Blast from the past

Ma pean ikka kuidagi tagasi skulptuurireele saama... Viimased paar kuud on selles suhtes olnud täiesti nullilähedane, ei tunnet ega tulemust. Siiski, täna võtsin ja hakkasin Ilsa detaile lihvima. Restaureerin ära murdunud vasaku labajala - tegin kõvema karkassi ja asendan rihma, mis soonis natuke liiga palju tagisse. Ja siis tuleb käsile võtta parem näopool, kuna vasak on vist lõpuks tõepoolest ok, ja siis vasak käsi. Pagan küll, saaks juba valmis...

Paari nädala eest juhtus suht' kummaline asi. Clubhouse'i foorumis kaevas keegi ajalootolmu alt mu ligi kolm aastat vana threadi ja uuris, mis on saanud Mathilda kujust. Mathilda on teatavasti tegelane Luc Bessoni "Leonist", pisike plika Natalie Portmani kehastuses, kellest sai Jean Reno mängitud palgamõrvari abiline, kasvandik ja omamoodi mantli- ja taimepärija. Proovisin tast oma tõsise skulptuuriharrastuse algaegadel teha 1:6 kuju. Siis aga jooksis kogu värk kinni probleemi taha, et ma lihtsalt ei suutnud kusagilt leida õiges suuruses revolvrit (Ruger?) - selle nullist tegemine tundub natuke liiga keeruline. Pusisin veidi kampsuni ja saabaste kallal, kuid sinna see jäi, asemele tulid uued ja huvitavamad ideed.

Postitan siia paar vana w.i.p.-fotot, ehk ei lase seda etteheitvat tolmukogujat unustada ja sunnib iseenesest ju hea kujuidee jälle käsile võtma. Tõele au andes peab ütlema, et tegelikult jõudis see välja mõnevõrra inimese-sarnasemale kujule kui piltidelt paistab. Seega - lootust on, lõppude lõpuks olen ma praegu kõvasti parem skulptor kui toona. Aga esmalt siiski Ilsa.


Someone on Clubhouse forum resurrected almost 3 years old thread and asked about my old and abandoned Mathilda sculpture. So I took it out and gave it some thought... Don't know, there is something there and I probably should finish it... I stopped when I just couldn't find 1:6 gun for it. Also, all the textures and details in her clothing are really complicated. But I'll see...
I still like the film! :-)

But before it I'm finishing Ilsa. Working on some details right now...

Ragnar

Ragnar on kunstnik, kellest ma suurt midagi ei tea, peale selle, et ta on olnud aktiivne mõnes joonistajafoorumis, kus ta pildid mu tuttavailegi silma jäänud. Tegu on äärmiselt tugeva vektor-illustraatoriga, kellel ka väga kõva kompositsiooni- ja värvitaju. Seetõttu on tema pildid äärmiselt inspireerivad, isegi kui ise vektoriga eriti mitte tegeleda.

Lisaks muudele raamatutele on ragnarilt ilmunud kolm pehmekaanelist pildikogumikku - Chromaphile, Vernaculis ja Symptomatica. Raamatud on ilusad, (A4 analoogses) Letter-formaadis, väga heal paberil, superhea trükikvaliteediga.

Kolmanda raamatu ilmumisest polegi väga palju aega möödas. Selle "kaanelakal" (olevat siuke termin eesti keeles?!?) teatab ta, et sellega on triloogia lõpetatud - kõik, mida ta vektoris on tahtnud saavutada, on tehtud. Uksi ta päriselt selja taga ei sule, kuid lubab lugejat järgmisel korral kohata hoopis analoogmaailmas. Eks näeb, blogidest paistab igatahes, et vektoripüss pole veel sugugi põõsas.

Minu jaoks on kõige huvitavamad ragnari plakatid. Suur osa neist on loodud koomiksipoele nimega House of Secrets, mis ka ise paistab ülicool koht olevat. Film noiri ja vanade horrorfilmide mõjudega pildid oleksid ilusad ka seinal...

Kaks ja pool meest

Kanal 2-s jookseb üks hetke lõbusamaid teleseriaale "Kaks ja pool meest" (Two and a Half Men). See pajatab elunautlevast poissmehest Charlie Harperist (Charlie Sheen), kes reklaamiheliloojana vähese vaevaga korralikku pappi kokku ajab, ning olude sunnil peale lahutust tema juures ulualust leidnud vennast Alanist (Jon Cryer). Nädalavahetusel on Alani hoole all ka tema varateismeline poeg Jake (Angus T. Jones), mitte just kõige teravam kriit karbis. Sellest siis ka seriaali nimi - "Two adults. One kid. No grown-ups." Lisaks on püsivas tegelaskonnas meeste ema, ühtlasi õel kinnisvaranõid Evelyn, Alani parasiitlik eksnaine Judith, Charliet stalkiv naabrineiu Rose ja korpulentne ning surmavalt sarkastiline koduabiline Berta. Väga lõbus sari igatahes, vaatamata ebaharilikule eetriajale.

Vot - kui seeria taas läbi ja lõputiitrid ka lõppemas, ilmub ekraanile umbes pooleks sekundiks tihedat teksti täis kaader. Lugeda seda ei jõua mingi nipiga. Kunagi olid seesugused ka sarja "Dharma & Greg" lõpus, ehk sama produktsioonikompanii?... Kui keegi on kunagi mõelnud, mida paganat seal kirjas on, siis siin on paari Harperi pere askelduse lõpust pärit ekraanipildid:

Tantsupilt

Järjekordne pilt Joonistajate blogisse, seekord teemaks "Tants". Selgitus sai selline:

Tantsuteema oli minu jaoks kõigist senistest vaieldamatult kõige keerulisem - lihtsalt mitte ühtegi vähegi talutavat ideed ei tulnud pähe. Mõtlesin hetkeks, et ehk oleks huvitav proovida mõnd valsipoosi paari kalligraafilise pintsijoonega markeerida... Aga ei tulnud sellestki midagi.

Lõpuks tuli isu midagi vanaaegselt naiivset ja poliitiliselt ebakorrektset joonistada... Ja nii ilmneski see pilt. Jälle too brushpen, jälle need neetud rastrid, jälle see paber... Aga kuna eesmärgiks oli saavutada tulemus, mis näeks välja kui "ajalehes ilmunud kräpp", siis olen üldiselt rahul. Taust sai ka üllatavalt hea (kuigi Tarzanile pole siiani suutnud toimivat teha). Font pole küll see kõige õigem, aga paremat ka ei leidnud.

PS: vastavalt kommentaaris koorunud uitmõttele võtsin ja muutsin ühe osalise soo.
Vanem versioon on siin.

* * *

Tantsuteemal tegin tegelikult teisegi pildi. Meelis postitas boonusena vanaaegse tantsukarikatuuri ja selle omatehtud töötluse, mispeale teisedki sedasama pilti üle joonistasid. Minu variant sai selline:

Marvel + Soleil

Mul on elu jooksul riiuleisse (ja mujale) kogunenud üsna mitu koomiksiraamatut. Aga mitte ühtegi Marveli oma. Marvel oma aluspesumutantidega lihtsalt pole üleüldse minu teema, vaatamata sellele, et neil on raamatute kallal ametis nii mõnigi tõeliselt hea joonistaja.

Nüüd aga on mul mõnda aega olnud juba kaks Marveli raamatut ja tõenäoliselt tuleb neid juurdegi. Põhjus lihtne - Marvel on nimelt teinud diili prantsuse koomiksikirjastusega Soleil.

Aastal 1988 alguse saanud kirjastus annab välja üsna läikivat koomiksikraami, osa sellest sisutühi (mis pole ju enam kui 250 aastase nimetuse puhul ime), osa aga suisa moodne klassika. Prantsuse BD suured nimed ja sarjad on muukeelses maailmas üsna tundmatud, ja just selle barjääri murdmiseks ongi Marvel USA-s kirjastamas väikest valikut Soleili albumeid.

Esimesed kolm nimetust, mis nüüdseks ilmunud, on "Sky Doll", "Universal War 1" ja "Samurai". Kõik kolm ilmusid esmalt kolme vihikuna, igas üks album, ja seejärel raamatutena. "Sky Dollist" teen hiljem pikemalt juttu, UW1, mis osutus päris kobedaks kosmose-seriaaliks, peaks saama lisa veel kolme albumiga. Tõlked, muuseas, on väga head, "Sky Doll" näiteks on oluliselt parem 2006. aasta suvel "Heavy Metal" ajakirjas ilmunust. Igatahes on tegu äärmiselt tänuväärse tegevusega ja tulevastel nimetustel tuleb püüda kindlasti silm peal hoida.

Marveli ja Soleili koostööst saab täpsemalt lugeda siit:
Marvel And Soleil Announce New Joint Publishing Venture!

Dave McKean

Leidsin netist päris huvitava ja ohtra pildimaterjaliga illustreeritud Dave McKeani intervjuu:
http://blaine.org/sevenimpossiblethings/?p=1599

Kes on Dave McKean? Kunstnik, fotograaf, muusik, filmilavastaja... Ise sain temast teada seoses Neil Gaimani "Sandman" seriaaliga, mille kaaned ja raamatukujundused olid (ja on uute trükkide kujul tänaseni) ikka täiesti erakordsed. Tegelikult on kogu "Sandmani" kupatusel McKeani pitser, sest lisaks põhiseriaali vihikutele ja kogumikele on tema kujundatud ka spin-off koomiksisari "Dreaming" ja palju muudki Dreami ja Deathi temaatikaga seotut. Üldse, koostöö Gaimaniga on olnud äärmiselt viljakas ja moodustab McKeani bibliograafiast päris suure osa.

Mis McKeani juures võlub? See, et ta oskab foto, maali, joonistuse ja tüpograafia muuta kollaaži ja arvutimanipulatsioonide abil ühtseks ja täiesti omanäoliseks tervikuks.

McKeani kujundatud on hulgaliselt muidki raamatuid, plakateid, CD plaate ja isegi T-särke. Samuti on ta lavastajaks ja kujundajaks filmile "MirrorMask", seegi kirjutatud Neil Gaimani poolt. Lisaks kobedale kataloogi tüüpi kunstiraamatule, mida üsna raske leida ja filmi artbookile on ilmunud ka "Sandmani" kogutud kaanekujundusi sisaldav raamat "Dust Covers":

McKean on joonistanud ja kirjutanud ka koomikseid, sinna hulka jääb isegi Batmanilugusid, needki loomulikult üsna eksperimentaalse ilmega. Tema enda töödest on aga mastaapseim seriaal "Cages". Algselt vihikutena ilmunud loo kogumikalbumiga juhtus kunagi seesugune lugu, et pehmekaanelisena välja reklaamitud ja eelmüüdud trükis osutus praktikas sedavõrd raskeks, et viimasel hetkel otsustati teha ikkagi kõvakaaneline raamat. See ilmus päris pika vahega paaris eri kujunduses ja kui õigesti mäletan, ka eri kirjastustelt. Nüüd siis on välja kuulutatud uus trükk. Ilmub see kirjastuselt Dark Horse 22. juulil 2009, lehekülgi on 496, köide on pehme ja hind $29.95

Müügimeeste sisukirjeldus: Filled with complex characters, intriguing flights of fancy, and all the beautiful visuals you'd expect from the director of MirrorMask, Cages is McKean's magnum opus. It chronicles the intersecting lives of a painter, a writer, and a musician living in the same apartment building, and is a profound rumination on art, God, cats, and the cages we build for ourselves.

"Cages" esmatrükk aastast 1998

PS: Dave McKeani kujundatud uued briti postmargid!

Clint

Clint Eastwoodi sarž Joonistajate blogile. Päris kena brushijoon kukkus välja, kuigi kere tuli ikka päris mitu korda üle teha kuni lõpuks klikkas.

Täna algas kevad

Täna kell 13:44 algas kevad, kuigi vähemalt Tallinna kesklinnas tuli paar tunnikest hiljem laia lund. Sellega seoses üks talveöine pilt eelmise aasta 11. detsembrist, kui lumi oli haruldus. Kellaaeg oli, kui pilti uskuda, 1:08.

Hommikuks oli landart sulanud.

Tallinn 10-20

Tulin täna rongilt ja jalutasin, fotokas näpus ja põliselanikuna piinlikkust tundes, läbi Tallinna vanalinna. Eesmärk oli katsetada mõne päeva eest lõpuks minuni jõudnud objektiivi Sigma EX 10-20/4-5.6 (Pakieepos on omaette lugu.) Tulemused said sellised:

Ilsa's facelift

No, I'm not gone crazy with all the cooking entries here, I'm still sculpting. It's just that Ilsa's face is so damn hard and I'm still haven't got it right. She needs to be beautiful and cool and rough on the same time. And there should be at least some faint resemblance with Mike Mignola's artwork. And with human anatomy...

But today it looked that I may get it right this time. Left side of the face, it is, as it's again much better than the other side. When it's baked I need to go back to the right side and change it, especially eye and eyebrow. Sigh, wax could be so much easier than polymer clay for modifications...

Kujutlege pilti

Ajakirjadega on see häda, et isegi kui nad on üldiselt huvitavad, on neis siiski liiga palju päevakajalist kraami ja reklaami, olemaks kaanest kaaneni ka hiljem huvitavad. Eriti nõmedad on selles osas USA ajakirjad, mida ei saa isegi normaalselt lehitseda, kuna nende vahele on köidetud kõiksugu läikivat promopappi. Lisaks võtavad aastakäigud ka röögatult ruumi, mistõttu on asjalikumate säilitamine ja kodune arhiveerimine üks igavene pain in the ass.

Jaapanlased on mõelnud välja termini mook. See on ajakiri, mis ei oma lettidel aegumistähtaega ja võib seetõttu müügis olla nagu tavaline raamat. Ehk siis ajakirjakujuline raamat, magazine book. Tegelikult võiks aga seda definitsiooni laiendada ja nimetada mookideks ka lihtsalt sisukaid ajakirju, milles reklaam ei laiuta ja mille sisul pole aegumistähtaega.

Üks seesugune on brittide fantaasiakunsti- ja joonistamisajakiri Imagine FX, mille umbes aasta eest meie ajakirjanduslevist avastasin ja siis, peale mõnekuist ostmist, ka postkasti tellisin. Isegi kui eirata alati lisatud DVD-d, millel mõnikord ka midagi asjalikku, videoõppetunde näiteks, on see ajakiri tõepoolest shock full of igasugu visuaalset kraami pildigaleriidest ja kunstnikututvustustest hulga asjalike õpetusartikliteni. Näiteks jooksis läbi paljude numbrite anatoomiasari, mis inimkarkassi, luude ja lihaste ühendus- ja joonistusloogika üsna üksipulgi läbi võttis. Ajal, mil enamus sedasorti ajakirju keskendub kas 3D-le või vektorgraafikas teostatud disainile, on Imagine FX omasuguste seas täiesti erakordne nähtus. Kusjuures, imelik on see, et rekaam ei torka selles ajakirjas pea üldse silma. Vähemalt valusalt mitte.

Miks aga tellida kui väljaanne ka meil müügil? Võib ju juhtuda, et mõni krõbeda hinnaga, aga sisutühjem number võiks pigem ostmata jääda?... Omaenda aastase kogemuse põhjal võin küll nentida, et kui selle väljaande üks number juba huvi või õpetust pakub, siis pakuvad seda ka kõik teised. Ja tellimisel on tegelikult päris mitu plussi.

Esiteks saab ajakirja kätte tiba kiiremini, kuigi viimasel ajal on ka Lehepunkt päris operatiivseks muutunud. Teiseks on tellijakaaned teistsugused, kirjavabad ja vahel ka teise pildiga. Tavaliselt pole see oluline, aga näiteks ülalnähtav Adam Hughesi kaas on küll cool. Kolmandaks saab tellija kingi, mina näiteks Gnomoni värviteooria DVD. Ja neljandaks on see lihtsalt odavam. Tüki odavam oli see juba aasta eest, aga tuttav, kes ajakirja sel talvel naela madalseisus tellis, hoiab ilmselt iga numbri pealt pea 100 krooni kokku. Aastas ilmub 13 numbrit, see teeb kokku juba päris ilusa summa...

Piña Colada muffinid

Vahele jälle tibake toitu - ananassitükkidega Piña Colada muffinid. Mina neid ei teinud, küll aga sõin ja kiitsin. Väidetavalt oli tainasegus või asemel kookoskoor, mistõttu oli tekstuur asjatundjate teatel mitte nii keekslik ja asi üldse tüki vähem rasvane. Aga mis ma seletan, siin on küpsetaja ja retsepti leiutaja, st. külalisblogija Mari enda sõnum:

Piña Colada muffinid alias kookose-ananassi muffinid
sellest kogusest tuleb ca 28 tükki

pakk või purk kookoskoort või kookospiima (250 ml ringis)
ca 70 g võid, mis on mõnda aega toasoojas seisnud
ca 220 ml suhkrut
2 muna, samamoodi toasooja
6 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
vanilliseemneid (optional)
mõned supilusikatäied kookoshelbeid
2 väikest purki ananassitükke omas mahlas

Pane ahi sooja ja võta suur mikserinõu. Tahkem osa kookoskoorest/piimast läheb koos või ja suhkruga (ja vanilliga) nõusse, vedel kookospiim kalla väiksemat sorti mõõdukannu. Ühtlasi tee lahti ananassikonservid ja lisa osa neis sisalduvast mahlast kookospiimale, nii et kokku tuleks 2 dl vedelikku. (Ülejääv mahl joo ära vms, kuna ananassitükid võiksid olla suht’kuivaks nõrgunud, selleks ajaks kui neid vaja läheb.) Mõõda suurema mõõdukannuga välja jahu, sega selle hulka sool ja küpsetuspulber. Siis mikserda või-suhkrumass kergelt läbi ja lisa sellele ükshaaval munad. Seejärel sõelu taignasse järk-järgult jahu (3-4 osas), lisades iga jahuportsu järel ka osa vedelikust ja tainast iga kord kergelt läbi mikserdades. Lõpuks lisa kookoshelbed (need on tekstuuri huvides).

Tõsta taigen muffinipannile asetatud pabervormidesse (umbes 1 sl vormi kohta, aga mitte rohkem kui pool vormitäit) ja pista taignasse 3-4 ananassitükki vormi kohta (suured tükid lõika väiksemaks). Küpseta 225 kraadi kandis, kuni ilusad välja näevad (12 min ringis?).

Watchmeni portreed

Watchmeni filmi (mida eile teistkordselt nägin) raamatute hulgas on tähelepanuväärseim suureformaadiline fotoalbum. Lavastaja semu ja filmi ihufotograaf Clay Enos saatis stuudio antud primitiivsed set photo reeglid kukele ja klõpsis võtetel hoopis hulgaliselt mustvalgeid portreepilte nii näitlejatest, ekstratest kui ka kaadritagustest asjameestest. Muidugi tegi ta hulgaliselt muidki pilte, sealhulgas need, mis filmis kasutusel. Kuid antud hiigelraamatus on just tema portreepildid.

Raamatus on ülimalt vähe teksti, pildiküljed ei sisalda sõnagi (lõpus on allkirjastatud thumbnaili-küljed), kogu lehepind on reserveeritud 23x34 cm fotodele. Ja need pildid on veidrad. Kohati ülimalt detailsed, näha on kõik tekstuurid ja defektid, sealhulgas näiteks parukavõrgud. Samal ajal on piltide fookus kohati päris väike - silmad näiteks teravad, ninaots mitte. Kahtlustan, et pildistamisel on kasutatud punast filtrit... Aga kes teab, peaks teemat paremini tundvatelt inimestelt järele pärima, kuidas seesugune kontrastsete pooridega nahk saavutatakse. Igatahes vinged fotod, mis paistavad pildile jäänud inimeste kohta tüki enam pajatavat kui tavalised ilupildid.

Seega, päris šeff raamat. Nagu mainitud, pakub see ilmselgelt inspiratsiooni ka neile, keda superkangelased ja kassafilmid ei huvita, kellel aga olemas fotokaamera, mille küljest silindrilised tükid ära käivad.

Lisalink: piltide ja videointervjuuga raamatututvustus

Kombitsad

Joonistajate blogile tehtud kombitsapilt, millele loodetavasti lisandub kunagi kvaliteetsem ja värvilisem versioon.

Valimisplakatid

Valmis jälle paar uut pilti Joonistajate blogisse. Seekord oli teemaks "Eesti Wabariik". Selgitav tekst sai selline:

Oskaksin ma joonistada, oleks teinud mingi alternatiiv-ajaloolise-isamaalise-steampunk-propaganda-posteri. Aga kuna eriti ei oska ja varsti on jälle valimised lähenemas, siis tegin lihtsalt kaks loomadega valimisplakatit.


Kaks juhtivat parteid. Ühest küljest nagu vastandid... Ühte ei huvita Eestimaa rikastumine, niikaua kui midagi ära võtta ja ümber jagada saab. Ja laenata kuniks antakse - küll lapsed maksavad. Teine tahab võimalikult õhukest riiki, et see ei segaks ettevõtlikel raha juurde tegemast. Kel raha pole - oma viga. Üks kogub protestihääli neilt, kellele ei meeldi varakapitalistlik Eesti. Teist toetavad need, kel ka endal unistus kunagi "rikaste ja ilusate" sekka saada. Samas aga kuuluvad mõlemad vennasparteid Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liitu. Võta siis kinni... Ilmselt ühe mündi kaks vastandlikku poolt. Ja vähemalt mulle see münt eriti ei meeldi.

Pildid tekkisid paberile ja ekraanile juba siingi korduvalt kasutatud vahenditega. Ise olen oma seekordse brushpeni-joonega päris rahul. Väga tihti seesugust teha ei oska - ma olen kahjuks joonistajana äärmiselt ebastabiilne. Huvitav, kas näiteks Meelis üldse oskab koledalt ja küündimatult joonistada? Mul kukub see küll väga hästi välja.

Toscasaiad

Veel mõned söödavad skulptuurid - Toscasaiad, sees kardemon ja peal mandliliistud. Need 20 tulid ikka väga söödavad välja...

Puu

Tutvusin kunstnik Mark Rydeni loominguga ajakirjas Hi-Fructose, mis põhimõtteliselt disainlelude ja muu sihukese värgi väljaanne ja mis kunagi pooljuhuslikult koomiksipoe eeltellimustes ette jäi. Tema tehniliselt ülimalt viimistletud ja efektsetes raamides maalid, mis samaaegselt nunnud ja kuidagi kõhedusttekitavalt creepyd, äratasid hetkega tähelepanu. Rydeni maalidel kohtab veidraid lapseohtu inimesi, mõnel neist ka konkreetne kuulus prototüüp, lihalõike, putukaid, kummalisi mänguasju, kirillitsat, president Lincolni, loomi, taimi ja hulgaliselt kõiksugu kristlikku ja alkeemilist sümboolikat. Kõik see kokku on üks ilus, kummaline ja külgetõmbav maailm.

Hiljem, suvel 2008, jäi ühes väikeses ja hulluksajavalt sisukas Pariisi raamatupoes silma Rydeni väike punane pildialbum "Fushigi Circus". Poes oli tegelikult müügis ka sellesama raamatu must, suurem ja üliharuldane versioon, aga ma isegi ei tea, mis see maksta võis. Mõned lennukipiletid ilmselt. Aga selle punase ostsingi endale sünnipäevakingiks.

Rydeni raamatud ongi kõik üsna erilised eksemplarid, üks näiteks - "Blood" - on umbes 6x9 cm suur, karbis ning järjehoidja ja luubiga varustatud.

Nüüd on ilmunud tema järjekordne raamat, tegelikult küll ilusas kõvas köites näituse kataloog. Nagu nimi "The Tree Show" teatab, oli seekordse väljapaneku teemaks puud ja nendega seonduv. Seega hulk maale, objekte ja taustafilosoofiat ning installeeritud vidinaid ja vintage kraami.

Muuses, allpool paistvad pildid on maalitud tüvepakkudele, mitte oksaseibidele. Ja veel allpool oleval maalil on superkeeruline ja ülidetailne raam, mille kunstniku jooniste järgi nikerdasid Taimaa imemehed.


PS: Eelmainitud Hi-Fructose ajakirjal ilmub maikuus 2009 raamatukujuline artiklikogumik, milles ka Rydeni lugu.

Eesti aja lood - okupatsioonid

sellised olidki eestimaised kommunistid...

Eesti Televisioonis on tänaseks eetris käinud kaks seeriat Mati Talviku juhitud superhea teleseriaali "Eesti aja lood" teisest hooajast. Seekord on teemaks iseseisvuse kaotamisele järgnenud okupatsiooniaastad, nii punased kui pruunid. Soovitan kõigil ajaloohuvilistel pühapäeviti kell 6 teleka ees olla! Ise püüan võtta kõik saated kettale, ainult kõige esimene jäi puudu. Saateid näeb ka netist, eetrikordused reeglina teisipäeva pealelõunal.

Tegemist on igatahes äärmiselt märkimisväärse ja suure tööga, millele kodumaalt polegi ju võrdset võtta - telegeenius Valdo Pandi tehtu jäi kahjuks valesse aega ja kandis seetõttu punast pitserit, kuigi autor ise vist sõjas saksa mundrit kandis. Praeguseks küünib eetris olnud "Eesti aja lugude" kogumaht juba ööpäevani, loodetavasti tuleb veel hulgaliselt lisa.

Igatahes inimesena, kes spetsiaalselt ajalugu ei uuri, võin küll öelda, et tegu on äärmiselt hariva sarjaga. Minu teadmised Eesti Vabariigi ajaloost on tänu sellele muutunud märkimisväärselt suuremaks ja mitmekülgsemaks.

Muuseas, 3x4 osa on ilmunud juba ka DVD-del. Kuuldavasti pole aga Eesti haridusringkonnad antud sarja koolidesse toimetamisest eriti huvitatud. No MIDA?!? Reformierakondlik Eesti Riik ei hiilga igatahes kohati ei mõistuse ega taiplikkusega.

Watchmeni raamatud

Eile linastus USA-s järjekordne koomiksifilm "Watchmen". Koomiksifilm selles tavapärases mõttes, kus peategelased tingimata veidrat kostüümi kandma ja samavõrd grotesksete kurikaeltega võitlema peavad. (On ka teistsuguseid.) Siiski on seekord tegu tüki olulisema sündmusega kui suvalise Spider- või Iron Mani ekraanile jõudmine. Filmi aluseks on nimelt raamat, mis tavalise trikoomutandi-treiali loomingust oluliselt kihilisem, sisukam ja huvitavam.

Alan Moore'i kirjutatud ja Dave Gibbonsi joonistatud 12-osaline sari on ilmselt kõige hinnatum ja auhinnatum koomiksiraamat üleüldse. Just see graafiline romaan on viinud ka kirjandusgurmaanide teadvusse tõiga, et proosavabalt ja piltidega võib vägagi keerulisi lugusid jutustada, seda isegi kui tegelasteks on põlatud ja lapsikud superkangelased.

Aga mis seal tegelikult imelikku - mis need superherod muud on kui ameerikalikud versioonid Vana-Kreeka jumalustest kõigi oma puuduste, regaaliate ja vaenlastega. Moore lihtsalt võttis ja keeras lõpuks kokku loo, mis suutis žanris leiduva potensiaali ära kasutada. Varasemad tegijad ju eriti ei püüdnudki, piirdudes vinnilistele teismelistele odava eskapistliku meelelahutuse treimisega.

Sarja sisust ka paar ülimalt pealiskaudset sõna. Tegu siis meie maailmast erineva paralleel-ilmaga, kus osa ajaloost on tiba teisiti kulgenud. Käes on küll 80-ndad aastad, kuid USA-s on Nixon endiselt võimul. Külm sõda on samuti täies hoos ja vägisi tundub, et kohe-kohe lähebki USA ja Venemaa vahel tuumasõjaks. Õrn tasakaal siiski püsib, seda suuresti tänu faktile, et USA poolel tegutseb dr. Manhattan, laboriäparduse tõttu kvantmehaaniliseks üliolevuseks muutunud sinine teadusmees, kes kontrollib mateeriat, näeb üheaegselt nii minevikku, olevikku kui tulevikku ja kelle jaoks inimene kui niisugune on tegelikult samavõrd tähtsusetu kui suvaline sipelgas.

Tema ongi kogu maailma ainus tõeline superkangelane, kuigi maskeeritud kurjuse vastu võitlejaid on Teise Maailmasõja järel tegutsenud teisigi. Nüüdseks on nad aga seadusega keelatud ja kes veel oma vana kostüümi kannab, teeb seda illegaalselt. "Watchmeni" lugu käivitubki ühe sellise - Comediani - tapmisega. Asi on kahtlane ja kuna tundub, et tema ei jää ainukeseks, asub asja omal käel uurima Rorschach, psühhopaat, kelle maailmanägemine on sama kompromissitu ja must-valge kui tema aina muutuv mask.

10. trükk aastast 2002 kõrvuti Absolute Editioniga

Kes soovib endale "Watchmani" raamatut osta, saab hetkel valida kolme võimaluse vahel. Odavaim on osta paperback, mis nüüdseks jõudnud juba jumal-teab-mitmenda trükini, filmihaibiga seoses tehti neid aastal 2008 veel üle miljoni tüki lisaks. Teine variant on kõva köide ja kolmas nn. "Absolute Edition", mida kirjastus erinevalt teistest taolistest samuti juurde trükib. Viimane sisaldab raamatut suuremas formaadis ühes lisamaterjalidega, Gibbonsi detailset kunstnikutööd ja raamatu olulisust arvestades poleks see üldse halb investeering.

Filmiga seoses on ilmunud veel vähemalt neli tähelepanuväärset raamatut:

• "Watching The Watchmen" - kaadritagune kogumik koomiksi sünniloost, kus ära trükitud suur osa visandeist ja taustamaterjalist, mille kunstnik Gibbons alles hoidis;
• "Watchmen: The Film Companion" - filmi tegemisest pajatav raamat, pildimaterjaliks pigem fotod kui kontseptuaalne kraam;
• "Watchmen: The Art of the Film" - vähese tekstiga filmi artbook;
• "Watchmen: Portraits" - mustvalge fotoalbum, mille piltidel nii näitlejad, statistid kui kaadritagused tegijad

Paarist neist tuleb siinsamas loodetavasti veel juttu. Nagu ka filmist, kui see teist korda nähtud.

Lisalugemist:
Roger Eberti filmiarvustused, üks ja kaks

Sonatiini sopameistrid

Täna oli mul tunne, et ostsin kolm DVD-d ainult selleks, et need minema visata. Või, selleks, et need avi-failideks kodeerida ja siis minema visata.

Sattusin nimelt Selverisse söögipoolist ostma. Kuna seal käivad hetkel "Laadapäevad" (erinevalt Mustika keskusest, mis täna lihtsalt maha põletati), siis müüakse odavalt igasugust enam või vähem ebavajalikku kaupa. Miskipärast jäin vaatama 15-krooniste DVD-de kasti ja avastasin sealt mõttetute ja veel mõttetumate karpide vahelt äkitselt animatsiooni. Täpsemalt koguni kolm Rene Laloux' filmi. Kuna "Aja isandad", originaalnimega "Les Maitres du Temps" (1981), Jean "Moebius" Giraud' osalusel loodud film, oli mulle varasemast teada kuid nägemata, siis mõtlesin - what the heck. Miks mitte osta? Viisteist krooni pole ju eriline raha ja kui tõepoolest ei taha seesuguseid kolekettaid enda riiuleid rõvestama, siis võib nad alati aviks keerata ja DVD-d lihtsalt minema visata.

Muidugi unustasin ma põhjalikumalt süüvimata sellesse, et tootja nimi - Sonatiin OÜ - peaks juba automaatselt panema helisema häirekellad. Tegu ju tuntud rämpsutootjaga. Nii ka siin. Ma tahaks tõepoolest teada, kellele nad oma DVD-sid toodavad, kas tõesti ainult lastele ja filoloogidele? Pole mina veel näinud, et nende jaapani (või siis seekordse põhjal ka prantsuse) animafilmidega DVD-del oleks tiitreid. Originaalheli samas siiski on. Aga milleks? MILLEKS? Ma saan aru, et tegu Kadaka turul alustanud venelaste videourka kõpitsetud variandiga, aga siiski. Miks siis üldse originaalheli kui tegu sedavõrd säästutootega? See, et ühe filmi on peale lugenud vaieldamatu proff Hans Kaldoja, ei ole õigustus.

Kuna plaadid tekkisid täna, siis pole jõudnud filme veel vaadata, aga avasin siiski kiled (muuseas - miks eesti DVD karbid haisevad?) ja panin kõik kettad korraks pöörlema. Saan siis filmidest endist aru nii - tänaseks meie seast lahkunud lavastaja tunnustatuim film on "La Planete Sauvage" (1973). "Aja isandaid", nagu uduselt meenub, on vist Nõukogude Liiduski näidatud? Igatahes on keegi sellest kunagi midagi rääkinud, isiklikud muljed puuduvad. Ja "Gandahar" (1987) on film, mille USA turule töötles tuntud filmiretsija Harvey Weinstein, kasutades nime "Valgusaastad" ja Isaac Asimovi kohandatud skripti.

Kõik kolm tunduvad väga tugevalt mõjutatud prantsuse ulmekoomiksist. Paistavad olema ka enam või vähem huvitavad ja mitte nii nõmeprimitiivsed kui vastavad "Tule ja jää" tüüpi USA asjad, kuigi animatsiooni tase on sama algeline ja ilmselgelt aastakümnete tagant pärit. Aga selles on tegelikult ka oma väike šarm.

Loomulikult pole Sonatiini DVD-de ümbrisest selle kõige teadasaamiseks mingit tolku, sest nad trükivad neile täiesti suvalisi sõnu ja sümboleid. Kahe filmi tekstid on näiteks suures osas sõna-sõnalt ja number-numbrilt samad, seega ühe andmed on pea täiega valed. Ka peaks kõik kolm filmi olema anamorfsed. "Aja isandad" ongi, aga flag on puudu ja pilt jookseb ikkagi 4:3-s ehk välja venitatult. Eks ta ole, kui ikka firma on eesmärgiks võtnud toota rämpsu, siis seda ka tehakse. Isegi kui kettal leidub Ruscico, Venemaa kvaliteetse filmirestaureerimisühingu logo...

Pildinäitusel

Käisime täna Tallinna vanalinna Pikal tänaval Eesti Lastekirjanduse Keskuses, kus Trepigaleriis avati 3. märtsil Elina Sildre illustratsioonide näitus.

Igatahes oli huvitav seni vaid arvutiekraanil nähtud pilte päris paberil näha. Ja hea meel oli tõdeda, et nii mõnigi näitusevääriline pilt oli kas otseselt või kaudselt Joonistajad koos blogist inspireeritud!

Leia fotodelt blogipilte!

Maalitud toolide seas on ka Elina kaunistatud iste:

Muidugi oli majas ka muid väljapanekuid, seoses tol hetkel majas toimunud üritusega me küll päris kõigele ligi ei pääsenud. Raamatuid, nukke ja Edgar Valteri originaale siiski nägime. Seega - vaja kunagi tagasi tulla...

Edgar Valteri originaalid... Lisaks seintel ripuvatele maalidele paistis sahtlites ja horisontaalsetes lettides veel hulgaliselt nii Krõlle, Ramseseid kui Pokusid. Igatahes on Valteri sulejoon ikka ahastamapanevalt filigraanne.