Ma ei uskunud oma silmi

Kui arvutusmassinaga seotud maailmas üleüldse on midagi tõeliselt koledat, mõttetut ja viiruslikult levivat, siis on see font nimega Comic Sans. See üdini inetu, maitsetu, vildakas ja absoluutselt ilma igasuguse sisemise loogikata käkerdis, mis pääses Microsofti laboritest põgenema aastal 1994 on ilmselt maailma kõigi aegade kõige koledam kirjatüüp.

Ja mis kõige õudsam - ma olen seda jäledust kohanud kõige erinevamates ja uskumatutes kohtades. Näiteks Disney DVD dokfilmis (oli vist Dinosauri topeltkettal), Soome TV missisaates ja isegi sangaga makil! Rääkimata siis mõne ajukääbuse kirjatööst, koduleheküljest või messengeritekstidest...

Teadmiseks: sel fondil pole koomiksitega mitte mingit seost, ükski endast lugupidav kunstnik lihtsalt ei suuda seda sitta oma pildil kasutada. Mis kahjuks muidugi ei tähenda, et poleks neid, kes suudavad... ka Eestis, vaadake või ajalehti.

Ja täna õhtul siis algas ETV-s 2006. aasta film "Klimt", Gustav Klimti osas John Malkovich. Mõtlesin, et võiks ju vaadata, ikkagi kuulus kunstnik, kuigi film pidi olema saast. Film algas. Ja - tule taevas appi! - selle filmi algustiitrid on tehtud Comic Sansiga! No andke andeks... Ma tõsiselt kahtlen, kas ikka paljas Saffron Burrows suudab seda filmi parandada...
[Lisandus hiljem: lõputiitrid ka. Kusjuures, oligi mõttetu film.]

BAN COMICS SANS!!!

Naine ja puu

Järjekordne pilt blogisse Joonistajad koos. Algselt oli plaan võtta ette mu lemmikute Dupuy ja Berberiani artbook, et sellest elegantselt lakoonilise joone osas inspiratsiooni ammutada. Tegelikult aga sinnamaani ei jõudnudki, jäin kinni Härra Jeani 6. albumisse ja lugesin hoopis selle uuesti üle, piltide asemel loosse süvenedes.

Another image for Joonistajad koos weekly sketch blog. The theme this time was "Woman and a Tree"

Maal

Käisin nädalavahetusel suurest linnast ära, maal. Virumaal. Hiliskevad on selleks päris mõnus aeg - putukad ja umbrohi pole veel tegutsema asunud, samas linnud kisendavad üksteise võidu ja tuiskavad ringi nagu pöörased. Kultuursemad taimed võtavad vaikselt hoogu kasvamiseks, esimesed neist - krookused, lumikellukesed, sinililled ja eriti mingid sinised kellukad katavad maad tiheda vaibana, nii, et vahel pole kusagile astuda.

Ja kuigi temperatuur oli sel aastal esimest korda tõeliselt suvine, nägin vilksamisi isegi lund.

Lisaks toimus ema sünnitalu lähedal seekord seninägematu loodusnähtus. Liivaseguse mullaga põllud olid lume ja tuule poolt siledaks lihvitud ning vihmatute nädalate abil tuhkkuivaks küpsetatud. Nüüd siis asus puhuma edelatuul, mille toimel tõusis tohutu tolmupilv, mis kattis nii inimesed kui fotoaparaadi peene tolmukihiga, jõudes otsaga metsa vahele ja tekitades omamoodi uduefekti.

Veidra tolmutormi tulemuseks oli pealelõuna kohta üsna eripärane valgus, mistõttu tekkis päris huvitava tonaalse perspektiiviga pilte.

Küla vana jaanituleplats. Veerandsaja aasta vanune unustatud kiik on lõpuks loodusjõududele järele andnud...

Napi kilomeetri kaugusel on uus talgutööna sündinud külaplats, uue kiige, lõkkeplatsi, tiigi, katusealuse, peldiku (!), laste ronimiskaadervärgi ja maakivist majaga, mil katus peal, kuid mis ootab veel aknaid ja sisu.

Tolm aga aina lehvis ja päike paistis.

Üks asi, mis mulle kohe üldse ei istu, on see, kuivõrd kehvas seisus on Eestimaa ilusad raudteejaamad. Minu teele jäävatest on ainult Rakvere suutnud oma hoone korda teha, kõik teised, tihti poolteistsada aastat vanad nikerdistega puumajad (nagu ka kivihooned) on äärmiselt armetus seisus.

Allakäik algas tegelikult kaheksakümnendail, kui mingi idiootse otsuse põhjal asuti rongipeatustesse anonüümseid ja koledaid telliskuubikuid ehitama. Vanad jaamahooned jäeti tühjaks, naelutati kinni, mõned lõhuti üldse maha. Ma ei saa aru, kuidas on see võimalik.

Ilsa - left hand part II

Ilsa hetkeseis siis selline - tegin varrukale esimese voldiportsu ja küpsetasin ära. Kuna õlavars on juba ammu küps, siis osa volte ei saanud teha sellisena kui soovisin. Niisiis, võtan ta esimesel võimalusel ette, lõikan osa varrukast ära ja teen natuke parema. Taas - kuivõrd lihtsam oleks see vaha kasutamisel... Aga muidu, midagi sain igatahes korda, ega suur muud kui küünarnuki sisekülg polegi enam kohendada.

I baked the sleeve, although I still need to correct some of the folds...

Ilsa - left hand part I

Tegelesin veidi taas Ilsaga. Tegin vasakule labakäele omaette traadist ja vasktorujupist karkassi, kuna alul tundus, et ehk on detailset ja üsna väikest labakätt lihtsam eraldi ja milliputist teha. See aga osutus valearvestuseks, kuna nii oli päris keeruline õiget suurust ja poosi hoida ning asjast kogu kuju kontekstis aru saada.

Seepeale tegin eposavist käekarkassi kuju enda külge ja püüdsin kogu puuduva käe - laba ja küünarvarre - koos valmis teha. See aga polnud ka päris hea mõte, kuna küünarvarre juba küpsetatud savi kippus traatidel pöörlema. Võtsin selle üldse ära ning tegin uue ja pöörlemisvaenuliku kandilise küünarvarretooriku. Ja selle otsa käelaba. Tulemus sai tegelikult päris rahuldav, sest saan nüüd käe asendit korrigeerida - kui näiteks avastan, et käsi võiks ikkagi varruka suhtes veidi teise nurga all olla.

Ajutise toorvarruka volidid olid päris head, loodan, et käsi koos vasaku varrukaga saab lõpuks lõpliku kuju. Siis vaja veel nägu korda teha, laiemaid püksireisi proovida ja hakkabki valmima...

First I tried to make a separate hand from Milliput, but it didn't really work out that good - it was hard to see it in context and to get the size right. Then I tried to make fingers and sleeve the same time - it wasn't that comfortable too. So, I made hand, baked it and now I can rotate and bend it, when adjusting it with sleeve.

Sleeve's rough folds worked pretty well, so I hope it will be there soon. Then I'll need to fix the face...

Valge raamat

Käisin täna Tallinna Viru Keskuse neljandal korrusel, "Rahva Raamatu" osakonnas, kuhu muidu eriti ei viitsi ronida. Ja mida ma seal nägin - venekeelset kõvas köites "Watchmeni"! Font, oli, nagu Ida-Euroopa koomiksiraamatutes ikka, imelik, paber ning köide ka kuidagi venepäraselt robustsed, aga raamat oli olemas. Plusspunktid piiri taha!

Aga tegelikult olin seal korrusel seepärast, et kell 13 tutvustati uut Pantokraatori raamatut, mille vahel ka kolm ketast muusikaga ja fotode seas mõned väga vanad minu tehtud pildid. Ma ei saaks öelda, et olin sinna kutsutud ja et ma neist kedagi tegelikult tunneksin, aga kuna P oli viimastel päevadel suutnud kogu massimeedia oma kokkutuleku-uudistega küllastada (R2 saated, Hommiku TV, jne jne) ning Rahva Raamatu kodukal oli kellaaeg kirjas, siis teadsin asjast ja läksin ka kohale. Avalik ruum ikkagi, niivõrd-kuivõrd.

Hm, seinal on tuttav pilt!

Turvaelementidega raamatuvirn ja progeviinapits.

Üldiselt oli kogu üritus üllatavalt mitteformaalne ja kaootiline, seetõttu polnud seal tegelikult suurt midagi pildistada. Kui aus olla, siis oli mul ka vale objektiiv ees, selline kügelev värk oleks vajanud laiemat nurka. Ühesõnaga, korralikke pilte seekord ei saanudki. Aga akud vähelmalt olid laetud.

Ei, rahvast oli ka!

Kiluleib oli igatahes hea! Progeviina ei tea kommenteerida.

Kuigi minu noorukipõlve põgusad progeajad puudutasid ainult Dire Straitsi ja Fishi-aegset Marillioni, mispeale läks muusikamaitse 4.a.d. ja Creationi bändide abiga üsna totaalselt indieks ära, siis täna paaritunnises Raadio 2 Panto-saates kuuldud muusika oli ausalt öeldes üllatavalt kuulatav. Mõni lugu tuli isegi tuttav ette. Plaanide kohaselt peaks minuni jõudma ka valgekaaneline raamat, eks siis kuulan lisa. Loodan, et see pole kehvem kui kiluvõileib. Enne peaks küll veel paar roundi Stella CD-d keerutama, seegi vajab veel seedimist...

Kollid ja daamid

Seattle'i koomiksiüritusel ilmus 48-leheküljeline kõvas köites 22 x 31 cm artbook "Monsters & Dames", milles hulk leheküljesuurusi pilte kollidest ja daamidest, autoriteks erinevad koomiksikunstnikud. Raamatu tiraaž oli 850 (minul 168/850), müügitulud läksid kohaliku lastehaigla heaks. Raamatus on 46 pilti, igalt osalevalt kunstnikult üks.

Kaanepildi autor: Frank Cho

Pildikogumiku väljaandjaks on ühemehekirjastus Brandstudio, tolle blogis on näha ka kaasautorite nimekiri ning mõned näiteküljed. Tegu siis kirjastusega, mis on pühendunud ühes autoritega ja ilma erilist kasumit tahtmata pildiraamatute kirjastamisele. Neid on kolmandat aastat tegutseva firma kataloogis juba üksjagu, mõni päris hea, mõni igavam, nagu ikka. Nii palju, kui mina aru saan, kasutab latinost New Yorki kunstnik oma ajaloolisi juuri, sest raamatud, mida mina näinud, on kõik trükitud Columbias.

Igatahes on tegemist huvitava nähtusega kirjastamismaailmas. Brandstudio raamatuid, mis veel läbi müümata, saab osta nende enda blogist, tuntumatest kunstiraamatupoodidest ja otse kunstnikelt. Viimasel juhul pole välistatud ka autogramm või pühendus.

Mulle üldiselt need raamatud peaaegu, et meeldivad, muidugi, kui autor ise huvi pakub. Peaaegu, sest kriitiliselt öeldes on kõvade kaante kohta sisu siiski kaunikesti õhuke. Ilmselt on asi selles, et formaat on piisavalt suur, nii et kui pildid visandlikud, siis võiks neil ühel küljel pigem mitu olla. (Kuigi, ka selliseid raamatuid on.) Ka ei meeldi mulle paber. Kui läikiva asemel oleks matim pind, oleks pildid paremini nauditavad raamatud veel oluliselt ilusamad.

Pildil: sisukorra kõrval "100 Bullets" kaanekunstniku Dave Johnsoni pilt, üleval David Petersen ja Bruce Timm.

Üks uus ja üks vana

Minu pisikesse Hellboy kogusse on lisandunud paar järjekordset printi. Esimene neist on pärit hiljutiselt Seattle'i koomiksimessilt Emerald City ComicCon. Kui Mignola miniprindid on mõnusalt väikesed, nii A5, siis Seattle'i oma osutus olema päris plakati mõõtu - 455 x 605 mm, mis oli tegelikult kõigile üllatuseks.

Nummerdatud ja signeeritud pilti ei tihkaks siiski posteriks nimetada - paber juba on päris kvaliteetne, ka on ametlik termin just print. Sellel on kujutatud Hellboy koos paari Seattle'i tunnusobjektiga. Käes on tal Starbucksi kohvitops (nende metallist termoskruus on muuseas SUPER!), selja taga kohalik maamärk, sillaalune betoonist kuju Fremont Troll.

Prindi ostmine polnud seejuures päris piiranguteta, minu teada võis iga külastaja osta ühe. See ka ilmselt põhjuseks, miks seda Ebays praktiliselt näha pole olnud. Ka Hellboy foorumi liige, kes kaugemale rahvale posterid osta lubas, sai neid reserveerida koos enda omaga kõigest 10. Mul vedas, olin nimekirjas üks esimesi ja nii ongi nüüd mul Seattle'i print #141/250.

Teine print, mille sain juba tiba varem, kuid mis siin blogis siiani mainimata, pärineb Prantsusmaalt. Kirjastuse Edition Delcourt juba aastate eest ilmunud poogen on veel suurem - 495 x 695 mm - ja veel paksemal paberil. "The Art of Hellboy" ütleb aastal 1999 valminud pildi kohta lihtsalt, et tegu "Box Full of Evil" prantsuse editsiooni kaanepildiga. USA-s ilmus see lugu kogumikus "The Right Hand of Doom", Prantsusmaal aga niisiis eraldi kõvakaanelise raamatuna. Sama pilt on siis ka sellel üsnagi haruldasel ja koomiksiga samaaegselt ilmunud prindil, minu oma number on #351/500.

Tegu ei ole just selle kõige suurema rariteediga Hellboy printide seas, kuid kahtlemata on ta üks kompositsioonilt paremaid. Ma ei usu ka, et neid väljaspoole Prantsusmaad eriti palju jõudis - aastatuhande lõpus polnud Hellboy veel kaugeltki sama tuntud tegelaskuju kui praegu, filmijärgselt. Rootsis küll on paar tükki, samal inimesel, kusjuures. Ja üks neist korralikult kortsus.

Timukas

Taas üks Joonistajate blogi pilt, teemaks "Timukas". G-sulg ja pritsmed kalkapaberil, pluss säbrune arvutigradient.

Üksildane süda ja Kadunud tähtkujud

Sain kunstnikust nimega Tara McPherson teada kunagi koomikseid tellides, kui silma jäi tema kujundatud kaantega Vertigo sari "Witching". Kahjuks peab küll tõdema, et kaaned olid selle sarja juures parim asi, muu ei saanud ligilähedalegi.

Hiljuti andis Dark Horse välja teise kogumiku McPhersoni kunsti. Raamatud on mõneti sarnased, lehekülgede arv on mõlemal 112, lõpus paar lehekülge fotosid tätoveeritud autorist ja sõpradest.

On ka erinevusi. Esimeses raamatus on päris coolilt lahendatud piltide ja visandite kujutamine - vasakul leheküljel toores visand, paremal valmis pilt, nende vahel paks läbikumav kalkaleht, millel puhas pliiatsikontuur ja mis üsna sünkroonis värvilise pildiga. Ilus. Teise raamatu kaas on kuidagi ruumiline, nagu oleks paksu kaane sees mingi pehme vetruv materjal.

Mõlemas raamatus on ära trükitud paar lühikoomiksit ja hulgaliselt joonistusi, akrüülmaale, siiditrükke ja muud graafikat, igal pildil juures nii nimi, suurus kui aasta, tiraaž ja teostusviis. Teises osas ka mõned skulptuurid.Üldiselt tundub esimese raamatu pildivalik mõnevõrra mitmekesisem, teisest moodustavad suure osa üsna sarnase kompositsiooniga tibimaalid. TM piltides on mitmeid alatasa korduvaid detaile ja sümboleid, näiteks kui kusagil jääb ette südamekujulise "piparkoogivormiga" perforeeritud piiga, siis on see tõenäoliselt jut tema pilt.

Mõlemas raamatus on hulgaliselt kontsertplakateid, artistideks teiste seas Beck, PJ Harvey, Suzanne Vega, Dandy Warhols, Shonen Knife, Throwing Muses, Stereolab, Elvis Costello, Duran Duran jne jne. Paljud neist posteritest on väiksestiraažilised siiditrükid. Mulle jääbki veidi arusaamatuks, on's need tõesti ka vihmas ja tuules plakatina kasutusel või mõeldud fännidele müügiks - kahtlaselt väärtuslikud tunduvad teised teibi ja liimipulgaga majaseintele kleepimiseks... Igatahes on nad kenad ja kuigi TM taaskasutab neil tihtipeale detaile mõnest oma muust pildist, näevad nad ikkagi üsna isikupärased välja. Kui mina oleksin bänd, siis mulle küll McPhersoni plakat meeldiks.

Vintage huumorit

Paar mikrofilmiväljaprinti sõjaeelsetest ajalehtedest, mõlemad ilmselt pärit aastast 1939. Kuidas tundub tollane huumor? Ma ei tea, miks, aga mina elaksin küll pigem sellises naiivses aga põnevas maailmas, kus on veel avastamata paiku ja sedasorti naljad saavad vabalt ilmuda...

Miki Hiir

Olen minagi üks neist eestlastest, kes kasvas üles raamatuga "Piilupart, Miki ja teised", muutes ühe kõvakaanelise eksemplari päris korralikuks kapsaks. Sellest, ja ilmselt ka Soome TV multikaprogrammidest see Disney tegelastega seotud alaline nostalgia... Samas, mingi tõsine fänn ma ikkagi pole, kodumaist Miki ajakirja pole ma kunagi ei ostnud ega lugenud, kui paar esimest numbrit ehk välja arvata. Vähemalt ostetud need said, aga kas ka loetud...

Igatahes, kui animatsioon huvitab, siis Disney toodang on vägagi põnev, eriti põnev on veel maailmasõjaeelne kraam, nii multikad kui koomiksid. Väga huvitav on jälgida, kuidas kõigest paari aastaga, kusagil vahemikus 1932-1935 toimus röögatu kvaliteedihüpe. Selle väga lühikese ajaga jõuti primitiivsevõitu ja tsüklirohkest primi-animatsioonist lihvitud filigraansuseni, mis kulmineerus aastal 1937 "Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi" filmis. Ja millest alates polegi joonisfilm tegelikult oma joonise tasemelt enam edasi arenenud. Juba siis saavutati ala absoluutne tipp, edaspidistel aastakümnetel on tegu kõigest katsetega sealt mitte väga alla libiseda.

Sain just Ebayst endale suureformaadilise raamatu, mis ilmus aastal 1978 ja milles 11 Miki Hiire ajalehekoomiksi sarja aastatest 1930-1937. Ribad on värvilised, originaalis ilmselt must-valged, igal leheküljel kuus riba. Sarjade seas on näiteks Mickey Mouse in Death Valley (1930), Mickey Mouse and the Foreign Legion (1936) ja Mickey Mouse and the Seven Ghosts (1936).

Lisaks on raamatus legendaarse hiirekunstniku Floyd Gottfredsoni eessõna (tema on minu teada ka siinsete lugude autor), milles seitse lehekülge teksti ja pilte ning mõned küljed tegelaskujude arenguga. Kui aus olla, siis enne seda raamatut polnudki ma näiteks teadvustanud, et mu lemmiktegelane - Goofy - alustas hoopis nime Dippy Dawg all...

Üks asi, mida on väga lõbus jälgida ja mispärast just vanad multikad ja koomiksiraamatud huvitavad on, on aegade muutumine. Nii mõnigi asi, mis omal ajal animeeritud või leheribasse raiutud, tekitab tänapäeva inimeses ebamugavust, kogupere-meelelahutuse kommertsmasinale nagu Di$ney Kompanii ju on, seda enam. Selle tulemusel on mõndagi kas hiljem muudetud või püütakse selle olemasolu üldse olematuks vaikida. Muutmine algas tegelikult juba Disney enda eluajal. Kui multikatele mõelda, siis tuleb esimesena pähe "Kolme põrsakese" filmi hunt, kelle kongusninalise juudi kaubareisijana ukse taga meelisklemine ümber joonistati, või ka "Fantasia" must kentaur, kes tänases variandis on jõhkralt kaadrist välja zoomitud. (originaalkaader muuseas leidub aga ka eesti keeles ilmunud elulooraamatus.) Ja muidugi onu Remuse muinaslugude film, millest tänapäevani koduvideos ilmunud ainult ammune Jaapani laserdisk. Sama ka koomiksitega - mitmed selleski raamatus ilmunud lood on tänaseks päevaks põlu all ja nende ilmumine tulevases raamatus äärmiselt ebatõenäoline, olgu siis põhjuseks rassiklišeed või lihtsalt mõni natuke kohatu tegevus. Muuseas, selliseid ilmus sõjaeelsel ajal ka Eesti ajalehtedes - meenub näiteks lugu, kus hiirepoisid bensiini ja tikkudega sügislehti koristavad... :-) Aga sellest teine kord.

Ilsa - base mould is ready

Otsisin lõpuks paari päeva eest välja oma vormitegemismaterjalid ning tegin valmis Ilsa aluse vormi. Silikooni ja kipsiga mässamine tähendab paratamatult pea peale pööratud tuba, kleepivaid pabereid ja topse, tolmu ja segadust. Aga kunagi tuli see teha.

Oma varasemale, 7-tollise Hellboy kuju alusele tegin kunagi maatriksvormi (kipskoorikuga silikoonvormi), olin nüüd kaval ja taaskasutasin elu lihtsustamiseks seda mitmel moel ära. Ilsa alus on põhimõtteliselt samasugune hokilitri taoline ketas, lihtsalt väiksema diameetriga. Nii mahtus see edukalt varasemasse Hellboy aluse vormi kipskoorikusse. Seega - tuli valada olemasolevasse kipskattesse uus silikoonsisu. Kui vaja, saan sama kipskoorikut endiselt ka Hellboy jaoks tarvitada.

I finally took out mould making materials, turned the room upside down with all the dust and sticky stuff and made mould for Ilsa's base. As the base is about the same size as the older 7" Hellboy's base, just a little bit smaller in diameter, I recycled Hellboy mould's plaster part. (I can still use it for Hellboy if I want.)

Pildil: vormi põhjapool (mida tegelikult vaiku valades vaja ei lähegi), mis vaseliiniga kaetud ja millel aluse originaal. See omakorda on kaetud esmase õhukese silikoonikihiga. Peamine on, et tööpinnale, st. skulptuuri pinda puutuma, ei jääks mitte mingeid mulle, seepärast tasub algul kuju lihtsalt silikoonikelmega katta ja mullid pintsliga katki torkida. Kui silikoon enam ei kleepu, sulen vormi ja valan ülejäänu sisse. Selle kõvastumiseks tuleb anda aega 16 tundi.

On the next photo: Base's original, on bottom side of the (vaseline covered) old mould, covered with thin film of silicone. This way I can make sure that there will be no bubbles in silicone's "working surface", touching the original. Later, when this silicone is hard, I close the plaster mould and pour all the needed silicone in to fill it. This silcone will need some 16 hours to harden.


Järgmisel päeval - vorm on valmis! Pildil on lahtivõetuna Hellboy aluse vorm, kus näha valamisauk vaigule. Nagu juba mainisin, valan tegelikult ilma seda poolt kasutamata vormi teise poole lihtsalt vaiku täis ja pärast lihvin ülejäägi maha ja siledaks. Alakülg ju sile, mis seal vahet, otse vormist või hiljem lihvitud... Paremal just avatud uus vorm, millest veel eemaldamata aluse originaal.

On the next day - mould is ready! On left and middle - bottom side of the mould, the one from Hellboy. I really don't need it when pouring resin, I just fill the new mould and then sand the excess resin off. On right - new mould with the original base still inside.

Silikooni kättesaamine kipsist oli NEETULT raske... Nagu näha, jäi sünkroelementidesse mulle, aga see pole üldse oluline - tööpind on ok. Põhjaosa ümber turritava silikooniriba nokkisin noa ja kääridega ära. Muuseas, vana vormi silikoon on teist tooni, sest see on sama tootja pehmem sort. Alul ei julgenud ma tugevamat osta, kartsin, et selle voolavus on kehvem. Tegelikult tuleb kahekomponendise silikooni tugevusvahe katalüsaatorist, mahukam komponent on sama.

Here's the new mould. There are some bubbles in synchro-elements, but that's not important, as long as working surface is okay. By the way, this new silicone is darker because it's harder brand from the same manufacturer.

Ja siin on puhastatud ja talgitatud vorm ühes terveks jäänud originaaliga.

And here's the cleaned and powdered mould with the original.


Kui saabub aeg Ilsa vormi tegemiseks, võtan igast etapist pilte ja postitan siiasamma blogisse korraliku tutoriali. Olen paar ülipõhjalikku tutoriali küll juba ka teinud, aga need on võõrkeelsetes skulptuurifoorumites.

I'll make decent illustrated tutorial for this blog when it's time for Ilsa's mould.

Ilsa - hand armature

Smallest Ilsa statue post ever - here's the hand armature.

Kass

Eelviimases "Geo" numbris oli pikk lugu origamist, paberist kõige uskumatute olevuste ja objektide voltimise kunstist. Kuigi paadid, avaneva suuga varesed, hüppavad konnad ja veepommid olid juba kooliajal selged, oli ja on origami minu jaoks ikkagi täielik mõistatus - paber on ju ruudukujuline, kuidas saab sellest voltida näiteks tundlate ja jalgadega putukaid?!? Võimatu.

Leidsin täna tööl igavledes Google'iga Origami diagammide saidi ja proovisin ühe sealse objekti kohe ka ise rebitud printeripaberist järele teha. Ega see lihtne polnud, aga midagi tuli isegi välja. Ehk on see kõik siiski võimalik?...

Karu

Pilt Joonistajate blogisse, teemaks "Tsirkus". Karufotode uurimine ja dünaamilise poosi visandamine võtsid hulgaliselt aega, kuid Pentelijoon ise sai paberile ilmselt paari minutiga. Niiviisi on see ka ainus minu blogipilt, mille kontuuri pole digitaalselt mingilgi moel korrigeeritud.

Raamatukoguhoidja

Bill Presing on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Pixaris ametis oleva mehe lakooniliselt täpne ja humoorikalt nunnu stiil on väärt nii droolimist kui uurimist. Raamatuid tal just palju pole, kuid mis on, on igati väärt trükitooted.


Nägin suvel Arludikis ka tema originaale, sealhulgas kolme palja raamatuhuvilise piigaga "Librarian" printi. Arvata võib, et Arludiki kontoriruumis rippuv oli originaal. Sellest peale oli tahtmine kunagi see endalegi saada, kolmeosaline print sobiks ülihästi raamaturiiulite kanti seinale... :-)

Täna, peale kuuajast ootamist, mis ilmselt hävitas postitaja närvirakke hoopis enam kui minu omi, jõudis kohale pakk paari WonderConilt ostetud prindiga. Üks neist pisike Mignola, teine siis too Bill Presingu "Raamatukoguhoidja". Suurust viimasel pisut enam kui 25 x 48 cm, paber väga akvarellipaberi moodi ja trükitud... ei teagi kuidas, igatahes mingit trükirastrit pole paista. Väga originaalisarnane, peab ütlema. Cool!

Mignola prindid 1 - 6

Mike Mignola Hellboy-teemaliste miniprintide sari on nüüdseks jõudnud kuuendani. Alates suvest 2006 on perekond Mignola seesuguse teinud igaks San Francisco ja San Diego koomiksifestivaliks. Seni viimane print oli müügis 27. veebruarist 1. märtsini toimunud WonderConil ja täna, peale kuuajast ootamist, jõudis see ka minuni. Siin need kõik kuus on, kui minu arvamust küsida, siis on uusim neist ka kõige kobedama kompaga.

Üks print tuleb sellel aastal veel, suvisel Comic-Conil koos järjekordse Mignola sketchbookiga. Ja tegelikult ei saa unustada, et ka möödunud nädalavahetusel toimunud Seattle'i festivaliks telliti Mignolalt print, see on aga hoopis suurem ja kordades haruldasem.

3. JAFF

3. aprillil sai alguse kolmas JAFF ehk Jaapani animatsiooni filmifestival. Väga stiilse ja ilusa plakatiga ürituse programmis on mitmeid päris huvitavaid filme, lettidel korralik ja erinevalt varasemast ka korralikku eesti keelt sisaldav kataloog ning, kui uskuda flaierit, siis tulemas koguni DVD-ga varustatud kahes kohalikus keeles Otaku-ajakiri!...

Ma ise üldiselt jälestan filmifestivale, sest mul pole elus olnud vist ühtegi seesugust seanssi, kus ma oleks filmi täiega nautida saanud. (Polnud ka tänane "Sky Crawlers".) Animefesti korraldajatele tuleb siiski igati au anda - pisiriigis on seesuguse nišiürituse korraldamine raske, riskantne ja, arvestades seda, et enamus siinseid anime ja mangafänne on oma meelelahutuse ilmselt netist varastanud, ka tänamatu töö.

Allpool mõned pildid sushi-keskselt avaürituselt.

Prantsuse sketchbookid

Prantsuse kirjastus Comix Buro (on see ikka kirjastus?...) annab välja sketchbookide sarja. Nüüdseks on ilmunud 14 raamatut, kolm on tulemas. 48 lehekülge, 18x22 cm, nummerdatud ja signeeritud. Lisaks joonistustele on raamatute lõpus ka lehekülg kunstniku töötoa ja -laua fotodega. Ostsin ühe seesuguse eelmisel suvel Pariisi Albumist, Olivier Vatine' #2, 137/900. Raamat sisaldab päris hea käega tehtud aktivisandeid, sketše ja valmispilte, lisaks ka kavandid Attakus' kujudele, mis ausalt öeldes valmis jublakatest tüki paremad.

Nüüd siis sain teise samasuguse, seekord autoriks Pierre Alary, 535/900. Temagi on kõva joonistaja, paistab, et pigem sule kui pintsli kasutaja, aga võin eksida.

Igatahes, kui veel Saint Germain'i bulvarile satun, peab teisigi sama sarja raamatuid uurima, signeeritud prantsuse kunstnike sketchbooke pole muul moel just lihtne leida.

Nocturno

Tony Sandoval on ilmutanud koomiksiloo "Nocturno" teise albumi. Olen varemgi maininud, et kirjastuse Paquet' sarja Discover raamatud on ehk minu nähtuist ilusamais köites, sama kehtib sellegi raamatu puhul. Muuseas, kui kaks Nocturnot riiulis kõrvuti panna, moodustub nende selgadel ühine portreepilt.

Monsieur Jean 5+6

Kui ma peaksin valima elu jooksul kohatud graafilise kirjanduse seast oma lemmikkoomiksi, oleks see kõigile Hellboydele ja muudele vaatamata ilmselt ikkagi Dupuy ja Berberiani "Monsieur Jean".

Moodsatele aegadele kohaselt ilmuvad ka Jeani lugudest väiksemas formaadis kordustrükid, kaks albumit samade kaante vahel. Ja kuigi kirjastus poolel teel muutus - alates 6ndast albumist on kirjastuseks Dupuis - ilmuvad raamatud edasi. Kolmanda kogumiku, mille täna sain, paber tundub varasemast veelgi paksem, muidu on köide ja stiil täpselt samasugune.

Kuuenda albumi kolm varianti - Prantsuse kõvankaaneline, soome pehmekaas ja uus topeltraamat

Jeani topeltalbumid on igatahes väga mõnusas köites, kaaned on tagasikeeratud servadega (ehk siis "kaanelakkadega", nagu hiljaaegu uue sõna õppisin) ja mõnusal paksul matil paberil. Lisaks on raamatu ümber omapärane osalise kattega ümbrispaber, mille alt paljastub teistsugune ja lakoonilisem kaanekujundus.

Kolm uustrükki, kolmas neist lahtivolditud ümbrisega

"Härra Jeani" albumeid on kokku ilmunud kaheksa, üks neist alternatiivsema olemisega, väiksem ja must-valge. Lisaks on olemas ka autobiograafiline koomiksiraamat ühe Jeani loo kirjutamisest, mis robustsemale vormile vaatamata samuti päris hea. Kuus albumit, kui mitte enamgi, on ilmunud ka Soomes. Inglise keeles on albumeid ilmutanud Montreali kirjastus Drawn & Quarterly - kõvade kaante vahel on nii eelmainitud making-of "Maybe Later" kui kaks esimest albumit. Üks hilisem on ilmunud ka kirjastuse ajakirjas. Jeani lugude ainetel on Prantsusmaal valminud ka film.