Influence Map - minu mõjutajad

Influence Map ehk Minu mõjude maakaart on deviantART'ist alguse saanud fenomen, kus kunstihuvidega inimesed samalaadsele pilditoorikule oma mõjutajaid paigutavad. Panin siis minagi seesuguse pildi kokku... Tegu siis MÕJUTAJATE ja mitte LEMMIKUTE kaardiga, seetõttu puuduvad siit näiteks Claire Wendling ja "Preacheri" seriaal. Siin nad on:

Soome TV - Nõukogude Eesti põhjapoolses osas üleskasvanuna on Soome telekanalite mõju võimatu üle hinnata. Lisaks keeleoskuse andmisele muutis see maailmapildi ikka võrratult laiemaks. Ja muidugi voogas sealt silmadesse ja ajju salakaval kapitalistlik meelelahutus oma reklaamide, muusikavideote ja telesarjadega... Muppet Show ja Knight Rider, Dempsey & Makepeace ja Bergerac, Dallas ja Shogun... Jah, Soome telekanalid olid tollal ikka tõeline aken maailma.

Tarzan ongi üks esimesi asju, mida telepildist mäletan; kui olin lasteaiaeas, tuli Soomest igal pühapäeva pärastlõunal Tarzani film, ja neid oli ikka massiliselt. Kui paljudel välismaa filmifriikidel on elu esimene filmielamus vana hea King Kong, siis minul Johnny Weissmülleriga Tarzanid. Džunglitrummide kõla tundub siiani jubedavõitu. Peaks need oma telefoni SMS-helinaks sämplima... Eks ta ole, tollal olid telekad mustvalged ja pätsuaegsetki kinovärki sai telekast vabalt vaadata, praegusaja lapsed ilmselt ei kulutaks neile sekunditki.

Edgar Valter ja Eno Raud - ilmselt oleks üsna võimatu eesti lapsena üles kasvada ja mitte olla mõjutatud Raua raamatutest ja megatalent Valteri illustratsioonidest.

"Punanahka" sari, autoriks Hans Kresse - Tallinnas Niguliste kiriku vastas oli raamatupood ja selle parempoolses otsas välismaa raamatute osakond. Ühel oma esimesel omapäi tallinnaskäigul (koos siiakanti kolinud klassivennaga) ostsin ma sealt kolm esimest selle seriaali soomekeelset albumit. Konkistadoorideaegne apatšilugu oli vinge ja lisaks superhästi joonistatud, ilmselt teostuselt kõige vingem koomiks, mida mul õnnestus lapsepõlves näha (ja hädiselt imiteerida).

Cocteau Twins - üks esimesi CD-sid, mille endal kassetile lindistasin (omaenda ostudeni läks veel paar aastat), oli Twinsi eteeriline album "Blue Bell Knoll" ja see oli tõeliselt silmiavav elamus. Dire Straits ja Marillion jäid tagaplaanile ning õige pea olidki platsis Ride, Curve, Stone Roses, Pixies ja Carter U.S.M. Ja nii ta läks...
(Kes Cocteau Twinsi ei tea, kuulake alustuseks nende lugusid "Aikea Guinea" ja "Iceblink Luck".)

Jamie Hewlett - indieajakiri "Select" haipis kunagi "Tank Girli" päris tõsiselt ja sealt saingi ilmselt tollest tiba Valterit meenutava käekirjaga tüübist teada. Tollane anarhistlik pohhuism ja enesekindel detailsus on nüüdseteks Gorillaz'e aegadeks veel oluliselt coolimaks muutunud. Muuseas, Hewlett joonistas Pulpi "Common People" lool põhineva koomiksi, selle A4 väljatrükid peavad mul kusagil alles olema...

Masamune Shirow - "Ghost in the Shelli" autor koos Katsuhiro "Akira" Otomoga on kaks esimest ja tänapäevani olulisemat manga ja anime-autorit. Shirow kasutas oma joonistustes kollaaž- ja digitaaltekstuure, mis oli päris huvitav ja uudne.

My Neighbor Totoro - Hayao Miyazaki film on minu jaoks kõigi aegade parim animafilm.

Enki Bilal - tema maalitud ja pastellitud koomiksid on ehk veidi staatilised, aga vägagi maalilised. Kujutan ette, et omal ajal neid enda jaoks avastada oli päris suur elamus.

Asterix - üsna raske on olla Uderzo-Goscinny lustlikust ajaloolisest seiklusest mõjutamata, vaatamata sellele, et eesti raamatud on ikka igas mõttes üsna hirmsad.

Ja nüüd hetke suurimad mõjutajad:

Mike Mignola - koomiksiguru, ületamatu meister gootiliku atmosfääriga etno-horrori alal, kelle piltide puhul on joonistuse kõrval sama tähis see, mida ta EI joonista. Valguse ja varju meister, negatiivse ruumi valitseja, kelle joonistused on lisaks ka niivõrd ruumilised, et lausa kisuvad skulptuuri kallal kätt proovima. Lisaks on ta oskus nii lugusid kui lehekülgi komponeerida sama meisterlik kui joonejooks.

Bruce Timm - tema animasarju loetakse ehk parimaks Batmani versiooniks üldse; tema lakooniline joon on uskumatult stiilne ja tema joonistatud tibid uskumatult kuumad.

Dupuy & Berberian - prantsuse koomiksitiim, kelle elegantse joonega sari "Monsieur Jean" on ilmselt mu lemmikkoomiks.

Guillaume Bianco - keegi võrdles tema raamatut Tim Burtoni ja Simpsonite sümbioosiga; isiklik arvamus on, et ta on neist mõlemast parem. Vähemalt joonistajana küll, ka sobib tema must huumor mulle paremini kui aina enam sentimentaalsesse siirupisse kalduv Burton või lõputu teleseep.

Bill Presing - nagu Bruce Timm, on temagi tõeline meister kuumi cheesecake ja pin up tibisid joonistama.

Alexandro Barbucci & Barbara Canepa - Sky Dolli ja mitme teise seriaali loojad, kes lisasid disneylikule nunnundusele seal puuduva cooli aspekti. Uskumatult stiilsed kunstnikud, Canepa seejuures veel superhea värvija ja lisaks ka mitme ainult ülivõrdeid teeniva raamatusarja toimetaja.

Ragnar - meisterlik vektorkunstnik, kelle retrolikud posteridisainid on omas vallas tipp.

Ning lõpuks:

Polümeersavi ja plastiliin - materjalid, mis on ilmselt elu jooksul pakkunud mulle enim loomingulist rõõmu. Plastiliinist sai väiksena tehtud kõiksugu multika- ja raamatutegelasi ning nendega omaenda seiklusi välja mõeldud; polümeersavid - Fimo, Super Scupey ja eriti Cernit on toonud unustatud hobi esiplaanile tagasi ja näidanud, et ilmselt oleks pidanud seesuguse tegevusega oma elus hoopis otsustavamalt tegelema. Aga ehk veel jõuab...

PS: Lisasin pildi taustale veel paar suurt mõjutajat - loomingulised tööriistad, mille seas Penteli brushpen ja Bastille'i kandi metrookaardifragmendina ka Pariisi linna. Ilma nendeta oleks see pilt ikkagi üsna poolik.