loomingut kasutati nii lõbustusparkide visuaalias kui ka mitmes pikas ja lühikeses animafilmis, sealhulgas klassikalistes kinotükkides "Alice Imedemaal" ja "Tuhkatriinu".

Lisaks tegi ta muidugi mitut muudki asja, sealhulgas illustreeris "Little Golden Books"-sarja kuuluvaid pisikesi klassikalisi lasteraamatuid. Neid raamatud aga ei ole just igal sammul saada, samuti on haruldused tema elulooraamat ja hiljutise Jaapani näituse kataloog. Augustis 2012 ilmus lõpuks mõistliku hinnaga ja suuremas formaadis (23cm x 27,5 cm) kogumik "Mary Blair Treasury of Golden Books" just selle sarja lugudega. John Canemakeri sissejuhatusest võib aru saada, et ta ei teinudki just palju raamatuid, lisaks mõnele Disney kaanepildile kõigest viis ja need ongi nüüs selles 146-leheküljelises raamatus olemas. On see nii, ma ei tea, aga igatahes on raamatud siin kogumikus järgmised: Baby's House, I Can Fly, The Golden Book of Little Verses, The Up and Down Book ja seitsmepeatükiline The New Golden Song Book, milles illustreeritud laulud ühes nootidega.

Olen ise jõudnud järeldusele, et joonistades algab kõik sheipidest ja kui need pole paigas, ei tule nagunii midagi välja. (Jah, leiutasin tõepoolest jalgratta!). Selles mõttes on Mary Blairi piltide lehitsemine tõeline nauding oma vormide ja värvide pillerkaarega - mida rohkem süvened ja vaatad, seda suuremasse vaimustusse satud. Tõeliselt inspireeriv kunstnik ja tõeliselt inspireeriv raamat!

Sergio Toppi (11. okt 1932 - 21. aug 2012)

21. augustil lahkus siitilmast itaalia koomiksi suurkuju Sergio Toppi (11. oktoober 1932 - 21. august 2012). Jah, taaskord näide sellest, kuidas eri maade koomiksikultuurid võivad võrdlemisi isoleeritult areneda, sest ega Toppi raamatuid ei ole näiteks inglise või soome keelde eriti tõlgitudki. Samas on ta üsna mõjukas tegija, kelle joont võib tajuda nii mõnegi angloameerika autori stiilis ja joones. Ja mitte ainult tajuda, Toppit nimetatakse oma lemmikute ja mõjutajate seas võrdlemisi tihti.

Olen mõnda ta koomiksit näinud ja ega ma väga kindel ei olegi, et nad mulle meeldivad - liigagi radikaalseks ja lennukaks kipuvad ta layoudid. Samas on tal kahtlemata ülišeff joon, tekstuurid ja kompositsioonitaju, mistõttu tema pildikogumikud kirjastusel Mosquito on tõelised maiuspalad. Üks raamat, mis mul on, sisaldab näiteks kõikvõimalikke (naistega garneeritud) sõjardeid konkistadooridest samuraide ja Punase Parunini, teine jälle kuhjade kaupa Metsiku Lääne temaatikat. Kõik see on teostatud uskumatutes kompositsioonides sule ja värvidega.

2012 jääb igatahes meelde päris mitme koomiksi- ja filmiala suurkuju lahkumisega...

Paranorman

Portlandi Laika Studio esimene täispikk film oli Neil Gaimani lastelool põhinev "Coraline", mis ju siiani üks parimaid Ameerika animafilme. Ka stuudio teine väljalase, sellesuvine "ParaNorman" (mida mul õnnestus juba juuli alguspäevil näha) on nukufilm, mis ei jää oma eelkäijale ühestki otsast alla, vaat et on veel paremgi. Eriti muidugi kui vaataja juhtub olema vähegi horrorfänn, sel juhul leiab ta siit küll igal sammul pisikesi visuaalseid maiuspalasid. Ja kui vaataja on peategelane Normani kombel ka ise tiba autsaider, siis on asi veel toredam.

Tehnilises mõttes on nukufilm oluliselt keerulisem asi teha kui joonis- või arvutifilm, see formaat lihtsalt nõuab ülimat täpsust ega andesta tegijale ühtegi vääratust. Loomulikult on tänapäeval filmilindi asemel kõvaketas ning arvutid on mitmel moel abiks ka visuaalia loomisel ja modifitseerimisel (näiteks kustutatakse kahte näopoolt eraldav pragu) kuid siiski on nukufilm suures osas oma ala ülimalt hästi tundvate inimeste imetlusväärne käsitöö.

"ParaNormani" artbook annab kogu seesuguse filmi tegemisest päris hea ülevaate, raamatu sisu ongi liigendatud just tööetappide kaupa. Lisaks kontsept-joonistele on siin ka palju fotosid, mis loomulik, sest tegemist ruumiliste tegelaste ja paikadega. Korraliku ülevaade saab näiteks nukkude valmistamisest savimakettidest, karkassidest, vormidest ja mehaanikast kuni revolutsioonilise värvilise 3D-printeritega näofaaside valmistamiseni välja.

Julgen ennustada, et kui aasta 2012 läbi, siis on just "ParaNorman" minu jaoks aasta parim animafilm. Kuigi raamat väldib osavalt nii sõnas kui pildis filmi ühte olulist tegelaskuju ja niiviisi pole tegu päris ammendava ülevaatega ei loo sisust ega tegelastest, on see üks üsna korralik asi, mis eriti huvitav muidugi veel siis kui ka ise veidi pop-skulptuuriga tegeleda.

Brave

Pixari "Brave", muinaslugu punapäisest šoti printsessist Meridast, on visuaalselt väga ilus vaatemäng ja ausalt öeldes koos Laika filmidega üks väheseid, mille puhul ebamugavad 3D pillid kinos ennast õigustavad. Sisu läheb peale esimest tundi küll väheke venivaks, aga ikkagi on tegu ühe lähiaegade parima animafilmiga.

Filmi tegemisest pajatav raamat on ka päris hea. Pluss on see, et siin ei ole vist üldse filmikaadreid, kogu pildimaterjal on tööperioodist pärit. Mõnes Pixari raamatus kipuvad domineerima color scriptid ja täiesti õhust tõmmatud ideekollaažid, siin aga on kõigil piltidel "jalad maas" ja siht selge juba esimestest alates, ja esimesed pildid pärinevad juba aastast 2004. Muuseas, üks filmi režissööre on Steve Purcell, koomiksi (ja nii ka kunagise arvutimängu) "Sam & Max" autor. Siin raamatus on ka tema joonistusi, aga ka näiteks Mike Mignola lossi-, onni- ja vanamehekavandeid aastast 2006. Filmi peakunstnik oli Steve Pilcher, kelle joonistused on ka tõepoolest väga ilusad, olgu nad tehtud pliiatsi või värvidega.

Ühesõnaga - tegu on huvitavalt kirjutatud ja kvaliteetselt illustreeritud raamatuga, mis pajatab ühe aasta parima animafilmi saamisloo ja on minu kogemuste kohaselt arvutimultikate artbookide seas üks huvitavamaid. (Keda lähemalt huvitab,siis Parka arvustus on siin.)

Kole ilus Edgar Valter

Mõni raamat on lihtsalt kehastunud ebaõnnestumine. Eelmisel aastal anti välja heal paberil ja kõvas köites Edgar Valteri pildikogumik "Karikatuurid läbi aegade". Mina seda ei ostnud ja ei osta ka. Miks? Sest see raamat on mulle täiesti vastuvõtmatu - sisu ja vorm on lihtsalt tõsises vastuolus.

Esiteks - ma ei saa aru, miks see raamat peab nii neetult morbiidne välja nägema? Imelik süsimust kaas, millel negatiivi keeratud Valteri autosarž, mis sel moel meenutab pigem mingit arusaamatut konna moodi asja. Et asi veel segasem oleks, on sellele selga lajatatud ka hõbedane signatuur. Kokku üks täielik segapudru, mis näeb välja nagu mingi Gulagis hukkunute nimekiri.

Ja siis sisu... Nagu ütlesin, olen seda ainult poes lehitsenud. Ma ei tea, minu jaoks on ka selle raamatu sees suur sisu ja vormi ebakõla. Valitud on väga hea paber, aga Valteri rääbakate karikatuuride jaoks tundub see kuidagi kohatu, pigem rõhutades, et sisu jääb neis reeglina vormist tugevalt maha, tuues nii esile kogu raamatu tegeliku hõreduse. Seejuures on mul tunne, et mõni karikatuur ei ole siin sugugi kvaliteetsemalt ja detailsemalt trükitud kui minu enda vanast kehvast katkeva joonega "Pikrist" tehtud skänn välja annaks... Ja ega neid pilte siin raamatus nii palju polegi. Mina igatahes oleks oodanud, et ilmub mingi tõeliselt massiivne kogumik, milles pilte rohkem kui tema pisikestes raamatutes ja minu enda "Pikri" väljalõigetest tehtud antiikses klades kokku. Aga ei ole ju.

Kokku jääb selle raamatu lehitsemisest mingi kummaline, karvane ja kahtlane tunne. Nagu öeldud, ostma ma sellist raamatut küll ei hakka, hind ei olnud ka just eriti realistlik, kui õigesti mäletan. Ja kui juba mina ei osta, kes siis?... Ja üldse - kus on hoopis Valteri memuaaride teine ja kolmas köide? Kas see projekt on lõplikult masu-surma surnud?

Selle kõige kõrval on Valteri vanad karikatuurikogumikud hoopis mõnusamad asjad. Ausalt öeldes ei julgegi ma öelda, et ta oleks eesti tippkarikaturist - meisterliku joonistusega ei kaasne just sageli teravmeelset sisu, selles mõttes on Priit Pärn, Heiki Ernits ja Hillar Mets ikka kõvasti üle. Aga sellele vaatamata saab tema joonistusi ja nende vormikatsetusi alati lihtsalt nautida. Ja üldiselt võttes on Edgar Valter ikkagi ilmselt kõige mõjukam eesti kunstnik üldse, mitte keegi ei ole oma loominguga pakkunud põlvkondadele eesti lastele (see tähendab: eestlastele) sedavõrd palju ilusaid hetki.

Muuseas, Valteril oli komme oma asju korduvalt üle joonistada, "Naksitrallide" raamatute juures paistis see juba pisipõnnile silma. Uuem versioon ei pruukinud seejuures olla parem, "Suur maalritöö" on sellest hea näide. Allpool on näiteks näha kaks varianti ühest ja samast karikatuurist, millel moodne Twiggy-laadne Punamütsike ja hundinahk, üks aastast 1964, teine aastast 1981. Nii mõnegi tema naljapildi võib "Pikritest" või raamatutest erinevana leida, 1964. aasta raamatus on juba näiteks mitmeid tulevasi jahikoer Ramsese asju oma embrüonaalsel kujul olemas. Nojah, ja selle Ramsese joonistas ta ju ka hiljem värviliseks...

Retroreklaamid

Vanad reklaamid on palju huvitavamad kui tänapäevased. Taschenil on üks päris hea sari, milles ilmunud mitu 20. sajandi reklaampiltide kogumikku, ühel teemaks autod, teisel mood, kolmandal reisimine, ehk on mõni veel. See, kuidas nii eluolu kui kombed, tavad ja juba lihtsalt lihtinimese maitse on muutunud, saab neist raamatutest päris hästi selgeks. Tasapidi kaovad reklaamialalt maalid-joonistused, asemele tulevad fotod, siis igasugune hipimõjudega lõika-ja-kleeb-tüüpi kreisi visuaalia, kuni seitsmekümnendateks muutub kõik kuidagi pruunilt kasimatuks, meestele kasvavad näkku vuntsid ja üldse läheb kõik väga-väga koledaks kätte ära. Seejärel maailma üldilme jälle mõnevõrra paraneb, kuigi ega need sajandi lõpukümnendid ka takkajärgi just maitsekuse poolest ei hiilanud. Aga üle said nad elatud ja siin me nüüd oleme.

Teine raamat pildil on ühest Pariisi passaažist odavalt ostetud reklaampiltide kogumik, milles oma 400 näidet 150 aasta jooksul trükis ilmunud naisepiltidega reklaamidest. Need on raamatus temaatiliselt, seetõttu saab kõrvuti vaadata ja võrrelda eri ajastute lahendusi sama sorti kauba kaelamäärimisele, olgu see siis seep või tubakas, šokolaad või sõiduvahend. Päris huvitav.

Tangled

Mingil ilmelikul põhjusel on Pixari artbookid, kui animafilmide sarnased raamatud võrdlemiseks ette võtta, peaaegu need kõige igavamad. "Brave" on veel enam-vähem, aga teised kipuvad kõik olema kuidagi kollaažide ja color scriptide poole kiivas. Ehk siis - tegelaste visandeid on vähevõitu ja see kõik, mis on, ei ole just väga huvipakkuv, mulle vähemalt.

Selles osas on Disney enda digimultika "Tangled" (filmist juttu siin) raamat kõvasti parem - on põhirõhk just tegelastel, ka tegevuspaikade peatükid on huvipakkuvad, näiteks on inspiratsiooniosas näha mitu lehekülge Mary Blairi pilte. Abiks oli muidugi ka see, et siin püüti haakuda varasemate kuldse aja animafilmide stiiliga ning tuua ka arvutianimatsiooni teatud akvarellilikku ja muinasjutu-raamatulikku tunnet. Olulise tegelase-kujundajana osales näiteks ka Glen Keane, kes tippanimaatorina muidu vist juba pensionipõlve peab. Kui ma ei eksi, oli aga üks põhikunstnikke tema tütar, kes on vähemalt sama hea joonistaja.

Igatahes päris kobe raamat, soovitaksin seda filmihuvilisele koos Chris Sandersi lavastuste raamatutega esmajoones ostukorvi asetada. Siis, hiljem, võib ka teisi juurde osta. Kui neid veel saada on.

Va-Va-Voom!

 Täna möödus 50 aastat ekraanilegendi Marilyn Monroe surmast. 1926 ja 1962, hea meeles pidada, täpselt nagu Lydia Koidulat - 1843-1886. Ühesõnaga, Barnes & Noble'i raamatupood andis aastal 2008 välja raamatu "Va-Va-Voom! Classic Hollywood Pin-Ups". Koosneb see lühikestest sisukatest esseedest ja leheküljesuurustest klantspiltidest, mis annavad 280 leheküljega üsna hea ülevaate Hollywoodi ikonograafilistest beibedest tummfilmi aegadest peale kuni seitsmekümnendate lõpuni, mil ilupildid vaikselt tähtsuse ja tähenduse kaotasid. Fotod on jaotatud aastakümnetesse ja lisaks vahel veel ka temaatiliselt, iga peatükki saatmas väike jutuke.

Suurematest staaridest on siin üsna mitmeid eri aastatest pärit pilte. Mõned nimed: Sennet Girls (1915), Mary Pickford, Theda Bara (temalt sai nime mõiste "vamp"), Anita Page, Greta Garbo, Mae West, Louise Brooks, Josephine Baker, Ginger Rogers, Maureen O'Sullivan, Fay Wray, Janet Leigh, Hedy Lamarr, Bette Davis, Olivia de Haviland, Joan Crawford, Veronica Lake, Viviel Leigh, Betty Grable, Marlene Dietrich, Doris Day, Ava Gardner, Rita Hayworth, Debbie Reynolds, Lana Turner, Elizabeth Taylor, Esther Williams, Sophia Loren, Kim Novak, Rita Moreno, Zsa Zsa Gabor, Jane Russell, Brigitte Bardot, Terry Moore, Angie Dickinson, Ursula Andress, Jacqueline Bisset, Raquel Welch, Gina Lollobrigida, Claudia Cardinale, Anita Ekberg, Jane Fonda, Ann-Margaret, Sharon Tate, Farah Fawcett, Bo Derek, Barbara Bach, Lynda Carter, Cheryl Ladd... Ja muidugi Marilyn Monroe.

Tõeline kvaliteetgalerii Hollywoodi glamuuri kuldaegadest. Kui mõtlema hakata, siis on tõepoolest tunne, et paaril järgnenud aastakümnel polekski suurt kedagi olnud sellisesse raamatusse võtta. Sel sajandil aga on ju tegutsemas tegelikult hulgaliselt sama fotogeenilisi staare, kes vahel lisaks omal alal ka üsna andekad... Ei ole vist need Hollywoodi pin-upid päriselt ajalukku kadunud midagi.

Café Salé #6

Café Salé ehk CFSL - www.cfsl.net - on prantsuskeelne netikogukond, kus käib koos väga suur hulk joonistajaid, osa neist amatöörid, osa profid, nii mõnigi leidnud tööd ja tegevust sellesema foorumi kaudu. Juba kuuel aastal on nad ilmutanud ka foorumi pildiraamatu, mis, nagu foorum ise, on omasuguste seas üks parimaid. Sisu on üsna seinast seina, sisaldades lisaks tegelastele ka näiteks kõiksugu kontseptuaalmaastikke ja muud. Seetõttu on mulle seni meeldinud pigem nende õhemad ja temaatilised raamatud(Tüdrukud, Tegelased, Robotid jne), mida on ka juba üsna mitu ilmunud. Aga see kuues on tegelikult ka päris hea. Lõpus, nagu alati, on kõigi osalejate kontaktandmed ja blogide ja kodukate aadressid. Mul on tunne, et uus raamat tuleb alati maikuus, keda huvitab, võtke teadmiseks.

Hellboy 5

Kusagil 2004. aasta paiku, kui Mike Mignola punane para-agent Hellboy tähistas oma koomiksiseikluste 10. aastapäeva, ilmus "The Art of Hellboy" - ilus ja suur mustas kangast köites raamat. Möödus mõni aeg ja Dark Horse andis välja täpselt samasuguse ilmega "Library Edition"-kogumiku esimeste Hellboy lugudega, kollektsiooni põhjenduseks ja müügimagnetiks suurem formaat, lehekülgede kaupa varem nägemata visandeid ja muidugi lihtsalt prestiižne väljanägemine.

Suvel 2012 ilmus juba viies seesugune kogumik ja nüüd siis on peaaegu kõik senised Hellboy lood kõvade kaante vahele saanud. (B.P.R.D. on teine teema, aga ka see sari ilmub nüüdseks paksude kõvaköidetena.) Neljandast raamatust alates on Mignola olnud pigem kaanekunstnik ja kirjutaja, seal oli enamus lugusid juba filmiga hõivatud autori asemel teiste kunstnike teha. Viies köide enam Mignola koomiksipilte ei sisaldagi, selles on ainult Duncan Fegredo joonistatud lood - minisarjad "Darkness Calls" ja "Wild Hunt" pluss üks lühilugu ja hulk visandeid, nagu ikka. See on ühtlasi ka senistest kogumikest kõige paksem.

Vaatamata sellele, et Mignola on siin esindatud praktiliselt ainult posterite ja kaanepiltidega, ei ole see raamat sugugi eelkäijatest kehvem. Hellboyd on juba päris mitmed kunstnikud joonistada proovinud, aga reeglina ei ole see asi ikka väga hästi õnnestunud. Mõne stiil lihtsalt ei sobi neile gootilikele lugudele, mõni on aga olnud lihtsalt liiga ilmne MM ametlik plagiaator. Britt Duncan Fegredo on selles suhtes väga hea leid - tema stiil on teistsugune kui Mignolal, hulga detailsem näiteks, aga samas oskab ta oma mustade pindade ja dünaamikaga olla piisavalt sarnane, et hästi haakuda varasemate Hellboy raamatutega. Ühtlasi on ta ka väga meisterlik akvarellidega toonides, sellegi kohta on siin raamatus mitmeid näiteid. Ka oli ta piisavalt kiire, Mignola enda väitel oleks tema joonistatuna need lood ilmavalgust näinud kunagi väga kaua aega hiljem.

Kaks viimast Fegredo joonistatud kolmeosalist peatükki, mis lõpetasid Hellboy tegemised siisnpoolses elus - "The Storm" ja "The Fury" - tulevad siis ilmselt 6. raamatukoguköites. (Paperback ilmus märtsis 2012.) Aga nüüd on Mignola ise tagasi ka joonistamas ja juba aasta lõpus hakkab ilmuma sarja lõpuosa Hellboy surmajärgsete tegemistega.