Blacksad

"Blacksad" on Hispaania autorite Juan Diaz Canales ja Juanjo Guarnido koomiksisari, mille peategelaseks samanimeline detektiiv, süžeedeks film noir'likud krimilood ja toimumisajaks USA hilised viiekümnendad. Teistest samalaadsetest eristab seda asjaolu, et John Blacksad on mustanahaline kass ja ka kõik teised tegelased on antropomorfsed elukad.

See annab võimaluse niigi klišeedest küllastunud žanrile lisada veel ühe, mis muistenditest ja muinasjuttudest tuttav. Ehk siis - enamus elukaid on tegelikult just need, keda võiks arvata - sisalik või gaavial on mingi salakaval hitman, saksa lambakoer poliitmängude räpasuses pettunud õilsahingeline politseiülem, valget karva loomad rassistid jne, you got the point. Vahel on see huvitav, vahel liiga triviaalne. Ka lugu ise liipab kohati tiba liiga suurte sammudega edasi, tekitades tunde, et järeldused tekivad nagu natuke liiga õhust. Aga see on ilmselt ju kogu žanrile omane. Ja lisaks on kogu sari nii superhästi ja ülidetailselt paberile pandud, et tervikule on väga-väga raske üldse midagi ette heita.

Visuaalselt on asi tõepolest ikka ülima meisterlikkusega üles joonistatud. Tasub või vaadata kaadreid, kus sarja esimeses albumis Blacksad surnuaias korraliku koslepi saab. See, kuidas kaadrid on kadreeritud ning kus ja millised just on paistvad gootilikud hauasambad, on ikka päris-päris hästi õmmeldud.

Ma ise lugesin neid albumeid vales järjekorras - sain esimese osa alles hiljaaegu ja äsjailmunud neljanda nädal tagasi. See aga ei olegi oluline, sest lood on kõik eraldiseisvad ja kannatavad ka ükshaaval lugeda. Esimeses osas uurib Blacksad oma kunagise kallima, litsaka kinonäitlejanna surma; teises on tegu rassismiga; kolmandas tuumasaladuste punasele poolele sahkerdamisega ning neljandas New Orleansi, jazzmuusika ja kuritegeliku ravimiäri tagajärgedega.

Isiklikult tundub takkajärgi, et ehk on kõige nõrgem just too rassismilugu. Aga tegelikult on nad kõik ikkagi omasuguste seas üsna tähelepanuväärsed, ega's muidu pole sarja korduvalt Angoulêmes auhinna vääriliseks peetud.

Soomes on ilmunud kõik neli albumit, mina olengi lugenud just põhjanaabrite tõlkeid. USA Dark Horse andis kolm esimest ühtede kõvade kaante vahel välja, kuid kuna formaat on väiksem kui originaalis, suhtun ma sellesse raamatusse mõningase eelarvamusega - kuigi tavaliselt mulle väiksem formaat istub, siis Guarnido ülidetailseid akvarelle tuleb küll just võimalikult suurena endasse imeda.

Sarjast on ilmunud ka mitu taustu avavat köidet. Näiteks paar raamatutäit akvarellvisandeid, uusima albumi seesugune "L'histoire des aquarelles" ilmub novembris 2010. Ülaloleval pildil on näha USA-s ilmunud esimese albumi aegne pehmekaaneline artbook, see kirjastus on nüüdseks kadunud ja raamat ise üliharuldane. Samal pildil paremal on Guarnido Comix Buro sketchbook, mille tiraaži algusots ka signeeritud, minu oma kannab numbrit 134/900.