Kujutlege pilti

Ajakirjadega on see häda, et isegi kui nad on üldiselt huvitavad, on neis siiski liiga palju päevakajalist kraami ja reklaami, olemaks kaanest kaaneni ka hiljem huvitavad. Eriti nõmedad on selles osas USA ajakirjad, mida ei saa isegi normaalselt lehitseda, kuna nende vahele on köidetud kõiksugu läikivat promopappi. Lisaks võtavad aastakäigud ka röögatult ruumi, mistõttu on asjalikumate säilitamine ja kodune arhiveerimine üks igavene pain in the ass.

Jaapanlased on mõelnud välja termini mook. See on ajakiri, mis ei oma lettidel aegumistähtaega ja võib seetõttu müügis olla nagu tavaline raamat. Ehk siis ajakirjakujuline raamat, magazine book. Tegelikult võiks aga seda definitsiooni laiendada ja nimetada mookideks ka lihtsalt sisukaid ajakirju, milles reklaam ei laiuta ja mille sisul pole aegumistähtaega.

Üks seesugune on brittide fantaasiakunsti- ja joonistamisajakiri Imagine FX, mille umbes aasta eest meie ajakirjanduslevist avastasin ja siis, peale mõnekuist ostmist, ka postkasti tellisin. Isegi kui eirata alati lisatud DVD-d, millel mõnikord ka midagi asjalikku, videoõppetunde näiteks, on see ajakiri tõepoolest shock full of igasugu visuaalset kraami pildigaleriidest ja kunstnikututvustustest hulga asjalike õpetusartikliteni. Näiteks jooksis läbi paljude numbrite anatoomiasari, mis inimkarkassi, luude ja lihaste ühendus- ja joonistusloogika üsna üksipulgi läbi võttis. Ajal, mil enamus sedasorti ajakirju keskendub kas 3D-le või vektorgraafikas teostatud disainile, on Imagine FX omasuguste seas täiesti erakordne nähtus. Kusjuures, imelik on see, et rekaam ei torka selles ajakirjas pea üldse silma. Vähemalt valusalt mitte.

Miks aga tellida kui väljaanne ka meil müügil? Võib ju juhtuda, et mõni krõbeda hinnaga, aga sisutühjem number võiks pigem ostmata jääda?... Omaenda aastase kogemuse põhjal võin küll nentida, et kui selle väljaande üks number juba huvi või õpetust pakub, siis pakuvad seda ka kõik teised. Ja tellimisel on tegelikult päris mitu plussi.

Esiteks saab ajakirja kätte tiba kiiremini, kuigi viimasel ajal on ka Lehepunkt päris operatiivseks muutunud. Teiseks on tellijakaaned teistsugused, kirjavabad ja vahel ka teise pildiga. Tavaliselt pole see oluline, aga näiteks ülalnähtav Adam Hughesi kaas on küll cool. Kolmandaks saab tellija kingi, mina näiteks Gnomoni värviteooria DVD. Ja neljandaks on see lihtsalt odavam. Tüki odavam oli see juba aasta eest, aga tuttav, kes ajakirja sel talvel naela madalseisus tellis, hoiab ilmselt iga numbri pealt pea 100 krooni kokku. Aastas ilmub 13 numbrit, see teeb kokku juba päris ilusa summa...