Helsinki koomiksifestival '09 - II - Saak

Some words about the books I got from Helsinki's Comics Festival...

Nüüd mõne sõnaga Helsinki koomiksifestivalil ostetud raamatutest. Siin nad on, ühes kodust kaasa võetud "I Kill Giants" kogumikuga:

Paremal paistab paar pakki Cansoni 250-grammist koomiksipaberit, ehk siis parimat mida mina eales kirjapulkadega puutunud olen. Selles paberis on absurdsel moel ühendatud omadused, mis tegelikult ju risti vastukäivad - tugev ja kustutamist kannatav pind ning imamisvõime, mistõttu tušijoon sellel üsna ruttu ära kuivab. Samas, erinevalt mõnestki muust paberist ei imbu tint selles praktiliselt üldse laiali! Kuidas see võimalik on, mina ei tea. Aga nii see on.

Märkasin ühel müügiletil Vertigo kiidetud viikingisarja "Northlanders" esimest albumit, hinnaks mõistlikud 10 eurot. Pole juba pikka aega ühtegi tolle kaubamärgiga uuema sarja raamatut ostnud, oligi aeg.

Paar raamatut oli mul juba minnes ostunimekirjas. Aasta eest ilmunud Moebiuse "Incal"-sarja kuue albumi kogumikku ei jäänud kusagil isegi mitte silma, paistab olevat juba ammu läbi müüdud. Ühe oma lemmiksarja, Christophe Blaini "Isaac le pirate" viienda soomekeelse albumi - "Jack" - aga leidsin ja see oli sama hea kui neli varasemat.

Üldiselt on raamatud Soomes ikka päris kallid. Selles mõttes on festival päris hea ostukoht, et hinnad on siin kirjastuste lettidel oluliselt soodsamad kui poodides. "Blacksadi" albumid näiteks olid vaat et kaks korda odavamad! Ostsingi 2. ja 3. osa, kuna esimene on mul ingliskeelsena juba teoreetiliselt olemas - vähemalt loksub ta hetkel tigupostiga Kanadast siiapoole. Kes ei tea - Blacksad on peategelane omanimelistes film noir-sorti krimilugudes, mille tegelaskujudeks antropomorfsed loomad, tegevuspaigaks aga maailmasõjajärgse USA-ga äravahetamiseni sarnane maailm. Väga vingelt joonistatud albumid, mille sisu ei ole ka kehvemast puust.

Peale Stan Sakai vestlust ostis Mari mangaletist "Usagi Yojimbo" 20. albumi "Glimpses of Death", et sellegi autori signatuur koju kaasa tuua. Erilist põhjust just tolle raamatu ostmiseks polnudki, lihtsalt seal osaleb ka detektiiv Ishida, kellest loengus veid juttu oli. Ühtlasi oli lootus, et ehk tegu feodaalses Jaapanis toimuva eraldiseisva ja sel moel ehk lihtsamalt seeditava krimilooga. [Oli see nii? Ei tea veel...] Hiljem selgus ka, et raamatusse kogutud osad ilmusid vihikutena 2004-ndal, ehk ümmargused 20 aastat peale jänes-samurai esimese loo avaldamist. Seega, juhtusime kogemata vaat et juubeliraamatu otsa.

* * *

Lucie Durbiano just-just soomekeelsena ilmunud raamat "Punane sobib teile" jättis Akateemises päris hea mulje ja kuna sealgi sai koomiksitest festivali-alet, ostsin selle juba raamatupoest ära. Seitsmest koomiksinovellist koosnev album on oma naivistliku joonega naiselikult nunnu ja niiviisi üsna erinev pea kõigist teistest koomiksialbumitest mu koduses riiulis. Üks lugu pajatab näiteks tigudepaarist, kus meespool on armunud roomamismaastikuks olevasse marmorkujusse; teine räägib trendipeol hängivast õest-vennast; kolmas aga metsateel jalutavast Hundist ja Punamütsikesest, kes omavahel musketäärlikult vanaaegsel moel vestlevad.

Loomulikult tuli ka see raamat autogrammiga varustada. Olime peale loengut Gloria fuajees tekkinud sabas neljandad ja peale pisukest ootamist läkski lahti. Durbiano istus maha, kraamis kirjutusvahendid välja ja asus tööle.

Iga signatuuri saatis ka väike pliiatsijoonis, mille valmimist oli väga-väga vinge vaadata.

Ta võttis raamatu, sõrmitses selle leheservi 3-4 sekundit, nagu mõeldes ja otsides, keda seekord joonistada... ja siis, otsus tehtud, võttis pliiatsi. Paari joonega tekis tegelaskuju, teine pliiats ja veel jooni ja juba lisanduvad juuksed, värv, ja nagu paistis, alati ka puuoksad pilti raamima...

Piidlesin ja pildistasin nii eespool seisnud inimeste piltide sündi kui endagi raamatuga toimuvat.

Ja siin ongi minu raamatut vääristav pilt, parimat varianti kui Hunt ja Punamütsike oleks olnud võimatu välja mõelda:

* * *

JM Ken Niimura on aastal 1981 sündinud hispaania kunstnik, kelle ema hispaanlanna, isa jaapanlane. Seni on tema raamatud ilmunud peamiselt kodumaal, erandiks, kui õigesti aru saan, ainult "I Kill Giants", mille käsikirjutaja on ameeriklane.

Kui üsna hõreda rahvaga vestlus läbi, oli ka temale kavandatud autogrammisessioon Lasipalatsi kehvalt valgustatud fuajeenurgas. Ei paistnud aga, et sinna oleks rahvast just palju tulemas... Täpsemalt, ei olnudki nagu kedagi. KN ei lasknud aga sellest end segada, võttis ca A5 paberilehe ja hakkas sellele oma koomiksitegelast joonistama. Vaatasin seda pealt, silmad sõna otseses mõttes peast kukkumas, sest kiirelt ja lennukalt tekkis paberile pliiatsi, markeri ja brush peniga kaks pilti, esimesel IKG peategelane ja teisel tema sõbranna.

Teine pilt tundus takkajärgi isegi vingem kui esimene, sest alul mittemidagiütlev portree muutus Penteliga juuste ja kampsunitriipude lisamisel täiesti fantastiliseks. Mõlemad pildid said pühendusega ühes endale kaks jaapanlasest tibi, kes kolmiku koosseisus joonistavat kunstnikku uudistama tulid. Loomulikult ei teadnud nad, kes ta selline on, aga ühine keel oli piisav põhjus mõned minutid small talki vesta ja ühtlasi paari äärimiselt fantastilise pildi omanikeks saada. Siis nad lahkusid ja jälle jäi laua ümber vaikseks, kui mitte arvestada paari pisikest uudistavat animefänni.

Võtsin siis oma raamatu välja ja ütlesin, et mul on siin üks, millesse sooviks autogrammi. KN ajas seepeale silmad suureks ja küsis, kust ma selle sain?!? Vastasin, et netist, kirjeldus tundus huvitav... Ja et me pole tegelt üldse Soomest. Ma miskipärast arvan, et see võis olla esimene IKG eksemplar, mis talle Soomes silma jäi... Tal endal oli promo mõttes näpus ja laual sarja esimene vihik.

Vestlesine siis veidi aega, kuna endiselt ei tundnud tema vastu peale meie mitte keegi huvi. Ta oli juba nädalapäevad Soomes olnud, ilmselt hispaania noorte koomiksikunstnike näitusega seoses, ja selle aja sees isegi Tallinnas käinud. Talle meeldis, kuigi püüdsin väita, et meie vana arhitektuur on ikka väga askeetlik ja lakooniline võrreldes Lõuna-Euroopaga. Ilmadki tundusid talle üllatavalt soojad, ta oli valmis hullemaks.

Niimura küsis ka, kas raamat meeldis ja kui, siis mis täpsemalt? Vastasin - meeldis, et see osutus millekski hoopis muuks kui eelnevalt ja alustades arvasin. Ja, et lugu tõi meelde Miyazaki "Totoro", kus samuti tegu [SPOILER!] sellise abstraktse ja lapse jaoks mõistmatu ohu ning hirmuga oma ema pärast.

Küsisin omakorda slaidshow's nähtud piltide kohta. Selgus, et ta paneb hetkel kokku oma artbooki. See ilmub küll Hispaanias, kuid peaks olema mitmes keeles tekstiga ja loodetavasti siis kõlbama müügiks ka Prantsusmaal ja USA-s. Igatahes peaks kuidagi jälgima, mis toimub, sest dünaamilised ja väga dekoratiivsed "lendavate" tibidega pildid, mis näituse tarvis tehtud, on väga šefid. Nagu ka mitmed tema hispaania koomiksid, mille lehekülgi seinale lasti.

Siis asus ta mulle pilti joonistama. Küsis, ehk soovin mõnda konkreetset tegelast? Kuna ma aga pole soomlane, siis saalis jutuks tulnud Leningrad Cowboys'i sarnast koolidirektorit ma ei soovinud, küsisin pigem lihtsalt raamatu peategelast. Selle ta siis joonistaski. Siin see pilt on. Kahjuks küll olid kaks esimest poosilt ja dünaamikalt veidi vingemad. Või on see lihtsalt hapude viinamarjade sündroom?...

Igatahes on seda, kuidas ta tuttavat Penteli brush peni kasutab, väga huvitav vaadata. Takkajärgi mõtlen, et oleks ju võinud kotis olnud Cansoni avada ja talle korralikku paberit pakkuda... Aga hea niigi. Kuna IKG alguses polegi tegelikult signeerimiseks sobivat sobivat kohta, tekkis see eelviimasele leheküljele grupipildi kohale:
Oligi aeg tänada ja hüvasti jätta. Avaldasin lootust, et raamatuomanikke ilmub veel, muidu jääb mulle tunne, et ma päästsin siin soomlaste au... Tegin temast endast ka pildi ja lubasin seda vajadusel ilusamaks retušeerida. Nii saigi tehtud... ;-)

Igatahes äärmiselt meeldiv tegelane. Kui õigesti aru sain, on ta hetkel joonistamas midagi Spider-Maniga seoses. Kahtlustan seega, et mõne aja pärast on ta autorina juba hoopis enam tuntud ja sellist eksklusiivset vestlemisvõimalust enam ei tekiks... Aga, nii või naa, tore oleks igatahes kunagi veel trehvata. Ja seda tulevast raamatut peab igatahes proovima mitte maha magada.