Õelad unelaulud ja muud pahandused

My favourite books from 2009 - Billy Brouillard I and II.

No on ikka maailmas ilusaid raamatuid... mine või hulluks. Aasta viimane päev tõi minu riiulisse kolm seesugust lisaks. Seetõttu, ja ka kuna mõned raamatututvustused on nagunii olnud juba pikalt plaanis, püüangi nüüd, uues aasta alguses, igal päeval ühest seesugusest kirjutada. Eks näeb, kaua viitsin...

kevadel Pariisi Albumi poest ostetud raamat

Guillaume Bianco lasteraamat "Billy Brouillard - Le don de trouble vue" (jah, samavõrd pildiraamat kui koomiks) on ilmselt mu ABSOLUUTNE JA TÄIELIK lemmik kõigi eelmisel aastal silma jäänud ja kätte juhtunud paberist asjade seas. See on lihtsalt superkenas kujunduses raamat, milles kõiksugused pildilood ja koomiksid poisist nimega Billy, tema surnud kassist ning igasugustest elukatest ja olukordadest, mida põnni haige fantaasia esile manab. Raamatu vahel on ka ouija board.

Autori blogis ja mujal netis nähtud stiilinäited tegid temast koheselt minu ühe lemmiku ja selleks on ta ka jäänud. Mehel on lihtsalt hulluksajavalt vinge sulejoon ja sellele õnnestunud lisanduseks ka süsimust huumoritaju. Vaadake või autobiograafilist koomiksiriba, milles ta jutustab, kuidas Angoulêmes tuli vestlema ja raamatut kiitma Moebius ise, tema aga oli lakku täis ega suutnud midagi mõistlikku vastu kosta.

Ka Billy raamat on just täpselt selline lasteraamat, mis mulle väiksena oleks üliväga meeldinud - täis kõiksugu kummalisi olevusi ja detaile, üheaegselt naljakas ja hirmutav. Biancol on ilmselgelt olemas Tim Burtoni mõjutused. Ainult selle vahega, et erinevalt animaatoritaustaga Burtonist on temal lisaks isikupärale ka väga šeff ja tehniliselt hea käsi. See viimane on muidugi osalt ka maitse asi, kuid minu jaoks on Burtoni pildid enamasti tõesti natuke liiga sodised.

Kõik leheküljed kannavad numbrit "13"

BB raamat oli esimeseks pääsukeseks koomiksikirjastuse Soleil alajaotusele nimega Collection Métamorphose. Toda kureerib ja koostab ei keegi muu kui Barbara Canepa, üks kahest "Sky Dolli" ja Disneyle tehtud "Witch"-seriaali loojast. Ma ei saagi ausalt öeldes päris hästi aru, kui hea joonistaja Canepa tegelikult on - enamasti on tema tehtud koomiksite värv -, aga toimetajana on ta igatahes super. Kõik selle sarja seni-ilmunud raamatud panevad minusuguse lihtsalt vaimustusest oigama ja ma ei saa muud teha kui üle korrata - tegu on minu jaoks hetke kõige vingemate raamatutega üldse. Lisaks kureerib Canepa ka Venusdea nimelist kaubamärki, aga see on jutuks juba mõnes järgmises postituses.

***

Teine osa on formaadilt veidi väiksem

Aasta viimasel päeval sain paki kolme raamatuga, mille seas ka "Billy Brouillardi" teine osa - "Les comptines malfaisantes". Tegelikult ei olegi see raamat, vaid boks, milles kolm raamatut. Neis omakorda neli lugu, mis tagakaane väidete kohaselt pärit kuraditosina salapärase ja ilmselt Saatana enda kirjutatud loo seast, mil eesmärgiks karistada ülekäte läinud lapsi.

Esimene raamat pajatab plikast, kellele meeldib putukaid piinata, kes aga muutub ise poolsajajalgseks. Teises on kaks lugu - vee alla vangi jäänud piigast ja printsessist, kes tahtis teistele halba. Kolmandas raamatus kasvatab väike Barbara endale putukast mängulapse, too aga paisub liigagi kogukaks ja nagu arvata võib, ei lõpe seegi lugu just hästi.

Kõik raamatud oleks pärit justkui mingist veidrast paralleel-universumi "pätsuajast" - pildid on detailsed sulejoonistused, mida vahel aitavad seepiatoonid, tüpograafia on absoluutselt laitmatu, värvid, köide ja kujundus ka kõik täiesti viimase peal. Kui oleksin raamatukunstnik või kirjanik, tahaksin ma, et minu asjad näeksid välja just sama coolid kui need siin...

Aga ma parem lõpetan, muidu lähen oma ülistuslauluga juba liiale.

(PS: Biancost teen lähipäevil siiski veel mitu korda juttu, sest veel kahes uues raamatus on ta käsikirjutajaks.)