Järgnev ei ole edetabel. Kümme (+1) allpool mainitud filmi on aastal 2009 minu piiratud pilgu ette jäänud kinotükkide järelsõelumisel pinnale jäänud kõige suurem rämps ja kõige suuremad pettumused.
Dragonball EvolutionSiiski, alustuseks edetabelina - just see on ilmselt aasta halvim film. (Kui "Confessions of a Shopaholic" välja arvata, mis oma nõmeduses ei mahtunud isegi siia nimekirja.) Akira Toriyama on väga muheda stiiliga mangakunsti superstaar ja tema seriaalid on nii paberil kui animena kogunud tohutult fänne. Kuidas aga kõigest sellest saab kinofilmiks keerates nii tobeda ja tuima teose teha, millest tekkiv ainus emotsioon (peale arusaamatuse) on sügav lein jäävalt kadunud eluminuteile mõeldes, on tõeliselt hämmastav.
Year OneMichael Cera, Jack Black ja kõik teised - mida te küll mõtlesite? Kas tõepoolest nägi see pask paberil vaimukas välja? Ei usu. Tõepoolest, ei usu.
WhiteoutSee on koomiksifilm, ja kuna ei pajata trikoomutantidest, siis võiks ju midagi head oodata... Mina pole koomiksit lugenud ja enam ei loe ka, sest film oli vilets. Loost iseenesest oleks saanud ju täiesti toimiva kinotüki, aga käesolevas teostuses oli tulemuseks üks suhteliselt nõme polaarpõnevik, mis kubises häirivatest loogikavigadest ja tobedustest.
Nõelasilmast tulnud üledisainitud talveriided, viiekümnekraadisest külmast siseruumidesse saabumisega kaasnev olematu ilmamuutus, praktiliselt puuduv hingeaur; täielikult puuduv külmatunne, mis osalisi tabab vaid paaril korral ja seda just täpselt siis kui seda on vaja ploti edasiviimiseks. Totruste tipuks veel see, kuidas peategelanna - nii muuseas - oma värskelt amputeeritud sõrmedele toetub... Kuuldavasti olevat ka loole nime andnud ilmanähtus tegelikkuses kuidagi hoopis teistsugune.
Kogu filmi parim stseen oligi tegelikult ülimalt koomiksimaiguline fan-service kohe algusest, kus õuest tulnud Kate Beckinsale oma tuppa marsib, riided seljast heidab ja (paljast pinda näitamata) duši alla läheb. Et hoida kokku nende lugejate aega, kel film nägemata, siis - ülalpool ongi kaader just sellest stseenist. Pole tänu väärt.
9Üheksa, too Tim Burtoni ja Timur Bekmambekovi produtseeritud arvutianimatsioon on hea näide kasutamata võimalustest. Midagi siin oli, aga tervikuna ei jätnud see film mulle mitte mingisugust muljet ega tekitanud vähimatki tahtmist seda uuesti näha või isegi DVD-lt taustakraami vaadata.
Ma unistan hetkest, mil asun kinos uut 3D arvutianimatsiooni vaatama ja see, mida näen, on äravahetamiseni sarnane nukufilmiga. Nagu "Coraline", nagu "Wallace & Gromit", miski, mis on päriselt olemas. Miski, mis näeb välja nagu käsitsi millimeetri murdosa haaval animeeritud ja tõelise optikaga tõeliste valgustite valgel üles võetud, kuid mis siiski on sündinud virtuaalselt ja arvutis.
Praegu on arvutifilm oma tehnilises täiuslikkuses siiski kõigest renderdatud polügoonide pundar ja näeb ka nii välja. Ükskõik kui ilus see pilt on, see EI OLE PÄRIS. Aga "Coraline" näiteks on ja ma teaksin seda ka siis kui ma ei oleks selle filmi tegemisest nii palju lugenud. Renderdus ja fotokaader on ikkagi kaks erinevat asja ja seda näeb ja tajub tegelikult iga vaataja.
Muidugi on reaalsuse illusioone võimalik suurendada ja seda näiteks "Avataris" ka üsna edukalt tehti. Samas on just "9" näide sellest, kuidas lohakas teostus seda rikub. Lihtne asi - filmi tegelased on mingisugused kotiriidest nukud. See kotiriie pole aga ei korralikult modelleeritud ega tekstuurina peale laotatud, seda on vastavalt vajadusele... venitatud! Nagu kotiriie oleks kummist kile. Tulemuseks ongi mingi amatöörlik visuaalia, mis ei kipu köitma ega meelde jääma. Kuigi produtsente arvestades oleks ju oodanud morbiidselt sisukat alternatiivi Pixari läägele toiduvärvimaailmale. Seda aga ei saanud.
AmeliaAmeeriklased õpivad kadumajäänud naislendur Amelia Earharti ettevõtmisi koolitunnis. Minusugune ei teadnud temast õieti midagi, seetõttu oli filmi vast veidi huvitavam vaadata. Samas tõepoolest, ega temast inimesena sealt filmist midagi teada küll ei saanud, kui lugu algas, oli tegu juba naissoost lennukihulluga. Miks ja kuidas kõik see aga alguse sai, jäi selgusetuks.
Ühel hetkel muutus film aga minu jaoks väga lõbusaks. Vaevasin vaadates tükk aega pead, keda kuradit Hilary Swanki kehastatud kangelanna mulle meenutas... Kuni taipasin - Erika Salumäe! Täpselt! Kõik on sama - sama välimus, sama mehelik motoorika, sama soeng, sama hääletämber, sama harimatuvõitu kõnemaneer! Uskumatu! Sellest hetkest peale oli naljakas. Kuigi film ise läks aina dramaatilisemaks...
Lõppkokkuvõttes on see film siiski tavalise telefilmi mõõtu inspiratsioonitu illustratsioon tuntud inimese eluloole, seda ilma igasuguse ambitsioonita asjast mingi üldistavam ja universaalsem lugu kokku kirjutada. Kui näiteks Ron Howard oskab ka tõestisündinud ja teada-tuntud loo ülipõnevaks filmiks vormistada, siis selle filmi tegijad eriti mitte.
The Twilight Saga: New MoonSellest filmist ei peakski tegelikult kirjutama, sest ega tast midagi head ju loota polnudki. Peategelanna paari sõbranna ja papa jutt oli kohati vaimukas, kõik muu oli aga nagu mingi haige unenägu, aeglane, kammitsetult kiimas ja naeruväärne. Eriti nõmedad selle niigi nõmeda filmi kontekstis olid aga tavainimestest mees-teismelised - need käitusid eranditult nagu klišeehomod. Ju siis selleks, et rõhutada, kuivõrd nõmedad ikka nood homo sapiensi meesisendid on, üks korralik kogus lupuseverd või sädelevat surematust teeb isasest ikka hoopis teise tera.
Kinosaalis kiduravõitu meesvähemust esindada oli üleülde kuidagi väga kohatu tunne, seda isegi screeningul. Iga kord kui järjekordne alfaisane oma T-särgi üle pea seljast rebis ja kaheksapaki paljastas, käis saalist läbi kollektiivne tunnustav ohe ja naerukihin. Oehh...
Mul on filmi peategelastest tõsiselt kahju, sest niipalju kui ma nende intervjuusid või fännidega kohtumisi näinud olen, paistavad nad ennast üsna kehvasti tundvat ja kogu kupatust sisimas täiega jälestavat. Eriti ilmselt Robert Pattinson, kes ju korralik muusik ja hoopis teise liini mees kui seesinane imal östrogeenikino. Kes aga ilmselt veel aastaid hulludest fännidest rahu ei saa. Vähemalt mitte enne kui juuksed hõrenevad ja vöökoht jämeneb. Aga, raha vähemalt õnneks ei haise...
Samas on kogu Twilighti-nähtus üks äärmiselt huvitav ja analüüsi väärt asi. Mis nuppe on mormoonist kirjaneitsi vajutanud, et need lame-labased tekstitellised ja filmid pool inimkonda sedavõrd pöördesse ajavad? Seda tahaks ilmselt teada iga kirjanik, käsikirjutaja ja produtsent. Sest selles teadmises on peidus suur raha.
Aga filmitegijaile jõudu, neljas raamat olevat kuuldavasti üsna perversne ja pedofiilne, saab näha, kuidas see siis ka filmi valatakse. Kuigi tegelikult tasub muidugi oodata hoopis tõelise vampiirisarja "True Blood" kolmandat telehooaega.
X-Men Origins: WolverineBryan Singer tegi Foxile kaks superhead superhero-filmi. Siis aga ei suutnud ta stuudio solgutamise lõppu ära oodata, võttis vastu muud tööpakkumised ja nii ongi meil triloogia kolmas film, mis ei kannata mitte mingisugust kriitikat ega võrdlust.
Ja siis tuli "Wolverine", mis osutus veelgi halvemaks... Film oli mitut pidi äpardus, lekkis ju poolikute efektidega variant tükk aega enne esilinastust netti ja nii nägid paljud X-fännid loo juba toorel kujul ammu enne ära. Ega olnud just vaimustunud. Stuudio püüdis küll väita, et filmi tehti veel ümber jne jne, aga tegelikult oli kinovariant täpselt sama. Wolverine kössitab oma surnud naise kohal, heidab pea kuklasse ja karjatab taevasse eemalduva kaamera suunas. Kuidas saab nii nõmedaid ennastparodeerivaid stseene üldse filmi pista?!? Kui õigesti mäletan, oli filmi eri koopiatel erinevad lõpustseenid, aga see ei muuda midagi, tervik oli küündimatu jura.
Aga ükski asi ei olevat päris üdini halb. Seegi film on oma olemasolu ära õigustanud juba paljalt selle "Tujurikkuja" sketšiga. Kuigi, tegelikult on ju tollegi juured Singeri filmis... nii et see teooria ei pea vist siiski vett.
The Boat That Rocked (Pirate Radio in USA)Brittidest võib ju isegi aru saada - kes siis ei tahaks varasemat edu korrata... Sheffieldi strippavad töötud, matsakas ja maitsetu päevikupidaja, pulm, pulm, pulm, veel üks pulm ja matus - kõik nad said nii feimi kui sulli, kusjuures mitmete seesuguste kassahittide juures oli tegutsemas teenekas telekirjutaja Richard Curtis. Kahjuks ei oska või ei taha mees kinolinal aga enam eriti riskida ja püüab edu saavutada kõige primitiivsemate ja etteaimatavate käsikirja-legodest laotud lugudega.
Film piraat-raadio-laevast oleks võinud idee poolest olla hiilgav ajastufilm, oli aga kokkuvõttes mingisugune totter farss, mille finaalis jättis kuri kuningriik hüsteerikust füüreri juhtimisel laevatäie rahvast avamerele uppuma. (Nad said siiski päästetud - hopsti! olid kohal arvukad navigeerivad raadiokuulajad.) Taaskord hordide kaupa häid näitlejad mannetuvõitu loos. Pettumus.
The Princess and the FrogLugu New Orleansi neegriplikast, kes püüab oma isa kohviku-unistust teoks teha, pidi saama filmiks, mis toob täispika joonisfilmi tagasi kinokülastajate südameisse ja taastab usu, et hea multikas ei pea tingimata olema arvutiga liigutatud. Ma pole kindel, et ta sellega hakkama sai.
Filmi parim lõik on konarlikus art deco stiilis kujundatud muusikanumber, milles peategelannast Must Printsess (TM) oma tulevast lõbu- ja toitlustusasutust ette kujutab. Kahjuks pole aga seegi suurem asi. Suvalise Pixari filmi lõputiitrid on tüki paremini teostatud, rääkimata siis näiteks "Kung Fu Panda" algusanimatsioonist.
Tervikuna oligi konnalugu kahjuks üks üsna kehvake film. Esiteks juba kaugelt liiga pikk - paarkümmend minutit 97-st oleks tulnud julmalt ära kaksata. Teiseks oli filmi "paha" tegelaskujuna kuidagi lahjavõitu. (Aga see on tegelikult juba Disney traditsioon, paljukest neid tõelisi kurikaelu Disney filmides üldse olnud on... needki paar tükki on naised. :-) Kolmandaks oli siin virnaviisi varemnähtud detaile ja tüpaaže, mis aga ei mõjunud mitte homage'na vaid fantaasiapuudusena. Neljandaks oli inimeste kujutamine ebajärjekindel, kohati realistlikuvõitu, kohati süldina deformeeruv. Sama logisev oli tegelikult kogu filmi maailm musitseeriva krokodilli ja muu säärase totrusega.
Tervikuna mõjuski kogu kinoteos mitte nagu looming, vaid kui filmina vormistatud Di$ney suurkorporatsiooni turundusaosakonnast alguse saanud idee. Selge on see, et firma vajas oma printsesside sekka lisaks punapäisele Arielile, brünetile Lumivalgekesele, blondile Cinderellale ja teistele "kaukaaslastele" ka tumeda nahaga kangelannat. Miki hiire kõrvadega roosasid telekaid, kleite ja karaokeplaate tuleb ju ka tollele turuosale müüa... Aga selleks peab olema keegi, kellega samastuda. Siit siis vajadus Musta Printsessi (TM) järele.
Kurb, aga kogu film mõjubki mitte kui film, aga pigem kui turundusprojekt. Takkajärgi tunne - ei mingit tunnet tegelikult. Ükskõik kui palju raha see film teenib ja kui palju disnikama müüa aitab, on see tegelikult lihtsalt üks kama kaks film.
Fantastic Mr. FoxWes Andersoni filmid ei ole päris minu maitse, kuigi korra võib neid kõiki vaadata. Veider kolikamberlik ja teatrilaadne ruum ühes ebaharilikult liikuva "täisnurkse" kaameraga on ka visuaalselt üsna huvitav. Hm, eelmises lauses oleks nagu vastuolu sees...
Aga, on mis on, oodatud nukufilm, Roald Dahli lool põhinev lugu rebaseperest oli mulle igatahes kokkuvõttes pettumus. Filmi esimene pool oli hea ja tõotas paljut ning seda mitte ainult seepärast, et praegusel arvutiajastul on tõelist nukufilmi väga värskendav vaadata. Aga umbes sellel ajal kui elukad asusid ahvikiirusel maasse käike kaevandama muutus kogu värk minu jaoks tobedaks ja nii veereski kogu lugu lõpuni liigselt napakas võtmes.
Loomulikult ei ole selle filmi koht aasta halvimate filmide seas, kuid pettumuse ta põhjustas. Jah, kahjuks ei kuulu see film minu jaoks nende sekka, mida endale osta ja mille abil aastat 2009 hea sõnaga mäletada.
Ja lõpuks, aastalõpu lisandus ja bonustrack:
The Imaginarium of Doctor ParnassusMida rohkem ma sellele filmile tagasi mõtlen, seda vähem see mulle meeldib. Täpsemalt öeldes ei meeldi mulle seal mitte miski. Ei asotsiaalselt ülekuhjatud kujundus, ei arvutianimatsioon, ei kostüümid, ei näitlejatööd, ei montaaž, ei lugu. Ei - ja see on asi, mille just selle filmiga lõpuks enda jaoks avastasin ja mis ilmselt mind ka varasemates Terry Gilliami filmides on häirinud - pidevad väärakad alt-üles ülevalt-alla ja igapidi viltu kaameranurgad, mis hakkavad ajudele. Lisaks oli ka pildikvaliteet "kultuuripalee" kinos tõeliselt sitt.
Ainus Gilliami film, mis mulle tõsiselt meeldis, on "12 Monkeys", mis oli üks mu esimesi DVD-sid ja millel oli ka väga korralik lisadokumentaal. Kõik muu (ja unustagem siinkohal nähtus nimega Monty Python, see ei puutu asjasse) on enam või vähem haige sonimine. Mõnel neist on ilmselt mingisugune kunstiline väärtus või siis on asi vähemalt korra vaadatav (FaLiLV), aga vendade Grimmide lugu oli juba täiesti peatu ja sabatu film ja paistab, et paranemist pole paista.
Ma saan aru, et tal on olnud oma filmidega järjest ikka ilgem ebaõnn, peaks ju kaasa tundma. Aga sellele vaatamata loodan ma, et keegi talle enam filmide tegemiseks raha ei anna. Aitab küll.
10 kommentaari:
ainsad filmid, mida ma tean, olid x-men ja siis see twilight. seda viimast tõesti kõik vist halvustavad, nii raamatu fännid, kui need, kes raamatut käeski pole hoidnud (nagu meie ntx). samasugune hämming oli minu jaoks kogu see potterijura, millest ma samuti siiamaani ühtegi raamatut läbi pole lugenud, aga mida pool maailma taevani ülistas.(tegelt samasse ämbrisse minu jaoks käib ka LOTR saaga, kuigi Kääbiku
taamat oli täitsa nitshevoo).
samas mul on hea meel, et selle twilighti just mingi suvaline mormooninaine kirjutas. mega üli respect! oskaks ise selliseid raamatuid kirjutada, mida osa inimkonnast vihkab pisarad silmas ja teine osa jumaldab pisarad silmas. see on tõesti midagi, raha on selle kõrval kökimöki. twilight muidu ootab meil vaatamist, pole veel jõudnud ennast nii palju veel koguda, kõik on meid ende arvustustega ära hirmutanud.
ja true bloodiga meie siin samuti ootame...et siis järgmine osa ikka oma kodus:/ hea et seda filmina ei tehtud, oleks teine liiga lühike saanud.
östrogeenikino on päris hea väljend. oskad äkki mõnda head naistekat soovitada. me viimased 5-6 aastat juba otsime ühte tõelist östrogeenikat, aga pole veel leidnud. wall-e, it's a wonderful life, slumdog millionaire ja siis kõik need "joonase filmid" amelied ja magnoliad, on meil nähtud, aga need pole ikka päris neeeed...
Oeh.
Noh, Potter vast on veidi teistsugune asi. Pani lapsed massiliselt lugema, mida enam ilmselt keegi ei lootnud, et juhtuda võiks... Eks muidugi ka see vajutas mingeid kavalaid nuppe - see, et oled mingi äravahetatud printsess või võlurite järeltulija ja mitte tavaline laps võib ju olla ka suht' levinud fantaasiamäng.
Aga Potter on lasteraamatuna ilmselt päris hea ja loob suure tervikliku maailma, mind see nõiduse ja nõidade aspekt üldse ei häiri.
Enne kui Twilighti filmid tulid ja ma sellest raamatust kui bestsellerist kuulsin, lugesin Amazonis veidi arvustusi. Siis vist oli alles esimene raamat väljas... Ja üks väga hästi kirjutatud arvustus oli väga mürgine ja argumenteeritud kogu selle raamatu primitiivse keelekasutuse ja aina korduvate lameduse osas. Sellest peale on jäänud ka irooniline eelarvamus, mis on kogu hüsteeria jooksul ainult süvenenud.
True Bloodi kolmandast hooajast edastati mulle just üleeile mahlakaid kuuldusi... :) Tasub oodata. Maril on ka raamatud loetud, nii et ma tiba tean, mida oodata võib.
Naistekad... Kui vaatan 2009. aastal nähtud filme, siis võiks vast soovitada selliseid -
Julie & Julia (kuigi lõppu nagu lool polnudki), Proposal (kuigi üldiselt ei seedi ma Sandra Bullockit), Ugly Truth (lõbus, tahaks uuesti vaadata), (500) Days of Summer, Everybody's Fine, Leap Year. Kui tõeline naistekas oleks film, mida meesterahval peaks olema kas kohatu või tüütu vaadata, siis ma ei teagi... "Confessions of a Shopaholic" oli nii halb, et ma ei pannud isegi siia tabelisse sisse, ma ei usu, et seda normaalne naisterahvaski taluda suudaks. Mingid "Rändavate pükse sisterhoodid" on vast siukesed, mida mehed vaadata ei viitsiks... "Knock Up" jälle on lihtsalt hea komöödia... Aga äkki on õige naistekas hoopis "Death Proof"?
uuh..., see ugly truth'i fotoplakat näeb juba nii ugly välja, et vajan oma seisundi taastamiseks ühte korralikku östrogeenikokteili või vähemalt joogahingamist:D, aga eks ma üritan heita endalt oma eelarvamused.
sandra bullockiga on ka meie peres suuri probleeme...aga noh, eks me vaatame seda asja.
"Confessions of a Shopaholic" jääb ära, nii madalate hinnete jaoks on meie elu liiga lühike:D
"death proofi" oleme näinud. kindlasti 15 aastaselt oleks sellega oma elufilosoofiat suutnud paremini seostada. aga ega muidu polnud ju häda midagi, hoogne ja uljad neiud kihutavad ja puha. meeldis.
j and j pole näinud. kuigi see kokandusteema tundub iseenesest huvitav. võtame plaani. kokandusfilmidest seisab hetkel kõigutamatult nr 1 kohal siiski minu jaoks The Cook the Thief His Wife & Her Lover.
(500) Days of Summer...sel on nii kõrge hinne, et ilmselt tuleb ikka ära vaadata. eks ma siis pärast annan teada, kas nutsime terve perega või ei.
Aga vot, tuli mulle nüüd meelde üks tõeline naistekas (kui ma ainult nüüd veel šokolaadi selliselt suudaks nautuda, nagu mõned teised meie pere liikmed) ja selleks on "Chocolat". palju kokkamist ja johnny depp!
"Walk the line" oli ka selline hingele...
Minu jaoks täiuslik naistekas koomiksiriiulis on meil seevastu täitsa olemas- blankets. auväärt tellis, kuigi mitte ühtegi vampiiri:D ja oi, milline ajastus!
Twilightist veel rääkides, siis ma kohe väga üldse ei usu skepsisesse, või vähemalt ei taha sellesse uskuda. kui ikka pubekad tahavad naiivset lugu ilusate vampiiridega, siis seda nad peavad saama! ja kui mõne tädikese/onukese paneb see (kadedusest, vihast, põlgusest?) värisma, siis ilmselgelt peab ta lugema muid asju- dow jones'i graafikuid, delfi kommentaare, raha vms temale eakohast ja lihtsameelsusvaba. üks mossis keskealine (eesti mõistes a la inno tähismaa või kerttu rakke)
e i p e a lugema pubekatele mõeldud seebikaid, ja sellest siis mingeid põhjapanevaid süvaanalüüse kirjutama. igale ühele ikka oma...okei, aitab sellest.
aitäh igatahes nimekirja eest!
"Twilighti" ei fänna üldse ainult lapsed... :-) Kui USA-s olime, oli filmi linastumiseni paar nädalat, aga hommikuprogrammides (ja igal pool mujal, näit. raamatu- ja koomiksipoodides) käis juba väga kõva haipimine. Jälle oli kusagil kokku kogunenud hordide kaupa plikasi, et tundide kaupa oodata, mõnda filmi kõrvaltegelast näha, kiljuda ja autogrammi saada. Nendega olid muidugi kaasas ka noored emad, kes püüdsid reporterile väita, et nad ainult oma tütarde ja nonde sõbrannadega kaasas. Olid nad jee...
:-)
"Ugly Truth" - ma ei tea, mis plakat sind häirib, aga ära tee välja!
Ahsoo, üks hea tibake vanem naistekas oli veel Paul Ruddi ja Michelle Pfeifferiga... "I Could Never Be Your Woman". Paul Ruddi filmid on üldse vist alati vaadatavad.
"500 Days" ei ole üldse nutufilm. Sealne Pixiese karaoke on SUPER, nagu ka tegelt kogu filmi soundtrack. ja peategelase väike õde... :-)
(Toosama tibi tuleb kohe filmis "Kick-Ass" väga ropusuise ja letaalse plikana ekraanidele.)
"Šokolaad" kõlab nii hirmsalt, et mina pole seda filmi näinud. Ja ei taha näha ka...
Hea list. Ma ei ole veel yhtegi neist näinud, aga möne neist tahaks kyll huvi pärast vaadata.
Siin mainiti Potterit. Potteri esmailmumisest peale ma yritasin seda igal viisil boikoteerida. Pöhjenduseks see, et kogu raamatuseeria on copy/paste palju parematest raamatutest. Pluss ma olen suur "Krabati" fänn, ja mulle tundus et sealt on liiga palju võetud. Köike seda ma mötlesin ilma, et oleksin lugenud vöi filmi näinud.
Eelmine suvi mu poeg (siis 7 aastane) innustus Potterist. Muidugi mul oli hea meel et ta yldse mingit raamatut viitsib lugeda. Potterid on parajad telliskivid. Kui esimene raamat oli loetud ma tahtsin teada kas ta ka tegelikult luges vöi luges ainult algusest ja löpust. Lugesin siis esimese läbi ristkysitlesin. Tulemus rahuldas. Peale seda lugesin köik osad läbi. Tegemist on muidugi teismelistele möeldud raamatuga, aga ka väga hea raamatuga muidu kah. Löpupoole raamatud lähevad veel paksemaks ja natuke nörgemaks ja viimane raamat ei ole enam eriti hea... aga 7-raamatu sarjana siiski kokkuvöttes hea tervik.
ps. poeg luges 1-5 ja siis kadus huvi... aga ma usun et mingi hetk ta jätkab.
Äkki ta peabki lihtsalt tegelastele järele kasvama? Selles mõttes oli ilmselt neil lastel kergem, kes alustasid esimese osaga kohe peale selle ilmumist ja siis järgmiste osade ilmudes olid juba ka ise vastavalt vanemad ja kasvasid tegelastega sünkroonis.
Aga see, et 7-aastane luges läbi Potteri esimese osa, on muidugi päris korralik saavutus! Ma ei usu, et selles vanuses lapsed tavaliselt üldse nii mahukaid asju loeksid. Ma oma lugemise algust väga ei mäleta... "Kolm musketäri" sai loetud ilmselt 11-aastaselt.
mnjaa, väikesed poisid tahavad liiga kiiresti suureks saada!
Minu esimene loetud raamat oli 7 aastaselt "Leevike". Umbes 24 lehekylge suurte tähtedega. Väljamöeldud lugusid Leninist. Midagi mahukamat ma poleks lugeda suutnudki.
Raamat peab olema piisavalt huvitav et ryblikud neid loeksid. Potter on just selline. Yks teine suur hitt oli meil "Kapteeni Kalsari" ("Captain Underpants").
taas nähtud filmide teemal. vaatasime eile ugly truthi ära. Ei, ma saan aru küll, et piinlik film ongi peaaegu, et naljaks film. brüno ajal kõõksusime naerda lausa kõhukrampides ja pisarate voolates, nii piinlik oli see. "Curb your enthusiasm" pahura,pirtsaka, mitte just kõige peenetundelisema ja otsekohese meespeategelasega töötab samal kombel, meeletult naljakas, ühesõnaga.
aga vot seal ugly truthis oli midagi teisiti. okei, esimese poole peal isegi vist turtsatasime mõnel korral, aga lõpp läks ikka nii piinlikuks ja käest ära, et ainult peamassaaž suutis selle filmi päästa:D põhimõtteliselt manifisteerus selles fimis, mis mind iiveldama ajab (stereotüübid, mehed spordivõistlusel, naised riidepoes ja jalgu deformeerivates jalanõudes, romantiline õhtu rohke alkoholiga, pahad poisid, kes tegelikult on väga hellad ja armastavad lapsi, nunnud poisid musklites lillede ja sportautoga, pidev vingumine ja maha tegemine vastassoo suhtes, joobeseisundis kirehetk, mis paneb peategelased aru saama tõelistest armastusets, mingid 10 aastased lapsed, kelle arust vastassugu on ihaldusväärne(ma saan aru, et usas on hormoonide mõju läbi toidu lastele ikka drastiline, aga vastik on seda vaadata sellegi poolest)).ühesõnaga isegi väga tugev annus piinlikust ei suuda seda ebameeldivustunnet kompenseerida. ameeriklased on veenuselt ja eestlased on marsilt, peaks keegi eneseabiraamatu kirjutama:s
aga ühtlasi tabas meid valgustatus- nüüd me teame, miks meil pole kinnisvara (õigemini, miks me ei suuda valida). nii et aitäh selle kasuliku filmi eest!
Oeh, see oli kohe päris filmiarvustus, siukesed emotsionaalsed just mulle meeldivadki. Tekitas tahtmise film üle vaadata... :)
Ega ma seda filmi ise enam detailides mäletagi, toona kinos tundus küll vaadatav. Arvata võib, et osalt sümpaatsete näitlejate tõttu (kuigi Butleriga "Gamer" näiteks oli ikka ilge jura).
Aga naistekateemat jätkates - vaadake "I Could Never Be Your Woman" ka ära, tahaks teada, mida sellest arvate.
pöördun tagasi vana teema juurde. oma suuuureks üllatuseks leidsin tagatabelist "fantastic mr foxi":O. me käsime seda joonasega suht lambist tükk aega tagasi tühjas kinosaalis vaatamas. aga meile see ikka VÄGA meeldis. just selline pisut totter hipivaimust kantud huumor, lahedad nukud ja üldse kämbifilmiks kõik vajaminevad detailid sinna juurde.
ühesõnaga olime pehmelt öeldes sillas.
teine film, mille me eile lõpuks ära vaatasime oli "twilight". arvestades minu hetkelist seisukorda, tundus h(m)ormoonifilmi jaoks olevat ainuõige aeg. tuleb tunnistada, et peale "true bloodi" hooaegu oli ta ju pisut verevaene ja ühekülgne, aga peab ikkagi meeles pidama, kellele see film suunatud on. kui ma vaatan terminaator 2, siis ma ei esita küsimusi a la, kas see on loogiline, võimalik, naeruväärne jne. ma lihtsalt naudin seda filmi sellisena nagu see on, eksole.
"twigliht" on täpselt selline film, et mida vähem küsimusi endale esitada, seda parem. tuleb lihtalt nii palju kui võimalik nautida filmi üsna stiilset väljanägemist, siledaid ja kahvatuid noori inimesi, lõputiitrite radioheadi ja ohata kergendunult, et teismelise aastad on kauge, kauge minevik. tegelikult, meie eilset jutuajamist arvesse võttes oleks võinud selle filmi autor olla ka tõnu trubetski- romantiline, kergelt naiivne, ebaloogiline, natuke üheülbane, samas oma tugeva mütoloogiaga ja muidugi paljude teismeliste piinatud maailmapilti täiuslikult sobiv:D
ühesõnaga,ainuüksi "true bloodi" algustiitrid pakuvad küll rohkem actionit ja mitmekülgsust, aga ma kartsin sellest filmist ikka palju hullemat. küsisin joonaselt, kumb vampiir ta tahaks olla, kas ben või siis edward, joonase vastus oli ben, et ben on coolim. nii et see vastus on juba paras näide, et twilight (koos oma kes-on-kooli-kõige-kuulim ja ihalduväärsem probleemiga) ikka töötab suht universaalselt isegi 30aastaste seas. ja kumbki meist ei jäänud ka magama (erinevalt princess ja frogist, kus me jäime MÕLEMAD:D). muuseas see konnamultikas lööb üllataval kombel praegu menukaid laineid meie poiste seas.
muidugi kogu see ameerikavärk oli twighlightis üsna tüütavalt esindatud (samad teemad nagu päästja koolikellas võetakse ikka ja jälle läbi). oma kooliajast ei meenu mingit balli, deitimisi, suudlevaid koolikaaslasi, autodega sõitvaid või restodes hängivaid pubekaid, aga mida meie siin eestis ka elust (või veel vähem vegetaarsetest vampiiridest) ka teame:D
Postita kommentaar