Esmaspäeval, 21. septembril, toimus Tallinnas Rahvusraamatukogus Edgar Valteri päev, põhjuseks vanameistri 80. sünniaastapäev ja selle puhul ilmunud eluloo ja loominguraamatu esimene köide.Konverentsisaalis kõneles paari tunni jooksul mitu huvitavat inimest oma kokkupuudetest Edgar Valteri ehk Etsiga, nagu enamus neist teda kutsus.
Konverentsi juhatas Margus Kasterpalu.
Helilooja Eino Tamberg pajatas muuhulgas loomaaia ülekäte läinud lõvist, kes kaaslaste ohutuse huvides elavate seast eemaldati ja kelle paar lihatükki Tartu zooloogidelt kunagise reisikaaslase Valteri toidulauale jõudis. Valter korraldas kohe pidusöömingu, konti sai närida ka Tambergi koerake.
Kaaskarikaturist Heinz Valk rääkis ankdootliku loo shvipsis Valterist, kes külmal talveõhtul koju kooberdades märkas Raua tänava avatud saunauksest säravat kutsuvat valgust, ronis koristava personali tähelepanu tõmbamata saunalavale sooja ja jäi sinna magama. Järgmisel päeval tuli tal tegemist teha hulga paljaste nõukogude naiste, miilitsa ja tagatipuks lõbusate kunstnike seltsimeheliku kohtuga.
Animaator ja editorial cartoonist Heiki Ernits teatas, et ilma Valterita poleks ei teda kui karikaturisti ega ilmselt ka mehe enda suurimat saavutust, koeraplika Lottet.
Helle Laanpere pajatas Valterist kui raamatutegelaste välisilme loojast, kelle kõrvale on üleüldse raske kedagi teist kodumaist tuua. Lisaks Sipsikule ja naksitrallidele on näiteks olemas ka Ellen Niidu Krõll - Triinu ja Taavi lugude moosimaias elukas, kellest omaenda raamatute ja lugude tegelaskuju saigi ainult tänu Valteri visuaaliale.
Sipsik läbi aastate. Ausalt öeldes on uskumatu, kui valusalt kole on Tiritamme välja antud viimase raamatu kujundus...
Krista Kumberg pajatas pikemalt Valteri tegelaskujudest.
Loomaaia pealik Mati Kaal pajatas loo, kuidas Saaremaa teismelisena peolt tulles selgus, et samal päeval olid teised pere lapsed nende taluväravast avastanud veidra kritseldava onkli, kes siis ka õhtusöögile paluti ja kelle joonistus on, küll juba pleekinuna, seepeale viiskümmend aastat koduseina ehtinud. Ta polevat ühtegi pidu oma elus sedavõrd kahetsenud...
Mari Vallikivi kõneles Valteri maalidest, leidis sealt tähendusi ja sümboleid ja arvas, et kui Valterile oli maalimine pühapäevaks, siis võiks meile olla pühapäevaks tema maalide kogemine.
Kirjastaja Alo Murutar võttis paari lakoonilise sõnaga kokku raamatu ilmumise. Nagu hiljem suutsin välja uurida, peaks teine köide tulema ehk aasta pärast.
Ettekannete vahel laulsid kaks laulukest ETV kaks laululast. Kolm katket vastilmunud raamatust esitas Peeter Tooma, kelle hääl kõigile tuttav "Viimse reliikvia" lauludest.
Katkeis kõneles Valter nii koertest, naistest, alkoholist kui Seewaldist. Need andsid aimu, et raamat on aus ega karda kõneldeda ka valusatel teemadel.
***
Sellega oli üritus läbi. Ostsin uksetagusest letist juba enne omandatud elulooraamatule (mis poes maksab üle kuuesaja krooni, siin aga 450!) lisaks ka tondiraamatu ja "Pokuaabitsa", lappides nii isiklikus raamatukogus haigutavat isesesisvuse-aegsete Valteri raamatute puudumist. Kõik kolm said sisse ka päevatempli.
***
Ütlen ausalt, et ma pole Edgar Valteri loomingust päris tingimusteta ja kogu täiega vaimustuses. Tema karikatuurid tundusid "Pikri" aegadel ausalt öeldes üsna hambutud, vaatamata oma tehniliselt meisterlikkusele ja superjoonele. Muidugi, võrreldes näiteks punavõimu ees lömitava Hugo Hiibuse soperdistega olid nad hiilgavad, aga siiski kuidagi sisult mannetud. Ja mida vabamaks ühiskond, seda enam... Mingid pildid vanamuttidest, kes titekärus hiigelbeebilikku Kuulujuttu kärutasid, kasvõi...Teine probleem on Valteri komme sama pilti korduvalt üle joonistada. Mõnest "Naksitrallide" pildist olen näinud vähemalt kolme versiooni, sama käib ka karikatuuride kohta. Kahjuks läks ta vanas eas selle ülejoonistamisega liiale, pilastades nii mõnegi raamatu varasemad geniaalsed illustratsioonid hambutuks. "Suure maalritöö" näiteks, või vist ka Silver Ükssilma lood. Ja seda ei arva mitte ainult mina... Fuih.
***
Ja siis R-raamatukogu fuajee teise otsa, kus rahvamasside seas avati näitus "Edgar Valter 80. Vaikse vaatlemise keeles".
Näitusel on näha hulgaliselt originaal-illustratsioone ja Valteri piltidega raamatuid.
Näiteks tema sketchbook ja paar ehtsat töövahendit...
...ja esimene ilmunud karikatuur. Näitusel on mitu Valteri esimest asja, sealhulgas ka esimene õlimaalikatse, millel tümikakujuline muistne sõdalane. Ning esimene ofort, esimene kuivnõel. Mis aga eriti huvitav, üks üsna suur raamat näeb välja nagu joonistatud päevik.
Raamatuvitriinides tuleb nii mõnigi köide tuttav ette, kui mitte kodust, siis lapsepõlvest ja raamatukogudest. Ülemisel letil paistab ajakiri ("Pioneer"?), milles lugu kellestki Teadmatust. Too Nikolai Nossovi tegelane sai hiljem meie keeles nimeks hoopis Totu...
Uskumatu tegelikult, et "Naksitrallide" illustratsioonid on originaalis praktiliselt saama suured kui raamatus!
Näitusel paterdas ringi kirjastaja pisipõnn, kes pakkus nuusutada punast roosi. Lõhnas normaalselt, täpselt nagu roos.
Murtud mees... Või ehk hoopis on kogu selle geniaalsuse nägemise tulemuseks inspiratsioonipuhang?... :-)Igatahes on kaheksanda oktoobrini avatud näitus väärt, et sealt veel kord läbi astuda veidi vaiksemas miljöös seda kõike veidi põhjalikumalt uurida.
5 kommentaari:
me käisime ka eile seda poes uudistamas...piltide pool võttis ikka tõsiselt ohkima, heas mõttes.
esmapilgul tundus veel, et informatsiooni oleks võinud kuidagi tihedamalt olla, aga see oli tõesti esmamulje.
Üsna pihtimuslikud intervjuud tõepoolest. nii et päris teatmeteose mõõtu siit välja ei tulnud, aga sellena see vist mõeldud polnudki. objektiivsuse mõttes oleks võinud sees olla ka varasemast ajast intervjuud, sest ajaga kipuvad isegi mälestused transformeeruma ja vananema(nagu paljud tema pildidki, nagu sa juba kirjutasid:))... aga selleks võib jällegi ju mõne teise raamatu teha:)
600 krooni intervjuu stiilis tehtud memuaariraamatu eest
on natuke palju. nii et ise siukse hinna eest seda muidugi ei ostaks, aga üldiselt pidi sedamoodi "tõehetke" žanr üsna hästi peale minema, ni et müügiedu loodetavasti jagub.
aga vaadates seda viimast sipsikukaant, siis on tõesti kummaline, kuidas arvutisajand on eesti raamatukaane kujundusele mõjunud:-/
toreda ja ülevaatliku kokkuvõtte kirjutasid üritusest, Ivar!
Mis puutub Valteri karrikatuuride kohatisse hambutusse, nagu ütled siis see on maitse asi. Niipalju kui ma Pikri aegadest ta asju mäletan oli seal alati _ täpselt nagu Gori'gi puhul - mingi inimlik iva ja igapäevaelust nopitud äratundmisrõõm sees, mõnikord ka üle vindi keeratud nagu pilapildise kohane.
Nõus sinu remargiga Valteri vanade asjade ümberjoonistamisest: tema hilisem käekiri muutus looduses elades ja loodust vaadeldes ublisti, ja vanu 70-ndate stiilseid "oma aja lapsi" uue käekirjaga kohandades oli tulemuseks tihti mitte kõige parem kompott. (Suur maalritöö oli selle üheks drastilisemaks näiteks!!)..
Samas kui tema tol ajal tehtud uued asjad olid oma tugevuselt võrdsed kui isegi mitte paremad.
Raamatu hind ON pisut krõbedavõitu, nõus.., samas arvan ei anna ja ei saa kõike alati rahasse ümber arvutada...
Muidugi ei saa. Aga palju siis on eestlasi, kes on rahvuskaaslase, olgu too kuitahes oluline, elulooraamatu eest nõus maksma ligi 2000 krooni? Sest kolm köidet ju kokku palju odavam ei tule...
Pakun välja, et isiklik kerge antipaatia EV karikatuuride suhtes puudutas põhiliselt ja eriti perestroika kandi pilte. Üks põhjusi ilmselt seegi, et samal ajal tegid näiteks Ernits, Mets ja Pärn visuaalselt väga leidlikku ja kohati üsna musta huumoriga pikitud naljapildiloomingut, mulle läks (ja läheb) seesugune hooopis enam peale. Aga, jah, tehniline pool on hoopis teine teema.
Tänan Edgar Valteri päeva hea ülevaate eest!
Info huvilistele: Rahvusraamatukogu on teatanud, et näituse "Edgar Valter 80. Vaikse vaatlemise keeles" lahtiolekuaega pikendati 17. oktoobrini.
Muuseas, kui seda kommentaari keegi lugema peaks - nägin eile Ülemiste Keskuse Apollos, et hetkel on neil püsikliendile Valteri raamatu hind 455 krooni. Ma ei tea kes on püsiklient. Aga raamat on huvitav, loen teist juba mitu ööd.
Postita kommentaar