Jätan pikemalt mainimata Lars von Trieri rämpsfilmi teise osa, unustamisväärse "Godzilla", sisutu "Trip to Italy", vaese mehe "Titanicuks" pürgiva "Pompeii 3D" ja Wes Andersoni järjekordse hipsterfilmi, mis pakub küll silmailu, aga millel puudub takkajärgi tegelikult igasugune point, nagu ka ta varasematel filmidel. Just nagu oleks tolmusel pööningul mingeid coole vanu postkaarte või võõras keeles ajakirju lapanud. Oli tore, mõne pildi võiks ehk ka seinale riputada, aga see on ka kõik. Aru ei saanud midagi.
Aga, alustame siis filmidega ja, nagu kombeks, ikka kodumaisest.
Tohutu meediahaibi saatel kinodesse paisatud filmilugu (millest saab veel ka telesari) pajatab Tallinna noormehest Johannesest (Märt Pius), kes mitte kunagi ei kasuta sotsiaalmeediat, kelle skisofreeniku moodi emal on depressioon, kelle õde on tõmmanud ära Aasiasse ja isa maale vanaema juurde, kelle vanad Lasnamäe sõbrad on halvad ja uued eliitkooli klassikaaslased veel halvemad, kellele meeldib sörkida, kelle vapustavat ingliskeelset luulet kasutab kurjasti ära kõikvõimas muusikamogul ja kellel on ka naistega lõputud jamad. Lõpuks saab tal sellest kõigest siiber ja ta ajab asjad kiirelt korda.
Kaks tundi pikal (!) ja otsast otsani piinlikul filmil on nii palju vigu, et neid on raske kirja panna. Tegelikult arvan, et Margus Karu romaan on parem, aga kellegi Margit Keerdo-Dawsoni primitiivne stsenaarium oleks küll nagu kaheksanda klassi õpilase kirjutatud. Kogu koolijama näiteks algab ühest ütlemata lausest, mille iga teine inimene oleks kuuldavale toonud. Maailm on siin lapsikus fantaasias üks lõputult glamuurne koht - loomulikult on eranditult ilusate naistega abituurium kohutavalt glamuurne, aga sama glamuurne on ka Lasnamäe ja sealne pättide maailm. Rääkimata muidugi eestimaisest muusikabisnesest, see on juba täielik muinasjutuilm.
Visuaalselt on film primitiivne, mingit vaheldusrikkust siin pole. Ka muusika on väga "puust ja punaseks", selle ülesanne on lihtsalt kõik toimuv juba mõni sekund varem üle dubleerida. Nagu öeldud, hakkavad filmi hädad viletsast stsenaariumist, aga samavõrd süüdi on ka rollidesse valitud kaugelt liiga vanad ja tuntud näitlejad. Mõnes mõttes on neist isegi kahju, sest roppuseid täis dialoog on silmatorkavalt ebasuupärane ja võlts.
ehk
Aasta Kõige Sitem Film
Kevin Smith on minu jaoks täielik mõistatus. Ta on kehastunud nerdiunelm - ülekaaluline ameeriklane, kes tegi paar edukat indiefilmi, sai kuulsaks ja rikkaks ning omab nüüd isiklikku koomiksipoodi ja -telesarja. Käsikirjutada ta ju veidi oskabki, vähemalt rääkivaid päid, aga lavastada küll mitte. Tema "Kihv", väidetav õudusfilm, on samuti üks suuremat sorti saast. Seda on lihtsalt piinlik vaadata ja seda mitte ainult idiootse loo tõttu, ilmselgelt ei tundnud ka näitlejad end kaamera ees hästi. Mis veel näitlejatesse puutub, siis esmapilgul müstilisel Johnny Deppi haltuural on oma põhjus - sõnumineerivaid müüjatare mängivad siin Smithi ja Deppi tütred. Neist kahest on plaanis ka omaette film...
Kaks Frank Milleri koomiksitel põhinevat filmi, mis mõlemad on varasemate visuaalsete maiuspalade järjelood. Kuna aga vahepeal on juba liiga palju aega mööda läinud ja uued filmid ei pakkunud ei visuaalselt ega emotsioonidena mitte midagi uut, siis on nad mõlemad üsna mõttetud, tuimad ja unustamisväärsed. Huvitaval kombel oli mõlemas osalemas Eva Green, keda ju alati kena vaadata ja kes võrdlemisi paljana oligi filmide kõige tähelepanuväärivam detail. Sellest on aga vähe. Koomiksitegijana on Miller täiesti maha käinud ja ma loodan, et ka filmikunstiga ei tule tal enam kunagi kokku puutuda.
"Tähtedevaheline" on muidugi film, mida peaks ohjeldamatult kiitma, olevat teine teaduslikult kohutavalt tõetruu. Võib-olla ongi. Samas on mul Nolani filmides alati probleeme emotsionaalse haakumisega, nad kipuvad olema liiga raskepärased ja panevad lõpuks pea valutama.
Seekord on kogu paatoslik-lääge teadusreligioon ju ka veel kuhjaga loogikavigu täis. Kui maailmas on tohutu toidukriis, miks ei ründa üksildase maisikasvataja laokil põlde näljased ja vägivaldsed hordid? Ah, et põrandaalune NASA peab pikki plaane, ehitab hiigelraketi ja võtab siis seda piloteerima sisuliselt suvalise tara taha sattunud jorsi? Miks ei saadeta signaale otse neile, kel neid vaja? Miks üldse tuleb sinna musta auku inimesi saata kui olemas on väga intelligentsed robotid? Ja nii edasi. Ei veena. No ei veena.
Sel aastal ei olnud tõepoolest puudust filmidest, kus näitlejate endi piinlikkus silmatorkavalt ekraanil näha oli. Jason Segel ja Cameron Diaz mängivad abielupaari, kelle voodivallatustega koduvideo kogemata kombel Apple'i pilveteenuse kaudu kõrvaliste silme ette jõuab. No ei olnud naljakas! Ja mingit ekraanikeemiat selles piinlikus punnitamises ka ei esinenud.
Kaks äärmiselt ebavajalikku klassikaliste horror-tegelaste uusversiooni. Esimene oli nii halb, et sellest pole isegi mitte miskit mäletada. Teine plagieeris juba plakatist alates kõike, mis liigub, Madonna videost Tolkieni-filmideni. Ja sisu? Tegu oli siis nagu eel-looga Draculale, kust selgus, et tegelikult oli ta igati ontlik aadlik ja pereisa, keda aga hammustas lähedalasuva Hambamäe koopas (hambaaugus?) elav vampiir. Too oli aastasadade jooksul sealsamas täiesti märkamatult juba tohutu hulga inimesi ära söönud. Film lõppes tänapäevas ja ähvardas järjeosaga. Samas, ise pakuksin filmiks välja ka võimaliku eelloo - sellest, kuidas mingi veel vanem vampiir hammustas seda vampiiri, kes hammustas Draculat. Ja miks peatuda? Kindlasti oli olemas veelgi vanem vereimeja. Sky is thel limit, nagu öeldakse. Andke aga tuld!
Luc Besson on viimastel aegadel oma kunagise tippvormi hale vari, äkki oleks tõesti parem olnud, kui ta oleks oma vana lubadust täitnud ja lavastajana kümne filmiga piirdunud. Besson on ju ekraanile toonud mitmeid väga coole naistegelasi, aga Scarlett Johanssoni supernaiseks muutuv narkomuul Lucy sinna nimekirja küll ei kuulu. Ka film on täiesti unustamisväärne - lühike, täis targutavalt kohatuid dokumentaalkaadreid ja tegelikult oli see üldse ilma korraliku struktuuri ja lõputa.
Kultusfilmide uusversioonid on üks väga kahtlane ettevõtmine ja see siin on selle järjekordne tõestus. Ükskõik kui cool ja moodne näeb välja uus inimrobot, originaalile ei saa ta ligilähedalegi, nagu ei saa lähedale ka stsenaarium. Tulemus on tuim ja täiesti unustamisväärne. Kusjuures - ma ju tean, kuidas oleks saanud teha hoopis parema ja tõeliselt cooli uue Robocopi - peategelane oleks lihtsalt pidanud olema naine!
Spike Jonze'i oscarivõitjast ulmekas, kus üksildane kirjanik Joaquin Phoenix armub Scarlett Johanssoni häälega opsüsteemi, on tõenäoliselt hea film. Minu jaoks aga muutus see vaadates aina igavamaks, ilmselt läks ka silm kinos korduvalt kinni ja nüüdseks pole mul enam õrna aimu, mis seal lõpuks toimus ja kuidas see softilembefilm üldse lõppes.
Muidugi, prantsuse filmidesse tuleb alati juba ette suhtuda teatud skepsisega ja kes seda ei tee, on ise loll. Eriti veel kui tegu on komöödiaga, sest siis tuleb ilmselgelt taluda suures koguses näomoonutusi, kätega vehkimist, nõmedat huumorit, ebardlikku näitlemist ja ajuvaba stsenaariumit. See film siin, mille maakeelseks nimeks sai "Tüdrukute seeliku all" on just täpselt selline. Üheteistkümnest pariisitarist pajatav lustilugu sisaldab suurt hulka superstaare, aga lubatud lustakate saladuste asemel on siin kaks tundi piinlikku amatöörlust. Üksteist lolli kana ajamas lolle kana-asju, Pariisi linn ei suuda ka asja päästa.
Mul pole kilpkonnade osas mingeid nostalgilisi mälestusi, kui välja arvata ühe naabripoisi surnud ja maetud kilpkonn, kes minu hilisemate kahtlustuste kohaselt oli hoopis suveunes. Või, ma ei tea, see pole ka tegelikult nostalgiline, lihtsalt tuli meelde. Ninjakilpkonnad on muidugi koomiksiklassika, aga erilist huvi nad mulle ei paku ja ega see digitaalsest mäsust kubisev lastefilm ka olukorda ei parandanud. Seda enam, et seekord olid nad ikka eriti võikaks disainitud. Täpsustada kusjuures ei saa, sest siis läheks jutt rassistlikuks.
See film oli lihtsalt õel. Kolm litsakat naist - üks neist abikaasa ja kaks armukesed -, löövad kampa ja retsivad üheskoos ühist meest, kuidas aga saavad, tissekasvatava naishormooni söötmiseni välja. Vastikud eided, nagu nad ise paremad oleksid.
Mul polnud sellest filmist enam absoluutselt mitte kui miskit meeles, just nagu polekski näinud. Üle kontrollides selgus, et - ahjaa! Seal oli ju see sinine Jamie Foxx, kes tahtis midagi. Mida, ei tea. Oletan, et maailma valitseda. Ja siis oli seal ka üks mu lemmikuid Paul Giamatti, aga kas ta mängis seekord tõepoolest Savisaart või ikkagi lihtsalt Ninasarvikut, ka seda ei oska ma öelda. Ja Emma Stone sai vist surma? Peaosaline Andrew Garfield aga mu lemmik ei ole. Kui nii väga leebelt väljenduda. Väga-väga leebelt.
Ja lõpetuseks:
Ma ei oska veel öelda, kas see, et Peter Jackson ka teise Tolkieni-triloogia lavastas, oli viga, selleks tuleb kõik pikad versioonid ära näha. Aga, eks ta kahjuks sinnapoole kisub küll, sest sisult on need lood ikka väga sarnased. Samas on "Kääbik" ju üks hoopis teistmoodi raamat kui LotR ja sellest sama palju paatost ja pikkust välja pigistada oli ikka liig.
Jacksoni võime meeletut logistikat hallata on muidugi imetlusväärne, aga see, et kogu suure saaga lõpp ekraanil kuidagi emotsioonituks 48fps telelavastuseks kujunes, oli kurb. Kogu väljareklaamitud suur viie väe lahing oli laialivajuv ja eba-eepiline ega saanud varasemate põnevusele ligilähedalegi - meenutage või noid vanade filmide elevandi moodi elukaid! Siin filmis olid aga äkitselt kohal mingid Dune'i uuristaja-ussid... Tegelikult oligi kolmanda kääbikufilmi kõige huvitavam osa draakonirünnakuga seotu, see aga sai ju juba mõne minutiga enne algustiitreid otsa.
Kogu film tundus kuidagi logisev ja kiirustav, just nagu miski, mis tegijatel lihtsalt tuli ära teha ja fännidel ära vaadata, kuigi kõik on tegelikult juba asjast üsna tüdinud ja tahaks koju ära. Kurb, Keskmaa väärinuks küll natuke paremat hüvastijättu. Aga vähemalt oli Billy Boydi lõputiitrilaul päris hea, see pakkus emotsioone rohkem kui kogu eelnev film seda suutis.
PS: "Kääbiku" teine osa, see Smaugiga, oli pikas versioonis päris vaadatav, nagu ka Blu-ray 10 tundi lisadokumentaale. Ilmselgelt oligi see Bilbo-triloogia parim osa, karta võib, et kolmas film pikemana eriti ei parane.
3 kommentaari:
See "Her" oli küll täitsa hea film minu meelest ja "Kääbiku" suutsin ka lõpuni ära vaadata (ainult ühe korra jäingi poole pealt magama).
"Interstellari" vaatamisega polnud küll mingeid probleeme, kahju et see kauem ei kestnud. See on ka ainus film sinu edetabelitest, mida läksime spetsiaalselt kinno vaatama.
Selles suhtes on aus, et sulle ei meeldi 8,9 punnine Interstellar ja mulle ei meeldi Boyhood (imdb arvates mõnevõrra madalam- 8,3) (ja kui mul pea kunagi valutaks, siis kindlasti just selle filmi vaatamise ajal). Ja ma sain aru küll, et see on see sama tegija, kes tegi need Sunsetid jms, sest TÄPSELT see sama piinlikustunne tabas mind ikka ja jälle, kui tegelased omavahel midagi rääkisid, kuigi süzee oli ju hoopis teine.
Minu filmiaasta kõige kurvem sündmus oli kahtlemata ikkagi see, et vaatasime Breaking Badi lõpuni. Ei teagi nüüd kohe, mis seriaal järgmisena ete võtta...
Oh-jah, ma olen päris paljudest kõikjal haibitud sarjadest pääsenud, sest juba vaatama hakkamiseks on meil siin tõsine tõrge ees. Või siis piirdub asi ühe seeriaga ja siis on huvi läinud. Keemiasarja olen ka näinud ainult niipalju kui selle juppe ühes Mythbustersi osas näidati.
Üldiselt, kui senist loogikat järgida, siis peaks Sons of Anarchy teile päris hästi meeldima. :) Aga see lõppes ka juba ära.
Ahsoo - "Girls" on ka üks New Yorgis toimuv jäle sari jäledate inimestega. Proovige!
:)
Unustasin - Austraalia "Danger 5"-il algas uus hooaeg, kaks osa on väljas! See on päriselt ka hea sari!
:)
Linklateril on mingi nostalgiasoon, mis mulle istub. Kuigi, loomulikult pole mul tegelikult mingit erilist ameerikanostalgiat või -fetišit. Aga tema "Dazed and Confused" on väga mõnna, umbes nagu 21 aastat vanem Lucase "American Graffiti". Kui need nägemata, siis vaadake!
Postita kommentaar