05 september 2008

Marjane Satrapi Tallinnas

4.-5. septembril 2008 külastas Tallinnat Marjane Satrapi, Pariisis elav Iraani juurtega kunstnik, koomiksiautor ja filmilavastaja. Kutsujaks Avatud Eesti Fond, üheks ajendiks eesti keeles ilmunud "Persepolis" ja teiseks Euroopa kultuurivahelise dialoogi aasta. Miski, mille saadikuna Satrapi tegelikult siia saabus.

Viiendal kell 11 toimus Rahva Raamatus "Persepolise" esitlus ja autogrammi-sessioon. Rahvast oli rõõmustavalt palju, ehk oli abiks ka nädal varem Eesti Ekspressis ilmunud ja Mari tehtud telefoni-intervjuu. Sain ka ise allkirjad nii raamatusse kui DVD ümbrisele.


Mõni päev varem näitas "Persepolise" animafilmi ETV. Kuuldavasti oli Eesti esimene maa, kus seda teles näidatud... kuna seda väitis Satrapi ise, siis ju see tõesti nii ka oli. Kahjuks küll käis asi eetris vigasena - 16:9 pilt oli 4:3 mastaapi venitatud, mistõttu tavateleka omanikud nägid pikaks venitatud kõhnade inimestega pilti. Iseenesest sai moodsama laiekraaniga pildikasti omanik nii suurema resoga pildi, aga paljukest neid oli, kes taipasid oma masina õigesse mode'i klõpsida... Oh seda kobakäplust, sest samal kujul käis pilt ka "Kultuuriuudistes". Kas tõesti mitte keegi ei märganud?...

Muuseas - kogu Satrapi külaskäigu haibi ja kajastuse vältel pole ma kordagi kuulnud fakti, et "Persepolis" kandideetis ju Oscarile! See fakt oleks tavalisele filmivaatajale hoopis suurem huvitekitaja ja kvaliteedimärk kui "mingisuguse" Cannesi nominatsioon või mõni muu auhind.

Seejärel, kell üks toimus kaheosaline loeng-vestlus Swissoteli kaksiktornide all hulga suupistete ja päris huvitava temaatikaga. Satrapi jutt oli suht' sarnane tema varasemast kõrvu jäänud esinemistega, kuid oli ka uut. Näiteks lugu kuidas ta Salt Like City lennujaamas rahuloleva ameriklanna küsimusele vastas, et Prantsusmaal tõepoolest kuu ei paista...

Tema seisukohaga, et eraldusjoon ei jookse mitte rahvaste, vaid fanaatikute ja tavainimeste vahelt, võib üldiselt nõustuda.

Raamatust ka - esimene mulje on positiivne, kaas on ilusam kui uuel Prantsuse väljaandel. Samas, fondi suurus kõigub suuresti pildist pilti ja mullist mulli. See näitab, et tõlkija on oma töö suhteliselt robustselt teinud, arvestamata originaali tekstilõikude pikkusi. Mullid ei ole joonistatud ju suvaliselt, nad on täpselt nii suured kui teksti mahutamiseks vajalik, kusjuures teksti/fondi suurus peaks olema üldjuhul alati sama - see on nii esteetika kui professionaalsuse küsimus. Selge see, et igas keeles ei saa ideaalset visuaaliat saavutada. Aga siiski... Seekord on tulemuseks natuke käpardlik ja imelik välisilme, mida oleks kindlasti võinud vältida.

...

Püüdnud lugeda mõne lehekülje jagu raamatu kolmandat peatükki, tekib igatahes hulgaliselt küsimusi ja kerkib kerge rahulolematus. Ma ei tea, mis kontor on krüptiline Kirjastuskeskus, aga raamatute toimetamisest ja trükiks ettevalmistamisest neil ilmselt erilist aimu pole. Minu praktika ja arusaamise kohaselt prinditakse failid enne trükki saatmist välja, loetakse üle ja parandatakse vead. Siin aga pole seda ilmselgelt tehtud, kuidas muidu seletada absurdset hulka täiesti nõmedaid apsakaid, mis ausalt öeldes segavad raamatu lugemist ikka päris kõvasti. Kadunud tähed, isegi sõnast "ja", vahel kolm üksteise otsa samasse täheruumi topitud tähemärki, nii et sõnast "röövivad" saab umbes nagu "röivad", nõmedad ja välditavad poolitused, lubamatult kõikuv tekstisuurus... ja nii alatasa, ikka ja jälle. No kuidas saab üldse seesugust raamatut lugeda?!? Kui šrift on vigane, võtke midagi ette, lõpeks saab täpitähed ka ise fondieditoris juurde teha kui oskus olemas. Aga selline toorversioon trükikotta saata... andke andeks.

Ühesõnaga, see raamat on tegelikult praak ja tuleks kogu täiega uuesti trükkida.

Samas, (kahjuks...) Euroopa ühe tunnustatuma koomiksi ilmumine eesti keeles on vaieldamatult väga oluline sündmus. Kogu Satrapi siinviibimise ekspensiivne korraldus, ulatuslik kajastus ja kultuuriinimeste huvi võiks tekitada olukorra, kus ka mõni andekas eestlane oma loomingu ja elukogemuse koomiksivormi valab. Lõppude lõpuks - meie hiljutises ajaloos on mitu perioodi, millest saaks kobeda koomilisest traagilisse küündiva ja rahvuspiire ületava üldistavalt inimliku loo... Seda enam, et midagi seesugust on just äsja Prantsusmaal ilmunud poolakate tehtuna - Sowa/Savoia "Marzi: La Pologne Vue par les Yeux d'une Enfant". (Kahjuks küll ei tea ma midagi öelda loo kvaliteedi kohta, silma jäi lihtsalt ilmumise fakt kui selline.)

Kommentaare ei ole: