Peale väikest lähikonna poeringi suundusin kesklinna ja Galeriisse Arludik, kus on alati mõni huvitav ja otsapidi animatsiooni või koomiksiga seotud näitus üleval. Tuli aga välja, et kell oli veel vähe ja galerii alles kinni. Nii seal seekord käimata jäigi...
Arludik asub Île Saint-Louis saarel, mis on siis väiksem kahest tänapäevani säilinud Seine'i jõe looduslikust saarest Pariisis. Seal lähedal on ka bussipeatus, omakorda mille kõrval saare idatipus on loomaskulptor Antoine-Louis Barye monument pisikese pargikesega. Seekord tegi seal seltskond naisi tai chi-d, eelmine kord kohtasin lõbusat pruudipeo seltskonda.
Jõudsin seega seekord esmakordselt jõeni ja edasi ka paremkaldale. Suundusin kõigepealt Galerie Daniel Mahgen'i, mis tegeleb koomiksioriginaalidega ja on ka mõningaid raamatuid kirjastanud. Hetkel oli seal väljas Cromwelli maalide müüginäitus. Igatahes taas üks väga meeldivate töötajatega kohake. Taustaks mängis, muuseas, Radiohead... :)
Tundub, et kõik maalid seintel olid nende seast, mis moodustasid tema "Viimase mohikaanlase" BD-adaptsiooni. Iga koomiksikaader selles raamatus on siis eraldi maalitud pilt, mis lehekülgedeks kokku monteeritud. Järgnevatel fotodel on paar galeriivaadet, kus näha ka mapid-sahtlid eri autorite originaalidega.
Väljas oli ka neli skulptuuri, kolm neist pronksist, kui mitte rauast, üks natuke tavalisem koomiksikuju.
Päris põnev oli igatahes originaalmaale näha, kõigi tekstuuride ja sügavpuhaste värvidega, mida raamatus kahjuks võimatu edastada. Fotol ka... Lehitseda oli ka Cromwelli äsjane artbook, mis samuti päris cool. Cromwelli stiil meenutab pisut Jamie Hewlett'it, ta on küllaltki groteskne, kuid jääb oma deformatsioonidega siiski enam-vähem mõistlikku anatoomia piiresse. Igatahes on ta huvitav kunstnik ja näitus oli samuti vaatamist väärt.
Seejärel jalutasin veidi niisama Ladina kvartalis...
On see nüüd tänavamuusik või klaverireklaam? Ei tea.
Peale tavapärases headuses Albumi keti koomiksipoode, kus sirvisin nii mõndagi veel nägemata uut raamatut nii siit kui sealtpoolt ookeani, läksime edasi Itaalia väljakule. Sealses FNAC-is oli kohe-kohe algamas koomiksikunstniku signeerimisüritus.
Signeerimine Prantsusmaa moodi tähendab siis seda, et kunstnik joonistab autogrammi kõrvale ka pildi, vahel lihtsama, vahel keerulisema. Üldiselt näitab praktika, et ühele dédicace-signatuurile kulub ikka oma kaheksa kuni kümmekond minutit, kui mitte rohkem. Seega arvestasin vähemalt tunnise ootamisega - väike saba oli juba olemas. (Järgneval pildil küll on mulle järgnenud inimesed.) Nagu näha, ei ole siingi tegu just teismelistega... :) Paar kundet kolis peale pildi saamist taas saba lõppu, et teinegi raamat ära tähistada.
"John Arthur Livingstone - Le Roi des Singes" kunstnik Fabrice Meddour oli oma joonistustempolt tegelikult üsna aeglane, sest vähemalt pool aega võttis jutuajamine ja žestikuleerimine. Vesteldes tuli välja, et Mike Mignola on üks USA joonistajaid, kes talle üldse ei istu. (Mulle eelnenud "klient" tõi talle riiulist näha "Daydreamer'i", mis ka minu arust 2011. aasta ehk parim koomiksialbum. Selle autorid Ba ja Moon on ka B.P.R.D.-d joonistanud, sealt tuli jutuks.) Ma ei hakanud väga vaidlema...
Itaalia väljakult suundusime tagasi kesklinna, kus jäi täna veel kaubamaja BHV kunstiosakonnas ostuvõrku neli potsikut vedelat akvarellvärvi, üks punakaspruun tindipott...
...ja köögiosakonnas mahlajää kestade komplekt ning üks jublakas, millega peaks järgmine piparkookide garneerimine mööduma väiksema plökerdamisega kui siiani kombeks.
Sellal kui mina sabatasin raamatupoes dédicace'd, käis elukaaslane sealsamas asuva Euroopa suurima Hiinalinna Tang Frères supermarketis ja ostis hunniku kõiksugu kraami, näiteks paar purki mulliteed. Ei saa öelda, et oleks olnud sama hea kui mullune Belleville'is värskelt valmistatud jook.
Muuhulgas leidis ta ka just neid kuulikesi, mida mullitee seest läbi kõrre joogile lisaks manustatakse. Eks kodus näeb kui suureks nad siis märgudes paisuvad ja mis maitsega on.
Õhtu lõpetas loomulikult Eurovisioni lauluvõistlus, mis muu. Erinevalt eelvoorudest näitas seda ka kohalik TV. Ott Lepland ("Ot-leBloonde - super bien!" "Kuuuula!" :) esines ju hulga paremini kui eelvoorus ja sai sel eurodemokraatia õppetunnil koguni kuuenda koha. Võitis ülekaalukalt rootslaste tümakas, vene mammide leivaküpsetamine tuli vist teiseks. Brittide estraadilegend Engelbert Humperdinck hävis eelviimaseks, suure osa napist punktisaagist andis Eesti. Kõike seda jaburust oli Prantsuse TV, Guardiani liveblogi, Facebooki ja Marko Reikopi jutu läbi üsna lõbustav jälgida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar