"Helsingi on täna haige," laulis kunagi Raadio Maria. Olen küll Soome meedia mõjuväljas kasvanud, ei ole aga kunagi sealmaal ööbinud ega ka ülearu palju kordi käinudki, aga ikkagi on tunne, et viimastel aastatel on seal tõesti midagi muutunud. Kuidagi kulunud ja väsinud on kogu olemine, sõna otseses mõttes - nagu toss oleks kogu kupatusest väljas. Pealinn on muidugi sellele vaatamata tüki suurem ja linlikum kui meie kant siinpool lahte, aga... minaeitea, ennast seal elamas või töötamas ei suuda ma küll mitte mingi nipiga ette kujutada.
Aga käia vahel siiski ju võib. Tänavune Koomiksimess oli juubelinumbrile vaatamata aneemiline, seetõttu jäi vahele. Kuna aga Raamatumess oma Prantsusmaa teemaga tõotas kohale tarida ühe mu lemmikautoritest, siis sai laevasõit kavva võetud. Bloginaaber Joonas oli kaubeldud Koomiksiseltsi koostatud messi-ajalehte pildiseeriat joonistama, temal oli seega ka kohustus kaelas, minu mure oli põhiliselt kohale jõuda ja ennast pressikaardiga sisse nihverdada. Seda tegingi ja tõin messi teisest otsast seltsi boksist ka Joonasele priipääsme ära.Enne seda vaatasime veel veidi linnas ringi. Joonas ostis Akateemisest paar koomiksialbumit, mina ei leidnud raamatupoodidest midagi, isegi mitte värvilisi tinte või head paberit. Selle asemel ostsin suurest hobipoest meetripikkuse, 0,5 mm läbimõõduga kandilise vasktoru ja murdsin selle kohe ära kolmeks ergonoomiliseks jupiks. Sellisest torust, mida ma polnud varem kunagi isiklikult kohanud, tehakse nimelt kujudele ühenduspistikuid, kui seesugune veider ost peaks sinus, lugupeetud lugeja, küsimusi tekitama.
Ja siis sõitsime trammiga, ise samal ajal nutikatest telefonidest GPS-kaarte piiludes, Messukeskuse poole. Ümbritsev Kallio kant oli kole ja kahtlane, trammi tagaotsas lärmasid ja vennastusid soome parmaadid. Ka selles osas on meil siin elu parem - eesti jotad ei liigu karjana, nad lihtsalt haisevad ja on vähemalt vait.
Messil oli palju raamatuid, kirjastusi, poode ja kõike muud, pidevalt käisid nii boksides kui lavadel konkureerivad esinemised. Korralik mess seega, mis vaatamata reedesele päevale oli üsna rahvastatud. Raamatud tihti 20% odavamad kui poodides, arvata võib, et liikevaihto oli korralik. Ise ostsin tuliuue "Blacksadi" albumi, Mauri Kunnase nunnu ja naljaka "Kuningas Arthuri" ja "Kiki", millest tagapool pikemalt. Ostmata jäi ühe mu lemmikbändi PMMP uus fotoraamat, kuna see lihtsalt ei olnud päris see, mida ootasin. Kaasa taritud biograafia jäi ka signeerimata, kuna algselt plaanitud bänd messile ei jõudnud ja uusteose promoga tegeles ainult päevapiltnik. Ei ostnud ma ka "Punanahka" sarja paari antikvaarset albumit, mida viimati nägin kaugel vene ajal. Kodust kaasa tarisin aga veel kolme raamatut ja need said igatahes autori poolt tähistatud.
Prantsuse koomiksitiimi Dupuy-Berberian üks pool, Charles Berberian oli kohal ilmselgelt seetõttu, et äsja ilmus neilt Soomes WSOY-lt kunagise mustvalge Härra Jeani lisa-albumi uuendatud variant. (Loe sellest siit.) See on siiamaani maailma ainus trükk, kuna Prantsuse oma ilmub alles novembris. Mis oli mulle uudiseks, kuna sellekohast teavet ei olnud ma eelnevalt mitte kusagil kohanud. Raamat tuleb samas formaadis kui kolm senist topeltalbumit, seega Soome omast veidi suurem.Uusi Jeani albumeid autoritel aga hetkel plaanis pole. Nagu kuulsin raamatute tõlgilt, kes külalist saatis, pole hetkel kavas ka seni viimast (ehk seitsmendat) Soomes ilmutada. Pigem uuritakse maad, ega mõni ajakiri taha selle leheküljepikkusi lugusid järjeloona ära trükkida. Aga raamatute soomekeelne tõlge on igatahes super, oluliselt mõnusam lugeda kui Kanada D&Q oma, mis lisaks ka veel formaadilt veidi liiga väike. Tolles kõvade kaantega köites on koos sarja kolm esimest albumit, veel kaks on ilmunud ajakirjas.
Ühesõnaga, kella kahe paiku ilmus Koomiksiseltsi boksi tuttava välimusega prantslane. Laud, millel kogu muu aja toimus koomiksite joonistamine ja mille tunnistuseks juba reedeks kogu seina kattev (reeglina laste) tehtud pildilooming, tehti lagedaks, dekoreeriti raamatutega ning Charles Berberian võiski töökoha sisse võtta. Tõsi küll, mingi aja pärast vahetus tool mugavama vastu. Pilt, mille kallal ta mõnda aega segamatult nikerdas, läks lehte. Mis aga puudus, oli soome fännidest moodustuv saba - neid lihtsalt polnud. Okei, urgitsesin siis ise oma raamatud välja, astusin ligi, tervitasin ja istusin maha ootama ja vaatama.Naljakas oligi see, et lõppkokkuvõttes kujunes sellest autogrammisessioonist praktiliselt "Eesti Eri". Peale minu ja Joonase polnud seal kedagi oma aega ootamas, lõpuks küll ilmus välja veel üks meesterahvas. Seetõttu sain ma üle paarikümne minuti ühe oma lemmikkunstniku vastas istuda, juttu ajada ja joonistamist vaadata. Ma ise arvestasin, et prantslastele omase dédicace ehk joonistusega pühenduse võtaksin kõige kobedamasse raamatusse, mis kaasas, teistesse piisaks ka lihtsalt signatuurist. Aga ta võttis kõik kolm ette ja joonistas igaühte ka pildikesi. Ja kes olen mina, et selle vastu protestida. Seda enam, et järge ootas tõepoolest ainult Joonas, temagi minult hommikul ostetud raamatuga.
Olukord oli seega üsna relaxing ja rahulik, seetõttu sain ka ühte-teist küsida. Lugesin mõne päeva eest uuesti läbi Jeani 5. albumi (mida soovitan absoluutselt kõigile hea kirjanduse huvilisele!!!) ja kohtasin seal detaile, mis varem mulle midagi ei öelnud. New Yorgi osas toimus tegevus näiteks Strandi raamatupoes. Tuli välja, et Berberian on selle tõeline fänn, esimest korda NY-sse jõudes tormas ta esimese asjana läbi paduvihma sinna ja ostis kokku paraja portsu raamatuid. Poe enda joonistasid nad koomiksisse fotode põhjal, sisevaated mälu järgi.
Jeani koomiksite ainetel tehtud film talle suurt ei meeldi, eriti lõpp, kuigi peaosaline on hea.
Suvistest Soomekäikudest peaks tulema ka raamat. Mitte selline, nagu nende varasemad reisivisandite vihikud (paar neist on ülalpool ühel fotol näha), aga veel pole päris selge, milline täpselt. Igatahes on plaan järgmisel aastal Soome tagasi tulla.
Küsisin veel ühte ja teist, pistut töövahendeist ja Jeani kanaliümbruse tegevuspaikadest, aga ega siis kõik see enam ju meeles pole. Kui meenub, siis lisan.
Ka Joonas sai oma pildi kätte ja seejärel veel üks idabloki nukufilmi pildiga T-särgis kodanik. Paar tundi hiljem küsitleti Berberiani sissepääsu lähedal Eino Leino laval, vaatajaskonnaks hulk ilmselgeid frankofiile.
Selle tulemusel kujunes järgnenud WSOY signeerimisel juba üsna korralik saba, kus piltide vormistamisel oli käigus vist ainult must brushpen. Meil seega ilmselgelt vedas, kuigi kahjuks jäi mul Berberiani lavaesinemine lõppkokkuvõttes pea nägemata.
Enamus autogrammisoovijaist olid ilmselt spontaansed huvilised, kel näpus uusim raamat. Aga kohe alguses oli platsis ka onkel kõigi Soome albumitega, ju jättis Berberian kõigisse neisse mingi märgi maha.***
Viimastel aegadel on mul tekkinud huvi ajaloolise koomiksi vastu. Mitte vanade asjade, vaid vanal ajal toimuva, või siis klassikalist sorti kirjandusteoseid kohandavate pildisarjade vastu. Olen mitmeid seesuguseid albumeid ostnud, ja neile on tulemas lisa.Kui aus olla, tundubki mulle, et see nipp, mis Eestis kohalikule koomiksile tõepoolest kõlapinna alla annaks, oleks JUST NIMELT see kui keegi suudaks meie kirjandusklassikast korraliku ja uudse vaatenurgaga koomiksiadaptsiooni teha. Mitte mingi tolatseva paroodia, aga midagi korralikku, nagu on näiteks prantslaste "d'Artagnani päevik". Tuliuus "Milady de Winter" tundub ka paljulubav. Kas see aga ühel päeval ka juhtub, ei tea. Isegi kui joonistajaid leiduks, korralikke käsikirjutajaid meil ju pole. Ja ma ei räägi siinkohal üldse ainult koomiksitest...
Üks seesugune ajalooline lugu, mis mõne aja eest silma jäi, on "Kiki de Montparnasse". Lugu sõdadevahelisest kunstimuusast Alice Prinist, autoriteks Catel ja José-Louis Bocquet. Mustvalge raamat on mahukas ja põhjalik, sisaldades lõpus ka allikate loetelu ja paarikümne ajaloolise isiku biograafiat, aga Soome versioonis varustetud ka üsna kalli Skandinaavialiku hinnaga. Festivalil maksis ta aga 20 eurot ja selle numbriga ei saanud seda lihtsalt mööda lasta. Autorid ju kohal, äkki ikkagi on raamat hea (millele vihjab ju kirjastusepoolne väga korralik vormistus) ja kui see alles takkajärgi selguks, siis ei jaksaks end ära noomida.
Vestlus autoritega kestis ligi tund aega, vahendajaks minu teada raamatugi tõlkinud Kirsi Kinnunen, mispeale läks sealsamas Arktise Banaani boksis kiireks signeerimiseks.
Ma pean ausalt ütlema, et nii ebamugavat signeerimise-situatsiooni, kus ju vaja ka joonistada, pole mina varem näinud. Kogu üsna pikk saba võetigi ette seesuguses püstijalabaari olustikus...
Olime sabas auhinnalistel teisel ja kolmandal kohal ja saime Joonasega oma raamatuisse üsna identsed pildid. Tundus, et seesama valmis ka kõigisse teistesse. Kunstnik joonistas tibi, käsikirjutaja värvis suu punaseks ja lisas omapoolse pühenduse.
Ja siis oli viimane aeg veel veidi ringi hulkuda ja Joonasel lõpuks lubatud koomiks paberile panna. Mina kuulasin mõningaid esinemisi, kritseldasin oma lõbuks, lehitsesin uut Jaan Tõnissoni raamatut ja otsisin lettidelt vahepeal kuhugi kadunud kuningas Arthuri lugu. Kusagil kaheksa paiku korjasime oma kodinad kokku ning loksusime trammi ja bussiga tagasi sinna pärapõrgusse, kust väljus Tallinki laev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar