Saabastega kass

Järjekordne pilt, mis tehtud Joonistajad koos - blogile. Selgitav tekst sai selline:

Ühel õhtul enne päeva lõppenuks kuulutamist tuli tahtmine üks varasem visand kiirelt brushpeniga üle käia. Mõeldud, tehtud. Tuli suht' normaalselt välja ja mõtlesin siis, et skännin teise sisse ja teen tast päris pildi.

Esmane plaan oli teha täpselt samasugune kui varasem ristisõjasea pilt. Sama moodi oli ta ka joonistatud - eri värvid eraldi kalkakihile. Siis aga hakkasin veidi improviseerima - muutsin joone värve, lisasin lihtsalt prooviks erinevaid pabertaustu... ja nii ta läks, natuke varasemast varuks olnud rastrit peale, värvide timmimist ja oligi see pildike koos. Ehk siis pilt, mis loodetavasti näeb välja nagu oleks see mõne sõjajärgse lasteraamatu tagakaanelt skännitud.

Ei hakka päris detailselt lahti rääkima, mis ja kuidas. Paar asja mainiks - sain siin kergelt toimima paar nõksu, mis varem pole õnnestunud - eri värvikihtide läbipaistvuse "ületrükil" ja kontuuri kulumise. Päriselt ma veel ei tea, kuidas seda ikkagi saavutada, aga midagi sinnapoole on pildil juba paista küll.

originaali suurus: 3500 x 5000 pikslit

Veel üks Pantokraator

CD-plaat mõnede mu kunagi klõpsitud progebänd Pantokraatori fotodega rändab nüüdseks kusagil laias ilmas (loe: Eestis) ringi, ja, jumal teab, ehk on mõni neist peagi paberile trükitud.

Siin on veel üks neist, pärit Rock Summerilt 1989:

Šokeerivad soengud igatahes. Parafraseerides Pihlapit: Aeg kaob, juuksed läevad. Siinkohal meenub miskipärast Jää-ääre DVD...

Singer Vinger ninaprill

Koht ja aeg sama, mis eelnevaski postituses - Rock Summer 1995. Esinejaks Singer Vinger ja selle solist, väikemukkjas Hardi Volmer.

Mihkel Raud ehk Mr. Lawrence

Veel üks musafoto, seekord klõpsimiskohaks Rock Summer 1995 ja sihtmärgiks Mr. Lawrence. Ehk siis muusik, mitmekülgne meediapersoon ja kurikuulus kirjanik Mihkel Raud kaadritaguste kaasvõitlejatega.

Ilsa - Back to the Legs

Started to work on Ilsa's left boot and all the details. Where is the symmetry button in real life?!? I need it!!!

I still think I need to rotate the head a little bit more to the right. That's the next next big modification, but maybe I should fix the face first... I need to re-sculpt most of the hair and neck anyway.

I'm still very happy with the base, it's pretty amazing.

Swearengen Bust - 4 - A New Topology

Tegin oma Swearengeni "õppekuju" arendamises uue ja pika sammu edasi. Raamatust järge ajades võtsin ja joonistasin jublakale uue topoloogia.

Kuna algne kuju on kerast venitatud, oli nelinurksete polügoonide kuju väga kõikuva suurusega, võimaldades seega väga ebaühtlast detaili ja muutes kohati teravad servad võimatuks. Nüüd aga on pind oluliselt ühtlasem. Järgneval pildil ongi kõrvuti vana ja uus, vahe on silmaga näha:

Protsess siis selline, et käsitsi tuleb joonistada ja paika panna topoloogia esimene aste. Seepeale võtab programm aluseks varem valmistatud kuju ja genereerib ise uued kõrgemad tasemed, säilitades detailid ja paigutades need uude struktuuri.

Mõte ongi selles, et skulptuuri algusjärgus tuleb lasta loovusel lennata ja mitte mõelda tehnilisele poolele. Siis aga, kui juba asi paigas, saab teha uue ja parema struktuuri, mis toetaks tulevasi detaile ja vajadusel ka animeerimist. Seda teeb ka minu kujukese uus ülesehitus, jälgides näiteks silmade kuju võrratult paremini kui originaaltopoloogia. Siin on kõrvuti uue versiooni kolm esimest alajaotust:

Tulemus: väliselt täpselt samasugune skulptuur kui enne, mis aga sisult hoopis kvaliteetsem.
Kuna kuju koosneb nüüd üsna ühesuurustest ruutudest, on edasine nikerdamine hoopis tulemuslikum ning detailid jõuavad ka sinna, kus see enne oli võimatu. Nüüd tuleb lihtsalt jätkata...

Made a new topology for my Swearengen bust.

Volkonski

Vahelduseks vana foto, "Rosta Akende" esinemine Tartu Levipäevadel 1989 või 1990.

Pea

Tegin endale pea. See tähendab, tooriku, millest saab vajadusel mistahes peanupu välja voolida. Tegelikult on see hetkel koosnemas kahest subdivision levelist, siin piltidel on asi veel ühekihiline, kuid tegelikult juba täiesti kasutatav. Tegin lihtsalt hiljem veel teisegi leveli ja korrigeerisin sellel kogu peanupu üle - silmad, suu ja kõrvad paremaks jne.

Esimesel pildil on Zsfääridest tehtud luustik, üks keradest seejuures magneetiline. Siis automaatselt genereerunud toorik, seejärel paar mudimisfaasi kuni viiendaks on pildil "valmis" ühekihiline pea. Kolm viimast etappi on paari nupuvajutusega genereeritavad.

Ja siin on seesama asi veidi teisel kujul ja vaates. Ühe õhtu ja algaja kohta päris hea tulemus, kuigi, nagu öeldud, on hetkel see toorik juba 4 korda enamatest polügoonidest koosnev ja anatoomiliselt õigem.

Momoko Dolls

Pildistasin nädalavahetusel mõned pildid Jaapani päritolu Momoko nukkudest. Miks siis mitte üks kogumik ka siis välja riputada... Kuigi, ega ma teemast suurt ju tea... :)

Relvavavennad

Jõudis kohale pakike Amazonist, sees kolm Blu-ray ketast. Ausalt öeldes pole ma Amazon.com-ist juba aastaid DVD-sid ostnud. Esiteks pole see legendaarne raamatupaik olnud ümarate asjade osas just see odavaim. Teiseks polnud Amazon ka just tollisõbralik paik, on paremaid.

Detsembrist on aga EU tollivaba piir kordades suurem. Ja kui siis peale jõule tuli veidralt odavate hindadega amazpämmi, läksin ja uurisin lähemalt, mis värk. Ja - ihme ja kumma! - Blu-ray diskidel olid tõepoolest suht-koht kummalised hinnad. Kung Fu Panda $19.99, Wall-E $21.49 ja, mis kõige imelikum - Band of Brothersi metallboks $37.49! Kõik siis Blu-rayd. Igaüks, kes DVD hindadega kursis, teab, et HBO sarjade (Sopranos, Deadwood etc) hooajabokside kaanehind on tavaliselt $100. Hulgihind muidugi väiksem, kuid tolle hetke Amazoni pakkumine oli ikka müstiline, seda isegi Ebayga võrreldes. Tegingi siis ostu ja täna olid kettad käes.

Swearengen Bust - 3 - Interlude

Nothing new today. Started another digital sketch statue, this time for drawing blog, I haven't posted nothing there for way too long.... But, as I tried another bronze material for my Deadwood bust, I thought that I should post it here too - it's looks just too cool! Damn, I want to touch it!

And here's my Swearengen caricature bust. Statue is old, Fimo and acrylics, photo is new, Pentax and Metz.

Swearengen Bust - 2 - jaga ja venita

Jätkan vaikselt Al Swearengeni nikerdamist, muudan proportsioone täpsemaks, nokitsen siit ja sealt nagu mõni mees presidendi kallal. Hetkel näeb siis mu esimene tõsine digitaalne skulptuurikatse välja selline:

Proovin siin paari sõnaga ka selgitada, mida teen ja olen õppinud. Nagu juba mainisin, on 3D kuuli venitamisel mistahes kujundiks üks suur viga - otse loomulikult ei saa täiesti ühtlaselt tegutseda, nelinurkadest koosnev pind saab mõnes kohas tihedam ja mõnes mitmeid kordi hõredam. Tulemus - iga järgmine detailitasand suurendab pinnaelementide arvu neljakordseks, kuid see jääbki toimuma väga ebaühtlaselt. Piisab kui võrrelda alloleval pildil vasaku kuju põsesarna ja torsot - selge ju, et pintsakule sama tihedat detaili ei tekita... Kui aga torso tihedus sobivaks muuta, on näos juba kaugelt liiga palju detaile, fail liiga suur ja üliaeglane. Seega - ühtlane pind on eluliselt vajalik.

Õnneks on võimalus asja parandada - lokaalne jagamine. Saab nimelt valida kujust liigsuurte polügoonidega ala ja lahutada ainult selle väiksemateks tükkideks. Seda tegingi, nii kõrva kui büstiga. Roosakas ruudustik on automaatne üleminekuala, mis ühendab jagatud pinda ümbritsevaga.

Still learning ZBrush, still using my Swearengen bust to try out new things. As this bust is made from polysphere, some of the areas had way too big polygons. Used local subdivision and now this problem is gone. Back to the rakes!

Swearengen Bust - 1 - kerast saab nägu

Püüan vaikselt õppida digitaalskulptuuri, abiks paar kobedat raamatut, mida olen siin juba maininud. Algul programmi torkides oli küll tunne, et mitte kui midagi ei saa aru ega saa vist eales tulema... Siis aga hakkas udu hajuma ja hetkel on juba tunne, et pagan võtaks, ma vist tõepoolest oskan midagi!...

Eile õhtul otsustasin proovida järjekordset tutoriali, mille käigus kerast kolp välja võlutakse. Tolle asemel aga otsustasin proovida kohe inimnägu, kuigi kolp ja musklid tuleks õppimiseks ka kunagi läbi teha... Valisin objektiks Deadwoodi westernisarja Al Swearengeni. Ian McShane'i kunagine Lovejoy seriaal on siiani mu tõsine lemmik, mistõttu on karmi käega kõrtsmik üks neid tegelasi, kelle 1:4 mastaabis büst mu tulevaste kujude nimekirjas kindlal kohal. Ja miks mitte seda siis digitaalselt visandades paremini tundma õppida? Ehk edeneb kunagi hiljem päris savis sedavõrra lihtsamalt.

Alustasingi siis polüsfäärist, mis sisuliselt keraks pumbatud kuup ning asusin seda paisutama ja venitama. Referentsiks oli ainult paar riiulilt piilutud DVD kaanepilti, kuigi tõele au andes oli abiks see, et olin kunagi Ali juba saržibüsti teinud, seega nägu ka kujuri vaatevinklist uurinud. Esimese paari tunniga oli pea ja ühtlasi jätkamiseks täiesti toimiv toorik olemas.

Täna jätkasin siis detailiseerimist, ees üheksast filmikaadrist koosnev prinditud pilt, tööriistadeks põhiliselt move ja rake. Venitasin kaelast ka midagi keretaolist. Peab ütlema, et rake on päris vinge tööriist, seda enam, et erinevalt päris savi kraapimiseks mõeldud jublakast saab digianaloogiga ka savi juurde tekitada. Kui siia lisada veel sümmeetriavõimalus, siis on pikselite mätsimine puhas lõbu!

Järgneval pildil ongi kuus varianti Swearengeni seisust, nii hea või halb kui ta hetkel on. Tegu pole siis skulptuuri valmimisfaasidega eri ajahetkedel, vaid pildil on sellesama kuju viis eri detailsustaset. Töötada saab kõigil neist, kusjuures kõrgemal tasemel varem tehtu säilub madalamat muutes ja deformeerub kaasa. Selles ongi ZBrushi põhiline geniaalsus! Pildilt on ka näha, et kuju topoloogia on naabrite keeles öeldes päin persettä, rohkem venitatud kehal näiteks pole võimalik sama väikseid detaile teha kui peal. Samas, selleks on omad nõksud, mis lähevad edaspidi käiku. Ja kuna animeerimine polegi plaanis, pole ka topoloogia eriti oluline. Rohkem selline iseenda teadmine, et asi pole perfektne.

Eks edaspidi jätkan...

Digital sculpting has been a mystery to me. When I first tried ZBrush, it looked that I could never make something with this program. But then, after reading the books it started to make some sense and now... there's light at the end of the tunnel!

Tried another tutorial from Scott Spencer's "Character Creation: Advanced Digital Sculpting". It was about making a skull out of polysphere. I really should try skull and muscles too, just to learn some anatomy. But this time I started a head, using the workflow from the tutorial.

So, I tried to sculpt Al Swearengen from Deadwood series. I loved Ian McShane in Lovejoy, so Al is something I hope to make as a 1:4 bust one day. This bust is just an exercise for that.

The picture above is the progress after two evenings. On first night's 2-hour session I didn't use any reference, exept one DVD cover, just tried to get it look remotely like a person. Of course, I made Swearengen's caricature bust once, so I was somehow familiar with his face.

Today I printed out 9 DVD screen captures and used them as a reference. Move and rake brushes were the main tools. I just love it how digital rake can both subtract and add material! Also, I think I will really miss "x-symmetry" option in real life...

Now I need to fix some topology problems, like sub-divide the body's polygons (twice), as they are too big for details. This is a pretty good sculpt for trying out different tools, masks, sub-tools and maybe even textures.

Base for Ilsa - part 4

That's Ilsa's base. Some touch-up here and there, some sanding on edges, but it's pretty much done.

It's way too big on this photo...

Now - back to the statue and to all it's problems... There are several cracks from the unbaked months on the neck area, so I need to replace pretty much all details of the head. I think I should rotate it a little... Usually I'm freaking up if I need to destroy and replace something that already looks pretty good. But, new version will look better anyway. It usually does.

Also, I want to stress that on this image above is a logo from Hellboy comics, it's for a character statue and not for some nazi crap. I don't like them, but as the world has no problems with bigger killers - communists - I don't see any reason to pretend they didn't exist.

By the way, I'd recommend the Polish film "Katyn" and Latvian documentary "The Soviet Story" for everyone interested about history.

Base for Ilsa - part 3 (Interlude)

I just wanted to say (to end this day) that I just baked another bunch of details of Ilsa's base - some rivets and tail of the dragon with the ring. I must say that it looks WAY cooler than I hoped... Wow.

If I have time, I'll try to finish the dragon tomorrow.

Sinised koomiksifilmid

Laupäeval kasvas mu embrüonaalne ja platooniline Blu-ray kogu kahekordseks. Ehk lisandus kolm plaati kolme koomiksifilmiga. Kohalejõudmine võttis tervelt kuu, mis on kummaliselt pikk aeg. Aga, vahepealseid pühi arvestades ehk mõistetav.

Äsjase Las Vegase CES-messil toodi välja uusi numbreid Blu-ray kohta. Kui DVD oli uue meelelahutusformaadina oluliselt edukam ja kiirema levikuga kui mistahes teine formaat enne seda, siis paistab, et Blu-ray ületab sedagi saavutust pea täpselt kaks korda. Numbrid (siis ilmselt Põhja-Ameerika turu kohta): 2007 müüdi diske 270 miljoni dollari eest, aastal 2008 oli summa juba $750 miljonit. Kokku oli DVD ja Blu-ray äri väärtuseks aastal 2008 koguni $22 miljardit, mis tegelikult küll $2 võrra väiksem tulemus kui aasta varem. Kui suur aga oli samal ajal kinode kogukassa? Vean kihla, et väiksem... Kaks ja pool aastat turul olnud formaadil on käigus 10,7 miljonit pleierit, kui PS3 sinna sekka lugeda. Võrdluseks: DVD pleiereid oli kolme esimese aastaga müüdud 5,4 miljonit. Seega - hästi läheb.

Paar sõna siis ka kohalejõudnud ketastest. Kuna tõele au andes piirneb mu kodune HD valmidus 26-tollise monitoriga ja draiv vajab veel ostmist, siis vaid välisest ilust ja olust.

Blu-ray karpide vormiga mängimine on veel üsna algusfaasis. Ilmselt kartusest ostjat segadusse ajada on enamus kettaid siiamaani äravahetamiseni sarnases sinises kestas. Kujundusele paneb see muidugi mõningase põntsu, kuid vähemalt osatakse väliselt täpselt samalaadsesse karpi mahutada vajadusel kasvõi kolm ketast. Batmanifilm on sellises.

Varasem ostetud kolmikust üks sisaldas boonusena audio CD-d ja teine - "Sleeping Beauty" - filmi DVD-versiooni. Disneyl on muuseas samad plaanid ka järgnevate plaatina-animatsioonidega "Pinocchio" (märts 2009) ja "Lumivalgeke" (okt 2009). Seekord mingit erilist lisandust karpides ei leidunud, kui mõttetud "digitaalkoopiad" välja arvata. "Hellboy II" komplekti teine disk aga polegi siniketas, vaid tavaline DVD. Ilmselt on see täpselt sama, mis DVD-gi komplektis, sisaldades põhilisena 2 1/2 tunnist dokumentaali. Kuigi midagi uuenduslikku siin polnud, oli dokfilm ise tegelikult päris huvitav. Üllatav oli see, et mitmed digitaalse olemisega kollid osutusid animatroonikuteks... Üldse tõstis see oluliselt soovi filmi ennastki uuesti vaadata ja stoppkaadris detaile uurida.

Muidu aga, jah, oli teises Hellboyfilmis natuke liiga vähe Mignolalikku gootihorrorit, pigem oli see tv politseisarjade, sitcomide ja "Men in Blacki" seebiooperlik segu. Ja ma ei väsi rõhutamast, kuivõrd antipaatne on mulle kogu idee infantiilse Hellboy ja mitmes mõttes kuuma Lizi intiimsuhtest ja järelkasvust. See ei ole kohe üldse mitte see, mis üks Hellboylugu peaks olema.

Mis veel Hellboysse puutub, siis selle pappkestal on lentikulaarne kaanepilt, mis ühe nurga alt sama mis karbil, teise nurga alt aga Mignola joonistus. "Wanted" kaanel, mis küll koledam kui mistahes selle filmi plakat, on saavutatud mingi veider ruumiefekt... "The Dark Knight" slipcase'il pole just ka parim poster, aga vähemalt on karbil endal Jokker. Hea seegi. Viimatimainitud film on mul hetkel ka DVD-na kodus, peaks vist veidi lisasid lappama...

Ehk tobedaim HBII plakatikavand

Base for Ilsa - part 2

Jätkan vaikselt ka savi torkimist. Esmalt lihvisin Ilsa alusetooriku põhja ja servad enam-vähem siledaks. Tegelikult polekski põhjaga vaja eriti vaeva näha - see tuleb resinkoopiatel nagunii igalühel eraldi siluda.

Seejärel märkisin exacto-noaga servale vajaliku paksuse ja nüsisin üleliigse savi ära. Kui vaja pole, võib see materjal olla ikka väga sitke... Päris tõsine peiteldamine oli. Ja siis õõnestasin aluse pealt veel tiba õõnsaks, et oleks ruumi pehme savi lisamiseks.

Idee siis selles, et proovida alusele anda metalne ilme, servas neediring ja keskel kõrgem logo, mis pärit "Seed of Destruction" raamatust. Ümarale alusele see logo tegelikult päris hästi ei klapi (sellest too alumine võimalik kavand). Kuid tegelikult sobib ta täpselt Ilsa saabaste vahele, las siis jääb pealegi esialgu nii.

Printisin kavandi ka peegelpildina, lõikasin välja ja silusin savile. Saviks, kusjuures, kasutasin isesegatud halli, millelt detailid paremini näha. Pole vahet, materjal ju sisuliselt seesama Cernit. Paber aitab pealispinna siledaks rullida, peamine on aga see, et printeritahm kleepub pildilt savile ja nii saab paika abijooned, mille abil peale põhitekstuuride valmimist ja küpsetamist reljeefid teha.

Working on Ilsa's base. How I got to this point - I sanded the base, cut it down to the height I wanted and then carved away some of clay to make room for some fresh Cernit. (To see the details better, I used grey mix for the top.) Rolled-pressed the top flat and then rolled the mirrored print-out of the motif to the clay. After a while some of the image stuck to the clay. Now I'll start to work on some metal-like textures on the base. Then I bake it and will add some rivets around the base and logo.

New flash

Minu tillukesse fotograafilisse arsenali lisandus hiljuti Velboni monopod ja täna (kellaaja järgi küll juba eile) välklamp Metz 48 AF-1. Katsetasin õhtul tolle erinevaid võimalusi, muuhulgas klõpsisin ka pilte oma Libahundi resinkoopiast.

Tavaliselt on igavene tegu, et valge ja läikiva kuju klõpsimiseks valgusallikad paika saada, suunatava välguga läks asi hulga libedamalt. Muidugi, kontuuri oleks võinud lisavalgustega rõhutada ja rohkem katsetada, aga seda kõike jõuab. Kiire ja sättimata klõpsuna käib küll, tulemus sai igatahes tüki parem kui ootasin.

Teised katsed näitasid, et kõiksugu Momokote ja pärisinimeste pildistamisel on korraliku välguga tulemus ikka mõõtmatult parem. Nagu seda oleks olnud vaja tõestada...

Got a new flash and took some quick photos to try it out. Nothing new, nothing special.

Filmiaasta 2008 osa II - saast

On halbu filme, mille olemus on igaühele algusest peale selge. Seetõttu ei saa seesuguse vaatamist õigustada õieti millegagi, puhas oma viga. Seega, Pink Panther 2, Disaster Movie, Star Wars: The Clone Wars... mis neist ikka materdada.

Või siis filmid, mis olid NII HALVAD, maitsetud ja süüdimatult solvanguid pilduvad, et see (või siis kaasvaatajate väänleva kannatamise jälgimine) oli juba omamoodi naljakas - You Don't Mess with the Zohan sobib siinkohal näiteks. Seesugustel muuvidel on seega ju pisuke õigustus olemas.

Aga on ka filme, millest ette sai enamat oodatud, mis aga pimedas kinosaalis tõeliseks kakanduseks osutusid. Need tegid kurvaks või ajasid lausa vihaseks ja panid raisatud aega taga leinama. Seega:

KINOKÕNTS 2008

Love Guru
ilmselt aasta halvim film. No oli. ikka. halb. Täiesti üle mõistuse halb kohe. Võtab siiani sõnatuks.

Chronicles of Narnia: Prince Caspian
Narnia kamarajura on kogu täiega üks suur arusaamatus. Ma ei saa aru, miks need filmid, millest need filmid ja kuidas üldse sellist saasta saab lastekirjanduse klassikaks lugeda.
No kuidas on võimalik, et suure fantaasiaspektaakli sisu on seesugune, kusjuures seda oluliselt lühendamata: aastasadu kurja naaberriigi võimu all täiesti märkamatult elanud ja kannatanud tuhanded elukad nutavad taga oma kunagist lõvikuningat. Metroost kohale teleporteerunud inimplika leiab tolle esimese puu tagant üles, Aslan tulebki tagasi ja võlub lahingus räsitud hiirele uue saba.

The Mummy: Tomb of the Dragon Emperor
Rob Coheni draakonifilm oli kunagi üks mu esimesi DVD-si, selle lisadest jäi mehest mulje ju äärmiselt sümpaatsest filmitegijast. "Fast & Furious" oli ka piisavalt cool, seejärel aga... Ei midagi asjalikku enam. Vaikus. Seegi muumialugu siin oli ka ikka igast jumala otsast täielik saast - aktsioon ja montaaž totaalselt küündimatud, efektid lamedad, lugu igav ega kasutanud olemasolevat potensiaali ja osalevaid Aasia superstaare küünemusta jagugi ära. Ja peaosaliste omavaheline keemia... Mis keemia? Kus?

Punisher: War Zone
vot seda filmi oli ikka väga naljakas vaadata. Kogu lugu oleks nagu mingi puberteedieelse varateismelise kokku kirjutatud - palju tohutut vägivalda ja inimeste katkitegemist, tulistamisi, ropendamisi ja groteskseid Batmani koomiksiraamatu tüüpi primipahasid. Mida aga polnud... kohe ÜLEÜLDSE ei olnud - seksi. Või selliseid intiimsemaid mehe-naise suhteid. Naine oli, mees oli... aga kõik see jäi sellisele 12-aastase poisi mõttemaailma tasemele, kus püssid, paugud ja vere lendamine on sada korda põnevam kui mingi naisega nahistamine. Kui selle filmi vaadates ära tabasin, muutus kogu "sünge kättemaksudraama" vaatamine väga lustakaks.

Bedtime Stories
Adam Sandler võiks ennast tõepoolest põlema panna. Eelmisel aastal tegi ta uskumatult homofoobse "geikomöödia", sel aastal täitis kõntsatabelit vaat et hoolsamaltki. Ma tõepoolest ei saa aru, mida selles retardses kinotegelases leitakse ja kes tema tegusid rahastab. Seekordses turdis suutis ta ära määrida ka Guy Pearce'i ja Russell Brandi renomeed, mõlemat on suht' raske andestada.

Transporter 3
Luc Bessoni järjekordne haltuura, mis kui "Hitmaniga" samast draftist välja traageldatud. Jälle mingi absurdselt lombakas Ida-Euroopa, jälle mingi slaavi tibi, jälle mingi poolik ja pealiskaudne lugu... Siin aga polnud isegi Olga Kurilenkot. Jason Statham ja tema seljalihased on küll coolid ka kõige suuremas boll-shitis, aga sellest jääb vahel siiski väheks.

Inimene õpib kuni elab... loodetavasti

Kui on asi, mida tahaksin aastal 2009 selgeks saada, siis see on digitaalne skulptureerimine. On paar programmi, milles kujude tegemine üsna tavalise saviga tegutsemise sarnane tegevus, mitte lihtsalt hiirega polügoonide venitamine. Kuigi ega arvutiharidus ka seejuures mööda külgi maha jookse... Üks neist programmidest, millele mina keskenduda otsustasin, kannab nime ZBrush.

Künnis, millest vaja üle saada, et mida-gi-gi tulema hakkaks, pole just madal. Aga täna tundub, et ehk olen oma esimesed sammud teinud. Abiks on tõeliselt hea raamat "ZBrush Character Creation: Advanced Digital Sculpting", autoriks Scott Spencer. Erinevalt sama kirjastuse õpikust "Introducing ZBrush", mis osutus natuke liiga laialivalguvaks ja üldiseks (progega saab tegelikult mitut erinevat asja teha), keskendub esmesena mainitu ainult digitaalskulptuurile kõige kaasnevaga, kujurdamisest tekstuuride ja skriptideni välja. Veelkord - väga-väga asjalik köide! DVD ühes videote ja failidega loomulikult ka kaasas. Kusjuures autor valdab ka savist asjade tegemist ja on üleüldse suutnud raamatusse päris asjalikud näited ja abilised leida. Sissejuhatava raamatu suur puudus ongi tegelikult see, et näidete autorid on tegelikult üsna keskpäraste oskustega käkerdajad.

Alustasin siis lõpuks, raamat ees, esimese tutoriali läbitegemisega. Selleks on lõvikujuline uksekoputi ja jõudsin tegelikult juba päris kaugele. Nüüd vaja taas tiba raamatuga diivanil külitada ja siis jälle arvuti taha!

Ausalt, pagana mõnus on ikka seesugune nikerdamine! Pole sugugi kehvem feel kui tegelikku materjali koolutada. Kui 3D printimine oleks odavam, siis mõtleks tõepoolest tõsiselt järele, kas mitte oma asju üldse digitaalselt teha. Seadmete kvaliteet igatahes on juba päris kaugele jõudnud, eks kunagi läheb ka hind alla.

This is my first real try at digital sculpting, using the book "ZBrush Character Creation: Advanced Digital Sculpting" by Scott Spencer. This is a really great book, better than "Introducing ZBrush" I got earlier, much more sculpting oriented. It's exactly what I needed!

This is supposed to be a lion head-shaped door knocker. Although it was just the first session, it looks like I'm able to learn it! Cool!

Base for Ilsa - part 1

Kõigepealt pisuke eellugu.

Ma ei ole eriline kujude koguja. Üks asi see, et neid tolmumagneteid pole kusagile panna, lisaks on nad ka kallid. Ja mis põhiline, olles ise piisava motivatsiooni, huvi ja püsivuse korral võimeline nii mõndagi valmis tegema, näen ma enamuses kujudes vigu. Kui ka objekt ise tegelikult super, siis väikesed töökad hiina käekesed suudavad reeglina asja paksu ja detaile hävitava värvivaabaga katta. Ehk - detailifriigile on nad kõik reaalselt silme ees seistes enamasti pettumust tekitavad. Ja lõpuks, nagu iga asjaga - kui neid mõnes välismaises poes kümnete kaupa korraga näha, kaotab igaüks neist suure tüki oma erilisuse aurast. Sama fotodega - mõne friigi kubinal lookas riiulipildid mõjuvad ikka üsna pelutavalt.

Aga on ka erandeid. DC Comics otsustas paari aasta eest alustada väiksemat sorti kujude sarja, mis põhineks Batmani must-valgete lühilugude artworkil. Seeria pakub kõvemate kunstnike nägemusi Pimeduse Rüütlist, mis kohati ikka üsna erinevad. Ühine kõigil enam või vähem sama suurus ja ainult hallskaalas värvikiht. Pilte eri kujudest ja kollektsionääride riiuleist näeb näiteks siit.

Üldiselt jätab seegi sari mind üsna külmaks - pole nad ei kompalt õnnestunud ega ausalt öeldes ka koostekvaliteedilt veatud. Kuid selles on ilmunud üks ülimalt cool kuju - Mike Mignola (kelle muu!) illustratsioonidel põhinev. Skulptoriks Jonathan Matthews. See kuju on absoluutne tase, olles tavalisest kunstkäsitööst tüki kõrgemal ja küündides juba päris kunsti sekka. Esimesed messifotod panid igatahes nii mõnegi netinerdi kahtlema, kas tegu pole mitte photoshoppamise ja kahemõõtmelise pildiga, sedavõrd geniaalne on kuju värviskeem.

Suht lõbus on lugeda ilmumisjärgset arvustust, kus kurdetakse kujukese hinna üle. Tänaseks on selle hind kasvanud mitmekordseks. Ilmselgelt minusuguste tõttu, kes doesn't give a rat's ass about Batman or other b/w statues, mistõttu see on saanud sarja kaugelt kõige haruldasemaks väljalaskeks. Mul on hea meel, et tabasin selle ilmumise-eelselt ära tellida, täna jääks see igatahes ostmata.

See kuju on tõepoolest super ja tekitas tahtmise teinegi samasugune Mignola tegelaskuju enda riiulit ehtima saada. Selleks loomulikult Hellboy, kes muu. Ja kuna siukest kuju lihtsalt pole olemas, tuli see ise teha. Tegingi. Sama suure ja samas mõõdus (küll ümmarguse) alusega.

Nüüd siis väike ajahüpe edasi. 1:10 mastaap on mulle väga mokkamööda, mistõttu tahaks mõned samasugused Hellboy peategelased veel valmistada. Pooleli on Abe Sapien ja Ilsa, viimase juures jõudsin lõpuks staadiumisse, kus vaja hakata alusele mõtlema.

Kettakujulist alust on tegelikult päris keeruline teha. Võimalik oleks ju treida see puidust, freesida logod peale või kasutada mõnda pitsatite trikki. Rabedavõitu polümeersavist originaali tegemine aga nõuab veidi mõtlemist. Kuidas näiteks saavutada, et alus on täiesti ümmargune? Või sile? Või et see sisaldaks ruumilist logot?

B.P.R.D. logoga alus on mul olemas ja saan seda teistegi kujude puhul kasutada. Pahadele aga see ei sobi, nemad vajavad oma base'i. Ja nüüd katsetasingi sellist trikki:

Lõikasin posteritoru otsast rõngajupi. Panin selle paberilehele ja surusin sellesse polümeersavi, arvestusega, et kaetud oleks nii põhi kui mõningase varuga sentimeetri jagu servi. Midagi üsna säärast kui pizzatainas vormis. Küpsetasin ära - ja ongi aluse toorik olemas! Nüüd pisut lihvimist, seejärel lõikan paksuse (ehk ülaserva) vajalikku mõõtu ja uuristan tooriku pealispinna sissepoole nõgusaks. Seejärel tuleb toorik täita värske saviga, teha arvutis ja printida laseriga õiges suuruses peegelpildine kujundus ning siluda see savile. Osa tahma kleepub ja nii saab selle põhjal logo paika panna. Ja ongi kõik.

Kui see vaid ka teostades nii lihtne oleks... Aga kõigepealt on vaja välja mõelda, mis ikkagi alusele tuleb. Draakoniga logo oleks sobilik, kuid see on natuke liiga piklik... Või siis midagi, mis näeks välja nagu metallist haakristiga solgikaevukaas? Viitaks veidi Iron Maidenile? Peab ilmselt lihtsalt katsetama ja proovima.


I've started to make a base for Ilsa. Cut a "mould" from a thick poster tube, filled it with clay (just like a pie) and baked it. Now I need to sand the bottom, fill some holes and sand it again, cut the border to the right height, carve out the top part, fill it with new clay and then I can start to work on details and logos or whatever.

Now I need to figure out the motive. The dragon logo from SoD is too thin for a circular base...

Filmiaasta 2008 - parimad

Taas üks aasta läbi ja käes kokkuvõtete aeg. Mõtlesin, et koostaks ka tuttavate kombel oma aasta filmide edetabeli... Koostasingi. Seejärel jäi silma "Eesti Ekspress" ja selle kriitikute Top 21. Mnjah... ma ei tea, kas peaks piinlik ka olema, aga ma ei ole sellest suuremat osa filme näinud. Seega - järgnev on ühe ignorandi nägemus filmiaastast 2008.

Järgnevad on filmid, mis minu jaoks jäävad möödunud aastat tähistama. Järjekord on suvaline, see pole paremustabel. Loomulikult nägin teisigi tegijaid filme, sealhulgas mitmeid väga häid draamasid ja musti komöödiaidki. Võtsin aga põhikriteeriumiks, et film on mainimist väärt kui tahan seda kunagi tulevikus veel näha ja endalegi osta. Sest enamus on ju siiski sellised, mis küll head, kuid ühest vaatamiskorrast elus on enam kui küllalt.

2008 Top 10

Rambo
Ma pole ühtki varasemat rambofilmi korralikult näinud, ainult katkeid, kuigi minuvanuse nõuk. noorsoo jaoks olid need ju tõeline kultuskraam. Aga ma ei ole ka kunagi olnud VHS-i tarvitaja, sellest ilmselt nostalgiapuudus... Üllatus uuega oli aga seda suurem - filmi tempo, montaaž, visuaalne pilt värvigammast valguseni, muusika, dialoog, lõpuks lugu ise - kõik oli perfektne, paigas, täpne. "Rambo" film on nagu tippvormis atleet, lihased trimmis, ei grammigi üleliigset rasva. Ma ei tea, siit poleks andnud vist enam sekunditki maha kaksata... Kõigi aegade parim märulifilm on "Die Hard" ja seda igavesest ajast igavesti, kuid Stallone purjetas oma järjekordse legendaarse tegelaskuju ikka vägagi stiilselt lõppsadamasse.

"Rambo" on ka väga õpetlik treilerinäide - DVD-l leiduv reklaamklipp on uskumatult klišeeline ja jätab kogu filmist ääretult halva mulje. Samas, Red Band trailer, mida netis udusena näha sai, oli hoopis teine tera - too tõstis adrenaliinitaset samavõrd kui film ise. Üks parimaid treilereid üldse!

Forgetting Sarah Marshall
Olles veel telesarja "Freaks & Geeks" mõju all, kinnitas pikema versiooni DVD-lt üle vaatamine, et tegu on tõepoolest äärmiselt sümpaatse kinotükiga. Ma ei ole päris kõigist Apatowi talli asjadest vaimustuses, aga see on neljas seesugune, mis mu üsna komöödiavabas koduses filmikogus leidub. Seega paikneb FSM ka isiklikus kõigi aegade lustifilmide tabelis päris kõrgel kohal. Olgu stsenarist või peaosaline kes tahes, selle seltskonna filmides on sees soe sümpaatia oma tegelaskujude vastu, mida USA reeglina suht' rämedas huumoris just tihti ei kohta. Ja muidugi hulk viiteid, mis friikidele ja giikidele rõõmu teevad.

Mis muusikasse puutub, siis Dracula-laul ehk ei vääri Oscari nominatsiooni, kuid Russell Brandi, alias Aldous Snow bändi Infant Sorrow' lood "Inside of You" ja "We've Got To Do Something" vääriksid küll mõlemad võitu!!!

Speed Racer
Olen ilmselt vähemuses, aga see kaleidoskooplikult värviline ja heas mõttes lapsik lustipidu oli minu jaoks üks aasta 2008 suuremaid visuaalseid elamusi. Kõik on nii over the top, et ma pisut mõistan kui see vaatajal juhtme nii kokku jooksutas, et loo enda jälgimiseks enam ajumahtu ei jagunudki. Kuigi vahel ülikiire ja kohati tõepoolest tiba segaste ajahüpetega, oli see siiski sisukas lugu pereväärtustest ja mitte ainult üks värvikirev vilgutamine. Vähemalt mina arvan nii.

Tegu on ühe esimese filmiga, mille puhul on selge, et DVD ostmine on üsna mõttetu tegu. Korraliku upscale'iga pole küll pildil üleüldse viga, kuid "Speed Racer" on siiski ideaalne Blu-ray demofilm ja sellisena jõuab see ühel heal päeval ka minu koju. Kahju, et kõik kettad lisakraami poolest na lahjad on...

Kung Fu Panda/Wall-E
Pandafilm on tervikuna üllatus, tavaliselt ei kipu Pixari konkurendid ekraanidel erilisi mehetegusid tegema. Seekord tehti. Ega see film ju perfektne polnud, minu jaoks oli siin tiba vähe viiteid filmiklassikale või muud siukest postmodernset glasuuri. Või ma lihtsalt ei tabanud neid ära... Seegi võimalik. Siiski, sel filmil on kaks ÜLISUURT plussi: 2D intro on üks kõige coolimaid ja stiilsemaid aniamtsioonilõike, mida ma ÜLDSE oma elus näinud olen. Ja teiseks, filmi artbook, mis sisaldab eufoorilises koguses filmi peakujundaja tegelasevisandeid, on hands down parim animafilmi artbook, mida mina tean. Ja kilpkonna animatsioon on ikka ülikõva!

Robotilugu on kahtlemata hea film, samuti vaieldamatu silmarõõm just ja eriti Blu-rayl. Samas, väga unisena seda kinos nähes vihkasin ma poolest filmist mängu toodud vorstikujulisi multikainimesi ja see rikkus filmi minu jaoks üsna oluliselt ära. Seega, Wall-E vajab üle vaatamist ja uuesti seedimist, nagu ka massiivne Pixari dokumentaal ja kogu muu kodukinoketta lisamaterjal. Aga aastast jääb seegi film meelde igatahes.

Wanted
Esimese Hollywoodis jala maha saanud venemaalase, Timur Bekmambekovi koomiksieepos oli ju tegelikult totter. Aga, damn it, kui ma olen kinos istumist ja ekraanil vihiseva ajuvaba aktsiooni mühinat lähiminevikus sedavõrd palju nautinud! Ja-jah, kangasse kootud binaarsed mõrvanimistud on totruste tipule üsna lähedal, aga kõik see kokku oli ju nii paganama cool! Neid, kes tahaksid kinolinal cool olla, on palju. Enamus neist ebaõnnestuvad hädiselt, Timur aga aga tegi selle ära. Ja mind ei huvita, et koomiksis on peategelane Eminemi moodi ja Jolie tegelane - taevas hoia! - Halle Berry põhjal joonistatud ning et üldse oli briti autori käsikiri veel küünilisem ja loo joonistuslik vorm maitsetult kirju. Mind lihtsalt üldse ei huvita see koomiks. Filmikujuline "Wanted" oli aga üks neetult lõbus sõit ja Narnia kõntsafilmis pedofiilist Paani kehastanud James McAvoy rehabiliteeris ennast minu jaoks siin ikka kogu täiega.

The Dark Knight
Ma ei tahaks elada Gotham Citys. Tegelikult ei tahaks ma elada paljudes kohtades, räpases Indias kasvõi. Aga see ei puutu asjasse. Cristopher Nolan oli seal, st. suures pimedas linnas juba korra käinud, läks veel teisegi korra ja tegi miljardi dollari superherofilmi. Päris kõva sõna. Mis siin ikka pikalt kommenteerida. See, kuidas neis filmides on grotesksetest koomiksikollidest tehtud usutavad ja mitmetahulised tegelased, kelle taha näitleja enda isik saab totaalselt ära haihtuda, on ikka tõeline meistriklass.

In Bruges/The Bank Job
Teravmeelsed krimilood, mis pühivad Guy Richie pungestatult "cooli" loominguga põrandat ja lasevad selle veega alla.

Bolt
Disney stuudio arvutifilm oleks halli ja tuima treileri põhjal pidanud samasugune olema, osutus hoopis südamlikuks ja humoorikaks kinoseikluseks. Tavaliselt kipub rääkivate loomadega animafilm olema lihtsalt sketšijada, mille peamiseks mõtteks müüa võimalikult palju rämpstoitu ja Hiinas tehtud träni. Siin aga on kõigile seiklustele lisaks olemas ka täiesti sisukas lugu filmitööstusse kistud lapsest ja tema tegelikest soovidest.
Filmi tee valmimiseni polnud just kerge, Chris Sandersi algne "American Dog" muutus lõpuks ilmselt millekski üsna muuks. Aga - sellele vaatamata oli "Bolt" üllatavalt terviklik ja positiivne kinoelamus. Ootan, et saan seda ka 3D prillidega proovida, kohe alguses leiduv aktsioonilõik peaks ruumilisena olema päris muljetavaldav.

Eelnevad olid filmid, mis jäävad aastat 2008 meenutama ja mida plaanin tulevikus uuesti vaadata. Tippkümne kohta vääriks aga veel üks aastalõpufilm, kuigi ma pole üldse kindel, kas seda uuesti näha sooviksin... Ma lihtsalt ei tea, kas ma ikka tahan ligi kolm tundi jutti elu kaduvuse üle mõtiskleda. Aga võib-olla on filmi nägemisest lihtsalt veel liiga vähe möödas.

The Curious Case of Benjamin Button
Samaaegselt südamlik ja vägagi creepy film "Fight Clubi" lavastajalt, mis lummab oma ajastutruu olustikuga ja paneb samas mõtlema mitte just väga mugavatel teemadel. Peaosaliste eri vanuses versioonid on uskumatult reaalsed, kuigi mõistus kipub tõrkuma, nähes pisikest ja põdurat Brad Pitti või hilisteismelist balleriini, kes ilmselgelt Cate Blanchett. Lummav muinasjutt, millel sarnasusi Tim Burtoni "Big Fishiga", kuid mis on tollest ikka tüki maad parem.

Uusaastasoovike

I wish you all an inspirational new year!

H U A !