Filmiaasta 2009 - parimad kinos (ja teles)

Best movies and TV series from 2009, my highly subjective list. Now with added value - Avatar (I just forgot...) and the movie I'm looking-forward-to most on 2010!

Milline on hea film? Eks vast selline, mis lahutab meelt, tekitab mõtteid, pakub midagi uut ja seninägematut ning jätab endast üleüldse maha hea tunde. Eriti hea film aga on see, mille puhul ühest vaatamiskorrast ei piisa, mis tuleb aegade möödudes taas ja taas meelde ning mis motiveerib ennast ka ketta kujul soetama. Kui enda peale mõtlen, siis on üks seesugune film näiteks "Ghost World". Või, miks mitte, ka "The Fifth Element", "Shaun of the Dead" ning isegi "The Island".

Ühesõnaga, aastal 2009 vaadatud filme lehitsedes jäid isikliku edetabeli jaoks sõelale need, mis väärivad uuesti vaatamist ja endale ostmist. Kõik see on muidugi väga subjektiivne ega pretendeeri millelegi muule kui vaid isikliku mälu jäädvustamisele.

Avatar
Uskumatu, aga ma unustasin James Cameroni ulme-eepose oma tabelit koostades lihtsalt ära... ja lisasin selle siia nüüd hiljem juurde. Sellest ka avakoht, tegelikult ma teda ikka päris aasta tippfilmiks ei pea. Tähelepanuväärseks, seda kindlasti - tehniliselt oli tegu suurepärase saavutusega, mis praktiliselt ainuisikuliselt tõestas 3D kino elujõu ka väljaspool animatsiooni ja lastefilme. Ja renderdatud maailm oli ikka uskumatult detailne. Öine mets ja tuli, liivasurutud varbad, lohelennud... (Samas, siit videost on näha, mida mina pean tõeliseks läbimurdeks digitaalse kinotegemise alal - selleks on Brad Pitti digitaalsed pead Benjamin Buttoni rollis.)

Sisult ei ole "Avataris" muidugi suurt midagi originaalset või enneolematut, sarnaseid lugusid võiks ilmselt igaüks ette lugeda. Tegelikult tõi film mulle aga meelde mitte niivõrd "valge mees ja indiaanlased või samuraid" sorti lugusid, vaid oma ökosõnumiga pigem Hayao Miyazaki. See aga on ilmselt küll kompliment.

Samas ei ole siin filmis ka karjuvaid loogika-auke, mis seesuguseid spektaakleid sageli saadavad. Juba avastseenide avakosmose kaaluta olek jättis meeldiva mulje ja see vedas üsna ilusti lõpuni välja. Ei "päälik peab kõnet" paatos ega kehv, kuigi ilmselgelt titaaniklik tiitrilaul suutnud üldmuljet rikkuda.

Muuseas, minu internetivälise info kohaselt on "Avatarist" plaanis vähemalt kolm DVD reliisi - üsna varsti kinovariant, enne aasta lõppu pikem versioon ja siis järgmisel aastal ka Blu-ray 3D. Spetsifikatsiooni kohaselt peab sellisel Blu-ray kettal olema kindlasti kaasas ka tavaversioon. Mis tähendab, et tulevikku vaadates ei ole enne 3D diski tulekut enam mingit mõtet ühtegi 3D-kinofilmi Blu-rayd osta - varem või hiljem on igalühel 3D võimeline suure refresh rate'iga telekas kodus. Playstation 3 uus firmware tuleb juba suvel. Seda siis nõuandeks.

Watchmen
Piinlik küll, aga lugesin Alan Moore'i/Dave Gibbonsi koomiksi läbi alles paar kuud enne filmi nägemist, ajal, mil raamat oli mu enda riiulites ja kastides veetnud juba üle kümne aasta. Aga see joonisromaan on tõepoolest hea. Olemata eriline superhero žanri austaja, suudan ma siiski näha antud loo erilisust ja seda, kuivõrd kõvasti ta võis omal ajal getostunud koomiksifandomi raputada. Muidugi, Reagani-Thatcheri-Gorbatšovi aeg andis tollal asjale tänapäevast veidi teise konteksti, kuid lugu toimib väga edukalt nüüdki, uuel sajandil ja üleüldise terrorismisõja tingimustes.

Igatahes on "Watchmen" raamatuna tõeline fenomen - väidetavalt trükiti ainuüksi 2008. aastal juurde üle miljoni koopia. Kellel olemas vanem trükk, võiks mõelda digitaalselt värvitud uusversiooni ostmisele, seda siis kasvõi suureformaadilise "Absolute Edition'ina". Või kui ostuplaane ei taha teha, siis vähemalt raamatu lugemisele. Olen Rahva Raamatus isegi venekeelset näinud, kuigi slaavlastele kohaselt on see trükitud mingile peldikupaberile.

Filmist ka. Zack Snyder oskab ju päris hästi koomiksikunstniku stiili kineetiliseks kinopildiks keerata, on's ta aga ka korralik lavastaja, polnud ma pärast "300-t" veel päris kindel. "Watchmen" oli aga esimesel vaatamisel sedavõrd karm elamus, et selliseid tuleb ikka päris harva ette. Kohati oli kinos paberilt tuttavat vaadates lausa raske oma silmi uskuda. Bob Dylani muusikaga intro tundub fenomenaalne tänase päevani. Väga, väga vinge.

Samas, ega kõik pole ka lõpuni päris rõõsk ja roosa. Koomiksis oli Adrian Veidti salaplaani aluseks hirmutada inimkond ühte paati tulnukaohuga lehvitades. Snyder, et raha kokku hoida ja samas ka fännidele midagi uut pakkuda, muutis maid ja rahvaid ühendavaks ohuks doktor Manhattani enda. Tegelikult ju geniaalne liigutus! Samas ei klapi see ülejäänud looga enam sama hästi kokku ja tekitab mitmeid küsimusi... Kuid sellele vaatamata on film tõeliselt tähelepanuväärne. Tänaseks on võimalik valida kolme erineva versiooni vahel - teine on tiba pikem kui kinos, kolmandasse põimitud ka piraadianimatsioon. Ehk numbrites 162, 186 ja 215 minutit.

Kui juba Toomas Hendrik Ilves oma kõnes koomiksiraamatut parafraseerib (Kes valvab valvureid?), siis peab see ikka üks hea asi olema!... :-)

Coraline
Neil Gaimani raamatutest ja käsikirjadest on tehtud nii odav briti teleseriaal kui tobedavõitu digianimatsioon. "Stardust" oli aga päris korralik fantaasiafilm ja Henry Selicku lavastatud "Coraline" juba tõeline pärl.

Olgu arvutimultikad kuitahes kenad vaadata ja olgu digianimaatorid nüüdseks kuitahes osavad klassikaliste animatsioonireeglite kasutamisel, tõelise nukufilmi võludele ei saa vastu ükski pikselitest tehtud film. Muidugi, päris puhast nukufilmi ei tee tänapäeval enam keegi, nii või naa on arvutid alati mängus. Ka "Coraline" on mitut pidi väga uuenduslik ja digitaalne - nukkude näod näiteks retušeeriti kahest poolest kokku; näoilmed ja osa detaile tehti arvutis ja prinditi 3D printeritel (sisukas artikkel siin).

"Coraline'is" said õnnelikul moel kokku korralik käsikiri, geniaalsed tegijad ja tipptehnoloogia. Ponnistagu Pixar või kes iganes kuipalju tahavad, paremat animafilmi aastal 2009 ei tehtud.

District 9
"Heavy tuleb ja tapab, siis ei kuula enam keegi ABBA-t", arvati kaugetel kaheksakümnendatel. Aga kuulatakse ikka. Samas, "District 9" tuli ja tappiski ning sellist filmikest kui "Cloverfield" ei mäleta enam tõepoolest vist keegi...

Ärajäänud arvutimängufilmi "Halo" tuules vähese rahaga tehtud film Johannesburgi tulnuka-getost on kui värske tuulepuhang ulmekate üldiselt üsna läppunud ja samu vanu nippe väntsutavas maailmas. Ühes teise odavalt valminud ulmelooga "Moon" jääb Neill Blomkampi film igatahes päris pikaks ajaks üheksandat aastat meenutama.

Ainus negatiivne tahk on USA Blu-ray probleemid PowerDVD-ga - kuna kettal on lisaks ka arvutimängu demo, siis ei tunne see diski filmikettana ära...

Inglorious Basterds
Asi, mis mulle basterdite filmis kõige rohkem meeldib ja suu muigele kisub, on see, millisesse eristaatusse on Quentin Tarantino tegelikult tõusnud. Kujutage ette, et mõni teine lavastaja tahaks teha filmi, milles on 20-30-minutised teatrilavalikud stseenid, kus tegelikult ei toimu mitte kui midagi, lihtsalt räägitakse ja räägitakse ja keritakse vaikselt pinget üles. Iga teise puhul oleks produtsendid juba käsikirja lugedes juukseid katkunud ja seesuguse sigaduse juba eos likvideerinud. Rohkem aktsiooni! Tarantino aga teeb mida tahab, kõik seisavad valvel ja löövad kulpi.

Varasematest QT filmidest on mu enda kollektsioonis ainult debüüdiga DVD. Nüüd siis ka see ja arvan, et pöörlema hakkab ta tihedamalt kui enamus. Sealhulgas kannatavad korduvat vaatamist ka lisad, sest Blu-rayl on näiteks hea lühilugu filmis vilksatavatest päris ja fiktiivsetest filmiposteritest. Lisaks olen aru saanud, et selle sõjalise muinasjutufilmi kujundus on kuni pisiasjadeni väga adekvaatne ja ajastutruu, seega sobib kaadreid kasutada abimaterjaliks kasvõi mõne kuju tegemisel.

Zombieland
"Shaun of the Dead" sai seega mu lemmikfilmide sekka seltsiliseks teisegi elavate surnute loo. Eks lustakaid zombieilugusid oli eelmisel aastal teisigi, norralaste "Dead Snow" näiteks. Enamus selliseid pakuvad küll pigem ühekordset meelelahutust kui üle aegade kestvaid elamusi. Eks siis varsti näeb, kuivõrd kvaliteetseks osutub Robert Kirkmani koomiksiseriaalil "The Walking Dead" põhineva telesarja piloot...

Let the Right One In (Låt den rätte komma in)
Aastal 2009 tuli ka üks päris hea vampiirifilm, seekord mitte Hollywoodist või Aasiast vaid koguni meie endi läänenaabritelt. Üks mu tuttav filmifriik seda eriti seedi - tema jaoks on kogu vampiirimütoloogia oluline komponent seksuaalsus ja seega ei lähe lapsed seesugustena kohe üldse mitte. Minu jaoks oli selles aga hulgaliselt asju, mida kinolinal esmakordselt nägin, filmi õhkkond suurepärane ning ka tegevuspaik ja -koht üsna erakordsed. Seega, "True Bloodi" telesarjale lisaks oli vahelduseks muudki vampiirikraami vaadata.

Men Who Hate Women - Män som hatar kvinnor /
The Girl Who Played with Fire - Flickan som lekte med elden
Esimest korda märkasin Stieg Larssoni "Millenniumi"-sarja 2009. aasta maikuus, kui Pariisi raamatupoed tema köiteid prominentselt promosid ja "meie tänaval" asuva kino fassaadil oli suur filmireklaam.

Kodus soovitatakse mul igatahes raamatud ette võtta, olevat teised suurusele vaatamata lobedalt loetavad. Täitsa usun, sest kahe esimese filmiversioonid on igatahes vägagi vaadatavad. Natukene ehk häirib kirjanikuhärra (kes oli ju isegi peategelasele sarnane uuriv ajakirjanik) mõningane paranoia - tema loodud pilt skandinaavia heaoluühiskonnast on ikka väga must ja masendav. Kuigi hullud jooksevad ju tõesti Rootsis vabalt ringi ja emigrandid tekitavad probleeme, nii talviselt masendav kui film näitab, see elu sealmaal ilmselt ikkagi pole. Aga kriminull on kriminull ja lood iseenesest päris põnevad.

Esimene film tundub tagasivaates veidi parem, tundus nagu rohkem tervikliku loona. Teine oli rohkem jätkuosa, kus lihtsalt tegelaste lugusid edasi arendati ja vanu otsi kokku sõlmiti. Kolmas... ei tea veel, kuigi kuuldavasti olevat seegi paljus vanade teemade kohtusaalis lahkamine. Samas, mõlemas oli kõike, mida korralik põnevik sisaldama peab - vägivalda, konspiratsiooni, tagaajamisi, kaklusi, alusetuid süüdistusi, aastakümneid kestnud salatsemisi, kuhjakaupa kauaoodatud kättemaksu ja (skandinaavia filmidele nii omaselt) paljast pinda.

Filmide (ja raamatute) suurim pluss on kahtlemata Lisbeth Salander (Noomi Rapace) tegelaskuju. Aspergeri sündroomiga geniaalne häkker on üks coolimaid filminaisi, isegi Luc Bessoni kangelannad kipuvad kahvatuma.

On tõsiselt kahju, et Larsson nii ebaõiglaselt enneaegselt suri. Nii saimegi me planeeritud kümne raamatu asemel kõigest kolm. Neljas jäi lõpetamata, viiendast ja kuuendast olevat kirjas sisukokkuvõtted. Seega - isegi kui keegi raamatuid ei lõpeta, filmikäsikirju saaks ju nende põhjal ikkagi teha? Loota ju võib.

Monsters vs Aliens/Cloudy With A Chance of Meatballs
Kaks animafilmi, mis on mingitpidi sarnased ja mingitpidi mõlemad oma paljuhaibitud kolleegist huvitavamad.

Kollide ja tulnukate film on eriline maiuspala ilmselt vanade B-filmide sõpradele, kelle jaoks siin on küllaga kõiksugu viiteid ja vihjeid. Näiteks meenuvad esimese asjana detailid Vincent Price'i "Vahakabinetist" ja Spielbergi "Kolmanda astme lähikontaktist". Eks seesuguseid ole siin hulgi. Igatahes on tegu väga mõnusalt kujundatud looga, mida on ka lihtsalt hea silmailuks vaadata.

Lasteraamatul põhinev animafilm monokultuurse sardiinisaare noorest hullust leiutajast on esmapilgul tobeda kujudusega - tegelased on kuidagi liiga ümarad ja lihtsuse asemel pigem primitiivsed, meenutades kinofilmi asemel odavat ja kiiret teleanimatsiooni. See mulje aga on petlik. Film on lõbus, siin on anarhistlikku huumorit ja teravmeelset (enese)irooniat. Vägagi meeldiv üllatus, seda enam, et ega ma filmist suurt midagi ei oodanud. Sellest filmist peaks tulema ka üks esimesi Sony 3D diske.

Up
Pixar tekitab minus stuudiona vastakaid tundeid. Nad on väga edukad ja samas oma ala tõelised pioneerid, kuid midagi neis hakkab mulle veidi vastu. See pidev suhkrulaksu-optimism ja hawaii-särkidest univormid on ikka tibake imelikud, nagu mingi sekt. Filmid on tegelikult ka kuidagi väga sarnased, viimane aeg oleks skaalat natukenegi laiendada. Kuidagi ära hakkab tüütama see toiduvärvidega toonitud moosimaailm.

"Üles" sisaldas ju ilusaid ja hingelisi stseene, aga... mina ei tea. Täpselt nagu "Wall-E" ei ole seegi päris minu film. "Incredibles" oli selgelt parem, "Toy Story 2" oli selgelt parem, "Ratatouille" oli parem. Aga, noh, kui kõik ütlevad, et "Up" on hea film, mis siis minagi, kiidan kooriga kaasa.

(500) Days of Summer
Ma tegelikult tiba kahtlesin, kas see film ikka peaks siin tabelis osalema... aga tundub, et ikkagi peaks vist küll. The Pixiese karaoke ruulis täiega, soundtrack oli üldse parem kui tavaliselt ja ka lugu ise pakkus nii mõnegi teravmeelsuse.

***

Parimad telesarjad 2009

Mad Men
Esmapilgul tundub see täpselt poole sajandi tagusest New Yorgi reklaamimaailmast pajatav draamaseriaal kuidagi vanamoodsa rütmiga - koosneb see ju peamiselt rääkivatest peadest. Vaatama asudes tõmbab sari aga täiega enda maailma sisse - ja oledki konksu otsas... Viimse detailini paigas kujundusega loos on küll mõned kahtlased kohad (Don Draperi identiteet), sellele vaatamata on see aga vaieldamatult üks viimaste aastate parimaid telesarju. Ei mingit kahtlust.

Uutishuone
Umbes samasse auku läheb ka soomlaste "Uutishuone" - tosinaosaline fiktiivne lugu Yle uudistetoimetuste askeldustest seitsme- ja kaheksakümnendatel, taustaks tolle aja ehtsad uudislood ja skandaalid ning peategelaseks edasipüüdlik ja sooteadlik tibi, kelle karjäär šovinistlikus telemaailmas just libedalt ei liigu. Head karakterid, alkohol ja töönarkomaania, tabuteemad ja poliitika tagatoad - mõnus tervik, milles muuseas pisikoht ka Eestiga seotud uudistele.

Nagu aru saan, takistavad sarja DVD-le jõudmist just sinna põimitud ehtsad uudislood, nende koduvideoõigused tähendavad lihtsalt suuri kulutusi ja hulgalist juristide tööd. Seega, sarja uuesti nägemiseks polegi vist hetkel muud varianti kui telekava passida ja loota...

True Blood
Kuuldavasti tõeliselt meelelahutuslikust Charlaine Harrise romaanisarjast on saanud juba algustiitritest haarav vampiiriteemaline teleseriaal. Visuaalse variandi loojaks on Alan Ball, mees, kes varem kirjutanud filmi "American Beauty" ja loonud seriaali "Six Feet Under". Kolmas hooaeg on töös!

***

OODATUIM FILM 2010

How To Train Your Dragon
Järgmise aasta kõige-kõige oodatum film minu jaoks on ilma igasuguse kahtluseta DreamWorksi "How To Train Your Dragon". Ma ei mõista inimesi, kelle arvates senised kaks avaldatud treilerit on igavad, minu arust on need ühed parimad animafilmitrailerid, mida mina näinud olen. Tegelaste välisilme, animatsiooni kvaliteet (õlajõnks!), digitaalse maailma detailsus - siin on palju seda, mida ma siiamaani tulemusteta arvutianimatsioonis näha olen tahtnud. Ja siin on see olemas!

Ok, mu eelhäälestus on mõnevõrra erapoolik - lavastaja Chris Sanders on üks mu lemmikkunstnikke (mul on kolm tema autogrammiga raamatut!), lisaks on sellelegi filmile teinud hulgaliselt kontseptuaalseid visandeid Nicolas Marlet, sama mees, kelle pilte on täis "Kung Fu Panda" artbook. Ja see on senini parim art-of-film-tüüpi raamat.

Ja mis veel suisa superhea - sama autor (Tracy Miller-Zarneke) on kokku pannud ka draakoni treenimise raamatu, mis peagi ilmumas ja toogi lausa kubiseb Marlet' disainidest!!! See raamat näib niivõrd uskumatult vinge, et ma ei oska seda isegi sõnades kirjeldada.

Selle asemel, et teha noid nõmedaid Asterixi mängufilme Depardieu ja teistega, peaksid prantslased oma rahvuslikust koomiksiaardest hoopis just selliseid arvutianimatsioone tegema! Või ka mitte, mul ükskõik. Kui ma draakoniraamatu ükskord Amazonist käte saan, ei lähe muu maailm mulle enam üldse korda. My precioussss...