Venusdea on rahvusvaheline kunstikaubamärk, mille all saavad nii illustraatorid, disainerid, fotograafid kui maalijad oma loovust väljendada. Just nii kõlab veel ühe Barbara Canepa poolt tüüritud ettevõtmise tutvustus. Tegu siis perspektiivis üsna laiahaardelise ettevõtmisega, mille väljundiks kõiksugused objektid raamatutest disainleludeni.Esimene linnuke selle märgi alt on "Siiami kass", raamat, mis ühendab endas lowbrow kunsti ja lastaraamatut. Teksti autoriks on Guillaume Bianco ja piltide joonistajaks Ciou. Pildipool on suht' omapärane, nagu kodukaltki näha. Natuke Junko Mizunot meenutavad ninnunännu olevused on üles joonistatud ainult musta joont kasutades, kohati moodustades süsimusti pindu, kohati jälle ülimalt peene joonega edasi antud tekstuure ja narmaid. Tulemus on igatahes üsna morbiidne.
Raamat, otse loomulikult, on ilus. Punasest tekstiilist kaas näeb kuidagi kuninglik välja, igatahes on seda "hõõguvat" punast väga raske fotole saada, minul see ei õnnestunud. Kreemikatel loodussõbralikust paberist paarislehekülgedel on paremal illustratsioon ja vasakul paar-neli luulerida, ülal prantsuse keeles ja all inglises, nende vahel järjekordne tätoveeringuks sobiv pildike.
Raamat räägib plikast nimega Emmy Hyacinthe Muffin, kes unistab kõiksugu koledustest, sealhulgas ämblikest. Ühel ööl neelab ta seesuguse alla, mispeale hommikuks on tema juustest saanud ussitaolised pats-elukad. Oma kassi 13. sünnipäevaks söödab plika tollelegi igasugust sodi, mispeale kass kärvab. Järgnevad kurvad matused, koju jõudnuna leiab ta aga ootamatult eest kassipoja. SIIAMI kassi poja, kel kaks pead. Tibi on rõõmus, aga emale ei meeldi asi kohe mitte. Veritsevad usspatsid lõigatakse maha, arstionu eemaldab ka kassi ühe pea...
Ja nii edasi. Järjekordne creepy muinasjutt, ühesõnaga.
Algusest lõpuni kakskeelne raamat oleks üks väga meeldiv nähtus kui poleks ühte "aga" - TÕLGE on kuidagi kummaline... Ausalt öeldes isegi nii kummaline, et tundub, nagu oleks selle teinud kas Google või siis inimene, kes inglise keelt ainult keskkoolis kohustuslikus korras õppinud ja arvab ise, et oskab seda, kelle lauseehitus on aga totaalselt oma emakeeles kinni. Tõlge tundub lihtsalt tõeliselt sõna-sõnaline, ilma igasuguse katseta asi ka inglise keeles loetavaks teha. Näiteks:
When the bells rung for matins, the cock did not sing,
And sunlight was dimmed through an indolent mist...
They found Marcelline prostate, pallid and stiff,
Downstairs, in the kitchen, she had succumbed...
Ühesõnaga ilus raamat, mis ehk just oma vigade tõttu sobiks ka keeleõppe abiks, samas ei tundu ingliskeelne tekst mitte gootilikult arhailine vaid pigem abitu. Imelik... Või ei oska mina piisavalt inglise keelt ja gooti subkultuuri sisenalju?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar