Pop-up Koomiksikeskus II

Pop-up koomiksikeskuse reedene päev - 9. detsember - algas seminariga, mis ilmselt oligi korraldajatel kogu ürituse põhieesmärgiks. Selleks puhuks oli Tallinna sõitnud koguni üheteistkümne (!) riigi esindajaid, arutamaks, kas ja millisel kujul oleks võimalik tulevikus tõhusat koomiksialast koostööd teha. Loen siis siinkohal kõik need maad ka ette - Soome, Eesti, Läti, Leedu, Venemaa, Poola, Rootsi, Norra, Taani, Holland ja Saksamaa.

Esmalt tegi ülevaate Soome koomiksielust ja -olukorrast ettevõtmise projektijuht ja Soome Koomiksiseltsi esimees Kalle Hakkola, seejärel said sõna teised osalised. Iseenesest on huvitav, kuivõrd sarnane on olukord kõigis neis riikides, vaatamata sellele, et nii rahvaarvus kui mainstream-koomiksi (ja manga) levikus on suuri erinevusi.

Tundub, et autorikoomiksi tiraažid jäävad kõikjal vahemikku 500-1000 eksemplari, harva rohkem. Kõikjal, kus koomikseid laiemalt kirjastatakse, domineerivad mõned suuremad väljaandjad, samas on kohalikel autoritel alati keeruline leida finantseerimist veel valmimisjärgus projektile. Üks korralik raamat võtab aga ju valmimiseks mitmeid kuid ja selgi ajal peaks autor millestki elama... Raha aga kiputakse maksma alles siis kui lugu juba paberil. Kui üldse. Pea igal osalenud maal on vähemalt paar festivali, kuid ega Helsingi omast suuremat naljalt neis riikides leidugi. Soome on üldse oma eduka korraldus- ja lobitööga mitmes mõttes kõigile eeskujuks - nüüdseks on koomiksile välja võideldud isegi rida riigieelarves!

Balti riikidest on parim olukord ilmselt Lätis, kus David Schilteri juhtimisel on saadud käima toimiv süsteem ajakirja "Kuš!" tegemiseks, kuigi raha tuleb taotleda ikkagi iga järgmise trükise jaoks eraldi. Lätlasi tuleb ka tunnustada, kuna nende väljaannetes on esindatud välisautorid, ka on väga aktiivselt loodud võrgustik, mis nende trükiseid kõikjal maailmas müüb ja levitab.

Leedulased teevad ka esimesi samme, kuigi tegelikult on neil fanzine'i laadis alternatiivkoomikseid juba päris pikalt ja ohtralt tehtud. Nüüdseks on asutatud väike koomiksiraamatukogu, ilmunud on "Maus" ja "Persepolis". Asi edeneb, ja seda, nagu ikka, mõne aktiivse entusiasti eestvedamisel. Laiade masside jaoks on koomiks ka seal sama kõrvaline teema kui mujal.

Hollandlase Gert Jan Pos ettekandest jäi meelde paar head ideed, mis oleks väärt ka Eestis proovimist. Nimelt on seal maal ilmunud kaks sarnast koomiksikogumikku. Korraldajad tellisid filmikriitikutelt nimekirja 25-st kõige olulisemast kodumaisest filmist, mispeale siis koomiksiautorid tegid kõigist neist ühe lehekülje pikkuse adaptsiooni. Samasugune koomiksikogumik tehti ka veerandsaja olulisema kirjandusteose põhjal, ülal fotol ongi näha sealt üks lehekülg. Joonistusstiilid muidugi varieerusid täiesti seinast seina. Miks mitte midagi sellist ka Eestis teha? Seda enam, et aastal 2012 saab Eesti film ju saja aastaseks!

Rootsi koomiksiasjadest rääkis Kristiina Kolehmainen, soomlanna, kelle töö tulemusena avas 1996. aastal Stockholmis uksed siiamaani toimiv koomiksiraamatukogu. Tema on ka sealse väikese koomiksifestivali peakorraldaja ja üldse inimene, kes suuresti üksinda läänenaabrite koomiksivankrit edasi lohistab. Tutvusime Kristiinaga täiesti juhuslikult kevadel 2011 Pariisis Bastille'i kandis ja Charles Berberiani signeerimisel, kus ma ootamatult nägin Helsingi festivali kirjadega T-särgis inimest. :-)

Koomiksikeskusest põikas läbi mitmeid kodumaiseid koomiksiga seotud inimesi. Näiteks Andreas, kaasas raske avamata postipakk eksklusiivse disainkõlarijublakaga. Selle seadeldise orign story oli pikk ja keeruline ja iga kord veidi erinev.

Õhtul toimus Koomiksikeskuses Soome Instituudi vastuvõtt ja pidu.

***

Laupäeval, 10. detsembril, ühtlasi koomiksikeskuse viimasel tegutsemispäeval, kogunes sama rahvusvaheline seltskond juba konkreetsemalt omavahelist koostööd arutama.

Vähemalt selline oli plaan. Mõnda aega oligi jutt asjalik, kurtmised segamine potensiaalsete koostööideedega. Üks neist näiteks kordamööda toimetatav ajakiri, mille iga numbri sisuks koostava riigi koomiksilooming. Just siis aga hakkaski arutelu kiiva kiskuma. Jäi mulje, et iga riiki esindav osaleja (olgu selleks siis kasvõi eraisik) peaks ostma välja virna iga ajakirjanumbri eksemplare ja neid siis omal maal edasi levitama. Kas Eestis leiduks 25 ostjat näiteks Taanist või Leedust rääkivale autorikoomiksi-kogumikule? Kahtlen tugevalt... Teine probleem oli muidugi väljaandele universaalselt sobiv nimi ja siis läks juba asi üsna segaseks, vahepeal jõuti juba mingi kiilkirja-akronüümini. Ütleme ausalt, ega sellist nime, mis sobiks üheteistkümnesse eri keelde, ikka niisama lihtsalt ei leia.

Veel otsatum oli aga arutelu loodava koostööorganisatsiooni teemadel, sellegi nimevaidlus läks vaikselt aga kindlalt metsa poole. Mõningaid asjalikke ettepanekuid ei kiputud kuulama ja domineerima jäi midagi, mis meenutas pigem proletaarset ametühingut-uniooni. Kas üldse on võimalik luua ühist teovõimelist organisatsiooni, mille liikmeteks on niivõrd erineva taustaga osalised? Mõnel aktivistil pole ju lihtsalt volitusi siduvate otsuste tegemiseks, mõnel pool, nagu Eestis, pole lihtsalt üldse mingit organisatsioonigi.

Üldiselt oli kogu see arutelu lõpuks suhteliselt viljatu ja ületas lõpuks ka minu taluvusvõime. Paberile tekkis juba stiliseeritud mammuti pilt ja pähe ketserlik mõte pakkuda koomiksialase koostööorgani nimeks ja vapiloomaks just seda looma - põhjamaist, suurt ja väljasurnut. Aga ma pole kindel, et kõik laua ümber olnud oleksid irooniast aru saanud.

Samal ajal lähenes koomiksikeskuse viimase tööpäeva lõpp, vabatahtlikud töötajad pakkisid juba vaikselt kola kokku, et pühapäevane väljakolimine libedamalt läheks. Eestlased asutasid end lahkuma, laua taha jäi viimase mohikaanlasena pärismaalaste lippu kõrgel hoidma... Joonas. Kes muu.

Peale väikesi kõhklusi ja Viru keskuse asjaajamisi suundusime siiski Mariga läbi aastalõpu esimese suurema lörtsisaju ka Kalamajja, kus oli plaanis teine osalejate afterparty. Vaatamata pikale bussiootamisele olime kohal tükk aega enne kui Rotermannis jutud räägitud said ja vettinud seltskond läbi sadude lõpuks kohale jõudis.

Üldiselt ja kokkuvõtteks oli kogu see Pop-up ettevõtmine ju päris tore, kuigi veidi väsitav. Oleks tegelikult tahtnud, et juhuslikul või muidu vähem-julgel huvilisel oleks olnud keskuses peale näitusepiltide vaatamise midagi muud veel teha. Praegu jäi mul mulje, et need eestimaised koomiksihuvilised, kel isiklikke tutvusi polnud, tulid ja piilusid häbelikult natuke toimuvat ja siis lihtsalt hiilisid võimalikult märkamatult jälle minema. Raamatuid küll lehitseti, aga ausalt öeldes ma ei teagi, kas ja kui palju neid müüdi. Ise ju ostsin küll paar. See, et laupäeval käis kohal tuliuue kodumaise lastekoomiksi "Taevalaeka saladused" autor Anti Veermaa, kes jagas ka signatuure, jäi enamusel ilmselt üsna märkamata (kuigi sellest oli juttu Facebooki eesti koomiksi foorumis).

Aga muidugi ma loodan, et midagi huvitavat toimub Eestis edaspidigi. Töötoad igatahes annavad lootust, et ehk pandi nendega mõnes noores peas mõni idee idanema. Eks tulevik näitab.