Tallinna Lastekirjanduse Keskuses avati 1. novembril käesoleva sügise üks kahest kohalikust koomiksinäitusest. Sellel väljapanekul on osalemas 14 autorit, teemaks asukohale kohaselt lastele joonistatud koomiksid. Kuigi ma pole kindel, kas kõik nähtav ikka päris selle sildi alla sobiks. Ja kas päris kõik nähtav üleüldse on koomiks.
Toatäis piiluparte koomiksijuttu kuulamas
Maja ise ja asukoht on muidugi super, lisaks näitusele näeb seal hetkel ka mängukarusid ja kogu alalisemat väljapanekut, Edgar Valteri originaale näiteks.
Millest ma ise alati kohalikke koomiksinäituseid ja -väljaandeid vaadates tõsist puudust tunnen, on puhas, varjamatu ja korralik kommerts. Vägisi kipub kohalik üldpilt selliseks artsy-fartsyks, kus autor oma üüratus sisekosmoses urgitsedes suurt ei huvitu, kas keegi teine sellest ka midagi mõikab. Ja veel vähem, kas keegi selle eest ka omaenda raha välja käiks, olgu siis ostja või kirjastajana. Millest on kahju, sest isegi kui koomiksid kõrvale jätta, siis lastesõbralikke raamatuid, mille pildid poleks lihtsalt veidrad vaid oleks heas mõttes kiiksuga, ei tule siinmaal ka just ülearu sageli ette. Kuigi huvitavaid illustraatoreid on siiski rohkem kui koomiksitegijaid.
Aga, nagu öeldud, tuleb Tallinnas lähiajal veel teinegi koomiksinäitus, see suisa rahvusvaheline.
5 kommentaari:
oota, kuidas see nüüd umbes oligi...kuna ühtegi normaalset hellboy skulptuuri polnud, tuli see ise teha.
nii et, ole lahke, pliiats pihku ja ma loeksin sinu kommertskoomiksit igatahes suure huviga.
minu meelest põhiprobleem ongi enamasti see, et sisekosmoses urgitsedes ei jõuta üldse mitte kuhugi. kaasa arvatud koomiksi tegemiseni:D
Kuulge, ma ei saa ju igas oma kodumaise koomiksi postis perekond Sildreid positiivse erandina välja tuua...
:)
Enda kohta võin ma seda öelda, et ma lihtsalt ei oska piisavalt hästi ja mitmekülgselt joonistada, et tegelased, taustad, rakursid ja kõik muu vajalik piisava kiirusega paberile saaks. See oleks üks ilge pusimine ja lõputu ümbertegemine, kust kogu joonistamise mõnu lõpuks ära kaoks. Ilmselt ma ei ole lihtsalt pidanud piisavalt pliiatsiga trenni tegema ja sellepärast ei oskagi näiteks ruume või paiku üleüldse joonistada. Kujudega on selles mõttes lihtsam...
:)
Aga küll ma kunagi midagi ikka teen ka, siis kui hetk ja tunne õige. Nagunii teeksin ma seda sisuliselt ainult enda meeleheaks, keda teist see ikka huvitaks.
A ma mõtlesin enda Libahundi 4-leheküljesele loole eile teel töölt koju samasuguse vampiiriga järje, kui tahate, joonistage ära!
Tegelikult, mõtlesin veel asja üle. Mida ma eesti koomiksis rohkem näha tahaksin, on Euroopa-välised mõjud. (Mitte, et meie koomiks oleks kuidagi eriliselt Euroopalik.)
Tahaks näha profilt tehtud kodumaist mangat - kusagil selliseid asju ju kindlasti nikerdatakse, kas eesti või vene keeles, poleks oluline;
tahaksin näha koomikseid, kus oleksid tunda Disney, Bone'i ja Pogo mõjud;
ja miks mitte - tegel't ka midagi belgialikku, a la Spirou.
Aga, jah, see kõik tähendaks, et joonistajad areneks professionaalsuseni juba õpilase vanuses, sest raha sellega siin maal ju ei teeni (ehk ainult stiililt sarnaseid reklaampilte joonistades) ja hiljem, leivateenimise kõrvalt, on väga ebatõenäoline asjaga üldse edasi tegeleda.
ma ei öelnud seda sellepärast, et perekond sildrele meelitusi välja manguda. vaid et pisut masendav on näha, et inimene, kes teinekord joonistab paremini, kui perekond sildred kokku, keeldub seda isegi suure lunimise peale suurema avalikkusega jagamast.
samas ma saan aru,et perfektsionism ei luba sul kõike avalikustada jne. meil vist õnneks seda "muret" pole:D
Aga minu tegemised on ju ka pigem kommerts, nagu sa kirjutad. No, võib-olla mitte päris nii, nagu kirjutad-kujutad, aga midagi sinnapoole küll. Või mis? :)
(Koolis kunstiõpetajatele küll ei julgeks neid näidata. Pole piisavalt artsy-fartsy :D)
Postita kommentaar