Helsinki koomiksifestival '09 - I

This posting is about our quick one day (September 12th) visit to neighbouring Finland and to Helsinki Comics Festival '09.

Mida peaks koomiksihuviline inimene tegema nädalavahetusel kui Tartus toimub pea ainus kodumaine animeüritus Animatsuri 2009? Muidugi sõitma Helsinkisse, sest just samal ajal toimus seal igasügisene koomiksifestival, seekord veel ühes laupäevase mangapäevaga. Seda me tegimegi, et kiire ühepäevase käiguga veidi koomiksimelust osa saada.


Olen Helsinki festivalil ka paaril varasemal korral käinud, muljed on olnud alati positiivsed. Suurte rahvaste convention'itega seda muidugi võrrelda ei saa ega tasugi, mastaabid lihtsalt teised ja väliskülalisi mõni üksik. Siiski on Aku Ankka-lembeses Soomes äärmiselt elujõuline koomiksikultuur, mis küünib koledatest indie-eneseväljendustest täiesti kobedate albumiteni ja üldrahvalike leheribadeni. Viimastest võiks mainida Pesakonna-laadset "Ropendavat siili" või meiegi lehtedest tuttavat sarja "Viivi ja Wagner", albimitest kasvõi Timo Mäkelä raamatuid. Ehk siis - soome sarjakuva-skaala on täidetud äärest ääreni ja seda, et vaimult noored ja välimuselt alternatiivsed inimesed ennast hulgakaupa just koomiksivormis loominguliselt väljendavad, on siit poolt Soome lahte lausa kadedakstegev vaadata. Loomulikult annab kogu see scene kokku ka ühe päris pulbitseva nädalavahetuse.

Läbi auruse laevaakna paistis hommikune Tallinn väga tiinapargisoft...

Enda endistest muljetest meenub esimesena kohtumine Neil Gaimaniga, paar vahetatud lauset, mõned signeeritud raamatud ja samuti sabatanud üsna creepy cosplay Sandman, kes oma pikkuse, kõhnuse ja vahajate sõrmedega ei meenutanud eriti elavat inimest. Siis muidugi Jeff Smith, kes vaatamata randmevaevustele just ilmunud ja vaevaga saadud üheköitelisse "Bone" kogumikku oma signatuuri ja "putuka" lisas. Ning Enki Bilali totaalselt lootusetu autogrammijärts, milles esmakordselt prantuse tüüpi signeerimist nägin - mees joonistas autogrammi kõrvale raamatuisse pastellidega pilte ja ma ei kujuta ette, mitu inimest pikast sabast ta seesuguse teotempoga üldse jõudis ette võtta. Meid igatahes mitte, loobusime.

See aasta sama suuri staare ei lubanud, kuid midagi siiski. Tulemas oli paar USA klassikut - Sergio Aragonés ja Stan Sakai ning mõned nooremad tegijad mitmelt poolt maailmast - Javier de Isusi, Lucie Durbiano ja JM Ken Niimura.

Soome koosneb teatavasti graniidist. Ja igal väiksemalgi veest paistval kivitükil on kellegi mökki...

Muidugi on ka sommide koomiksikultuuris toimunud viimastel aastatel väike maavärin nimega MANGA. Kui klassikaline angloameerika comics kipub meie audiovisuaalsel ajastul teistele meelalahutamise moodustele alla jääma, siis manga muutub aina populaarsemaks. Noil mustvalgetel raamatukestel on mingi maagiline külgetõmme, mis suudab edukalt konkureerida nii arvutimängude kui muu (taskugi mahtuva) meelelahutusmeediaga. Kuna ööpäevas on endiselt ainult 24 tundi, siis tuleb seda saavutust igati tunnustada.

Jah, trimmeriga ei tasu ikka juukseid lõigata, olgu see või mangatrimmer...

Seekord oligi asi korraldatud varasemast erinevalt ning festival kaheks ürituseks lahku löödud - karvased ja kummalised koomiksiinimesed Glorias kahepäevasel üritusel, värviliste juustega alaealised otakud Lasipalatsis laupäevasel mangapäeval. Lisaks toimus veel mitmeid loenguid, näitusi ja olenguid ka mujal, minu arvepidamise järgi oli festivalil tegevuspaiku kokku 8-9.

Esimese asjana peale kohalejõudmist ostsime sadamast trammi päevapiletid - nagu praktika näitas, oli see õige liigutus, kuna juba kahe põhikoha vahel tuli päris mitu korda siiberdada. Ja siis raamatupoodidesse. Ostsin Akateemisest Kirjakauppast paar pakki Cansoni koomiksipaberit, mida meil siin ei müüda (A3 formaadis, sest A4 oli hommikul läbi müüdud!) ja vaatasin üle raamatuletid. Nii mitmedki koomiksitegijad olid päeva jooksul oma raamatuid ka seal signeerimas, paar seanssi toimus sellegi aja jooksul, mis meie poodi kammisime. Tõsi küll, erilist tormijooksu ei kohanud, ju siis sihtgrupp juba paari tunni eest alanud festivalil. Sinna läksime meiegi. Ahsoo, veel - AK koomiksilettidel leidus päris uusi Prantsuse albumeid, mis minu jaoks oli üsna ootamatu üllatus.

Vaatasime korraks sisse raamatukokku, kus toimus hetkel manga väljendusvormide loeng, mida kõneleja ise ilmselgelt nautis. Siis lähedasse Lasipalatsisse, mis eemalt üsna bussipaviljoni meenutav kesklinna kultuurihoone ja milles muuhulgas kunagi siingi pool lahte jälgitud noortesaadet "Jyrki" tehti. Seal oligi "Mangapäeva" keskus - fuajees sebimine, signeerimine ja müügiletid, kinosaalis vestlused ja loengud, terrassil värske õhk ja väike söök. Nurka oli üles seatud fotostuudio, kus arvukatest kostümeeritud kodanikest profipilte klõpsiti. Ja neid kostüüme oli kohe päris hulgaliselt ringi hõljumas. Kusjuures sugugi mitte kõik ei olnud 13-aastased tüdrukud.

Meie aga suundusime Gloriasse, kus endise kinohoone punases ja rupistunud interjööris oli päris koomiksifestivali keskus.

Esimese vestlusena vaatasime jutuajamist prantsuse koomiksiautor Lucie Durbianoga. Mina ei olnud tema nime varem kohanud, ka ei jätnud tutvustus festivalilehel erilist muljet. Justilmunud raamat "Punane sobib teile" jättis aga poes endast päris hea mulje, mistõttu oligi see juba kotis autogrammi ootamas.

Vestlus toimus, nagu varemgi, Gloria laval, kus lisaks intervjuulauale mõni rida toole asjast enam huvitatud kuulajatele. Ülejäänud rahvas sai võimendatud vestlust ka saalis ringi jalutades kuulata, ise samal ajal saali seinaääri ümbritsevaid ja keskosa katvaid müügilette kammides või tuttavaid tervitades. "Väikelehtede taevas", ehk siis isekirjastajate ala oli ülakorrusel, fuajees lisaks veel vanade koomiksite müügilauad-riiulid ja infolett ühes signeerimislauaga. Sealsamas jagaski peale vestluse lõppu autogramme ka Durbiano. Saime meiegi, aga sellest teises postituses.

Samal ajal vestles jaapani juurtega ameeriklane Stan Sakai mangaüritusel oma loomingust, peamiselt siis samurai-jänesest nimega Usagi Yojimbo. Mees on aastakümnete jooksul virna raamatuid kokku joonistanud ja neid mitme kirjastuse all ilmutanud. Jõudsime saali kui vestlus oli juba tükk aega käinud, aga siiski oli huvitav. Publiku seas, meist paar rida eespool, istus ka teine festivalikülaline, Aragonés ja vaatas toimuvat huviga pealt. Järgmisel päeval oli neil ka koosesinemine, ilmselgelt oli tegu vanade semudega.

Mangamaiguline sotsiaalreklaam Klaaspalee seinalt

Minus Sakai stiil küll erilisi hingevärinaid ei põhjusta. Ma ei tea, mulle ei istu lihtsalt tema joon, kuidagi liiga ebakindel ja wobbly on see, kui püüda anglitsismist abi otsida. Kogu pilt on joonistatud sama muutumatu (markeri?) joonega, ei mingit erinevust tegelaste ja tausta vahel. Lisaks sinna otsa veel tumealade koledat kriipseldamist ja ongi koos koomiks, mis ei kutsu väga lugema. Ilma klassiku autogrammita oleks siiski olnud imelik koju minna, seetõttu ostis Mari letist Dark Horse'i kirjastatud 20. albumi. [Kui see loetud, siis ehk korrigeerin siin oma arvamust.] Alloleval pildil signeerib Sakai pimedas fuajeenurgas Usagi Yojimbo artbooki, mis tegelikult oleks ainus tema raamat, mida võiks täitsa omada, täitsa ilus teine... Aga mitte Soome hindadega.

Sakai müüs ka originaalpilte ja need akvarellid näitavad, et tegelikult oskab mees vajadusel üsna hästi joonistada. Muuseas, ninjakilpkonn on pidil seetõttu, et mingil imelikul põhjusel hüppasid mõned tema tegelased kunagi (samuti indiekoomiksist alguse saanud) multikasarjast läbi. [Lisandus - Stan Sakai resikiri Helsingist on siin.]

Originaalide mapp, milles mitmeid tühje lehekülgi. Pildid on formaadilt suuremad kui A4.

Sakai signatuurisaba oli päris pikk ja võttis omajagu aega. Kuna enne järgmist vestlust poleks enam mõtet olnud kuhugi kaugemale kooberdada, vaatasime sealsamas ringi ja istusime veidi terrassil, kuni vihma tibutama hakkas.

Chobitile tuli kõne...

Ja algaski JM Ken Niimura vestlus. Erinevalt eelnevast "Yaoi on ihan okei" loengust oli saal küll pea tühi - pole ju tema joonistatud ja ohtralt auhinnatud "I Kill Giants" tegelikult peale USA ja Prantsusmaa vist mujal veel ilmunudki ja seetõttu oli autor ka publikule võõras. Ilmselt oligi kutsumise peapõhjus hoopis Hispaania noorte koomiksitegijate näitus, mille koostajate hulgas Niimura oli. Too kaugemasse kohta üles seatud väljapanek jäi meil nägemata, kuna aeg lippas ja laupäevane sulgemisaeg oli üsna varajane. See on ka asi, millest ilma jäämisest on antud festivaliga seoses kõige enam kahju.

Aga Niimura vestlus oli huvitav. Elu kolmandat aastakümmet lõpetava kunstniku ema on hispaanlanna ja isa jaapanlane, sellest nimi, keelteoskus ja ilmselt ka laialdane silmaring. Slaidishowna ekraanil jooksnud pildimaterjal sisaldas lisaks IKG lehekülgedele ka Hispaanias ilmunut ja näitusepilte ning suurendas veelgi mu huvi selle kunstniku vastu. Hilisemas omavahelises vestluses süvenes meeldiv mulje veelgi. Aga ka temast pisut pikemalt teises postituses.

Paljasjalgne L, kes, kahtlustan, tegelikult naissoost...

Niimurat oodates vestlesime veidi Otto Sinisaloga, kes kunagisest Tallinnaskäigust tuttav ja ühtlasi kogu festivali pealik. Nagu ka ühel varasemal aastal, meenutas mees ilmselt pikast magamatusest midagi zombietaolist ega tormanud üleüldse raadiosidega varustatud elektrijänesena ringi nagu üks tüüpiline festivalikorraldaja seda teeb. Ta ilmus festivalipaika, seisis häirimatu monumendina mõnda aega, toimuva detaile fokuseeritult uurimata ja praktiliselt kellegiga kommunikeerumata, kuni ühel hetkel oli ta taas lihtsalt haihtunud. Aga mida sa ikka rabeled kui asi toimub ja vabatahtlikud oranžides vestides organisaatorid hoiavad kõike kontrolli all.

Niimura kolme jaapanlasega vestlemas ja joonistamas

Samal ajal Glorias oli naljalehe "Mad" (midagi USA "Pikri" taolist) raudvarasse kuuluv Sergio Aragonés vestluse lõpetanud ja signeeris fuajees vanu lehti ja mida iganes paberit. Tema joon on veelgi kontrollimatult vonklevam ja sõnadetagi selge, et minu lemmikute hulka ta ei kuulu. Signeerimist oli siiski veidi aega huvitav vaadata ja paar pilti klõpsida.

Aragonés ja eriti väikese paberiga eriti väike fänn

Aragonés ja ajakiri

Tagasi Glorias oli vaja veel paar asja korda ajada. Ostsin kaks kõvaköitelist "Blacksad" albumit, seda raamatupoest pea poole odavamalt. Oleksin vist ostnud kaheksa euroga ka sarja esimese, aga see on ingliskeelsena kusagil Atlandi ookeanil hulpivas pudelipostis minu poole teel ja tolleks hetkeks oli see ka letilt kadunud. Tervitasime rõõmsalt müügiletis askeldavat Soljat, veel ühte tuttavat koomiksiaktivisti ja kuulsime, et neil plaanis selgi talvel kambaga Tallinna tulla.

Samal ajal toimus laval mürarikas maavõistlus, kus Peterburi ja Soome esindajad publiku seast tulnud teemadel koomikseid tegid. Viimane teema oli "Talvesõda" ja Soome osapool, kes vist Helsinkin Sanomate pilapiltnik, tegi sellest käigult päris vaimuka riba, lumme uppuva soomlase ja õhus külmuva vene kuuliga. Võistluse lärmakas ja suht' nilbe väljanägemisega konferansjee oli omaette vaatamisväärsus.

Soome-Venemaa kiirkoomiksi maavõistluse võitis Soome

Ja hakkaski lähenema esimese festivalipäeva kuuene lõpukellaaeg. Fuajees pandi koli koomale ja sätiti vaikselt minekule. Olustik oli üsna mitteformaalne ja nii võis mõni fänn saada sabast kinni Aragonésil ja temalt joonispilti paluda. Või siis, nagu mina, teha lihtsalt kaameraga klõps vanu koomikseid sirvivast Sakaist.

Ja siis minema. Vahepeal oli vihma sadanud, meie küll olime seni vihmavarjuavamisest pääsenud. Tuleb küll tõdeda, et päris kuivalt ei pääsenud lõpuks meiegi...

Rongijaama juurde oli ennast parkinud majakeseks maskeerunud buss...

Tegime veidi aega parajaks sushibaaris Umeshu, kus paar tuttavat eestlast filmiloengu möödumist tähistasid.

Ja siis - trammi, laevale ja koju. Saagiks kotis mõned raamatud, kolm ilusat autogrammi, patakas joonistuspaberit, mida Eestist ei saa ning paras kõhutäis laevatoitu. Kokkuvõtteks - kiire ja hubane üritus, millest oleks muidugi võinud kordades rohkem muljeid välja pigistada, kuid mis ka nii andis mõnusa minipuhkuse mõõdu välja.


Järgmises postituses siis raamatusaagist.