Maal

Käisin nädalavahetusel suurest linnast ära, maal. Virumaal. Hiliskevad on selleks päris mõnus aeg - putukad ja umbrohi pole veel tegutsema asunud, samas linnud kisendavad üksteise võidu ja tuiskavad ringi nagu pöörased. Kultuursemad taimed võtavad vaikselt hoogu kasvamiseks, esimesed neist - krookused, lumikellukesed, sinililled ja eriti mingid sinised kellukad katavad maad tiheda vaibana, nii, et vahel pole kusagile astuda.

Ja kuigi temperatuur oli sel aastal esimest korda tõeliselt suvine, nägin vilksamisi isegi lund.

Lisaks toimus ema sünnitalu lähedal seekord seninägematu loodusnähtus. Liivaseguse mullaga põllud olid lume ja tuule poolt siledaks lihvitud ning vihmatute nädalate abil tuhkkuivaks küpsetatud. Nüüd siis asus puhuma edelatuul, mille toimel tõusis tohutu tolmupilv, mis kattis nii inimesed kui fotoaparaadi peene tolmukihiga, jõudes otsaga metsa vahele ja tekitades omamoodi uduefekti.

Veidra tolmutormi tulemuseks oli pealelõuna kohta üsna eripärane valgus, mistõttu tekkis päris huvitava tonaalse perspektiiviga pilte.

Küla vana jaanituleplats. Veerandsaja aasta vanune unustatud kiik on lõpuks loodusjõududele järele andnud...

Napi kilomeetri kaugusel on uus talgutööna sündinud külaplats, uue kiige, lõkkeplatsi, tiigi, katusealuse, peldiku (!), laste ronimiskaadervärgi ja maakivist majaga, mil katus peal, kuid mis ootab veel aknaid ja sisu.

Tolm aga aina lehvis ja päike paistis.

Üks asi, mis mulle kohe üldse ei istu, on see, kuivõrd kehvas seisus on Eestimaa ilusad raudteejaamad. Minu teele jäävatest on ainult Rakvere suutnud oma hoone korda teha, kõik teised, tihti poolteistsada aastat vanad nikerdistega puumajad (nagu ka kivihooned) on äärmiselt armetus seisus.

Allakäik algas tegelikult kaheksakümnendail, kui mingi idiootse otsuse põhjal asuti rongipeatustesse anonüümseid ja koledaid telliskuubikuid ehitama. Vanad jaamahooned jäeti tühjaks, naelutati kinni, mõned lõhuti üldse maha. Ma ei saa aru, kuidas on see võimalik.