Mõni raamat on lihtsalt kehastunud ebaõnnestumine. Eelmisel aastal anti välja heal paberil ja kõvas köites Edgar Valteri pildikogumik "Karikatuurid läbi aegade". Mina seda ei ostnud ja ei osta ka. Miks? Sest see raamat on mulle täiesti vastuvõtmatu - sisu ja vorm on lihtsalt tõsises vastuolus.Esiteks - ma ei saa aru, miks see raamat peab nii neetult morbiidne välja nägema? Imelik süsimust kaas, millel negatiivi keeratud Valteri autosarž, mis sel moel meenutab pigem mingit arusaamatut konna moodi asja. Et asi veel segasem oleks, on sellele selga lajatatud ka hõbedane signatuur. Kokku üks täielik segapudru, mis näeb välja nagu mingi Gulagis hukkunute nimekiri.
Ja siis sisu... Nagu ütlesin, olen seda ainult poes lehitsenud. Ma ei tea, minu jaoks on ka selle raamatu sees suur sisu ja vormi ebakõla. Valitud on väga hea paber, aga Valteri rääbakate karikatuuride jaoks tundub see kuidagi kohatu, pigem rõhutades, et sisu jääb neis reeglina vormist tugevalt maha, tuues nii esile kogu raamatu tegeliku hõreduse. Seejuures on mul tunne, et mõni karikatuur ei ole siin sugugi kvaliteetsemalt ja detailsemalt trükitud kui minu enda vanast kehvast katkeva joonega "Pikrist" tehtud skänn välja annaks... Ja ega neid pilte siin raamatus nii palju polegi. Mina igatahes oleks oodanud, et ilmub mingi tõeliselt massiivne kogumik, milles pilte rohkem kui tema pisikestes raamatutes ja minu enda "Pikri" väljalõigetest tehtud antiikses klades kokku. Aga ei ole ju.
Kokku jääb selle raamatu lehitsemisest mingi kummaline, karvane ja kahtlane tunne. Nagu öeldud, ostma ma sellist raamatut küll ei hakka, hind ei olnud ka just eriti realistlik, kui õigesti mäletan. Ja kui juba mina ei osta, kes siis?... Ja üldse - kus on hoopis Valteri memuaaride teine ja kolmas köide? Kas see projekt on lõplikult masu-surma surnud?
Selle kõige kõrval on Valteri vanad karikatuurikogumikud hoopis mõnusamad asjad. Ausalt öeldes ei julgegi ma öelda, et ta oleks eesti tippkarikaturist - meisterliku joonistusega ei kaasne just sageli teravmeelset sisu, selles mõttes on Priit Pärn, Heiki Ernits ja Hillar Mets ikka kõvasti üle. Aga sellele vaatamata saab tema joonistusi ja nende vormikatsetusi alati lihtsalt nautida. Ja üldiselt võttes on Edgar Valter ikkagi ilmselt kõige mõjukam eesti kunstnik üldse, mitte keegi ei ole oma loominguga pakkunud põlvkondadele eesti lastele (see tähendab: eestlastele) sedavõrd palju ilusaid hetki.
Muuseas, Valteril oli komme oma asju korduvalt üle joonistada, "Naksitrallide" raamatute juures paistis see juba pisipõnnile silma. Uuem versioon ei pruukinud seejuures olla parem, "Suur maalritöö" on sellest hea näide. Allpool on näiteks näha kaks varianti ühest ja samast karikatuurist, millel moodne Twiggy-laadne Punamütsike ja hundinahk, üks aastast 1964, teine aastast 1981. Nii mõnegi tema naljapildi võib "Pikritest" või raamatutest erinevana leida, 1964. aasta raamatus on juba näiteks mitmeid tulevasi jahikoer Ramsese asju oma embrüonaalsel kujul olemas. Nojah, ja selle Ramsese joonistas ta ju ka hiljem värviliseks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar