Pisuke progress... Mul on tunne, et püüan ehk torso ja vasaku kehapoole jäsemed enam-vähem ära kõpitseda, siis küpsetus ja sümmeetriline teine pool. Pea jääb viimaseks, nagu ka suurem osa vöödetaile ja labakäed. Üks keerulisemaid detaile on mignolalikud hiigelpõlved - nende saamine selliseks, et oleks nagu piltidel kuid samas ei mõjuks tobedalt, on päris keeruline. Sama tegelikult reielihastega. Aga see kõik on juba Hellboyst tuttav...Some small progress... At the moment it looks like I'll try to finish torso and left leg+hand. Then baking and other side with all the obligatory symmetry headaches. Face, fingers and pouches will be the last details, most everything there now are just placeholders.
Lisaks on Cernitil materjalina omad veidrused. See on hoopis teistsugune kui Ameerikas domineriv Super Sculpey Firm, mis on üsna plastiliini-sarnane ja reageerib alandlikult igale pisimüksule. Seetõttu on temast midagi viimistletut teha (minu jaoks vähemalt) tõeline piin. Sakslaste Cernit on absoluutselt erinev. Ma nimetan seda "teise päeva saviks" - esimesel on see vetruv, kummjas, vajutades nihkub eest ja vetrub, ühesõnaga veider ja tüütu, natuke nagu närimiskumm. Kui aga vorm enam-vähem paigas ja kuju nii päev või paar seisnud, muutub materjal kuidagi teistsuguseks - asub säilitama olemasolevat vormi ja võimaldab väga hästi pindade ja tekstuuridega tegeleda. Polegi mõistnud, milles värk ja annab seda jäigastumist ehk kuidagi näiteks külmkapis kiirendada... Kui aga küpsetamata kuju kuude kaupa õhu käes vedeleb, kuivab ta liigagi, asub pragunema ja muutub rabedaks.
Seega, Cernit ei sobi spontaansemaks tööks, vähemalt mitte kõik selle sordid. Eriti veel vanem savi, mille retseptuur oli teistsugune ja mis oli pakist võttes rabe ja vajas enne kasutamist kõvasti mudimist ehk konditsioneerimist. Fimo on selles suhtes parem. Samas, küpsetatud Cerniti tugevusega teised savid eriti ei võistle. SSF on ka suht' kõva, aga samas väga rabe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar