02 jaanuar 2009

Filmiaasta 2008 - parimad

Taas üks aasta läbi ja käes kokkuvõtete aeg. Mõtlesin, et koostaks ka tuttavate kombel oma aasta filmide edetabeli... Koostasingi. Seejärel jäi silma "Eesti Ekspress" ja selle kriitikute Top 21. Mnjah... ma ei tea, kas peaks piinlik ka olema, aga ma ei ole sellest suuremat osa filme näinud. Seega - järgnev on ühe ignorandi nägemus filmiaastast 2008.

Järgnevad on filmid, mis minu jaoks jäävad möödunud aastat tähistama. Järjekord on suvaline, see pole paremustabel. Loomulikult nägin teisigi tegijaid filme, sealhulgas mitmeid väga häid draamasid ja musti komöödiaidki. Võtsin aga põhikriteeriumiks, et film on mainimist väärt kui tahan seda kunagi tulevikus veel näha ja endalegi osta. Sest enamus on ju siiski sellised, mis küll head, kuid ühest vaatamiskorrast elus on enam kui küllalt.

2008 Top 10

Rambo
Ma pole ühtki varasemat rambofilmi korralikult näinud, ainult katkeid, kuigi minuvanuse nõuk. noorsoo jaoks olid need ju tõeline kultuskraam. Aga ma ei ole ka kunagi olnud VHS-i tarvitaja, sellest ilmselt nostalgiapuudus... Üllatus uuega oli aga seda suurem - filmi tempo, montaaž, visuaalne pilt värvigammast valguseni, muusika, dialoog, lõpuks lugu ise - kõik oli perfektne, paigas, täpne. "Rambo" film on nagu tippvormis atleet, lihased trimmis, ei grammigi üleliigset rasva. Ma ei tea, siit poleks andnud vist enam sekunditki maha kaksata... Kõigi aegade parim märulifilm on "Die Hard" ja seda igavesest ajast igavesti, kuid Stallone purjetas oma järjekordse legendaarse tegelaskuju ikka vägagi stiilselt lõppsadamasse.

"Rambo" on ka väga õpetlik treilerinäide - DVD-l leiduv reklaamklipp on uskumatult klišeeline ja jätab kogu filmist ääretult halva mulje. Samas, Red Band trailer, mida netis udusena näha sai, oli hoopis teine tera - too tõstis adrenaliinitaset samavõrd kui film ise. Üks parimaid treilereid üldse!

Forgetting Sarah Marshall
Olles veel telesarja "Freaks & Geeks" mõju all, kinnitas pikema versiooni DVD-lt üle vaatamine, et tegu on tõepoolest äärmiselt sümpaatse kinotükiga. Ma ei ole päris kõigist Apatowi talli asjadest vaimustuses, aga see on neljas seesugune, mis mu üsna komöödiavabas koduses filmikogus leidub. Seega paikneb FSM ka isiklikus kõigi aegade lustifilmide tabelis päris kõrgel kohal. Olgu stsenarist või peaosaline kes tahes, selle seltskonna filmides on sees soe sümpaatia oma tegelaskujude vastu, mida USA reeglina suht' rämedas huumoris just tihti ei kohta. Ja muidugi hulk viiteid, mis friikidele ja giikidele rõõmu teevad.

Mis muusikasse puutub, siis Dracula-laul ehk ei vääri Oscari nominatsiooni, kuid Russell Brandi, alias Aldous Snow bändi Infant Sorrow' lood "Inside of You" ja "We've Got To Do Something" vääriksid küll mõlemad võitu!!!

Speed Racer
Olen ilmselt vähemuses, aga see kaleidoskooplikult värviline ja heas mõttes lapsik lustipidu oli minu jaoks üks aasta 2008 suuremaid visuaalseid elamusi. Kõik on nii over the top, et ma pisut mõistan kui see vaatajal juhtme nii kokku jooksutas, et loo enda jälgimiseks enam ajumahtu ei jagunudki. Kuigi vahel ülikiire ja kohati tõepoolest tiba segaste ajahüpetega, oli see siiski sisukas lugu pereväärtustest ja mitte ainult üks värvikirev vilgutamine. Vähemalt mina arvan nii.

Tegu on ühe esimese filmiga, mille puhul on selge, et DVD ostmine on üsna mõttetu tegu. Korraliku upscale'iga pole küll pildil üleüldse viga, kuid "Speed Racer" on siiski ideaalne Blu-ray demofilm ja sellisena jõuab see ühel heal päeval ka minu koju. Kahju, et kõik kettad lisakraami poolest na lahjad on...

Kung Fu Panda/Wall-E
Pandafilm on tervikuna üllatus, tavaliselt ei kipu Pixari konkurendid ekraanidel erilisi mehetegusid tegema. Seekord tehti. Ega see film ju perfektne polnud, minu jaoks oli siin tiba vähe viiteid filmiklassikale või muud siukest postmodernset glasuuri. Või ma lihtsalt ei tabanud neid ära... Seegi võimalik. Siiski, sel filmil on kaks ÜLISUURT plussi: 2D intro on üks kõige coolimaid ja stiilsemaid aniamtsioonilõike, mida ma ÜLDSE oma elus näinud olen. Ja teiseks, filmi artbook, mis sisaldab eufoorilises koguses filmi peakujundaja tegelasevisandeid, on hands down parim animafilmi artbook, mida mina tean. Ja kilpkonna animatsioon on ikka ülikõva!

Robotilugu on kahtlemata hea film, samuti vaieldamatu silmarõõm just ja eriti Blu-rayl. Samas, väga unisena seda kinos nähes vihkasin ma poolest filmist mängu toodud vorstikujulisi multikainimesi ja see rikkus filmi minu jaoks üsna oluliselt ära. Seega, Wall-E vajab üle vaatamist ja uuesti seedimist, nagu ka massiivne Pixari dokumentaal ja kogu muu kodukinoketta lisamaterjal. Aga aastast jääb seegi film meelde igatahes.

Wanted
Esimese Hollywoodis jala maha saanud venemaalase, Timur Bekmambekovi koomiksieepos oli ju tegelikult totter. Aga, damn it, kui ma olen kinos istumist ja ekraanil vihiseva ajuvaba aktsiooni mühinat lähiminevikus sedavõrd palju nautinud! Ja-jah, kangasse kootud binaarsed mõrvanimistud on totruste tipule üsna lähedal, aga kõik see kokku oli ju nii paganama cool! Neid, kes tahaksid kinolinal cool olla, on palju. Enamus neist ebaõnnestuvad hädiselt, Timur aga aga tegi selle ära. Ja mind ei huvita, et koomiksis on peategelane Eminemi moodi ja Jolie tegelane - taevas hoia! - Halle Berry põhjal joonistatud ning et üldse oli briti autori käsikiri veel küünilisem ja loo joonistuslik vorm maitsetult kirju. Mind lihtsalt üldse ei huvita see koomiks. Filmikujuline "Wanted" oli aga üks neetult lõbus sõit ja Narnia kõntsafilmis pedofiilist Paani kehastanud James McAvoy rehabiliteeris ennast minu jaoks siin ikka kogu täiega.

The Dark Knight
Ma ei tahaks elada Gotham Citys. Tegelikult ei tahaks ma elada paljudes kohtades, räpases Indias kasvõi. Aga see ei puutu asjasse. Cristopher Nolan oli seal, st. suures pimedas linnas juba korra käinud, läks veel teisegi korra ja tegi miljardi dollari superherofilmi. Päris kõva sõna. Mis siin ikka pikalt kommenteerida. See, kuidas neis filmides on grotesksetest koomiksikollidest tehtud usutavad ja mitmetahulised tegelased, kelle taha näitleja enda isik saab totaalselt ära haihtuda, on ikka tõeline meistriklass.

In Bruges/The Bank Job
Teravmeelsed krimilood, mis pühivad Guy Richie pungestatult "cooli" loominguga põrandat ja lasevad selle veega alla.

Bolt
Disney stuudio arvutifilm oleks halli ja tuima treileri põhjal pidanud samasugune olema, osutus hoopis südamlikuks ja humoorikaks kinoseikluseks. Tavaliselt kipub rääkivate loomadega animafilm olema lihtsalt sketšijada, mille peamiseks mõtteks müüa võimalikult palju rämpstoitu ja Hiinas tehtud träni. Siin aga on kõigile seiklustele lisaks olemas ka täiesti sisukas lugu filmitööstusse kistud lapsest ja tema tegelikest soovidest.
Filmi tee valmimiseni polnud just kerge, Chris Sandersi algne "American Dog" muutus lõpuks ilmselt millekski üsna muuks. Aga - sellele vaatamata oli "Bolt" üllatavalt terviklik ja positiivne kinoelamus. Ootan, et saan seda ka 3D prillidega proovida, kohe alguses leiduv aktsioonilõik peaks ruumilisena olema päris muljetavaldav.

Eelnevad olid filmid, mis jäävad aastat 2008 meenutama ja mida plaanin tulevikus uuesti vaadata. Tippkümne kohta vääriks aga veel üks aastalõpufilm, kuigi ma pole üldse kindel, kas seda uuesti näha sooviksin... Ma lihtsalt ei tea, kas ma ikka tahan ligi kolm tundi jutti elu kaduvuse üle mõtiskleda. Aga võib-olla on filmi nägemisest lihtsalt veel liiga vähe möödas.

The Curious Case of Benjamin Button
Samaaegselt südamlik ja vägagi creepy film "Fight Clubi" lavastajalt, mis lummab oma ajastutruu olustikuga ja paneb samas mõtlema mitte just väga mugavatel teemadel. Peaosaliste eri vanuses versioonid on uskumatult reaalsed, kuigi mõistus kipub tõrkuma, nähes pisikest ja põdurat Brad Pitti või hilisteismelist balleriini, kes ilmselgelt Cate Blanchett. Lummav muinasjutt, millel sarnasusi Tim Burtoni "Big Fishiga", kuid mis on tollest ikka tüki maad parem.

4 kommentaari:

aare ütles ...

Tere Ivar,
lugedes su blogi ja pöhiliselt imetledes pisi-skulptuure jäi mulle see Bolti filmist jutt silma. Käisin seda paar päeva tagasi lastega vaatamas. Vanem poiss (7-aastane) ütles kohe peale filmi:"Hea, aga mitte nii hea kui filmi algus tõotas". Noorem kordas muidugi sama järele (5-aastane). Noorem poeg hakkas poole filmi peal väänlema ja ei jaksanud enam keskenduda, mida tema puhul tavaliselt ei juhtu. Enda arust oli see Pixati toodangust paremuselt viimane film. Algus oli hea ja siis muutus vedelaks ja oli liiga ettearvatav. See oli esimene film mida ma 3D-prillidega vaatasin ja jällegi - lootsin, et effekt oleks suurem. Väikene 3d illusioon ja palju raskem on keskenduda detailidele ja animatsioonile. Peale selle pilt muutub hallimaks ja igasugused peegeldused prillil segavad.

Ivar ütles ...

Tere,

nohh, eks filmidega ole alati asi maitseasi. Muidugi, nihelevad lapsed lastefilmi vaatamas pole hea märk küll... Aga äkki see oli liiga pikk väikelastele? Vaatan, et 96 minutit...

Muuseas, Bolt ei ole Pixari film, see on "lihtsalt Disney". Filmi sünd oli päris piinarikas, üks mu lemmikkunstnik Chris Sanders (kes kujunadas "Lilo & Stitchi") puksiti selle tegemise juhtpositsioonilt minema, film sai uue nime, uue tiba teistmoodi sisu jne. Treiler oli ka ikka väga igav. Aga kinos oli see mulle igatahes meeldiv üllatus.

Kui Pixari asjadega võrrelda, siis nende asjadest on minu jaoks kõige mõttetum "Bug's Life". "Monsters Inc." on samuti oma värviliste vanniloomadega pigem kindla peale minev rahastamine kui püüe midagi uut ja nurgelist teha. Selle filmiga seoses ootan ise, et mõni animatsioonitudengist Tim Burtoni fänn võtaks "Kollide kompanii" paariminutise stseeni, jätaks heli ja kompa samaks ning animeeriks selle mingis hoopis coolimas ja creepimas stiilis... unistada ju võib.

Neist kahest on "Bolt" minu jaoks küll tüki parem, nagu ka kasvõi kolmandast "Shrekist".

Polariseeriv filter tõmbab heledust poole võrra maha, aga Coraline'i vaadates oli tunne, et sellega on ilmselt arvestatud, ilma prillita piiludes oli osa stseene liiga heledad. Aga selle 3D-ga ongi tegelikult nii, et lõpeks peab film toimima ka niisama, ilma trikitamata. Selles mõttes oligi näiteks "Coraline" hea, et seal ainult efekti pärast sisse pandud stseene vist polnudki. (Võrdluseks meenub vana hea Vincent Price'iga "Vahakabinet", millest ju ka 3D versioon tehti, punase ja sinise klaasiga prillidega vaatamiseks. Nägin seda kunagi igiammu Soome TV-st, meenub mõttetu stseen kus tükk aega pinksireketi-kummipaela-palli taolist asjandust igas suunas põrgatati.)

Aga mul on ka tunne, et nende polariseerivate prillide servades tekivad mingid häirivad alad, ju siis läheb nurk juba silma jaoks valeks. Ise olen ka prillid üle puhastanud, neid küll pestakse peale iga kasutamist, aga sellest jäävad veeplekid.

Ma ise pole "Bolti" 3D-na kahjuks näinud, kuigi (algusstseeni pärast) tahaks.

aare ütles ...

Tere,
ma arvan, et Boldi pöhiprobleem on see, et vaataja ei taha temaga samastuda. Laps ei jookse kinost välja ja ei karju - Auh, mina olen Bolt. Miks? Sest Boltu ongi tegelt täitsa tavaline koer.

Ivar ütles ...

Jah, meenub, et ka Lauri Kaare sõnul oli tema pisipoeg väga pettunud kui selgus, et koer polegi superkoer...
:)

Nojah, täiskasvanute kinotööstusse kistud lapse teema on pisikesele vaatajale kaugelt üle pea.

Ja siit tekib tegelikult küsimus - kas Sandersi esialgne versioon filmist, kus kassil oli piraadimärgiga silmaklapp ja kusagil Nevada kõrbe kandis oli seiklejatel tegemist suure radioaktiivse jänesega, oleks olnud lastele huvitavam? See oli ikka üks hoopis teistsugune film...)
http://zone.aintitcool.com/viewtopic.php?f=6&t=53454