Igatahes, kui animatsioon huvitab, siis Disney toodang on vägagi põnev, eriti põnev on veel maailmasõjaeelne kraam, nii multikad kui koomiksid. Väga huvitav on jälgida, kuidas kõigest paari aastaga, kusagil vahemikus 1932-1935 toimus röögatu kvaliteedihüpe. Selle väga lühikese ajaga jõuti primitiivsevõitu ja tsüklirohkest primi-animatsioonist lihvitud filigraansuseni, mis kulmineerus aastal 1937 "Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi" filmis. Ja millest alates polegi joonisfilm tegelikult oma joonise tasemelt enam edasi arenenud. Juba siis saavutati ala absoluutne tipp, edaspidistel aastakümnetel on tegu kõigest katsetega sealt mitte väga alla libiseda.
Sain just Ebayst endale suureformaadilise raamatu, mis ilmus aastal 1978 ja milles 11 Miki Hiire ajalehekoomiksi sarja aastatest 1930-1937. Ribad on värvilised, originaalis ilmselt must-valged, igal leheküljel kuus riba. Sarjade seas on näiteks Mickey Mouse in Death Valley (1930), Mickey Mouse and the Foreign Legion (1936) ja Mickey Mouse and the Seven Ghosts (1936).
Lisaks on raamatus legendaarse hiirekunstniku Floyd Gottfredsoni eessõna (tema on minu teada ka siinsete lugude autor), milles seitse lehekülge teksti ja pilte ning mõned küljed tegelaskujude arenguga. Kui aus olla, siis enne seda raamatut polnudki ma näiteks teadvustanud, et mu lemmiktegelane - Goofy - alustas hoopis nime Dippy Dawg all...
Üks asi, mida on väga lõbus jälgida ja mispärast just vanad multikad ja koomiksiraamatud huvitavad on, on aegade muutumine. Nii mõnigi asi, mis omal ajal animeeritud või leheribasse raiutud, tekitab tänapäeva inimeses ebamugavust, kogupere-meelelahutuse kommertsmasinale nagu Di$ney Kompanii ju on, seda enam. Selle tulemusel on mõndagi kas hiljem muudetud või püütakse selle olemasolu üldse olematuks vaikida. Muutmine algas tegelikult juba Disney enda eluajal. Kui multikatele mõelda, siis tuleb esimesena pähe "Kolme põrsakese" filmi hunt, kelle kongusninalise juudi kaubareisijana ukse taga meelisklemine ümber joonistati, või ka "Fantasia" must kentaur, kes tänases variandis on jõhkralt kaadrist välja zoomitud. (originaalkaader muuseas leidub aga ka eesti keeles ilmunud elulooraamatus.) Ja muidugi onu Remuse muinaslugude film, millest tänapäevani koduvideos ilmunud ainult ammune Jaapani laserdisk. Sama ka koomiksitega - mitmed selleski raamatus ilmunud lood on tänaseks päevaks põlu all ja nende ilmumine tulevases raamatus äärmiselt ebatõenäoline, olgu siis põhjuseks rassiklišeed või lihtsalt mõni natuke kohatu tegevus. Muuseas, selliseid ilmus sõjaeelsel ajal ka Eesti ajalehtedes - meenub näiteks lugu, kus hiirepoisid bensiini ja tikkudega sügislehti koristavad... :-) Aga sellest teine kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar